Elu on roosa ilma prillideta!

Täna ma usun teadvat, missuguseid häälitsusi tõi Homer Simpson vahetpidamata, hinge tõmbamata, pausideta kuuldavale, kui Marge oli ta valged särgid, püksid ja  sokid roosaks pesnud. Ma üritan üldkehtivatest ühiskondlikest normidest kinni pidada ning pean ennast üldjuhul viisakaks inimeseks, aga täna oli küll himu ropendada.

Ma olen väga metoodiline pesupesija: sorteerin, uurin silte ja pesupesemiseks sobivat temperatuuri, valin pesupulbreid. Aga suurest ettevaatlikusest hoolimata läheb vahel harva midagi väga nihu. Nüüd juba aasta jooksul teist korda.

Paluks trummipõrinat! Nüüd on meil roosakaslillad köögikardinad!  Niuts! Aga kuna positiivsuse lipp lehvib jätkuvalt kõrgel mastis, siis lohutan end võimalustega, et a) ehk kulub see iga pesuga heledamaks ning kaob lõpuks hoopis; b) pleegitab päike kardinaid; c) ehk pole väljast vaatajatel (võõrastesse akendesse polegi kena piiluda) – külalistel väga hea värvitunnetus või on neil vastupidi liiga arenenud maitsemeel ja nad leiavad, et saadud toon polegi mu sinises köögis halb. Järsku peaks mõned samas värvitoonis köögiaksesuaarid muretsema?

Oh. Tuleb välja, et mida vanem eit, seda roosam kleit kardin.

Update

Ma ei ole oodanud, et keegi mulle piltlikult öeldes elus aupaklikult serveeriks vaagna praetud kalaga. Olen pidevalt pidanud ise tõttama võssa õngeritva murdma ning kala püüdmiseks söödaks usse kaevama. Seega – kui laual on klaas, mis on pooleldi vett täis, on see minu jaoks pigem pooltäis kui pooltühi. Elu on mind korduvalt vette visanud, aga enamasti ma olen meeleheitlikult ujuma hakanud ja viperusi õppetundidena võtnud. Hoolimata kõigest, tuleb igal inimesel õnnetu- olemisi ikka aeg- ajalt ette, ent viimasel aaastatel on enamasti siinpool taevas suhteliselt päikseline. Aga alates veebruarikuust olen ma väga lömmis. Elu tundub üksluiselt hall või lausa sünkjalt must. See päratult pikk gripiralli on pannud mind end tundma käokellana, mille käima tõmbamiseks mõeldud keti otsas rippuv käbi on pikemat aega unustatud alla tirida. No oli see alles viirus! Juba köhimises oleksin võinud kõrgharidust taotleda. Ma haukusin, paukusin, läkastasin, köhatasin kuivemalt ja rögisesin rammusamalt nagu tuberkuloosihaige – kokku terve köhaakadeemia. Nii ma olengi norutanud peaaegu kaks kuud, hoidnud eemale sõpradest ning üldse igasugusest seltskonnast.

Eile juhtusin vestlema oma ülikooli kursusekaaslasega. Alles hiljuti sai naljatletud, et järgmisel kevadel võime koos hõbepulmi tähistada. Ja nüüd selgus, et ta on juba kolmandat nädalat lesk. Ta mees suri, olles vaid 45- aastane. Surnud? Kuidas surnud? Lihtsalt surnud? Vahel on vaja pisikest šokki, et hakata mõtlema, kas ikka on põhjust norutada. Mul on kõrval hea elukaaslane ja abikaasa. “Puutepunkti”- saates nähtud puudega lastega õnnetud vanemad ihkavad kogu südamest, et nende lapsed reageeriksid naeratusele, hoiaksid ise pead, istuksid või tõuseksid, olgu või mõneks minutiks, jalgadele. Mul on tublid, targad ja igati toimetulevad lapsed, aga ikka ma tikun pidevalt noomima ja õpetama. Väike Kaisa postitas NäoRaamatus mõttetera: “‎4-aastaselt me mõtleme: ema teab kõike! 8selt: ta teab päris palju! 12selt: ema ei tea tegelikult kõike. 14selt: ema ei tea midagi. 16selt: ema ei eksisteeri. 18selt: ta on vanamoeline. 25selt: äkki ta siiski teab sellest! 35selt: enne kui otsutame, küsime ema käest. 45selt: huvitav, mida ema sellest arvaks? 75selt: ma sooviksin, et saaks küsida ema käest selle kohta.” Ja mu Pesamuna vastas talle: “Minu ema teab igatahes päris palju, ma olen kaheksandasse eluaastasse vist jäänud… (ja minu muusikamaitse on tema omast kaugelt vanamoelisem. Päriselt ka.”  Tjah, juba ainuüksi selle postituse peale tahaks sulada nagu jäätis soojal suvepäeval. Eelmisel reedel tulin töölt ja ennäe, Preili Doktor oli Tartust kodus. Oli juba pesu õuest tuppa toonud, ära triikinud ning kodu koristamisega algust teinud. Laupäeval trotsis vihma ja tuult ning riisus Hilbal pool päeva. Mul on hea töökoht ja väga hea klass. Me kollektiiv toimib viimastel aastatel üsna üksmeelsena. Positiivne on, et tsentraalküte, mida ma nii hüsteeriliselt kartsin, on kindlustanud meid stabiilselt sooja toaga. Hommikune ja õhtune värisemine ja võdisemine on ammu unustatud. Peale selle on meid hüljanud väikesed nuhtlused nimega vaaraosipelgad. Kui nüüd kokku liita kõik need sipelgate tõrjeks kulutatud aerosoolid, pulbrid, kriidid ja geelid, siis saaks aukartust äratava  hulga, millega annaks mürgitada terve rügement vaenlasi. Aga näe, neile põrgulistele need ei mõjunud. Võluvitsakeseks sai kolm tilka läbipaistvat ollust ja voila´- juba kaks pool kuud valitseb kogu majas ehe sipelgatus. Mul on kapis Preili Doktori Indiast toodud imeilus sari. Mul on sõbrad, kes mu sotsiaalset ignorantsi südamesse ei võta ja aeg- ajalt hoolivalt helistavad. Mida veel ühelt elult tahta?

Nüüd ma klopin end enesehaletsusest puhtaks. Aitab!

Kevad mitte enam ei tipi, vaid lausa trambib. Ajal kui mina voodis virelesin ning toas redutasin, on keegi lumekuhjad olematuks kahandanud. Igal kevadel on omamoodi pööripäevaks päev, millest alates saab pesu väljas hakata kuivatama. Ruumis restil kuivanud pesu on… no ütleme, et see on lihtsalt pesu, aga kevadise tuule käes lehvinud asjadel on eriline lõhn.

Eilne käik Hilbale näitas, et arvutile ja telekale tuleb lähiajal eelistada reha ning oksakääre.

Ühe perekonna saaga

August Nurk

Nädal tagasi sain ma ühe väga kummalise ning ootamatugi kirja. See oli nagu viibe kuskilt õige kaugelt minevikust – kiri Rootsis elavalt 90- aastaselt Elmarilt, kes tundis hästi mu taati.

Ta kirjutas nii:

Hea Sigrid Põlvamaal!

Imede aeg ei ole otsa saanud! Olen juba paar nädalat pidanud plaani kirjutada paar rida oma kunagisest heategijast – Suure-Jaani linnavanemast August Nurgast – ja vaata imet: eile juhtis üks sõber mind Sinu koduleheküljele, kus Sa nii kenasti kirjutad Memmest ja Taadist. Luba teha üks vahemärkus: ligi 70 aastat elu Rootsis ja tegevus skautluses on mu maneerid täiesti rikkunud ja ma ütlen kõigile Sina. Vähe minu tagapõhjast – ma kandsin kuni „Laulva revolutsioonini“ maailma uhkemat tiitlit poliitiline maapagulane, millest tänu kodueestlaste tublidusele sai liht-labane väliseestlane. Olen Suure-Jaani alevipoiss ja Kondase kooli kasvandik. Pean ennast harrastuslikus postiajaloo uurijaks ja olen avaldanud trükisõnas raamatuid ja artikleid selles vallas. Ühes artiklis, mis on üllitatud aastaraamatus Eesti Filatelist nr- 41-2009. Kodukandi postiajalugu-filateelia. Suure-Jaani, tegin ka vähe juttu Sinu Taadist. Lisan selle lehekülje koopia manusena. Artiklit koostades oleks mul olnud Sinu abi vaja inimeste nimede määramisel fotodel, sest ma eeldan, et Taadi vanad fotod on järglaste kasutuses. Luba aga pärida, kus Põlvamaal asub Krootuse asula. EW ajal seal postiasutust ei asunud ja koht on mulle seetõttu tundmatu.

Loodan, et pahurad aprilliilmad annavad ruumi kenale kevadele ja lõpetan suurima lugupidamisega.

Elmar Ojaste, alias Wanna Matz

Uskumatu, kuidas üks väike kirjake viib inimese tasakaalust välja ning sunnib mõtetega minevikku sukelduma. Ma olin lausa kahel öösel unetu. Mõtted galopeerisid peas omasoodu ega lasknud uinuda.

Mida ma tean õieti oma emapoolsest vanaisast ehk taadist? Piinlik küll, aga mitte eriti palju. Tema elus on minu jaoks valgeid laike ja vastamata küsimusi. Mida võib ikka mäletada laps, kel väärtuste skaala veel välja arenemata. Ma olin kõigest 6- aastane, kui ta suri. Sellepärast ongi enamus mu teadmisi kujunenud ema juttude, lausekatkete ja mälestuste järgi. Kui objektiivsed need on, on raske öelda. Täiskasvanud armastavad asju mäletada nii nagu nad tahaksid neid mäletada, nii et minevik on pisut kallutatud ning subjektiivselt lihvitud.

Mu taat sündis Kabala vallas uue kalendri järgi 7. jaanuaril 1898. aastal. Ta lõpetas 1914. aastal Kõo ministeeriumikooli. Ta oli enne memmega abiellumist abielus. Miks ta lahutas, kes oli ta esimene abikaasa ja mis temast sai, selle kohta puudub mul igasugune info.

Sellest abielust sündis tütar Salme, kes sõja ajal suri kopsupõletikku. Ka seda, kuhu ta on maetud, ma paraku ei tea.

38- aastaselt abiellus mu taat minu vanaema Almaga, nende vanusevahe oli 17 aastat. Oli see armastus esimesest silmapilgust? Või mõistusabielu? Järjestikku 1937. ja 1938. aastal sündisid tütred Mall ja Eva. 1939. aastal sai Suure- Jaani linna õigused ja pärast seda sai alevivanema ametis olevast taadist rahva valikul Suure- Jaani esimene linnapea. Memm töötas Suure- Jaani haiglas medõena.

Pere elas Jaama tänaval, madalas kollases eramus. Kahjuks on siingi mu teadmised lünklikud -ma ei tea, kas maja osteti või ehitati. Ema jutu järgi oli sõja ajal majas sunniviisiliseks kostiliseks nii saksa kui ka vene sõjaväelased. Just nii, kuidas lahingud kulgesid. Venelased olla kaasa toonud räpasuse ja toorutsemise. Saksa ohvitserid seevastu olnud viisakad ja sõbralikud. Üks kõrge ohvitser lasi oma Saksamaalt oma naisel saata Eestimaale suhkrut ja minu emale armsad valged kingad.

Pärast sõda taat muidugi tagandati oma ametist. Pere pääses vaevu küüditamisest varjates end kuskil päris pikalt kaugel Kuresoo rabas heinaküünis. Ilmselt ärkas mõnel küüditamisest teadjal südametunnistus, igatahes andis ta endisele linnapeale öisest haarangust teada. Minu ema haigestus sunnitud pagenduses raskekujulisse kopsutuberkuloosi  ja pidi seetõttu oma klassist aasta maha jääma.

Emal oli hea pea ja lahtine käsi. Ta tahtis õppima minna kunstikooli. Kahjuks pidasid memm ja taat valitud eriala eblakaks. Seetõttu viis ema paberid Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Väidetavalt läksid tal ka sisseastumiseksamid hästi, aga ülikooli sissesaajate nimekirjas teda paraku polnud. Järelpärimisele vastati: “Nõrga tervise tõttu.”  Tegelik tõde selgunud hiljem. Takistuseks kujunenud minevik ja isa amet. Kodanliku aja linnapea tütrel polnud lihtsalt sobiv õppida nõukogude ülikoolis! Meditsiinikooli astumisele siiski takistusi ei tehtud. Nii lõpetas ema Tartu Meditsiinikooli velskri erialal. Tädi Eva suhtus oma õpingutesse mõnevõrra kergemeelsemalt. Tal jäi keskkool pooleli ning ta asus tööle Suure- Jaani leivatehasesse.

1962. aastal mõlemad peretütred abiellusid. Tädi Eva laevakapteni Karl- Lembit Pihlamäega, minu ema isa Lembituga. Minu isa oli väimehena eriti soositud, kuna tema isa Tõnis Mallene oli võtnud osa Vabadussõjast Scouts-väeosa koosseisus ja saanud Ruhja all haavata. 1920 – 30 aastal töötas ta Viljandi Põllumeeste Seltsi instruktor- asjaajana ja Kaubanduse Osakonna juhina.
1963. aasta kevad tegi memme ja taadi vanaemaks ja vanaisaks. 28. aprillil sündis Eval poeg Toomas, 8. mail saabusin siia maailma mina.

Ma olin sageli memme ja taadi hoida- kantseldada. Sellest ajast on mul meeles nende suhteliselt jäised suhted. Mis neid põhjustas, kas suur vanusevahe või lahku kasvamine, raske öelda. Nii olidki lapselapsed kahe täiskasvanu vahel sõnumitoojaks: “Ütle talle, et…”, “Las see toob/ teeb…”.

Memme ja taadi kodu meenutades tuleb mulle esmalt meelde kogu elamise kaootilisuses taadi korras kabinet. Seal oli kõik detailideni paigas, kui kogu ülejäänud majas valitses stiihhiline korratus.

 Jaama tänav 6

1969. aastal avastati memmel vähk. Teha polnud tegelikult suurt midagi. Arstid lõikasid memme kõhu lahti ja sulgesid sama targalt. Nädalapäevad hiljem, ühel kenal märtsipäeval ta suri. Taat oli üdini murtud mees. Ma mäletan hästi, kuidas suured pisarad ta kalevist pükstele langesid.

Pärast memme surma otsustati, et kehva tervisega taadile on parem, kui tädi Eva ta Hiiumaale enda koju viib. Taadi jalad olid veresoonte ummistumise järel väga halvas olukorras. Lisaks kõigele oli Eva mees Karl oli ootamatult ajukasvajasse surnud ning Eva oli oma nelja väikese lapsega üksi. Kahjuks ei kulgenud see elu ühe katuse all kõige paremini.

Taadil oli millalgi tekkinud saladuslik kirjasõber. Küllaltki intiimne kirjavahetus toimis takistusteta seni, kuni Eva selle avastas. Sestpeale takistas tütarde tsensuur kirju saatmast ja saamast. Taat kasutas külarahva abi, aga seegi ühendustee lõigati varsti ära. Ma olen palju juurelnud, miks vanale mehele see kirjavahetus keelati ja pahaks pandi. Kas oli põhjuseks kirjasõprade suur vanusevahe – noorik võinuks taadile vaat et lapselaps olla, või hirm, et noorik päranduse järele käe sirutab, on raske otsustada. Igatahes olid suhted Hiiumaal lõpuks nii sassis, et taat püüdis kepiga oma tütart lüüa ning nõudis järjekindlalt kojuviimist. Ilmselt mõjus vanale väsinud ja haigele mehele väsitavalt elu nelja väikese lapse seas (kuuest kuust kuni seitsme eluaastani), nende nutt ja valjuhäälsus.  Aprilli alguspäevil viidi taat Suur- Jaani, paraku küll mitte koju, vaid haiglasse. Jalgel olevatest haavanditest oli arenenud tasapisi keha laastav gangreen. Taadi viimaseks sooviks oli jõuda koju. Selle soovi mu ema ka lõpuks täitis.

Kui ta järgmisel päeval läks taadile süüa viima, jalgu siduma ja ahje kütma, leidis ta oma isa kirjutuslaua tagant istumas. Taat oli surnud.

Jaama tänava maja oli testamendiga pärandatud Eva pojale Toomasele. Kahjuks kasutas tädi Eva alaealise hooldusõigust ning müüs maja kohe pärast taadi surma. Raha kulus seni laevakapteni proua pillava elustiiliga harjunud lese peres kiiresti. Eva elu polnud õnnelik: tal polnud toeks abikaasat, õpitud ametit ega majanduslikku suutlikust eluraskustes hakkama saada. Olles haigestunud ajuvähki, sooritas ta oma abikaasa 50- l sünniaastapäeval enesetapu – ta pani end liikumatuna voodis lihtsalt põlema.

Milles või kelles seda kurba elu süüdistada? Valedes valikutes? Poliitilises korras? Lihtsalt ebaõnnes?

Selline on ühe pere kurb saaga. Olgu öeldud, et see on esimene kord kui ma seda lugu ilustamata jagan.  Aga on mul eriliselt hea meel, et keegi mu taadisse sellise südamlikkuse, soojuse ja austusega suhtub. See annab lootust, et ehk oli tema elus ka vastukaaluks häid ja väga häid päevi.

Võtame arvutamiseks näpud- varbad appi

Täna hommikul tuletas meesisend mulle meelde, et vähem kui kuu aja pärast on mul tähtis päev.  Tänan meelde tuletamast! On see ikka tähtis? Ei ole siin rõõmustada midagi! Vanemaks ei taha ma juba päris palju aastaid saada ning sünnipäevad pole mulle ka suure osa elust üldse meeldinud.

Koolis tuli jutuks, et homme saab Richard Roht 120 aastaseks ja me tähistame seda väikese aktusega, kuna kirjanik on meie kooliga otseselt seotud – ta õppis Karaski külakoolis. 1989. aastal valmis Krootuses uus koolimaja. Muutus ka nimi – Karaski asemel hakkas eksisteerima Krootuse kool.

Üks piiga mõtles selle jutu üle pisut ja küsis siis minu jaoks õige ehmatava küsimuse: “Õpetaja, kas sa andsid ka sellele kirjanikule tunde?”

Vaatasin kirjaniku portreed. SELLELE tüsedale, kiilaspäisele, vananevale mehele? Oeh, kui piinlik!

Kodus uurisin end üle tüki aja tähelepanelikumalt peeglist. Nojah, peegel ei valeta. Sealt vaatab vastu üks keskealine naine.  Nojah, sõdurpoisid, kes varem tundusid nii mehelikud, näevad välja nüüd tõepoolest kuidagi liiga noored, enne magamajäämist loen lammaste asemel lahkunud tuttavaid ning isiklike juuste algne värv on samuti lootusetule meelest läinud… Aga et lausa nii vana? Huh! 

Ma olen nagu Otfried Preussleri väike nõid – 167 aastat vana, aga lihtsa- ja lapsemeelne ning kasina teadmistepagasi ja elukogemusega. 😉

Naeratage … homme võib olla veel hullem

Ma olen sinisilmselt siiani uskunud inimese elus valitsevat tsüklilisust. Et siis iga tosina aasta järel tuleb helgem ja valgem aasta. Mitte nüüd, et iga kaheteistkümne aasta järel sajaks kuldvihma, aga elukogemus on näidanud, et asjad sujuvad ladusamalt ning totaalseid kordaminekuid on tavapärasest enam.

3. veebruaril algas valge kassi aasta – minu aasta, aga möödunud kaks kuud on olnud kõike muud kui taevamanna. Kui parafraseerida “Kevadet”, siis läheks isssanda päike enne looja, kui ebaõnnestumiste nimekirjaga valmis saaks. Esmalt lahkus igavikule mu sülearvuti, seejärel küpses koduse arvuti emaplaat, tõsise vastuhaku korraldasid wc loputuskast ja keraamilise pliidi olulisim plaat. Kodutee läbimine on tänu sellele eelmise sügisesele soojatrassi- “muti metroo” kaevamisele nagu ehe sumpamine mädasoos. Nojah, kui asju saab remontida või välja vahetada, siis armsat kaotatud inimest asendada ei anna. Kogu selle ebaõnnestumiste jadale jätkuks olen ma kolmandat nädalat ise viletsas konditsioonis. Kui siia lisada veel ühe mu lähedase vastu suunatud rünnak ning üks lihtsameelne ebaaususega enesehinnangu tõstmise lugu, siis polegi imestada, et eelmisel reedel heatahtliku naljana visatud repliik sundis mind enesehaletsuseks kodus patja haarama.

Aga Murphy seaduste Langsmani seadus ütleb, et 1. Kõik on suhteline. 2. Miski pole alati. 3. Kõik on kunagi.

Millalgi peab see stressipakett lõppema.

Till- till! Käes aprill!

Kindlasti on kõigil kuskil ajusopis mõni mälestus õnnestunud aprillinaljast – kas siis enda tehtud või ise tobedalt alt minemisest – narriks jäämisest. Viimased muidugi ei taha arusaadavatel põhjustel meeles püsida.

Üks suhteliselt veenev aprillinali on meeles 5. või 6. klassist. Orissaare keskkool vaevles ruumikitsikuses ja meid oli aastakeseks majutatud internaadi õppeklassi. Igapäevasel elul internaadis oli plusse ja miinuseid. Positiivseks küljeks oli see, et sööma minna oli lähedal – söökla asus internaadi keldrikorrusel ning võimlagi oli lähedal. Õpetajatel tuli vajalikud vahendid kaenlas meie juurde tulla. Kurb oli, et suhelda saime ainult klassikaaslastega omavahel, suure maja melu jäi meist liiga kaugele.

1. aprillil otsustasime oma armsale õpetajale- klassijuhatajale aprillinalja teha. Aga milline oleks tõepoolest usutav ja hea nali? Ma olen tähele pannud, et head mõtted tulevad siis, kui üles vaadata. Ja ennäe!, seal ta oligi – seinal Lidia Emilie Florentine Jansen ehk siis tuntud Lydia Koidula pilt rippumas.

Klassikaaslased võtsid ideest koheselt tuld. Kiiresti mindi välja akna alla väikeseid klaasikilde otsima. Kuulsa luuletaja portree tõsteti seinalt ettevaatlikult maha. Aga kuidas saada ette õnnetu nägu? Iga laps teab, mis juhtus, kui ema pesi pead ja seep juhtus silma minema. Nüüd tuli seebikübe silma äärde sokutada ilma nägu pesemata. Silmad hakkasid kipitama ja vett oli rohkemgi kui vaja…

Õpetaja mõistis ütlematagi, mis juhtunud oli. Kui ta tähelepanelikumalt uurinud oleks, siis märkanuks ta, et mõni kild on kahtlaselt kaarjas või meenutab tükki klaaspudelist. Aga emakeele ja kirjandusõpetajale läks sel hetkel korda vaid katkine Lydia ja kirjanikku mitte hinnata oskavad lapsed. Küllap talle tulid meelde Koidula surematud read: “Meil aia äärsel tänaval…”, “Mu isamaa on minu arm..” ja teised, sest muidu rõõmsameelse õpetaja nägu muutus nukralt tõsiseks. “Mürasite klassis, jah? Kas pilt ise jäi terveks?” küsimusele skandeeris klass: “Aprill!” ja mina oma seebinutuste silmadega tõstsin võidurõõmsalt terve pildi palge õpetaja poole.

Selline aprillinali minevikust siis.

Reedel küsisid mu vilkad sipelgad ühtäkki, kas nad võivad mulle seljamassaaži teha. Panid istuma ja umbes kuus pisikest kätt asus mu selga paitama- näpistama- siluma- mudima. Reetlikud krõpsud andsid tunnistust, et seal selja taga toimetati peale tervistava massaaži veel millegi muu kahtlasega. Tunni alguses sain püsti tõustes kohe aru, et seljale on lisandunud midagi, mis seal mitte teps olema ei peaks. Aga ma mängisin kihistava seltskonnaga kaasa. “Õpetaja, sul on kass seljal!” vihjasid kärsitumad. “Ei ole, tahate mulle aprillinalja teha,” raputasin pead. “Õpetaja, aga sul on tõepoolest kass seljal!” hüüdis nüüd terve klass. “Ma ei usu. Kust see kass mu seljale sai?” mängisin ikka uskumatut. Nüüd ei pidanud nad enam vastu, tulid ja näitlikustasid, et seljal oli tõepoolest kass. Oli ka viimane aeg, sest üks teibiriba oli väsinud ja suurte vurrude ja roheliste silmadega paberile püüdlikult maalitud kõuts püsis seljal kinni vaid ehku peal. Uskumatu, kui vähe on neile väikestele mutukatele rõõmuks vaja! See nende pisikene rõõm muutis endagi päeva pisut säravamaks.

Kevad murrab täie jõuga sisse. Väljas vuliseb, soliseb ja tilgub. Katuselt kukuvad perioodiliselt suured jääkamakad nagu maamürsud. Ilma aprillinaljata.