Daily Archives: 20. apr. 2011

Update

Standard

Ma ei ole oodanud, et keegi mulle piltlikult öeldes elus aupaklikult serveeriks vaagna praetud kalaga. Olen pidevalt pidanud ise tõttama võssa õngeritva murdma ning kala püüdmiseks söödaks usse kaevama. Seega – kui laual on klaas, mis on pooleldi vett täis, on see minu jaoks pigem pooltäis kui pooltühi. Elu on mind korduvalt vette visanud, aga enamasti ma olen meeleheitlikult ujuma hakanud ja viperusi õppetundidena võtnud. Hoolimata kõigest, tuleb igal inimesel õnnetu- olemisi ikka aeg- ajalt ette, ent viimasel aaastatel on enamasti siinpool taevas suhteliselt päikseline. Aga alates veebruarikuust olen ma väga lömmis. Elu tundub üksluiselt hall või lausa sünkjalt must. See päratult pikk gripiralli on pannud mind end tundma käokellana, mille käima tõmbamiseks mõeldud keti otsas rippuv käbi on pikemat aega unustatud alla tirida. No oli see alles viirus! Juba köhimises oleksin võinud kõrgharidust taotleda. Ma haukusin, paukusin, läkastasin, köhatasin kuivemalt ja rögisesin rammusamalt nagu tuberkuloosihaige – kokku terve köhaakadeemia. Nii ma olengi norutanud peaaegu kaks kuud, hoidnud eemale sõpradest ning üldse igasugusest seltskonnast.

Eile juhtusin vestlema oma ülikooli kursusekaaslasega. Alles hiljuti sai naljatletud, et järgmisel kevadel võime koos hõbepulmi tähistada. Ja nüüd selgus, et ta on juba kolmandat nädalat lesk. Ta mees suri, olles vaid 45- aastane. Surnud? Kuidas surnud? Lihtsalt surnud? Vahel on vaja pisikest šokki, et hakata mõtlema, kas ikka on põhjust norutada. Mul on kõrval hea elukaaslane ja abikaasa. “Puutepunkti”- saates nähtud puudega lastega õnnetud vanemad ihkavad kogu südamest, et nende lapsed reageeriksid naeratusele, hoiaksid ise pead, istuksid või tõuseksid, olgu või mõneks minutiks, jalgadele. Mul on tublid, targad ja igati toimetulevad lapsed, aga ikka ma tikun pidevalt noomima ja õpetama. Väike Kaisa postitas NäoRaamatus mõttetera: “‎4-aastaselt me mõtleme: ema teab kõike! 8selt: ta teab päris palju! 12selt: ema ei tea tegelikult kõike. 14selt: ema ei tea midagi. 16selt: ema ei eksisteeri. 18selt: ta on vanamoeline. 25selt: äkki ta siiski teab sellest! 35selt: enne kui otsutame, küsime ema käest. 45selt: huvitav, mida ema sellest arvaks? 75selt: ma sooviksin, et saaks küsida ema käest selle kohta.” Ja mu Pesamuna vastas talle: “Minu ema teab igatahes päris palju, ma olen kaheksandasse eluaastasse vist jäänud… (ja minu muusikamaitse on tema omast kaugelt vanamoelisem. Päriselt ka.”  Tjah, juba ainuüksi selle postituse peale tahaks sulada nagu jäätis soojal suvepäeval. Eelmisel reedel tulin töölt ja ennäe, Preili Doktor oli Tartust kodus. Oli juba pesu õuest tuppa toonud, ära triikinud ning kodu koristamisega algust teinud. Laupäeval trotsis vihma ja tuult ning riisus Hilbal pool päeva. Mul on hea töökoht ja väga hea klass. Me kollektiiv toimib viimastel aastatel üsna üksmeelsena. Positiivne on, et tsentraalküte, mida ma nii hüsteeriliselt kartsin, on kindlustanud meid stabiilselt sooja toaga. Hommikune ja õhtune värisemine ja võdisemine on ammu unustatud. Peale selle on meid hüljanud väikesed nuhtlused nimega vaaraosipelgad. Kui nüüd kokku liita kõik need sipelgate tõrjeks kulutatud aerosoolid, pulbrid, kriidid ja geelid, siis saaks aukartust äratava  hulga, millega annaks mürgitada terve rügement vaenlasi. Aga näe, neile põrgulistele need ei mõjunud. Võluvitsakeseks sai kolm tilka läbipaistvat ollust ja voila´- juba kaks pool kuud valitseb kogu majas ehe sipelgatus. Mul on kapis Preili Doktori Indiast toodud imeilus sari. Mul on sõbrad, kes mu sotsiaalset ignorantsi südamesse ei võta ja aeg- ajalt hoolivalt helistavad. Mida veel ühelt elult tahta?

Nüüd ma klopin end enesehaletsusest puhtaks. Aitab!

Kevad mitte enam ei tipi, vaid lausa trambib. Ajal kui mina voodis virelesin ning toas redutasin, on keegi lumekuhjad olematuks kahandanud. Igal kevadel on omamoodi pööripäevaks päev, millest alates saab pesu väljas hakata kuivatama. Ruumis restil kuivanud pesu on… no ütleme, et see on lihtsalt pesu, aga kevadise tuule käes lehvinud asjadel on eriline lõhn.

Eilne käik Hilbale näitas, et arvutile ja telekale tuleb lähiajal eelistada reha ning oksakääre.