Ma olen kõiki oma isiklike piigade palveid – võtta elamisse kass või koer – kuulanud kurtide kõrvadega. Selgitanud, et lemmiklooma pidamine pole niisama köki- möki, vaid nõuab teatud tingimusi: aega, ressurssi ja vastavat maa- ala. Seevastu olen andnud lahkeid lubadusi, et kui nad kord tulevikus päris oma elu elama hakkavad, on neil vaba voli võtta niipalju koeri või kasse, kui süda himustab. Aga korterelamus lemmiklooma pidamine pole mugav lemmikule ega ka majarahvale.
Ometi on juba kaheteistkümnendat aastat meie kodu omana pidanud väikesed paarimillimeetrised putukad. Ühesõnaga isehakanud lemmikloomad. Ma olen salliv ning saan aru, et hunt murrab jäneseid ja kitsetallesid, orav sööb linnumune ja -poegi – see on looduse kirjutamata seadus ja toiduahela paratamatu kulg… Pole aplust, õelust, vaid tung ellu jääda. Aga kellel on kasu vastikutest ja tüütutest vaaraosipelgatest, tõelistest parasiitidest?
Olen kasutanud ligi tosina aasta jooksul erinevaid strateegiaid neist lahtisaamiseks: puistanud pulbreid ja pihusteid, paigaldanud söödamajasid ja tõmmanud astu- üle- ja- sa- sured miinikollase kriidiga piire, kuskilt leitud retsepti alusel seganud booraksist ja glütseriinist möksi ning pannud sööda sipelgate toimetamisradadele, remondi ajal puistanud putukamürki küüneviiliga kõikvõimalikesse pisikestesse pragudesse ja piludesse. Tulu on olematu! Külasolev ema vangutas mu sihikindlat käsitööd nähes murelikult pead ja arvas, et küllap mürgitame pidevalt salamisi ühtlasi ka end.
Tark raamat ütleb, et tõrjet tuleb teha üksmeelselt ja üheaegselt. Teoorias tundub kõik tore, praktikas kukub aga välja nagu ikka. Kuidas teha, kui me maja armsad vanainimesed raputavad oma pead ja väidavad vastuvaidlemist mittesallival moel, et neil on sipelgatega jokk. Olid kunagi, aga nüüd pole ammu- ammu enam ühtegi. Kui sa siis võtad vaevaks uurida, mis imerohtu nad tõrjeks kasutasid, siis ruttavad nad tuppa ja tulevad õnneliku olemisega tagasi, peos pudel Kapo – aerosooli…, mille peal ronib paar vaarosipelgat. 😉
Ohjah. Igal suvel tekib õhkõrn lootus: sipelgad on lõplikult kadunud!, ehk oleme neist nüüd lõplikult lahti… Aga sügisel ohkame tülpinult, kui ilmade jahenedes immitseb põrandapragude ja pakettakende vahedest sisse tumepunane niit – nurjatud sipelgad kolivad väljast taas tuppa.
Tunnistan häbenedes (loomakaitse, tagajalgadele, start!), et olen teinud erinevaid loomkatseid.Väidetakse, et tapvaim tõrjevahend on külm. Olen tõstnud paar mutukat külmkappi. Paari tunni pärast on kaasüürilisest alles jäänud nõelapea suurune tume täpike. Aga tasub vaid sipelgad sooja tõsta, kui loetud hetke pärast nad end sirutavad ning jooksuga minema tõttavad. Isegi mikroahjus veedetud paar- kolm minutit on neile arvatavasti meeldiv solaarium.
Vaarosipelgail on eriliselt arenenud vallutamiskirg. Näärmenõretilgakestest mahajäänud lõhnajälgedes astuvad üksteise jälgedes. Uute territooriumide hõivamisel on neil kosmopoliitidel oma loogika – kõik uus tuleb koheselt läbi uurida. Uus pesumasin oli jõudnud olla elamises loetud tunnid, kui kamp pisikesi intervente oli ta avastanud ning vallutanud. Nad ronivad häbemata kõikjal, kus ronida annab. Leiavad hetkega üles taskusse jäänud peaaegu olematu küpsisepuru, käekotti pistetud šokolaadikommi või oma loomulikku lõpu leidnud kärbse. Tüütud sipelgad võivad pesitseda kus tahes, sageli päris ootamatutes kohtades: kabemängu karbis, korrapäraselt laotud pesukuhja all, lillepotis, köögitarvikute sahtlis, kauemaks seisma jäänud jalatsites, kuivainete pakendites…
Sestap valitseb meie kodus teatud steriilsus. Leivad- saiad asuvad külmkapis, kapipealsed plingivad puhtusest ja põrandalt ei leia toidupurukestki.
Enne magama minekut tuleb hoolsalt voodit silmitseda, et lisaks meheraasule ja Une- Matile poleks voodis kutsumatuid unelisi – vaaraosipelgaid. Sest hoolimata nende pisikesest kehakujust on neil omadus hätta jäädes valusalt hammustada.
See on nüüd see koht, kus “Pehmete ja karvaste” jänest tsiteerida: vastik, vastik, vastik!
Karukell, kurvameelsuse rohi 
