Memento vivere*

Vanuse edenemine ja sõprade lisandumine on omavahel tõenäoliselt pöördvõrdelises seoses.

Vastukaaluks viimasele ajale, mil mu sõprade ring on üpris kasinalt täiendust saanud, sigines aastaid tagasi häid tuttavaid- sõpru suhteliselt sageli juurde. Mitte et inimesed ei vastaks enam mu sõbraks- saamise kriteeriumile või meeldivuse mõõdupuule, lihtsalt pole vajadust. Olemasolevad sõbrad on stabiilsed  ja igati kulumisproovi läbinud. Ma ei näe oma sõpru sageli, aga kohtudes või telefoni teel suheldes on jällenägemis-/kuulmisrõõm kahepoolne ning jutt jätkub nagu oleks see alles eelmisel päeval pooleli jäänud. Selline tunne tekib nagu poleks vahepealset aega olnudki. Harva, aga aeg- ajalt tuleb siiski ette uusi värskeid ja rõõmsaid äratundmisi: sarnast maailmavaadet ja väärtushinnanguid. Võõraste inimestega on muredest vahel isegi lihtsam rääkida. Üksteist võetakse nagu carte blanche – puhtalt valgelt lehelt – ei mingeid kammitsevaid eelarvamusi ega segavaid seisukohti.

Käesolev aasta üllatas mind ühe reisilt saadud meeldiva sõbra telefonikõnega. Muu jutu seas pihtis ta, et hetkel on hästi, liigagi hästi. Ainult, et see täiend liiga on kaasa toonud mõned ebameeldivused. Tublid töökad inimesed, täiskasvanud lapski pesast välja lennanud ning majandamas oma rahakotil, töö toob jätkuvalt hoolimata majandussurutisest päris hästi sisse. Aga auto väsis, nii et kuluka remondi asemel võeti vastu ühine otsus osta uus. Nüüd ei julge pere autot maja ette parkida. Juba puhkusereisidel käigud on võtnud naabrid õhku ahmima ja pea kuklas mööduma. Et vaat, kus bursuid! Inimesed on töötud ja rahatud, ägavad oma sms- ja pangalaenude orjastava koorma all, aga m õ n i lubab endale kalleid soojamaareise! Eh!  Mida nad veel uue auto kohta ütleksid? Loobiksid kividega?

Teine, lapsepõlvest pärit sõber, kes mõned aastaid juba lesk, õhkas telefoni, et ta pole mõnda aega üksi, on k e e g i, kes nädalas mõnel õhtul talle küünlavalgel ilusaid sõnu ütleb, temaga tantsib, romantiliselt kaisus hoiab, lihtsalt räägib. Mul on tema leina- ja üksinduspõlve lõppemise pärast hea meel, südamest hea meel. Ja seepeale ta sosistab häbenevalt torusse, et tegemist on varastatud suhtega – mees on abielus ja väikese lapse isa. Konservatiivse eluhoiakuga mina kogub end umbes poolteist sekundit ning mu suust tulevad siis sõnad, mida kauge sõber nii väga januneb kuulda: “Naudi elu kuniks seda! Ole õnnelik! Ära põe!”

Jah, tundub, et hoolimata masust tunnetega ei koonerdata.

* memento vivere – ära unusta elada

Rusuv

Käisin hiljuti naabritädi matustel.

See polnud ootamatu lahkumine, vaid visa ja vastiku haiguse paratamatu kulg. Haigust õnnestus erinevate kiiritus- ja keemiaravidega petta üle kolme aasta. Kuna lõpp oli eriliselt vaevaline, ohkasid paljud: hea, et inimene lõpuks valudest ja vaevadest lahti sai.

Olen ühes eelnevas postituses kirjutanud, et mulle meeldib surnuaedades uidata, ent matustele lähen ma alati sügava vastumeelsusega. Teen seda vaid austusest lahkuja või kutsuja vastu. Sellest austusest hoolimata on peale matuseid hing marraskil: pikaks ajaks on kindlustatud betoonplaatidena rõhuv raskus  või hoopis selline tühjaks pigistatud sidruni tunne. 

Matustega seondub äärmiselt palju ebameeldivaid lõhnu ja helisid. Näiteks on maailma üks  kõige ebameeldivamatest helidest kirstu peale langeva mulla krabin.

Matused pole kunagi kenad, aga antud ärasaatmise suutis vähegi talutavaks muuta kirik: suhteliselt uus ja madal jumalakoda, mille laed, seinad, kantsel ja pingid olid männipuidust, altariks soojades värvides sõbralikuna mõjuv klaasvitraaž. Tavaliselt on matustel spetsiifiline hõng, mis on segu kuuse- ja elupuuokste ning krüsanteemide lõhnast. Sel matustel polnud iseloomulikku leinalõhna, pigem domineeris seintest õhkuv värske männipuidu hõng.

Suutsin oma silmad kuivaks jätta hetkeni, kui silmasin naabritädi poega. Seal ta seisis, lõuapärasid tugevalt kokku surudes ja aeg- ajalt neelatades. Eriti ehmatavad olid tema käed. Sõrmed olid kokkusurumisest kriitvalged. Ma pole suurem inimhingede ekspert, aga tema kehakeelest oli ilmselgelt aru saada, et tal oli väga raske. Tõenäoliselt on ta põlvkonna esindaja, kellele õpetati, et meestel ei sobi oma tundeid välja näidata ja avalikult nutta. Ei oska pakkuda, kuidas temasugused oma valu ning pinget maandavad. Üks võimalus on end kodus silmini rihmaks juua…

Häirivalt mõjusid fotoaparaadi tihedad sähvatused. Tõmbasin end kössi ja proovisin peita ülejäänud peieliste vahele. Mulle ei meeldi niigi fotode peale jääda, saati siis matusepiltidele. Miks ma sellest kõigest kirjutan? Sel hetkel võtsin püha otsuse vastu: lähedaste matustest mitte ühtegi visuaalset meenutust! Kellele üldse meeldiks matusepilte näha? Kes neid telliks? Vahaja võõra ilmega lahkunu, kurvad äranutetud nägudega matuselised… Mulle meeldiks küll lahkunud omakseid, sõpru, tuttavaid mäletada sellistena, kui nad elus olid, mitte lõplikult mällu söövitada võõraste ja vaevatutena.

Brothers in Arms

Déja vu

Kindlasti on igal inimesel vähemalt kord elus tunne, et ta on teatud konkreetset hetke juba enne läbi elanud: olnud samas paigas või olukorras, vahel isegi teadnud, mis lause vestluses järgneb. Olen lugenud, et teadlased ei pea seda nähtust illusiooniks, vaid mälu toimimise hälbeks.

Eile Riias valdas mind korraga selline deja vu tunne. Tee- ehituse tõttu seiklesime kõrvaltänavail ja korraga tundsin väga selgelt, et ma tean seda tänavat, neid hoolikalt raamitletud muruplatse, hillitsetud maju, isegi antiikse maiguga messingist ukselingid olid detailselt tuttavad. Ilma katustele vaatamata teadsin ma täpselt, et seal on “Mary Poppins´ist” tuttavad admiral Boom´i tuulelipud ja ennäe! – seal nad reas olidki.

Sisemas oli kummaline veendumus, et ma olen kõndinud seda teed korduvalt ning isegi sel tänavas ühes neist majades elanud. See tunne tekitas veidra kõhedaks võtva rahutuse, otsekui polnuks see mälestus õnnelikemate killast.

Tegelikult on enam kui kindel, et sel tänaval ei ole ma kunagi olnud, ma isegi ei oska analoogilist paika meenutada.

Kus ma selle mälupildi endale küll salvestanud olen? Või eksisteerib reinkarnatsioon tõesti?

Pliiatsi kaks otsa

Olen oma blogis püüdnud järjekindlalt hoiduda kirjutamast asjadest, mis võiksid kedagi otseselt riivata või kellelegi haiget teha, samuti vältida olulisi hinnanguid andmast. See muidugi ei tähenda, et ma kõigega alati nõus oleksin.

Tänagi ei asu ma kellegagi opositsiooni, vaid püüan lihtsalt mõtelda pisut teises suunas.

Eelmisel nädalal ei leidunud vist meediaväljaannet, mis poleks rääkinud- kirjutanud Soome koolitulistamisest. Arutleti, kas muidu nii turvalisena tunduvas riigis pole mitte liiga lihtne relva hankida, kas  kooli turvameetmed pole mitte liiga leebed või on juhtunus kaudselt süüdi vägivaldsusele õhutav muusika ja actionfilmid.

Olen näinud/ kogenud lähemalt või kaugemalt, räigemalt või leebemalt igasuguseid koolikiusamise liike: alluv – ülemust ja ülemus – alluvat, õpetaja – õpilast ja õpetaja – õpilast, rääkimata siis õpilastevahelisest üksteise verbaalsest või lausa füüsilisest kiusamisest.

Ma ei püüa väita, et juhtunud sündmus pole traagiline või seda saaks kuidagigi õigustada. Aga… see on siiski ühekülgselt käsitletud probleem. Miks keegi ei võta pikemalt vaevaks sünteesida, miks see noor mees ikkagi nii käitus, mis teda selleni viis?  Kas võis olla, et temasse oli settinud palju kihte haigetsaamisi mõnitamiste, alavääristamiste või halvastiütlemiste pärast, kibestumisi ja enese mahasalgamist koolis ja/ või kodus, kuni see lihtsalt ühel hetkel ebanormaalsel kombel plahvatusliku väljapääsu leidis? (Ära virise! Pole sul viga midagi! Sa oled ise süüdi! Mehed ei nuta! Saavad teised hakkama, saad sina ka! Miks sinuga kogu aeg midagi juhtub? Miks sa ei ole nagu teised normaalne? Jne, jne.) Millal solvangute hulk ületas taluvuse ja sallivuse kontsentratsiooni?

Kunagi pihtis üks mu tuttav, välimuselt õbluke ja alati leebe naine, et ükskord pärast järjekordset abikaasa alandustetulva ja füüsilist vägivalda oleks ta tahtnud mehele lihtsalt noa selga lüüa ja seda täispöörde keerata. Ma olen absoluutselt igasuguse vägivalla eitaja, aga sel hetkel sain ma tast suurepäraselt aru. Nii juhtubki, et naistevanglasse satuvad naised, kes aastaid alandamist taluvad ja kel ühel hetkel lihtsalt kannatustekarikas triiki täis saab. Siis on nad ühiskonnale lihtsalt näitlik õppematerjal vägivaldsusest.

Ma olen oma väikest ahastavat last palunud olla kiusajatega mõistev, kannatlik ja leebe; piinlik küll, isegi heitnud talle ette, et ta võiks end muuta ning ise olla sõbralikum. Mäletan, kuidas omal ajal manitsesid tuttavad pärast järjekordse sinise silmaaluse saamist mu ema käituma õigesti, otsima süüd omaenda käitumises ja väljaütlemistes (a´la kunagi pole vaid üks pool süüdi, küllap sa ikka ise ka midagi valesti tegid, et ta sind lõi).

Igal pliiatsil on kaks otsa, igal probleemil on mitu tõde. Sõltub ainult vaatenurgast, eksole.

Miks me analüüsime tagajärgi, aga keeldume nägemast põhjusi? Kardan, et seni kui põhjuseid leidub, tuleb leppida meil ka tagajärgedega.

Apaatne ärevus

Suvepuhkus sulab otsekui jäätis kuuma ilmaga. Tänase seisuga on seda ahvatlevat maiust jäänud veel napp kaks nädalat. Kahjuks. Samas tuleb tunnistada, et ma lasen tal sulada, võtmata selle nautimiseks midagi ette. Praegu näiteks on hiline pärastlõuna, aga minu tänane ainus tööpanus ja tegevus on paari eilse taldriku- kahvli- lusika pesemine ja pesumasina sisselülitamine. Ülejäänud tegevus mahub lahedalt ühisnimetaja lebotamine alla. Ma peaksin tundma süütunnet, et mu sõbrad ja tuttavad marineerivad, vekivad, hoidistavad, tormavad mööda seene- ja marjametsi või rabavad palehigis palgatööd teha, samas kui mina raiskan oma väheseid järelejäänud puhkepäevi tegevusetult tuiates. Ikka köögist teleka taha ja teleka tagant arvuti ette – otsekui naistevangla kinnipeetav, kelle liikumistrajektoor on nooltega ette märgitud.

Enesetunne on kuidagi eriti nadi. Ma olen nagu üles- alla liikuv yoyo: apaatia vaheldub põhjendamatu ärevushooga. Kuskil sisemuses sügeleb, aga kratsida seda kihelust ei oska kuidagi. Isegi mõistlikku pealkirja ei oska sellele kihelusele anda.

Tahaksin väga osata end nöörile pesunäppidega tuule kätte lehvima panna.

Väikesed lapsed tallavad valuga varvastel, suured südamel

Kui palju on südamega seotud väljendeid: südamest õnnelik, südamest kahju, südamesoov, südamevalu, naeran südamest, süda läks pahaks… Samas on iga vähegi koolitarkust nuusutanud inimene teadlik, et igasugused tunded ei teki kahest kojast ja vatsakesest koosnevas südames, mis on vaid üks verd pumpav elund, vaid targas suurajus. Ent igasugust valu tunnen ma siiski selgelt rinnus, kohas, kus asub süda. See on selline rõhuv tunne, justkui keegi pigistaks oma nähtamatute tugevate pihkudega perioodiliselt rinnakorvis.

Mõni südamevalu, mille põhjustanud enda mõtlematud väljaütlemised või ütlemajätmised, vale käitumine või ilmne ülekohtus, laseb end tähtsusetuks muutumiseni laagerdada päevi. Oma südamevalust põhjustatud kibelevast- kärsitust- piinavast enesetundest on raske välja tulla, aga see valu on talutav võrreldes valuga, mida ma tunnen oma laste probleemide ja haigetsaamiste pärast südant valutades. Enda hingevalu tundub laste valu kõrval lausa ümberjutustusena valust. Kui lapsed väikesed olid, siis vanemad inimesed ikka noogutasid, et väikesed lapsed tallavad valuga varvastel, suured südamel. Toona ei osanud ma öeldut õigesti mõista. Nüüd tean, et kuigi lapse sünnitamine on ebanormaalselt valulik protsess, ei anna  seda kuidagi võrrelda valuga, mida tunned lapse haiget saamise ja ahastamise nägemisel.

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Napilt nädalakese tagasi sülgas üks kibestunud kommentaator mu tütre artikli peale oma kibestunud kommentaari, mis sisaldas peale sapi veel isiklikku alandamist. Lugesin seda ja vaikne raev mässis mind üdini endasse. Nähtamatud suured sõrmed olid jälle kohal: nüri järjekindlusega mudisid nad mu vasaku rinna all olevat siseelundit.

Miks ma kasvatasin oma lastes heatahtlkkust, humaansust ja südamlikkust, empaatiavõimet, võimet mõista ja kaasa tunda, andestada ja aru saada?

Asi pole väljendis “vanematelt päritud kolkasotsialism“, vaid anonüümsuses, ehkki tegelikult ma arvan, et ajakirjanikud ja tema pereliikmed ei peaks kirjutatud lugudele postitatud kommentaare lugema. Nagu Aet arvab -see pole koht, kust oma lugude headusele kinnitust saada, sest kiitus tuleb ikka näo ja nimega inimestelt. Aga ikkagi…

See keegi saavutas oma püstitatud eesmärgi. Ehk on ta oma väikese tühise eluga hetkekski rahulolev.

Kolm ühes

Kord rääkis vanatädi Reet mulle, et iga inimene sünnib siia ilma härmalõngast saatusekotike kaelas. Kõik lihtsalt läheb nii, kuidas on ette määratud. Võib- olla oli minu kotikesse kirjutatud stabiilne ja turvaline tulevik. Aga jääb võimalus, et inimese elu on  kaalutud: kesisele lapsepõlvele peabki kompensatsiooniks järgneb õnnelik täiskasvanuiga. Otsekui muinasjutus, kus vaeslaps saab esmalt käsikivi ja seejärel tõuseb ise taluperenaise seisusesse. Pole võimatu, et elu on lihtsalt õnnemäng Bingo, kus iial pole ette teada, millised numbrid täppi lähevad. Tundub, et sel juhul pole minu Bingomäng vedamine nurkade- või diogonaalidetabamuses, vaid lausa täismäng. Ma olen saanud kolm ühes. Velvo on mulle abikaasa, sõber ja armuke ühekorraga.

Olen vahel elu kummalise kulu üle juurelnud. Elu kõige tähtsamad ja olulisemad otsused (ametivalik ja pere loomine) langetame noorte ja rohelistena. Edasi on elu otsekui täisautomaatne pesumasin, mis peseb, väänab ja klopib, loputab ja tsentrifuugib meid oma päratus elutrumlis tsentrifuugi hiigelkiirusel ja – jõul. Muudab aina umbusklikumaks, tuimemaks ja kahtlustavamaks. Õpetab ridade ja sõnade vahelt leidma; tallama, et mitte ise tallatud saada. Oluliselt kergemaks muudab selle eksistensi, kui kõrval on mõttekaaslane. Inimene, kes saab aru, kui sul on raske, kes võtab su ümbert kinni oma tugevate kätega ja ütleb: “Pole midagi, küll me hakkama saame!”.

Tegelikult polnud algus sugugi kerge. Ma ei meeldinud, hoolimata püüdmisest, Velvo  sugulastele ning see tekitas nii temas kui minus palju pingeid. Küllap käitusin ma oma elukogenematusest/ rumalusest ise valesti või oli vanasõna Ainsa venna naine on sitt naine! niivõrd elutark, et see poolehoid jäigi saavutamata. 

Eks võis olla ka närune rahaline seis oluliseks pingeallikaks. Nagu paljudel vastabiellunutel ikka, polnud ka meil telekat, külmikut, köögikappe ja veel tuhandet muud eluks vajalikku. Esimese auto – 20. juubelit pidanud Moskvitšigi saime alles kuus aastat pärast abiellumist. Alati tuli raha jaotada kaheks: olulised ja paratamatud väljaminekud (maksud ja toit) ning ülejäänu… Ent see teine hunnik kippus tavapäraselt õhukeseks jääma.

Kolmas elektrit tekitav pingeallikas oli kodusviibimine. Velvo on töökas inimene ning kui töökusele lisada oskamatus ütelda ei ja väga hea süda ja abivalmis loomus, siis pole raske leida vähese kodusviibimise põhjusi. Ta läks ära varavalges ja saabus hilisõhtul. Nädalavahetusel vajas keegi taas tema abikäsi… Ma oli pidevalt üksi. Eriti kurvaks tegi mind see, et väikestena ei näinud lapsed isa kuigi palju. Hommikul nad veel magasid ja õhtul nad juba magasid.

Ent ma harjusin olukorraga. Pealegi õppis Velvo ka vahel ei ütlema ning tema töökoha vahetus tõi veidi paindlikuma töögraafiku. Lisandus ka minu tööleminek – korraga läks rahaga lahedamaks. Selleks ajaks olime me mõlemad oma teravad servad maha lihvinud, üksteise huvialad omaks võtnud või neid vähemalt taluma hakanud. Niisamuti olid  sõbrad kas omaks võetud või siis silmapiirilt taandunud. Pinged olid kadunud.

Velvos on kõike, mis ühe abielumehe väärtuslikuks teeb. Ta on väga hea isa, tähelepanelik ja hooliv abikaasa, usalduslik sõber ja hell armsaim. Ta on mees, kellega mulle meeldib vananeda.

Velvo on muhelenud, et meie abielu on nagu kvaliteetvein, mis läheb iga aastaga paremaks. Tihti räägitakse armastuse kirkuse tuhmumisest aastate jooksul ja tunnete värskuse kadumisest. Ma julgen väita, et meie kohta need jutud – ehkki meil täitus 21. pulma- aastapäev,  veel ei käi.

  

Unenägudest

Ärkasin täna hommikul ja kulus tükk aega, et tegelikkust unenäost eristada. Mu unenäod on viimasel ajal õige iseäralikud – aina täis millegi otsimist, olgu siis oma asjade, kodu või tuttavate leidmispüüdu. Millegipärast kummitab mind erinevates paikades ja olukordades vana rääsunud kahekorruseline puumaja: külm, räpane ja kõle. Ikka olen ma sunnitud end seal varjama või seda elupaigaks pidama. Ka ilm on neis unenägudes ühtemoodi vihmane või lörtsine. Imelik, kas pole? Viimaks tahab mu alateadvus midagi teada anda, aga näib, et ma olen pika taibuga. Tõenäoliselt ei tähenda see siiski midagi, ainult kohmetuks teeb unenäosüžee üksluisus.

Uni on ühenduses perioodilise päeva ja öö vaheldumisega üks poolteadvusetu periood inimeste elus. Keegi tarkpea on lausa arvestanud, et 70- daks eluaastaks näeb inimene ligikaudu 150 000 unenägu.

Mulle näib, et vahel näen ma öö jooksul lausa mitut eredat, kireva süžeega und.

Olen kindel, et unenägu koosneb meie enda kujutlustest ja nendega seotud psüühilistest protsessidest. Unedes ilmuvad meile meie lõpuni läbielamata või allasurutud tunded. Unenäod on kui tee salapärasesse ja kummalisse maailma, kus toimuv tundub tõelisem kui elu ise. Mõnikord on hea ja  kerge ärgata, teades, et see kõik oli vaid uni, teinekord tahaks aga, et see unenägu iial ei saaks otsa ning kestaks igavesti.

Olen tähele pannud, et kui kohe pärast ärkamist unes nähtu peale ei mõtle, ongi ta läinud! Sellepärast olen pärast ärkamist püüdnud kohe unenäo üksikasjad kellelegi ümber jutustada. Unenäos peegelduvad tihti mu soovid ja tajud. Ometi on unenäod enamasti üsna absurdse sisuga ja kahtlase väärtusega.

Palju aastaid nägin unenägudes, et olin erinevates kauplustes, seal oli palju asju, mida endale südamest ihaldasin, kuid mul polnud ostu jaoks iial piisavalt raha. Ilmselt mängisid rolli rahuldamata soovid ja pidev rahapuudus.

Tihti puudub unenäos enesekontroll. Mäletan end seal tegemas asju, mida ma ilmsi iial ei teeks, unes puudub vahel igasugune enesekontroll, moraal  ja loogilisus. Hommikul ärgates on lihtsalt piinlik! Tekib küsimus: miks ma nii käitusin? Valitseb mind range enesekontroll või on need mu tõelise mina salasoovid? Olen lugenud, et Freud´i teooria järgi näeb inimene unes oma sooviunenägusid, nn alateadlikke soove. Tunnen ma enda mina ja oma tegelikke tahtmisi nii halvasti? Olen pidanud end eeskujulikuks pereemaks ja truuks abikaasaks, aga unenäos miilustan võõra  tundmatuga nagu oleks see tavapärane…

Tihti on unenäo põhiteemaks mõni ärritaja – inimene, tema tegu või sündmus. Tundub, et tihti võivad unenägude tekkimisel mängida tähtsat rolli ka nägija soovid ja tundmused. Näiteks olen näinud unes sageli pika pingeperioodi jätkuks südamlikku ja tundelist leppimist.

Väikesena haige olles nägin ikka üht ja sama unenägu: istusin väikeses bobikelgu taolises sõidukis ja sõitsin pikki lõpmatut rada; tee oli otsatult pikk, aga see tuli läbida nii, et vaip rikkumatult sirgeks jääks. Siiani olen mõelnud veidra öise nägemuse üle ega ole osanud seda mingil moel seletada.

Vahel tunduvad unenäod nii hirmutavalt reaalsed, et nende mõju püsib terve päeva.

Aastaid tagasi nägin, et tulin Põlvas kaubamaja taga autost välja. Auto hakkas koos sinna sissejäänud Lauraga tagurpidi vajuma soisesse pinnasesse. Seisin otsekui halvatud ega osanud oma unenäos midagi ette võtta. Viimane mida enne ärkamist nägin, oli lapse väike käeke – siis vajus seegi koos rohelise autokatusega põhjatusse pruuni märga mülkasse. Päeval käisin mitu korda üle Laura klassiukse teda piilumas ega saanud paaril päeval lahti vastikust tundest, et pean enam ta lähedal olema.  

Kindlasti on unenäod mingid märgid, aga nende intepreteerimine nn unenäoseletajate abil on minu meelest küll jama.

Lihtsalt Väga Hea Inimene

Eile töölt tulles nägin üht ütlemata armast ja head inimest, kellele mõeldes mu süda alati naeratab.

Tartu pedas õppides oli laupäev enamikule kursusekaaslastest eriliselt ootatud päev. Kogunenud must pesu ja nädalamuljed olid juba reedel pakitud, õnnistatud laupäeval tuli vaid pärast loenguid ühikast pambud haarata ja otse bussijaama kurss seada. Ja isegi kui mul oleks olnudki väike isiklik rahamasin, takistanuks iganädalast kodukülastust mõttetu ajaraisk – alles saarele jõudes oleksin pidanud esmaspäevaseks kooljõudmiseks hakkama kohe tagasi sõitma.

Ühikasse üksijäämine polnud probleem, alati võis mõne hea raamatu ette võtta või mõne teise ühikassejääjaga kopereeruda ning midagi nädalavahetuseväärset (kuid odavat) koos ette võtta. Kuid eriliselt masendavad olid pühapäeva õhtud. Väikeste vahedega saabusid toanaabrid: elevil vadistasid nad kodus kuuldud uudiseid, samal ajal pakkides kottidest riiulile kaasavõetud moosipurke ja konserve.

Saabujad olid alati külalislahked. Pühapäevaõhtud olid omamoodi peod, kus igaüks pisut head- paremat lauale pani. Ent rohkem kui ükski gastronoomiline kodune hõrgutis, toitis mu nukrust kaasatoodud selgelt tajutav kodune hoolitsus. Kõik need armastuse ja hoolega kaasapakitud kotletid, pirukad ja lihalõigud või nurgeti täpselt triigitud voodipesu…  Sel hetkel oleks väga tahtnud end kägarasse tõmmata ja natuke nutta.

Teise kursuse lõpus kutsus kursusekaaslane Eda mind endale nädalavahetuseks Põlvamaale külla. Kuna kogu Eda pere võttis mind väga südamlikult vastu ning sümpaatia paistis vastastikune, sai Eda kodust mulle otsekui asenduskodu. See oli õieti killustunud kahe koha: Piigaste ja Mäe vahele. Eda ema Eha oli loomult heatahtlik, kuid nõrk naine, kes meenutas mulle väikest ehmunud last. Eda isa Elmo oli vähese jutuga töökas mees; tundus koguni, et kahe lause väljaütlemise asemel tegi ta paar tegu tööd. Eda vanaema oli terava ütlemisega vilgas vanainimene. Millegipärast hakkasime temaga kohe klappima. Edal olid kaks sõbralikku ja musikaalset venda: Enno ja Einar. Omamoodi pereliikmena võtsid mind ka Eda onu Eeri ja tema tore naine Rufina ning nende lapsedki. Alati muhe ja mõnus oli Eda onu Joosep ehk lihtsalt Joss. Aga minu eriliselt heaks haldjaks kujunes tädi Hilda – isegi praegu ei söanda ma teda teisiti kutsuda.

Tädi Hilda käis meil alati bussi vastas. Kodus oli tal kaetud laud, kuhu söömiseks vajalike taldrikute toetamiseks tuli vaeva näha – see oli sedavõrd külluslik. Tädi Hilda muretses, kas mul öösel külm pole. Ta arutas läbi heatahliku huumoriprisma maailma asju. Tädi Hilda ei urgitsenud mu elus ega ei esitanud kunagi kahemõttelisi küsimusi. Ta lihtsalt võttis mind niisugusena nagu ma olen.

Ma olin küll verelt võõras, aga ometi  võeti mind läbi ja lõhki omana, koguni nii omana, et enne linnasõitu pakiti mullegi toidukomps kaasa. Mis peamine – ma ei peljanud enam üksildasi pühapäevi.

Eile nägin läbi pika aja taas tädi Hildat. Aastad on tema vastu olnud üsna karmid: ta jäi ilma oma Piigaste kodust ja võimalusest tegeleda Mäel loomadega, onu Joss on nüüdseks juba pikalt voodihaige ning ka Hilda tervis on kõike muud kui hea. Ometi ei kurda ta kunagi.  Seegi kord kallistas mind kõvasti ja ütles, et on tihti mu peale mõtelnud. Tädi Hilda puhul võin 100 % kindel olla, et tema sõnad olid siirad.

Tädi Hilda on Lihtsalt Väga Hea Inimene.