Kui preili Kaks viimane kord kodus käis, õhkas ta õnnelikult: “Oh, ema, tead kui hea tunne on i s e teenida ja päris oma raha omada!” Oleksin tahtnud talle vastu särada, et ta pole ainus õnnelik – nüüd on ka meil kergem: kaks töötasu saab nüüd nelja asemel kolmeks osaks jagada. Aga ma ei ütelnud targu midagi. Ehk kartsin ma, et talle jääb mulje nagu oodanuks ma seda päeva? Omad lapsed jäävad alati omadeks ning nende koolitamist helgema tuleviku nimel tuleb võtta sulaselge rõõmu, mitte tüütu lisakulutusena. Pealegi jätab oma rahakotile kolimine tunde, et veel üks oluline osa ema- lapse vahelisest nabanöörist on läbi lõigatud.
See oma raha jutt pani meenutama omaenda lapsepõlve. Tean kaasajal perekondi, kus vanemad lastele igapäevaste koduste tööde eest maksavad. Ma ei mäleta, et ema meile õega kunagi oleks maksnud toa koristamise, prügikasti väljaviimise või nõude pesemise eest. Sellised tööd olid enesestmõistavad ning tõtt öelda poleks ema kasin palk lastele mingit erilist taskuraha võimaldanudki. Vahel harva andis ema siiski paar- kolm rubla, et toonases Kingissepas Maiasmoka kohvikus paar hõrku koogikest ja tassi teed sain lubada, või siis nurgal asuvast ehtepoest mõne odavama ketikese osta, aga see oli ka priiskamise tipp. Seega tuli ise nuputada, kuidas taskuraha teenida.
Pärast neljanda klassi avastasin Orissaares Sadama tänava hakul päratult suure kibuvitsapõõsa, mis otse ägas oma punaste läikivate marjade all. Olgu tähenärijaile öeldud, et tean – kibuvitsal pole tegelikult marju, vaid nende vilju nimetatakse botaanilises keeles veidra nimega – tõrsikud, ent kibuvitsamarjana on neid kutsuda on tava- ja suupärasem. Nädal aega käisin suure punutud korviga marju korjamas. Sõna “korjama” pole küll teab mis hea väljend vaenulikust põõsast marjade kogumise kohta – mu käsivarred nägid pärast seda ristiretke välja otsekui oleksin nädalakese ülemeelikutele kassipoegadele ronimispuuks olnud. Aga marjade korjamine oli ainult üks osa protsessist. Edasi tuli marjad solaariumi saata, s. t. panna õhukese kihina plaadile gaasipliidi praeahju kuivama. Samal ajal tuli pidevalt ahju ust paotada veendumaks, et gaasiahju käre kuumus punaseid marju ei kõrvetaks – pisutki tumedamad marjad korjas nõudlik apteeker kohe välja. Järgmisel päeval viisin kordi kergema korvitäie kepsakal sammul Orissaare apteeki. Kokku sai sügiseks apteeki tassitud 6, 5 kg. Saadud raha eest ostsin endale ja õele väiksemat mõõtu nukud. Ema ei oodanudki, et ma oma teenistuse millegi asisema peale oleks kulutanud. Lapse töö, lapse voli otsustada! Oma raha tunne oli tõepoolest ääretult magus.
Nn viienda klassi suvel läksime kambakesi kolhoosi porgandipõldu kõplama. Juba esimese vao rohimisel selgus, et ma ei suuda kaaslastega kuidagi tempot hoida. Püüdsin küll käsi ja kõblast vilkamalt liigutada, aga ikka liikusid teised ees kiiremini. Nädala lõpus selgus tõde – mu vaod eristusid sõprade omadest kvaliteedis. Samas kui mu kaaslaste vaod rõõmsalt taas rohetasid, püsisid minu omad jätkuvalt umbrohuvabad. Kahjuks sai palga arvestamisel määravaks kvantiteet. Jah, paraku pole ka aeg tänaseks mu rohimisharjumusi muutnud. Kiiret (ja lohakat) aiatööd ei ole ma ka siiani ära õppinud. Ma rohin jätkuvalt aeglaselt, kuid väga korralikult.
Järgmisest suvest algas mu igasuvine seitse aastat pikk laudakarjäär. Kes see ikka koera saba kergitab, kui koer seda ise ei tee? Vanasõna vanasõnaks, aga ma olin tegelikult väike töökas tüdruk. Esmalt heakorrastustööd: suurfarmi seinte, akende ja uste pesemine ning värvimine, hiljem juba töö saatjana, söötjana ja vasikatalitajana.
Kuigi brigadir seadis mulle graafiku leebema variandi – kaks päeva tööl, kaks vaba, polnud see siiski vaevalt kolmeteistkümneaastase piiga jaoks lihtne töö. Juba öine ärkamine kell kaks nõudis mõõtmatut pingutust. Kui varajase ärkamisega võisin ma veel kuidagi leppida, siis kõige hirmsam oli tööleminek: esmalt läbi unne suikunud aleviääre, siis mööda alevirahva aiamaadest, pikk rada läbi pimeda Kööba metsa ja lõpuks kilomeetrike veel pajudest ääristatud laudateed. Kokku seega kaks pool- kolm kilomeetrit pimedat üksindust.
Saatjana oli mu ülesanne kümme lehma lüpsiplatsile ja pärast lüpsi taas lauta ajada, nii hommikuni. Need punased elajad olid üldjoontes vagurad, aga loodus on nii seadnud, et innaajal tikkusid ka üksteise selga kargama – oh häda, kui juhtusid nende vahele jääma! Nii mõnigi neist käitus aeg- ajalt ootamatult riukalikult. Lüpsilolevaid loomi oodates lipsasin vabatahtlikult lüpsiplatsi ja püüdsin lüpsjaid aidata: pesin udaraid ja panin lüpsimasinaid alla. Pärast tööd tuli voolikuga loomade käigurajad ja ooteplatsid puhtaks küürida. Ja nii kaks ööd ja päeva järjest.
Eriti meeldis mulle vasikate hooldamine. Palju neid võis olla? 10 – 12 ehk. Iga päev sündis mõni juurde, samas viidi neid pidevalt ära. Talitaja ülesanne oli neile piima soojendada ning paras ports ette anda, kui vaja, siis haigetele linaseemneleotist joota, nende märg küljealune kuivema vastu vahetada ning pärast mustad ämbrid- pütid ära pesta.
Laudas töötas suhteliselt kirev seltskond. Seal oli inimesi, kes eelnevalt töötanud erinevatel elualadel: kaubanduses, meditsiinis või hariduses. Enamasti oli põhjus ikkagi rahas: kes oli vana elukutse hüljanud suurema palga nimel, kes tulnud suuremat pensioni välja teenima. Oli kummastav töötada koos endise ajalooõpetajaga, kes puistas nagu varrukast daatumeid ja ajaloosündmusi, aga samas needis lehmi karu perse minema. Jah, see oli värvikas seltskond ja nende inimeste metamorfoose ja arengut oli põnev jälgida.
Laudaajast on mu südamesse jäänud üks armas inimene – brigadir Evi Võting. Ta oli imeline naine. Jäi mulje, et ta viibis laudas 24/ 7. Teda jätkus kõikjale ja kõigile, ikka leidis ta mida teha või korraldada: maalis lehmade külgedele nimesid, lõikas nende sabaotsi lühemaks, korraldas töögraafikut, õpetas uusi töötajaid välja, lõi käed külge, kui oli vaja vasikat ilmale aidata või tehnikut seemendamisel abistada. Oli uskumatu, et kõigele lisaks jõudis ta olla hea ema ja abikaasa, hoida korras oma kodu ja tegeleda veel käsitöögagi. Ja ehkki meil oli piisavalt suur vanusevahe, ei näidanud ta seda oma suhtumisega kunagi välja. Evil olid südamlikud pruunid silmad, aga kui ta vihastas, muutusid need peaaegu mustaks. Ma imetlesin teda ning kui võimalik olnuks, rippunuks ma ta sabas terve päeva.
Laudas teenitud palk oli toonaseid keskmiseid töötasusid arvestades hea. Selle eest sain lubada endale asju, mida salamisi olin himustanud, isegi priiskasin vahel. Näiteks ostsin endale Christian Diori lõhna, mis maksis sel ajal 1/4 ema kuupalgast. Aga ma tundsin, et olin iga lõhnavurtsu sest välja teeninud.
Ühe Tartus õppimise- perioodi suvesse jäi töötamine Orissaare Eriinternaatkoolis kasvatajana. Suveks jäid internaati vaid need lapsed, kelle isa- emalt olid vanemlikud õigused ära võetud. Need olid südamlikud lapsed, kes hindasid head sõna, paitamist ja kallistusi.
Tartu kooliaega jäi töötamine õlletehase Värska tsehhis. Ka seal õnnestus mul töötada päris mitmes ametis ning omamoodi isegi “karjääriredelil” tõusta. Esimene töö tuli tehase keldris kokkuostust tulnud musti pudeleid liikuvale liinile asetada. Nädalake hiljem sain juba täidetud minraalveepudelite pakkijana tööd. Ikka kakskümmend pudelit kasti. Aste kõrgemale tähendas prakeerijana tööd. See kohustas pingsalt ja üksisilmi valgustatud karuselli vahtimist, millel täidetud pudelid silme ees läbi jooksid ning igasugune pudelite sisu anaomaalia tuvastamist vajas. Õlletehas oli n. ö. tänavalt korjatud töötajate palga suhtes helde – 6 rubla vahetus. Reedel tsehhi öise pesuga kokku 12 rubla. Kui sellele lisada veel 3- 4 pudelit tasuta mineraalvett (taaralt kokku 60 – 80 kopikat), siis võis tasu ühe õppiva noore kohta lausa kuninglikuks pidada.
Ma ei tea, kas see postitus tunduks noorematele inimestele suurustavana või kurtva viginana? Ikka, et vanasti oli rohi rohelisem, taevas sinisem ning lapsed töökamad? Vaevalt. Kui ma linnas vaatan neid väikesi ajalehe- ja jäätisemüüjaid, siis tundub, et ega nende elu ka mingi meelakkumine pole.
Üks periood on taas üles tähendatud ning need, kes selle epopöa lõpuni lugeda jõudsid, väärivad medalit. Kokkuvõtteks võib öelda, et mis ei tapa, teeb teatavasti tugevaks. Nii on vähemalt lihtsam mõelda, sest hoolimata tööst jäi suvedesse ka piisavalt lapselikku lusti ja muretuid mänge.
Karukell, kurvameelsuse rohi 