Tõde on elastne

Aeg- ajalt küsib mõni tuttav, keda harvem kohtan, kuidas mu põlv elab. Siis ma annan edasi radioloogi diagnoosi, et mul on parema põlvekõhre kompartmentide II grupi kahjustus, eesmises soas on turse ja osaline vigastus. Käin juba üsna kõbusalt, aga jalg teeb häda, kui seda järsku keeran või põlvili pean olema. Pärijad noogitavad kaastundlikult ja arusaajalt pead, umbes et:  jaa- jaa, hirmsad asjad need kulunud põlvekõhred ja neetud soad. Lõpuks küsisin preili Ühelt selle põlvesoa kohta täpsemalt. “Imelik, ma pole õppinud ega lugenud, et põlvedes mingid soad oleksid, ema,” kehitas mu järeltulija nõutult õlgu. Roheline veel, mõtlesin mina, aga küllap ta jõuab targemaks saada. Kuna ka internet ühtki vastet peale vastava käsitöötarviku ei andnud, hakkas see asi mind juba painama.

“Karin, kas nimetav sõnast soa on suga?” küsisin oma järjekordsel visiidil perearsti juurde. “Kus sul see suga on?” päris tema vastu. Panin vastuseks näpu vastavale kohale haigusloos. Tohter luges kortsus kulmuga osutatud osale tekstist ja hakkas siis südamest naerma: “See ei ole ju soas, kirjutaja on kaks esimest tähte omavahel ära vahetanud. See peab olema ´eesmises osas´.”  😛

Säh siis kirjutamis- ja lugemisoskust!

Ei teagi kohe, mida arvata

Sellega, et pollitikuid ei saa uskuda – nad ajavad enne valimisi üht juttu ja pärast valimist on teod teised, oleme juba aastatega harjunud. Aga on valdkondi, milles kahelda ei tohiks. Näiteks meditsiin.

Seda, et me kõik jääme vanaks, ei ole tarvis tõdeda vaid peegli ees. Aasta- aastalt tuleb erinevaid tervise seotud hädasid üha enam. Ma olen oma põlveprobleemiga viimasel ajal polikliiniku stammkunde. Kunagi peab ju see liip- liipadi kõndimine lõppema. Kolm nädalat tagasi käisin oma MRT diagnoosi saamas. Tohter vaatas radioloogi raportit ning määras mu viletsale põlvele põletikuravi: “Kirjutan teile Movalist – võtke üks tablett enne sööki klaasi rohke veega. Ja valu tarvis üks süst põlve Kenalogi. Kui kohe välja ostate, siis pistke siis see kuni süstima tulemiseni külmkappi.”  Nonii. Asi selge kui seebivesi.

Apteeker tõi kuskilt tagaruumist ampulli häguse vedelikuga. “Külmikusse?” demonstreerisin oma informeeritust. “Ei, külma seda panna ei tohi, hoidke seda süstimiseni toatemperatuuril,” oli valge kittel teiselpool letti resoluutne. Vaatasin, kuidas ta tabletikarbile hüpleva käekirjaga kirjutas: 1 tbl 1 x päevas pärast sööki. “Kirurg väitis, et enne sööki,” julgesin vastu piiksuda. “Kuulge, ma ei tea, mida kirurg ütles. Kui teie magu kannatab, et võtke siis enne sööki, aga need liigeste rohud on üsna kanged ja ei mõju tühjale maole kuigi hästi,” kehitas apteeker õlgu.

Kodus harutasin lahti ravimi infokirja – pisut vähem kui meeter tihedat imepisikest teksti. Ja sealt leidsin read: Võtke Movalis tablette alati täpselt nii nagu arst on teile rääkinud. – – – Tabletid tuleb söögi ajal vähese vedelikukogusega tervelt alla neelata. Igaks juhuks helistasin sõbrannast apteekrile, kes kinnitas ametivendade juttu.

Järgmisel reedel istusin sogase sisuga ampull peos taas tuttava ukse taga. Kätt tuli hoidma pr Üks, kes sooritas üleval haigla siseosakonnas oma praktikat. “Mu juhendaja küsis, miks sa seda Kenalogi endale süstida lased? See võtab küll mõneks kuuks valu, aga kahjustab niigi kulunud põlvekõhre veelgi,” uuris ta. Jah, miks küll? Ravimi pikemaajalisest toimest ei olnud kirurg mulle sõnagi rääkinud. Kuidas siis nii? Paar- kolm kuud löön tantsu, et siis ülejäänud elu nagu dr House kepiga käia või ratastoolis veereda. Tõusin otsustavalt püsti ja ütlesin uksele tulnud õele, et ei soovi seda süsti, mis kasu asemel hoopiski kahju võib tuua. “Eks ta ole,” naeratas õde mulle lahkelt, “ega me suvel seda eriti süstida tahagi.”

Nojah või siis teine lugu. Kaks pool aastat tagasi enne jõule vaevasin pead taas igipõlisel – kinkide teemal. Ja korraga süttis ere tuluke – mis oleks, kui kingiks pr Ühele stetoskoobi! Kust neid küll tellida? Ja milline oleks maksimaalselt hea? Ega midagi, jalad taguotsa alt välja ja vutt- vutt tuttava arsti juurde. Kes muu oskaks sel teemal paremat nõu anda kui kogenud meedik. Seletasin tuttavale doktorile, hind pole oluline, et aparaat peab olema nii hea, et seda saaks aastateks. Selline sümboolne – ema kingitud. Enne jõule oli pakk käes, kenas vutlaris. Tellitud instrumendi headust ei osanud ma hinnata, aga toote hind (pisut üle 700 krooni) lubas arvata, et kehv ei saa see olla.

Sel kevadel märkasin ühel pildil pr Ühe kaelas võõra moega stetoskoopi. “Aga minu kingitud?” nõudsin vanemalt järeltulijalt aru. “Ema, ära pahanda, aga õppejõud ütles, et sellega saab vaid vererõhu pulssi kuulata. Kopsude ja südame kuulamiseks see ei sobi,” seletas pr Üks vabandavalt.

Tule taevas appi! Kas kogemustega arst seda siis ei teadnud?

Nüüd on pr Ühel väga hea ja kvaliteetne Littmaanni stetoskoop, tänu Maarele.   Mida siis selle jõulukingiks saaduga teha? Ega´s midagi, saabki lapselastele tulevikus arstimänguks. 😀

Traditsioonilistel teemadel

Hei hopsti!

Suhteliselt närviline, rahutu ning töine septembrikuu alguse lainepikkus on nüüdseks üle elatud. Tänaseks on tunniplaan ja argirutiin paika loksunud ja isegi varahommikused ärkamised pole enam nii vaevalised. Eks ole neid kooli alguseid olnud ka juba üksjagu, nii et harjutamiseks ja harjumiseks on aega olnud.

Viimasel ajal juhtun oma blogisse millegipärast üha harvem. Lihtsalt elu kulgeb liiga tavapärast trampliini pidi ja lihtsalt kribada kirjutamise pärast pole kah mõtet. Aga kui millestki muust rääkida/ kirjutada pole, päästavad alati kaks igihaljast ning ajatut teemat – tervis ja ilm. Eks tuleb tänagi sama kesiselt läbi ajada.

Nüüdseks olen rohkem kui paar nädalat vaat, et polikliiniku stammkunde olnud. Palun mitte mingit hingematvat kaastunnet! Ma ei tunne end sugugi põdura ega viletsana, olen terve nagu purikas!  Aga nagu ma juba kirjutasin, avastas perearst, et mu isiklik toimik on suhteliselt “kõrge vanuse” kohta liiga õbluke ning suunas mind erinevate arstide juurde sisemaailma avastama. Ega ma palju vastu puigelnudki, seda enam, et töökoht on aastakümneid mu eest tervisekindlustust maksnud, nii et hingeliseks profülaktikaks läbin selle kadalipu.

Gastroskoopiat tehes veendusin, et tsirkuses mõõganeelajana tööd ma tõenäoliselt ei saaks. Pealtvaatajad jookseksid inetuid krooksuv- öökivaid häälitsusi kuuldes laiali ning pärast mu etteastet oleks rohkelt koristamist. Protseduur pole kaugeltki nii hirmus nagu seda erinevates foorumistes kirjeldatakse, end teist korda seda läbi teha siiski ei soovi. Umbes kaks minutit otsatut abitust, mil keha toimib sinu soovidest ja tahtmistest küsimata sootuks omasoodu.

Eelmisel nädalal tulin polikliinikust tagasi suu peas nagu kapsaraud. Ma võin küll väliselt sarnaneda tüüpilise Tori tõugu masaja tõuhobusega, aga ultraheli tuvastas, et seespidiselt olen ma igati väga kaunis inimene: kõhunääre normaalse suuruse ja struktuuriga, sapipõis kaunilt pirnikujuline, sisaldis kajavaba (mis see ka iganes ei tähendaks), sapiteed laienemiseta, maks, põrn ja neerud  normaalse suuruse ja struktuuriga. Loen ja imestan, missugune kaunis ja harmooniline siseelu mul on. Nüüd tuleb veel oodata ära tulemused laborist, et veenduda – minu ainus puudus on mõnikümmend ülekilo.

Aga ilm on sügiseselt tujukas. Pole uut siin päikese all! Taevas võib naeratada päike, aga kümme minutit hiljem ladistab sadada. Kodu on rõske ja jahe, aga kuna meil enam oma voli kütmiseks pole, siis tuleb oodata, mil ülemused kütteperioodi alguseks loa annavad.

Töökoht tsirkusesse?

Ma olen sest vist juba kirjutanud, et olen s i i a n i suhteliselt terve inimene. Mõned nibin- nabin külmetused, pisikesed mädavillid varvastel, muremügarad turjal või harv peavalu… Viimasel vastuvõtul nentis perearst, et mu isiklik toimik on vanuse kohta sobimatult õhuke – napilt paar lehekest. Tarvitses vaid nimetada, et alates märtsist on mul kõhus alaliselt nüri ja tuim valu, sain nagu nipsti suunamiskirja gastroskoopiasse ehk siis rahvakeeli seletatult tuleb mul minna mõõka neelama. Öäk!

Kui peab, siis peab. Aga tuleb tunnistada, et juba sellele mõtlemine tekitab minestamiseelse tunde: palun piserdage, ma ei toibu niipea! Preili Üks ja erinevad foorumid ei teinud ka oma teadmiste- hirmujuttudega asja kergemaks.

Hee, kui ma nüüd neljapäeval ellu jään, võiksin lõdvalt minna kandideerida  tsirkusesse …mõõganeelajaks. 😉

Kiirreportaaž viiruse töötoast

Viimased kolm kalendripäeva on möödunud 100 % horisontaalasendis.

Juba neljapäeva hommikul ärgates oli tunne nagu oleksin tuldpurskavaile draakonitele lähedalt sugulane: kurk tulitas ja kopsust paiskusid kuumad röginad. Ma arvasin, et see on mööduv nähtus ja ei pööranud neile märkidele väga suurt tähelepanu. Loetud tundide jooksul lisandus tunne otsekui oleksin kogu öö sumomaadlusega tegelenud. Kõik lihased valutasid. Töölt sain sõbraliku soovituse oma väärt pisikud endale hoida. Koju komberdades oli ainukeseks sooviks mitte libedal pinnal külili, kõhuli või sellili prantsatada ning kiiremini koti peale pääseda.

Edasi möödus valsitaktis: pinnapealne uni – vappekülm – pöörane higistamine. Ja kui neljapäeval ja reedel oli mul veel isiklik käehoidja, gripitee tooja ning “Kuidas sa ennast, kullake, tunned? Kas toon sulle midagi?” küsija, siis laupäevaks valitses peres sümmeetria ning kodu nägi välja nagu laatsaret – vaheldumisi värisejaid ja higistajaid oli juba kaks.

Täna otsustasin end lamatistest päästa ja tõusin üles. Peegli ees veendusin, et nina veel kärssa ei meenuta, seagripp see ilmselt siiski pole. Jalad pole küll veel päris jalad, vaid sarnanevad keedetud pehmetele makaronidele, pea on vastikult vatine. Jook, mis pidanuks olema hea aromaatne kohv, maitseb kui väga mõru ja vastik löga.

Vanaks hakkan jääma! Kiire põdemise supersprinter hakkab tasapisi asenduma vinduva põdemise maratoonariga.

Tundub, et lamatistest pole siiski pääsu. Ma olen sellest kirjatööst nii väsinud. Welcome, my sweet, sweet bed!

Sügisene “nauding”

Kui inimene on kor- du- valt astunud ühe reha peale ja saanud varrega piki pead, millal talle siis lõpuks imepisikesse ajunatukesse jõuab, et enam ei maksa astuda, tulemus on enamasti sama valus või isegi tiba hullem? Mida muud ongi oodata, kui keset novembrikuud paljajalu ja higisena rõdupõrandat lapiga poleerima minna, kui kraapiv kurguvalu ja meganohu? Meie tulevikutohter küsib ikka, et ema, miks sul vaja seda rõdu pesta, seal ei käi ju praegu keegi. Ei käi jah, ei tule ka sanitaar- epidemioloogiajaam kontrollima, kas on pestud või mitte. Ent kuna mu korraliku koristamise metoodika ütleb, et magamistoale järgneb rõdu, seejärel elutuba…, siis mõtlen, et mis see ruttu- ruttu viis minutit soojas sügisõhus pesemist ikka teeb.  Aga näed, teeb. Nüüd olen ma nagu Kunksmoor, nina pidevalt taskurätis, pidevalt ohates: “Oh sa vaeseke! See nohu sind lõpuks viib!”
Kuna mul pole vastupidi Kunksmoorile  plaanis pikemat aega haige olla ega ka haigusest õiget mõnu tunda, hankisin raviks kurgusprei ja gripitee. Eh, oleks võinud moori näitel ka soomünti, konnamünti, pimpernilli, angerpüssi, tiimeoni või tunglateratinktuuri võtta, aga mul pole halli aimugi, kust neid imeliste nimedega taimi korjata. Igatahes lippasin eile pärast tunde tulistvalu koju ning kuhjasin voodi kõrvale suure virna taskurätikuid ja sarjatäie kraadiklaase. Palavikku polnud, aga lihased olid haiged ja silmad valusad. Nüüd olen ma paar päeva rögisenud ja roosanud – lõppu ei näi sel puuslakil küll tulevat. Ainult nina on suurest pühkimisest läinud valusaks ja punaseks. Tõenäoliselt võiksin ma  nüüd edukalt jõuluvanaks kandideerida. Jõulud on lausa käega katsuda. 😉

Vot sihuke kurb lugu.

Logorea gradus gravis?

“Arstid ei tea midagi,” kuulutas Smuuli kuulus polkovniku lesk, kellel puudus vististi ainsana kõigist tõbedest mumps munades.

Täna helistasin histoloogilise uuringu vastuse saamiseks arstile. Telefonile ei vastatud. Jätkasin kangekaelselt valimist. Lõpuks oli juba telefoni hoidva käe peopesa higine ja meelekohtades trummeldas. Aga uudis oli korduvat valimist väärt: minuga on nüüd kõik korras! Halleluuja!

Kolm päeva tagasi piilusin peegli abil õmblust seljal. Kirurgid tegevat lõikusi kui loometööd. Eh, võiksin lahjemat sorti mürki võtta, et ming lõiganud- õmmelnud kirurgil oli koolis tööõpetuse tunnis rist- ja aedpiste tegemisega raskusi, sest see traageldus nägi esmasel visuaalsel vaatlusel kuidagi lohakas välja. Aga kuna niidid eemaldatakse, siis pole pistete korrapärasus või õieti ebakorrapärasus probleem, liiati pole ma sellises eas ega konditsioonis, et üks armike elu rikuks – minu olematut modellikarjääri see ei kahjusta. 😉

Show Must Go On

Olin endale umbes kaks tuhat kaheksasada nelikümmend kolm korda korranud, et väikese sõrmeotsa suuruse MureMügara eemaldamine on tunduvalt kergem kui pool  päeva kartulipõllul küürutada, aga ikka oli varahommikul keegi mu keskmise paanikanupu suutnud sisse lülitada ja kerge ärevusleegi lõkkele puhunud. Usun, et igasugused onko- tüvelised sõnad on kõigile õõvastavad. Elu paar pisemat lõikust (pimesoolenatuke ja emakatsüst) toimetati ajal, mil ma narkoosiuimas nohisesin, nii et mul polnud toimuma hakkavast halli aimugi; igasugune teadmatus tekitab, teadagi, hirmu. On see teleseriaalides nähtud suur steriilne saal, mille laest kiirgab ere valgus? Kamp rohelistes operatsiooniriietes maskistatud tõsiseid meedikuid? Sunnitakse mind külili? Kõhuli? Või seotakse hoopis laua külge kinni?

Pärast pisikest ooteruumis praadimist astusin ruumi, mis meenutas pigem protseduuride ruumi või sidumistuba. Pikema jututa olin kõhuli, ülakeha katmas sinine peopesa suurune auguga linik. Ainus, mida ma tõepoolest tundsin, olid tuimestavad tulikibedad süstitorked, aga see oli tõepoolest ka kõik. Püüdsin küll arendada sõbralikku vestlust: “Kas mul jääb seljale väga sügav auk?”, “Kui lõikama juba hakkate, järsku võtate siis ühtlasi ka pisut tselluliiti?”, oleksin tahtnud veel küsida, kas nuga on juustunoa moodi või pigem kartulikoorimisnoa sarnane (millega kartulist silmi välja urgitsetakse), aga asised ja lakoonilisedvastused andsid selgelt märku, et seltskondlikust suhtlemisest ei tule suurt midagi välja. Või no missuguseid nalju ikka oodata inimestelt, kes elavat, täie teadvuse juures olevat elusolendit nüsivad… Lõpuks traageldati auk kinni, pesti ja plaasterdati. Töö finišijoonel sain paberi telefoninumbriga, kust paari päeva pärast täpsemalt teada saan MureMügara iseloomu ja kavatsused ning mõned napid soovitused haava hooldamise, sidumise, niitide eemaldamise kohta ja tegutsemisjuhised, kui MureMügarast jäänud jälg hakkab valutama.

Koju jõudes olin lihtsalt väga väsinud, aga hetkel on tunne nagu oleks paarikümne sentimeetri pikkuse joonlaua alla kugistanud. Kaela on pisut valus keerata. Seljal on tunne… nagu oleks seda lõigatud. Ainus hea asi on see, et Velvo käitub nagu oleks mul vähemalt jalg amputeeritud. Iga veerand tunni tagant küsib ta hoolitsevalt, kas mul pole valus, kas pole külm, ega ma midagi juua või süüa soovi. Heh, sellise armsa ümardamisega võiks lausa harjuda!

C’est la vie! Testamenti, kellele jätta oma kalli mehe, laste rõõmud- mured ja koolituskulud, ei lähe vist ikkagi vaja. 😉

Kutsumata võõras

Aastaid tagasi juhtus minuga kummaline, isegi mõneti õõvastav lugu.

Kuna mu magamistoas laiutas veel mööblitus ja huikas tühjus, siis magasin elutoa diivanil. Keset sügavat ööd tundsin järsku, et miski häirib mu und. Oli selleks segajaks õhku paiskunud vänged alkoholipahvakud või raskelt kähisev võõras hingamine, ei tea tänini, aga uneräguseid silmi avades nägin aknast sisse passiva kuu kahvatu kuma taustal selgelt eristuvat ja kõikuvat inimfiguuri. Pidanuks, aga hirmu tundmata tõusin ja tõukasin brutaalselt sissetungijat koridori ja sealt edasi välisukse suunas: “Mida te siin teete? Välja!” Öine kutsumata külaline liikus peaaegu hääletult, kuid kuulekalt. Ikka veel tulesid põlema panemata lükkasin hooga välisukse lahkuja järel kinni ning keerasin ukse lukku. Süda peksis kurgus ja tuhat mõtet keerles peas. Kas ma olin tõesti unustanud õhtul ukse lukustamast? Kes oli see öine sissetungija? Kontrollisin veel, kas uks sai ikka kinni, käisin kindluse mõttes kogu korteri läbi ja pugesin siis tagasi voodisse.

Hommikul ärgates tantsis päike toas; tahtmatult mõõtis mõte: oli öine vahejuhtum ikka ilmsi või nägin hoopiski und? Uks oli lukus, ei võõraid lõhnu, ei mingeid jälgi, miski ei reetnud, et öine vahejuhtum oleks reaalselt tõeline.

Elumaakera on imekspandavalt tihedalt täis paralleele ja meridiaane – erinevaid äratundmishetki ja sarnaseid puutepunkte. Juba nädala tunnen otsekui üks tume võõras kuju hirmutab mind pimeduses: ma ei tea, kes ta on, kas see on ikka tegelikkus või näen ma und. Loodan, et üheksa päeva pärast nendib onkoloog, et olen ta niigi nappi aega kuritarvitanud ja hommikul ärgates selgub, et s e e kõik oli siiski vaid halb uni. Tahaks peletada  minevikust kaasa lohisevad hirmud ja hetkelise ebakindluse.

Ehk on homme parem päev ja paremad mõtted. Paanikanuppu veel ei vajuta – lihtsalt peab uskuma ja lootma parimat.

Valgus tunneli lõpus

Praegu kuluks hädasti ära kuhugi vallamaja seinale ennasthävitavalt töökate inimeste eksponeerimiseks stahhaanovlaste autahvel. Ma vääriksin hetkel tõepoolest selle autahvli esipildiks ja auliikmeks olemist! Kolm nädalat järjest vindusin, ööd täis soleerivat karmi köha ja abtsindiks mõned õõnsad nuuskamised – rooskamised, igal hommikul oli voodiesine põrand täis valgeid pabertaskurätte nagu piinatud luuletajal kägardatud untsuläinud luulet. Niisamuti olid ööd täis painavaid unenägusid, hommikused ärkamised täis pühalikke lubadusi (Homme lähen tõepoolest arsti juurde!) ja automaatpiloodil tööle kulgemisi. Ma ei oodanud kestvaid ovatsioone ja ülistushüüdeid a´la küll sa oled alles tubli!, pealegi tean väga hästi, et lõpuks matavad meid siiski omaksed, mitte töökoht, aga kuidagi karjuvalt ebaõige tundus loobuda kolme päeva palgast, kui nagunii tuleb suurem osa tööst haigena kohe või paranenuna hiljem ise ära teha.  

Viimase punkti i- le pani kolmapäevane klassiekskursioon pealinna. Varahommikul ärgates tundsin, et palavik on kuskil skaala sündsa ja sündsusetu vahel, aga mõte, kuidas ootavate laste näod pikaks ja kurvaks muutuvad, sundisid mind igasugused mõtted pugeda voodisse ja olla tõsiselt haige, taanduma.  Häda äratab leidlikkuse ja meelekindluse: kaks palavikku alandavat tabletti ja kiire higistamine panid uskuma, et enesetunne polegi lootusetult halb. Ent tegelikult oli see Väga Suur Viga. Kui enne oli lihtsalt vilets, siis neljapäevast läks asi väga vastikuks.

Laupäeval sai Velvol lebavast- rögisevast naisest, pesemata nõudest ja seapesalaadsest elamisest küllalt ja ta helistas perearstile. Kena oleks mõelda, et ta kartis tõepoolest mu tervise pärast või hoopis keset batsillipesa elades iseenda tervise pärast. Tõenäoliselt sai talle küllalt öödest, kus kõrval magaja talle umbes iga kolme minuti pärast häälekalt kõrva köhis ja muid defineerimatuid häälitsusi tegi. Vajutasin lõpuks “I agree” nupule ja lasin end end valgetel kitlitel läbi vaadata, valgustada, kuulata ja pisut torkida ning sain teada, et kõigi tunnuste põhjal on väike kopsupõletik jooksujalul läbi põetud.

Nüüd toitun ma põhiasjalikult antibiootikumidest ja köhasiirupist.

Heh, loo lõppu sobivad Colas Breugnon´i sõnad: “Mida kibe on tunda, sellest pärast on magus vesta.”