Ühe pika tunneli lõpus paistab valgus

Ma olen 2/3 oma elust võidelnud ühe siiani lahendamatuna tundunud probleemiga. See on olnud nagu ekslemine paksus metsas, tihedas padrikus, kus kõik rajad viivad veel sügavamale tupikusse ja igasugused katsed leida pääsetee, lõpevad lootusetu ummikuga.

Eelmisel nädalal viskas üks kena inimene mu probleemi harutamiseks äkki kompassi. Vara hõisata, aga mulle tundub, et mu kaitseingel pole mind maha jätnud! Käia on pikk ja vaevaline tee, aga selle päratu,  kilomeetrite pikkuse tunneli lõpus kumab üha eredam valgus.

Selleks, et asja mitte ära sõnada, ei taha ma sellest kõigest rohkem kirjutada. Ent kui ma oodatud tulemusele lähemale olen jõudnud, jagan oma edusamme ja rõõmu. Ausõna!

Meedia hirmutas- kollitas juttudega elektri hiiglaslikust hinnatõusust, sestap oli rõõmsaks uudiseks, et elektriarve oli prognoositust väiksem – hinnatõus ainult 10 %  eelmise aasta jaanuarikuuga võrreldes ehk siis arvudeks lahti seletatuna 40 euro asemel 44 eurot. Tegelikult oleks arve pidanud veelgi väiksem olema, sest alates aasta algusest tegutsesin nagu meie pere munitsipaalpolitseinik ja kustutasin/ lülitasin välja/ eemaldasin vooluvõrgust kõik, mida kustutada/ välja lülitada/ vooluvõrgust eemaldada sai.

Pole hullu, päike käib juba kõrgemalt, ilmad on siiani mõnusalt pehmetes külmakraadides ja päevad on pikemad. Rõõmu ja energiat teilegi, armsad sõbrad!

Kiri jõuluvanale

Armas jõuluvana!

Viimati kirjutasin Sulle umbes 40 aastat tagasi. Siis tuli aeg, mil  karm reaalsus lajatas ema sõnadega: “Sa oled juba suur tüdruk, küllap saad ise ka aru, et näärivana pole olemas. Need ostetud dressid/ kingad/ kampsun on sulle sel aastal näärikingiks.” Sain oma lapse aruga väga hästi aru, et perel oli rahadega kitsas ja tundsin rõõmu kooli nääripeol loosi- või sõbrapakis saadud hea raamatu, salmiku, ehete, nuku, sulepea või teiste pisikeste kinkide üle ega põdenudki eriti pikalt.

Miks ma otsustasin, kallis jõulumees, Sulle kirjutada? Arvan, et kui midagi väga tahta ja uskuda selle võimalikkusesse, siis see uskumine panebki selle sündima.

Jälle on üks aastake möödunud. See oli mulle üsna tegus aasta, mis tõi kaasa kaks kirjutatud- koostatud raamatut, rohkesti läbiviidud koolitusi, uusi värskendavaid kohtumisi ning rohkelt rõõmu isiklike laste edusammude üle. Kokkuvõttes oli aasta üsna töine ja parasjagu loominguline, üksjagu närvilinegi, kuid ometi igat kulutatud ajurakku väärt.

Küllap Sa pakid juba kingikotti. Jõulud pole enam kaugel. Ehk on Sul pisut lihtsam, kui ma Sulle mõne kingiidee annan.

Mida ma siis sinult ootan, kallis jõuluvana? Ei midagi materiaalset ega hinnalist.

Kui ma oleksin eriti ülbe, siis sooviksin, et lükkaksid Eestimaa kõigi oma suuremate ja väiksemate saartega kuhugi, kus on vahemereline kliima, sooja ja niiske talvega ning palava ja kuiva suvega. Näiteks Atlandi ookeani Portugali kõrvale – see ebamäärane ilm oma kaamosega on mind pannud soojema kliima järele õhkama. Aga seda on ilmselgelt liiga palju tahetud.

Kui ma oleksin ahne, siis sooviksin Hilba kodule korstent ja kaminat; eksootilist ja pikka reisi oma laheda sõpruskonnaga, mil saaks hommikul ärgata ja mitte muretseda argiste probleemide üle. Aga ma usun, et küllap tuleb aeg, mil ka need soovid reaalselt teoks saavad.  

Hetkel soovin väga-väga leida Su kingikotist hingerahu ja tasakaalu, rohkem naeratusi, siirust ning headust ja sõbralikkust pakkuvaid inimesi. Et meie pere püsiks sama tubli ja ühtne kui seni, et töökollektiivis jaguks jätkuvalt tolerantsi ja sallivust. Soovin, et mu lähedastel (eelkõige ema!) ja sõpradel oleks tervisega kõik korras. Ka mu enese tervisega.

Sügise hakul naksasid arstid mu turjalt pisikese muremügara, aga nüüd tundub, et see oli nagu lohe pea maha raiumine – ühe asemele on asemele poetunud kolm uut muremügarat. Armas punase mütsiga mees, palun tee nii, et needki oleksid heatahtlikud mügarad…

Veel tahaksin, et Laura kaitseks kevadel edukalt oma bakalaurusetöö ning leiaks endale rahuldust pakkuva töökoha ajakirjanikuna ning et Sandra reis kaugesse Indiasse läheks igati korda. Ta on sel aastal liiga palju õppimise nimel ohverdanud ning see kaks nädalat muretut puhkust kuluksid talle hädasti ära, et järgmisel semestril uuesti õppimisralliga peale hakata. Tegelikult on mul tüdrukutega seotud veel üks südamesoov: et nad leiaksid üksteise jaoks ses kiires elutempos rohkem aega.

Muidugi soovin ma südamest, et masu, pupu, täpe ja muud neljatähelised majanduskriisi tähendavad nõmedad väljendid oleks lõpuks kauge mälestus ning me väike kool jääks õpilaste arvu vähenemisest hoolimata püsima.

Seda kõike pole ju palju tahetud, eksole, armas jõulumees…