Kulinaarne apsakas

Aeg- ajalt tuleb ette situatsioonikoomikat, mida hiljem on raske piltlikult edasi anda, aga mis antud hetkel tõepoolest väga naljakad on. Laupäeval juhtus üks selline kulinaarselt naljakas lugu.

Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus viis läbi uuringut “Kooli innovatsiooni mudelid maakoolide näitel”: milles see seisneb ja millest sõltub selle tulemuslikkus. Kokku oli kutsutud 16 pedagoogi erinevatest Lõuna- Eesti koolidest. Tõsi on, et maakooli säilimiseks peab maakool olema edu- ja uuendusmeelne, muidu linnakoolidega ei konkureeri. Vestlusringis tekkis palju uusi ideid ja võrdlusmoment – meil on üsna innovaatiline kool. Aga kuna kokkuvõtet on volitatud tegema teadurid ja kokkulepe kohaselt peab räägitu jääma nelja seina ja osalejate vahele, siis rohkem ma sellest hetkel ei kirjuta.

Pärast diskussiooni olime palutud ülikooli hubasesse kohvikusse jõululõunale.

Kui ahjukartulid, salat, liha ja kaste taldrikule kuhjatud, avastas pr Lauristin, et tellitud suppi polegi. “Kuidas pole,” imestas kelneripoiss, “püreesupp ju siinsamas.” Hahaa! Korraga oli lõbu laialt. Kõik osalejad olid suppi kastmeks pidanud ja viisakalt taldrikule ammutanud. Pisut hiljem ühines meiega haridusminister Tõnis Lukas. Heatahtliku ootusega jälgisime, kas haritet minister komistab sama reha otsa. Aga professor Lauristin rikkus kogu lõbu: “Tõnis, me kõik pidasime seda kastmeks, aga see on tegelikult supp.” Minister muheles… ja tõstis suure kulbitäie suppi praele: “Kui head õpetajad söövad, siis kõlbab see ka ministrile.”

Selline multifunktsionaalne kõrvitsa- kaalika- kartuli supp siis, ilus tummine.

Oleks ministril nupp “meeldib” küljes olnud, oleksin seda kohemaid kindlasti vajutanud. 😉

Omnivoori* raport

Velvo käis poolteist nädalat tagasi jahil (Kus on põdrad? Kus on kitsed? Kas jaht tuleb või ei tule? 🙂 ) ja tänase seisuga võiksime selle varuga väikese tuumasõja varjendis üle elada või keskmise suurusega pulmad korraldada. Põdralihakonserve ja -vorste on piinlikust tekitav kuhi/ virn. Kuna tüdrukud on veendunud vegetariaanid, siis tuleb meil ise selle portsuga hakkama saada. Pole ka vähimatki kahtlust, et saame.

Nojah, selle koguse manustamisel hakkavad kevadeks meespoolel ilmselt sarved kasvama.  Kuna ma olen siiski märgataval määral naissoost, siis pole hirmu – emastel põtradel sarvi ju pole. Ja enneaegsete kuulujuttude ja väärarusaamade ennetamiseks – mina mehe sarvede kasvus süüdi pole. Ausõna.

* Omnivoor tuleb ladina sõnast omnivorus (kõikeõgiv) ehk eurüfaag ehk polüfaag ehk kõigetoiduline ehk kõigesööja.

Kunksmoor köögis

Selle aasta suvine kuumus ei soosinud kasvuhoones kasvavaid kurke- tomateid. Paljud puhkenud õied kukkusid viljumata maha, vähegi punetama hakkavad tomatid märgistasid end enne lõplikku valmimist mädaplekkidega. Ainult paprika põdes mania grandiosa´t, arvates tõenäoliselt, et on hoopiski kõrvits. Või siis vähemalt tema kauge sugulane. Nii pirakaid paprikaid pole õnnestunud varem kasvatada.

Üleeile said viimased valminud viljad kasti korjatud – sai päris aukartust äratav hulk. Tuli kärmelt välja mõelda, mida saabunud saagiga ette võtta.

Ma pole kunagi paprikat eraldi hoidistanud, ikka erinevate salatite koostises, aga kuna ikka on igaks asjaks esimene kord, siis lähtusin vanasõnast julge hundi rind on rasvane.

Viilutasin paprikad ja lisasin juurde portsu porgandiseibe ja mõned sibularattad, pisut vett, maitse järgi soola, suhkrut, törtsukene äädikat ja lonksukese toiduõli. Pärast kuumutamist tõstsin rõõmsalt eredavärvilise segu purki. Kolmveerand pooleliitrisest purgist jäi lähiajaks degusteerimiseks.

Täna otsustasin purki pisut revideerida… ja maitsesin seni, kuni purk tühi oli. Küll maitses hea! Kui pea purki mahtunuks, oleksin igasugused viisakamad kombed unustanud ja selle ka kaape limpsimiseks sinna surunud.

Nii, sõbrad- mustikad! Loodetavast unistate teiegi, kui jõulude ajal läbi astute, pisut pisemast peast.

Тёплые поздравления!

Kõik mu sõbrad- tuttavad teavad, et ma ei salli iseenda sünnipäevi silmaotsaski! Asi pole niivõrd aastakese võrra vanemaks saamises või eelarves, vaid peole eelnevates ettevalmistustes. Kogu see planeerimine, lõikamine, hakkimine, viilutamine pole minu jaoks sugugi fun, vaid pikk ja painav protsess.

Aga teadjamad on pajatanud, et saaks ka palju lihtsamalt! Täna tuli meelde lugu, mis juhtus töökohal ammu enne “minu ajaarvamist”, aga mille otsesed osalised jumalakeeli vandusid, et iga pisiasi sest loost on sulatõsi.

Palju aastaid tagasi kutsus emand P  töökaaslased oma poolesaja- aasta juubelile. 50 on särav ja soliidne sünnipäev, sestap koguti ühiseks kingiks raha, naised panid juubelipeoks parimad hilbud selga, mehed sidusid hoolimata soojast suveõhtust lipsugi ette.

Sünnipäevalaps juhatas pärast pidulikku sissejuhatust külalised koduõue laua taha. Laual oli pudel igihaljast viina ja pitsid. Õhetav juubilar vabandas hetkeks, lippas hetkeks tuppa ja tuli tagasi… lillelise suhkrutoosiga. Seejärel kaksas ta eemalt laiutavalt rabarberilt peotäie rabarberivarsi ja tükeldas need kärmete liigutustega taldrikule parajateks pulkadeks. “Hea napsi peale hammustada,” selgitas ta jahmunud külalistele. Nii nad seal istusid. Viisakad inimesed: tõstsid pitse, kes rüüpas pisut, kes mekutas niisama moe pärast ja hammustasid sakuskaks suhkru sees sopsutatud hapukaid varretükke. Kes nüüd arvab, et pärast rohket c- vitamiinilaksu tuli puljong- pirukas, soe- ja külmlaud ning kohv- kook, siis need eksivad. Piduliste sõnutsi jäigi suhkrusse kastetud rabarber esimeseks, viimaseks ja ühtlasi ka ainsaks roaks.

Eile pidas mu naabrionu oma 70- juubelit. Oma ennasthävitava elustiili ja jõhkruse tõttu on ta kaotanud inimesed, kes temast suuremat hooliks. Mõned loppis nägudega topsivennad ongi kogu ta suhtlusringkond. Aga õnnitlemas oli neid igatahes kuulda- näha. Mulle tundus, et sünnipäevalaud oli terake teine kui aastate taguses loos, väikese erandiga – laual oli kõik sama, peale rabarberi ja suhkrutoosi.

Nalja nabani

Olen kangekaelselt püüdnud erinevatest kaubapakkumistest kauge kaarega mööda manööverdada. Aga seekord tabas järjekordne helistaja minu achilleuse kanda ehk siis kaaluprobleemi. Mesikeel telefonis seletab, et tegemist on supersoodsa tootega: unikaalne naturaalne preparaat ei lase rasvadel ladestuda, rasvad põlevad kui võluväel ning kõhnumine on naturaalne  ja loomulik, ilma et kaotatud kilod jo- jo efektina tagasi tuleks. Lisaks mõjutavat preparaat positiivselt ka südant ja veresoonkonda. Kogu lõbu maksab kohaletoomisega vähem kui 1 kroon per heleroheliselt tabletilt. Mis võib rohelise tee ja suureviljalise viigikaktuse ekstraktis ikka nii väga kahjulikku olla. Äh, proovime siis ära!

Postisaadetise tõi varmalt kohale postikuller. Otsustasin kohe tervisliku kõhnumisega alustada, aga enne lugesin läbi preparaatide karbile kleebitud kirje. Kleebisel oli tekst tingkirjas pisike, nii et selle kokkuveerimine võttis otsaesise märjaks – näe, grammike kehakaalu ongi läinud! Aga rubriik Tähelepanu pani mind olematusse habemesse itsitama (ka naermine põletab kaloreid): Imelise kõhnumispreparaadi ajal soovitatakse juua palju vedelikku (vähemalt kaks liitrit päevas). Eh, kus see söögiisugi, kui maos lakkamatult vesi loksub… Näis, kas imeravim salendab mind või kõhnutab hoopis rahakotti. 

Iga- aastane tähetund

Kuskil sahvri südames resideerub üks vanake – umbes 17 aastat vana köögikombain Philips. Ta tukub panipaigas peaaegu aasta, kuni umbes suve südames saabub tema iga- aastane tähetund. Siis kolib ta koos kõigi oma tarvikutega peidupaigast välja, saab kerge värskenduse ja näitab, et hoolimata oma suhtelisest kõrgest vanusest suudab ta töötada nagu parimas eas nooruk.

See köögikombain oli esimene välismaalane me kodus. Nõukaajal olid erinevad tehnilised koduvahendid praktiliselt olematud, näiteks tühine miksergi köögis oli suur luksus. Agaramad kaubareisidel käijatel õnnestus see ilmaime koju Lätist tuua, mõnel trehvas see tutvuste abil endale smugeldada, aga tavainimene lõi mannavahu ja vahukoore väikese lihasetreeninguna vahule vana hea mehhaanilise vispliga. Munakeetjatest, mikroahjudest, kohviautomaatidest, elektrilistest lõikuritest- viilutajatest ning muudest imeviguritest ei osanud unistadagi.

1993. aastal sain Velvolt sünnipäevaks kingiks väikese kompaktse Philipsi  köögikombaini. See maksis küll hingehinda – lausa poolteist- kaks õpetaja kuupalka. Kodus sai lastele räägitud, et  oleks kena kui nad lasteaias ema kingitusega ei kiitleks. Väikeses kohas on inimesed üsna uudishimulikud – some things never change. Iga suurem või erilisem osta läks arutluse ja kommentaari alla a´la ei tea, kust selleks küll raha saadakse. Järgmisel päeval helistas lasteaias kokana töötav meheõde ja küsis, mis ma ikkagi siis sünnipäevaks sain. Selgus, et kasvatajad olid Lauralt uurinud, aga laps ütles kindlameelselt: “Ma ei tohi sellest rääkida. Eee… Aga see on… kö- ko või ko- kö.” 🙂 Mõtelda kui lõbus, kuidas täiskasvanud inimesed lapse silpide peale ajusid ragistasid ning nende saladuslike silpide tähendust püüdsid dešifreerida.

Igapäevaselt ma me tehnilist pensionäri enam ei kasuta. Aga tema suurem ekspluateerimine algabki just umbes juulikuust. Maasika toormoos sügavkülma, pangesalatite lõikamine- peenestamine: kapsa, porgandi, sibula, paprika, kurgi, tomati, peedi hakkimine, lisaks sekka ube või seeni – ma olen erinevate salatite kombineerimise meister. Masu ajal piisab pannitäiest praekartulitest, maitsev kodusalat kõrvale ja üks söögiaeg ongi kindlustet.

Eile sai sügavkülmustuse üks riiul tänu vaprale vanameistrile täis maasika toormoosi: sügavpunast ja  sügav suve järele lõhnavat. Keldris on korrapärases reas 14 purki maasikamoosi – traditsioonilisteks varustajaiks Airi- Uno.

Aga sulle, väsimatu sõber kö- ko, jõudu ja pikka iga!

Rütminihked

Küllap kõik on kümme korda lapsepõlves kuulnud tarkust, et hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga ning õhtusöök anna vaenlasele. Mu magu on sügava vaimupimedusega vaevatud, ei tema tea vanasõnadest vähimatki. Hommikul ei sunni teda sööma ka kuninglikult hõrgud palad – igasugune toit tundub suus kui saepuru ning paneb iiveldama. Lõunaks on kõht juba mõõdukalt tühi, nii et sõbrale olen ma nõus lõunasöögist loovutama… õige väikese osakese. Ent õhtul, siis kui külmkapist peaks kauge kaarega ringi käima, haarab mind Leningradi blokaadi taoline näljahäda, kõht koriseb ja sülg nõriseb. Ei aita iseenese oskuslik veenmine ja saledama iseenese piltide riputamine külmkapile, pöörast nälga ei hirmuta ka mõttega, et kaugel see suvigi enam. Mõistus ütleb, et mingit bikiinivormi pole ega ilmselt ka tule. Mõistus ütleb ei, aga jalad, käed ja suu karjuvad vastu jaa. Ning kuna häälekaid karjujaid on ülekaalukalt rohkem ja kehas kehtib demokraatia, siis vähemus allub enamusele. Jalad viivad teadagi kuhu, käed teevad teadagi mida, hing vaevab, aga suu liigub.

Tegelikult on sellele üks tõhus ravi. Tarvitseb mul minna mõne suure kaubamaja riidekabiini sulnilt sinakasse valgusesse suvalist riideeset proovima ning end üheaegselt kolmest küljest peegeldada, kui söögiisu kaob hopsti! mitmeks- setmeks päevaks. Läheb päris tükk aega, alles siis hakkab söögihimu tasahilju tagasi immitsema. Aga kuni pole raha riietele raiskamiseks, läheduses asuvaid kaubanduskeskusi ja Lumivalgekese muinasjutu kurja võõrasema tõtt rääkivat peeglit, on lahing juba eos lootusetult kaotatud.

Valgustatud toitumine

Proloog

Ühel järjekordsel käigul Värka SPA- sse märkasin tuttava olekuga meest. Aga ei, midagi selles olekus oli väga valesti. Pika piidlemise järel otsustasin, et tegemist on mu tuttava noorema vennaga või siis lihtsalt väga sarnase inimesega. Teadupärast on ju maailm niivõrd väike, et kõigile inimestele hoopis erilisi nägusid ei jagu. Kahtluseuss tõstis taas pead, kui kuulsin ta häält. Jah, sarnaseid inimesi võib ju olla, aga et hääl oleks nii üks- ühele sarnane? Kuna küsija suu pihta reeglina ei lööda, astusin ligi. Tuttav osutus tõesti vanaks tuttavaks, aga tema välimus oli tõepoolest suure metamorfoosi läbi teinud: kui enne tuli enne meest pool meetrit kõhtu, siis nüüd oli kõht trimmis, lotendavad põsed ja kottis silmaalused kadunud. Kas usin kaalujälgija? Värskendatud väljanägemisega tuttav naeris kõhinal ja väitis, et praadis veel eile hilisõhtul kaks pannitäit peekonit ja sõi nii, et rasv mööda lõuga tilkus. Edasi ei julenud küsida. Eks ole ennegi kuuldud- nähtud, kuidas elumured või kuri haigus kaalulangetavalt mõjuvad. Ent kõhnuja muretu olek ja rõõmus meel seadsid halvad oletused kahtluse alla.

Mul ei tulnud pikalt pead murda, sest värske väljanägemisega kõhnuja jagas lahkelt oma kaalukaotuse saladust ning mõne aja pärast oli mulgi väga väärtusliku KaaluValgustaja number telefoni mälusopis olemas. Kaotada pole ju midagi – olen oma kaaluga hetkel sellises pusas, mille lahtiharutamine ilma abita on võimatu. Ja lõpuks – kui tahad midagi muuta, pead olema julge muutma. Ainuke inimene keda on vaja võita, on see, kes sulle hommikul peeglist vastu vaatab.

Kas minna- mitte minna vaagimist- saagimist praktiliselt polnudki. Vastuvõtule registreerimisest kujunes omaette proovikivi: küll ei võetud telefoni vastu, küll oli ta pikalt kinni… Pärast pikka katsetamist kroonis mu ponnistamisi edu – ma sain ihaldatud vastuvõtuaja.

Pooleteist kuu pärast kohtusin imepärase KaaluValgustaja endaga. Ta palus mul võtta pihku metalne toru, ise kompas anduriga mu käe erinevaid punkte ja luges hektiliselt näidikult mu erinevate organite (lümf- kõrv- suu- põskkoopad- silmad- kopsud- bronhhid- jämesool- vereringe- aju jne) tervislikku seisukorda.

Pärast rohkem kui poolteist tundi kestnud kohtumist, kogu kodutee mõtlesin, mis see nüüd oli. Suur soolapuhumine? Teaduslik tõde? Liiga palju liiga selgeltnägejalikke küsimusi ja konstanteeringuid: Olete nooruses palju oksendanud? Vahel süda “laperdab”? Jalad paistetavad tihti üles ja külemetavad… Ainevahetus on halb kilpnäärme tegevuse tõttu. Tihti esineb kaela- ja nimmepiirkonna tulitamist. Terve hulk arvulisi näitajaid, mis õlgu kehitama panid ja vist vaid KaaluValgustajale endale lõplikult arusaadavad on.

Epiloog

Oma toidulistist peaksin maha kriipsutama mee, sojajahu, nisu ja rukki, rafineeritud õli ja piimatooted (piimakaseiin- prr!). Minu rõõmuks jäid alles kõik puu- ja juurviljad, oliiviõli, munad, karulid, riis ja erinev liha.

Nüüd sätin oma söömist maagiliste nõuannete järgi. Kuna elus eksimusi ei ole, vaid on ainult õppetunnid, siis katsetada ju võib. Ma pole enam selles eas, elades naiivses usus ja arvates, et ühel heal hommikul on järele proovimata kõik probleemid lahenenud.

Kui minu sarnane, kui silmmärgatavalt kõhnunud inimene teile vastu tuleb, siis on tegemist siiski teadusliku tõega, mitte soolapuhumisega või helesinise udujutuga. Mulle jääb igal juhul haiglane rahuldus, et ma vähemalt üritasin.

Kaalunälgimisest

Kui te tõesti tahate kaalus maha võtta, siis on ainult kolm asja, millest te loobuma peate: hommikusöök, lõunasöök ja õhtusöök. /Murphy seadus/

Ma olin sündides pisut üle kolme kilo raske – igati normaalse sünnikaaluga laps. Ent juba kolmekuulisena kaunistasid mind lahked prullakad voldikesed reitel ja käsivartel. Käima hakkamine viis igasugused kaaluliialdused ja edasi näen erinevas vanuses tehtud piltidel saledat pikasäärset piigat.

Seega olid kooliajal kaaluprobleemid minu jaoks olematud, kandsin rõõmsalt miniseelikut ehkki kuulusin koogikeste kummardajate ühingusse. Orissaare väike kontiitritsehh teenis minu ja sõprade pealt päris kenasti. Meenuvad kõhukad kohupiimataskud (mida toona märksa proosalisemalt sotšnikuteks kutsuti), rammusa olekuga kreemitorud, õrna tuhsuhkruga ülepuistatud kohvisaiakesed ja kaneelirullid ning kuninglikud aleksandrikoogid ja marjakorvikesed. Suu sõi seda, mida süda himustas ja ema rahakott/ kulinaarsed oskused lubasid.

Kaheksandas klassis omandas mu keha naiseliku ümaruse. Küllap oli ümar vanaema mu geenivaramusse sokutanud kalduvuse täidlusele.

Statistika väidab, et peaaegu 97 % kõigist naistest on elus kehakaaluga võidelnud ja mingisugust dieeti katsetanud. Sõna dieet ilmus esmakordselt mu sõnavarra Tartus kolmandal kursusel õppides. Söömine oli kaootiline toiming: kui raha oli, oli menüü rikkalikum; kui rahakotis valitses tühjus, siis kannatas selle all ka kõht. Küllap see sai määravaks, sest inimese keha on tark! Ta saab aru, et vahel on, ühtäkki taas pole ja see sunnib teda rakendama säästu- ja talletamisrežiimi. Sellest ajast on meelde jäänud ei- tea- kust- kuuldud dieet: jõin mõrusoola lahust ja siis paastusin keefiri ja punapeedi abil. Tõsi, tulemused olid kõikuvad.

Rasedus ja pealesunnitud rasedustoksikoosid toimisid taas kaalukahandavalt. Asi läks jälle väga käest ära siis, kui lapsed väiksed olid. Ema on ju enamasti pere siga, kes viimase lõpu laste taldrikusse jääva ära ampsab – kuidas sa ikka toitu ära viskad! Sama teed läksid ka viimased pannile jäetud kartulid, supitilk ja muud söömist väärivad pere jäägid. Ühel hetkel ei meeldinud mulle enam sugugi tuttav inimene, kes mulle piltidel vastu vaatas. Eriliselt suur šokk oli ennast vaadata videopildidlt, sest peegel näitab ju suhteliselt väikest osa kehast.

1997. aastal jõudsin otsusele, et midagi olulist tuleb ette võtta. Ma ühinesin Kaalujälgijatega. Kohv ilma suhkruta oli esialgu mõru löga ja võita leib maitses umbes samamoodi nagu oleks saepuru söönud. Sellest perioodist on mul jäänud küllaltki vastakad mälestused. Ma olin pidevalt nagu Pavlovi koer, kel söögile mõeldes ila tilkus; mu mõte rippus pidevalt külmkapis: ma teadsin piinliku täpsusega, mis seal leidub ja kuidas see maitseda võiks… Aga kaalu kaotamine läks hõlpsamini, kui oleksin osanud arvata. Suureks abimeheks oli majanaaber Anne, kel analoogiline siht silme ees. Me kõndisime ka ekstreemsete ilmaoludega päevadel 6 kilomeetrit, pühapäeviti 12 kilomeetrit; lugesime täie järjekindlusega suhupandud kaloreid ja tunnustasime üksteist lakkamatult. Pärast õhtust kiirkäimist pesin kohe hambad ära ja proovisin mitte söömisele mõelda. Pehme polster kaduski otsekui kevadine lumi. Inimeste sõbralik imestus innustas (tegelikult oli sarkastilisi koogutajaid: olen ka kaalujälgija, vaatan, et kaal ei langeks – kõik grammid on hoitud ja omad!) jätkama ning vähendas söögiisu veelgi. Oma 35- dal sünnipäeval kaalusin juba 65 kg.

Siis tekkis selline ülbe tunne, et elu normaalkaalulisena ongi käes.

Esimene kaalukasv pani lõbusalt muigama: no ja mis siis, kiloke siia või sinna, alla võtta on taas lihtne! Aga polnud… Jutt teistkordsest järsust tulemuslikust kaalulangetamisest on ilus fairy tale.

Aju on äraandlik organ. Siis kui oled näljane, väidab ta tõsimeeli, et kaal polegi oluline, tähtis on vaid enesega rahulolu. Pärast kõhutäit hakkab ta taas etteheiteid tegema. Pealegi toimib mu aju söömisharjumuste suhtes äraspidiselt. Hommikul sunnin end sööma, iga suutäie mälun vaat et kohustuslikuna pea 35 korda, enne kui ta söögitorru libiseb; seevastu õhtul olen ablas kui alatoidetud koer.

Kevadel käisime lastega näitusel, kus lisaks oma reaalsele kaalule sain teada, et Pluutol kaaluksin ma vaid 7,3 kg, Kuul 18,3 kg, Marsil 41,5 ja Merkuuril 41,6 kg. Ma loodan, et tehnika areneb sedavõrd kiiresti, et jõuaksin planeedilt Maa emigreeruda ja elada kergekaalulise elu.

Ma otsustasin teha veel ühe abitu katse.