Suvine maitseelamus

Vähem kui tunnike metsas jalutamist ja hõrk maitseelamus on garanteeritud! See on ka niiske kevade ja suhteliselt nohuse suve üks väheseid boonuseid. Seeni on metsas tõepoolest palju. 😛

Omnivoori* raport

Velvo käis poolteist nädalat tagasi jahil (Kus on põdrad? Kus on kitsed? Kas jaht tuleb või ei tule? 🙂 ) ja tänase seisuga võiksime selle varuga väikese tuumasõja varjendis üle elada või keskmise suurusega pulmad korraldada. Põdralihakonserve ja -vorste on piinlikust tekitav kuhi/ virn. Kuna tüdrukud on veendunud vegetariaanid, siis tuleb meil ise selle portsuga hakkama saada. Pole ka vähimatki kahtlust, et saame.

Nojah, selle koguse manustamisel hakkavad kevadeks meespoolel ilmselt sarved kasvama.  Kuna ma olen siiski märgataval määral naissoost, siis pole hirmu – emastel põtradel sarvi ju pole. Ja enneaegsete kuulujuttude ja väärarusaamade ennetamiseks – mina mehe sarvede kasvus süüdi pole. Ausõna.

* Omnivoor tuleb ladina sõnast omnivorus (kõikeõgiv) ehk eurüfaag ehk polüfaag ehk kõigetoiduline ehk kõigesööja.

Kunksmoor köögis

Selle aasta suvine kuumus ei soosinud kasvuhoones kasvavaid kurke- tomateid. Paljud puhkenud õied kukkusid viljumata maha, vähegi punetama hakkavad tomatid märgistasid end enne lõplikku valmimist mädaplekkidega. Ainult paprika põdes mania grandiosa´t, arvates tõenäoliselt, et on hoopiski kõrvits. Või siis vähemalt tema kauge sugulane. Nii pirakaid paprikaid pole õnnestunud varem kasvatada.

Üleeile said viimased valminud viljad kasti korjatud – sai päris aukartust äratav hulk. Tuli kärmelt välja mõelda, mida saabunud saagiga ette võtta.

Ma pole kunagi paprikat eraldi hoidistanud, ikka erinevate salatite koostises, aga kuna ikka on igaks asjaks esimene kord, siis lähtusin vanasõnast julge hundi rind on rasvane.

Viilutasin paprikad ja lisasin juurde portsu porgandiseibe ja mõned sibularattad, pisut vett, maitse järgi soola, suhkrut, törtsukene äädikat ja lonksukese toiduõli. Pärast kuumutamist tõstsin rõõmsalt eredavärvilise segu purki. Kolmveerand pooleliitrisest purgist jäi lähiajaks degusteerimiseks.

Täna otsustasin purki pisut revideerida… ja maitsesin seni, kuni purk tühi oli. Küll maitses hea! Kui pea purki mahtunuks, oleksin igasugused viisakamad kombed unustanud ja selle ka kaape limpsimiseks sinna surunud.

Nii, sõbrad- mustikad! Loodetavast unistate teiegi, kui jõulude ajal läbi astute, pisut pisemast peast.

Тёплые поздравления!

Kõik mu sõbrad- tuttavad teavad, et ma ei salli iseenda sünnipäevi silmaotsaski! Asi pole niivõrd aastakese võrra vanemaks saamises või eelarves, vaid peole eelnevates ettevalmistustes. Kogu see planeerimine, lõikamine, hakkimine, viilutamine pole minu jaoks sugugi fun, vaid pikk ja painav protsess.

Aga teadjamad on pajatanud, et saaks ka palju lihtsamalt! Täna tuli meelde lugu, mis juhtus töökohal ammu enne “minu ajaarvamist”, aga mille otsesed osalised jumalakeeli vandusid, et iga pisiasi sest loost on sulatõsi.

Palju aastaid tagasi kutsus emand P  töökaaslased oma poolesaja- aasta juubelile. 50 on särav ja soliidne sünnipäev, sestap koguti ühiseks kingiks raha, naised panid juubelipeoks parimad hilbud selga, mehed sidusid hoolimata soojast suveõhtust lipsugi ette.

Sünnipäevalaps juhatas pärast pidulikku sissejuhatust külalised koduõue laua taha. Laual oli pudel igihaljast viina ja pitsid. Õhetav juubilar vabandas hetkeks, lippas hetkeks tuppa ja tuli tagasi… lillelise suhkrutoosiga. Seejärel kaksas ta eemalt laiutavalt rabarberilt peotäie rabarberivarsi ja tükeldas need kärmete liigutustega taldrikule parajateks pulkadeks. “Hea napsi peale hammustada,” selgitas ta jahmunud külalistele. Nii nad seal istusid. Viisakad inimesed: tõstsid pitse, kes rüüpas pisut, kes mekutas niisama moe pärast ja hammustasid sakuskaks suhkru sees sopsutatud hapukaid varretükke. Kes nüüd arvab, et pärast rohket c- vitamiinilaksu tuli puljong- pirukas, soe- ja külmlaud ning kohv- kook, siis need eksivad. Piduliste sõnutsi jäigi suhkrusse kastetud rabarber esimeseks, viimaseks ja ühtlasi ka ainsaks roaks.

Eile pidas mu naabrionu oma 70- juubelit. Oma ennasthävitava elustiili ja jõhkruse tõttu on ta kaotanud inimesed, kes temast suuremat hooliks. Mõned loppis nägudega topsivennad ongi kogu ta suhtlusringkond. Aga õnnitlemas oli neid igatahes kuulda- näha. Mulle tundus, et sünnipäevalaud oli terake teine kui aastate taguses loos, väikese erandiga – laual oli kõik sama, peale rabarberi ja suhkrutoosi.

Kurgid purgis

Tänase päeva tulemus: rohelised piklikud poisid nagu ponksid purgis. Tehtud! Eriti armsad on need värviliste piltidega purgikaaned, mida kaubandus pakub.

Kogu kodu on täidetud äädika – tilli – küüslaugu – mädarõika – mustsõstra lehtede lõhnaga. 😉

Edit: Selveris olid analoogilised konservkurgid 32.50 või 29.30 purk. Kui see korrutada esialgselt 11-ga, siis kokkuhoid missugune!

HEADE KURKIDE RETSEPT:

Lao kurgid tihedalt purki. Lisa till (parema maitse annavad tillivarred), sinepiseemned, mustsõstralehed, paar küüslaugu küünt ja mädarõika juurika tükki. Maitse muutub pisut teistsuguseks, kui lisada paar lõiku paprikat ja/ või mõni väike tomat.

Marinaad 1 l vee kohta: 2 spl soola, 2 spl äädikat, 1 spl suhkrut, näpuotsatäis musta pipart.

Kuum marinaad vala kurkidele. Kuumuta veega täidetud potis kurgipurke, kuni kurkide ere värvus on kadunud ja sule purgid. Nii lihtne see ongi! Matseelamus ja säilivus garanteeritud.

Käbi ON kukkunud kännust kaugele

Vahel olen kindel, et mu kaasal puudub igasugune maitsemeel – ta sööb pirtsutamata ning isukalt kõiki mu valmistatud toite. Aga mul lihtsalt puuduvad igasugused toidutegemisega seotud inspiratsioonigeenid või kui nad siiski olemas on, on nad üsna ahtakesed.

Laura võib küll kodus vahel pisut mugav või lohakas olla, aga mis puutub söögitegemisse, siis on ehe kokk Nigella Lawson. Sarnasus pole ainult väline. Täna suutis ta vaaritada kahekäigulise hõrgu õhtusöögi kolmandikust pirakast kõrvitsast. Minu ainus kõrvitsaretsept on vana hea tuntud kõrvitsasalat. Aga praadida paneeritud kõrvitsalõike? Teha isuäratavalt lõhnavat ja keelt alla viivat kõrvitsakooki? See on minu puhul absoluutselt välistatud. 

Homseks on ta planeerinud kartuli- kõrvitsapudru.

Kui ta kodus elaks, siis peaksin järgmisel aastal jõuluvanalt tellima edasiliikumiseks kõhtu toetava ratastega raami…

Andetutel emadel ongi andekad lapsed, mis tõestab taas, et käbi on kukkunud kännust kaugele (või hakka tõepoolest mõtlema, et mõned lapsed on sünnitusmajas vahetusse läinud).

Säästliku aja retsept*

Kuna on MASU, siis võiks teha midagi kerget ja odavat, usutavalt ka maitsvat.
Kõigepealt haki ära 2-3 väikest sibulat ja pane õliga pannile praadima ja pane veekeetjasse ühe kruusi jagu vett keema, siis on aega edasi toimetada.
Võta : 2 kruusitäit kiirkaerahelbeid (kindlasi peaks olema NORDIC toode), 1 kruusitäis keedetud vett, kuhu lisa 2 kuubikut lihapuljongit; sega segi, nüüd kalla sibul, lisa 1 muna, sega ja lisa veidike maitseaineid, näiteks mina panen ainult natuke kotletimaitseainet. Ära maitseainetega väga priiska, sest puljong on isegi nende  poolest suhteliselt vänge. Nii, veeretad kotletid ja pannile.

* Saadud Lylt.

Uus maitseelamus

Võib kindel olla, et elu üllatab just siis, kui sa seda kõige vähem ootad ja sealt, kust sa seda kõige vähem ootad. Meid üllatas tänane hommik õige iseäralikul moel.
Siit küsimus suurele ringile: kes tarkpeadest arvaks, missugune delikatess mu külmkappi ootamatult maabus? Ei arva ära?

 KARULIHA! Õieti karulihasült.

Selle uudisega, et meie hea sõber Uno lasi eelmisel nädalal 140 kilogrammise mesikäpa, olime jõudnud juba harjuda. Aga et varsti saab seda kreisit pala valitud sektsioonis maitsta… Ma kultiveerin küll enda ümber loodussõbralikku maailmavaadet, aga fakt, et karusid meie metsadesse liiga palju saab, õigustab aeg- ajalt nende küttimist ning kui elu selle võimaluse ise koju toob – ka söömist (ee…, esialgu ilmselt siiski ettevaatlikku maitsmist).

Sel suvel on mu tsivilisatsioonist irdumine kaasa toonud tavalisest rohkem korilust ja nüüd lisaks ka selle väidetava hõrgutise. Patoloogiline eeldus  – metslasena toimetulemiseks – on täiesti olemas. Objektiivsete näitajate alusel (seened, marjad) on see suvi olnud suhteliselt viljakas, keldris ägavad riiulid hoidiste all.

Edit: Tahaks loota, et kui sealiha pole meid poris tuhnima ja ruigama pannud, siis ka karuliha ei tekita tahtmist mõmisema hakata, vohavat karvakasvu ning himu- isu talviseks rasvakogumiseks… Kuhjame kokku kõik positiivsed emotsioonid… ja maitseme!

I just love suprises.

Valgustatud toitumine

Proloog

Ühel järjekordsel käigul Värka SPA- sse märkasin tuttava olekuga meest. Aga ei, midagi selles olekus oli väga valesti. Pika piidlemise järel otsustasin, et tegemist on mu tuttava noorema vennaga või siis lihtsalt väga sarnase inimesega. Teadupärast on ju maailm niivõrd väike, et kõigile inimestele hoopis erilisi nägusid ei jagu. Kahtluseuss tõstis taas pead, kui kuulsin ta häält. Jah, sarnaseid inimesi võib ju olla, aga et hääl oleks nii üks- ühele sarnane? Kuna küsija suu pihta reeglina ei lööda, astusin ligi. Tuttav osutus tõesti vanaks tuttavaks, aga tema välimus oli tõepoolest suure metamorfoosi läbi teinud: kui enne tuli enne meest pool meetrit kõhtu, siis nüüd oli kõht trimmis, lotendavad põsed ja kottis silmaalused kadunud. Kas usin kaalujälgija? Värskendatud väljanägemisega tuttav naeris kõhinal ja väitis, et praadis veel eile hilisõhtul kaks pannitäit peekonit ja sõi nii, et rasv mööda lõuga tilkus. Edasi ei julenud küsida. Eks ole ennegi kuuldud- nähtud, kuidas elumured või kuri haigus kaalulangetavalt mõjuvad. Ent kõhnuja muretu olek ja rõõmus meel seadsid halvad oletused kahtluse alla.

Mul ei tulnud pikalt pead murda, sest värske väljanägemisega kõhnuja jagas lahkelt oma kaalukaotuse saladust ning mõne aja pärast oli mulgi väga väärtusliku KaaluValgustaja number telefoni mälusopis olemas. Kaotada pole ju midagi – olen oma kaaluga hetkel sellises pusas, mille lahtiharutamine ilma abita on võimatu. Ja lõpuks – kui tahad midagi muuta, pead olema julge muutma. Ainuke inimene keda on vaja võita, on see, kes sulle hommikul peeglist vastu vaatab.

Kas minna- mitte minna vaagimist- saagimist praktiliselt polnudki. Vastuvõtule registreerimisest kujunes omaette proovikivi: küll ei võetud telefoni vastu, küll oli ta pikalt kinni… Pärast pikka katsetamist kroonis mu ponnistamisi edu – ma sain ihaldatud vastuvõtuaja.

Pooleteist kuu pärast kohtusin imepärase KaaluValgustaja endaga. Ta palus mul võtta pihku metalne toru, ise kompas anduriga mu käe erinevaid punkte ja luges hektiliselt näidikult mu erinevate organite (lümf- kõrv- suu- põskkoopad- silmad- kopsud- bronhhid- jämesool- vereringe- aju jne) tervislikku seisukorda.

Pärast rohkem kui poolteist tundi kestnud kohtumist, kogu kodutee mõtlesin, mis see nüüd oli. Suur soolapuhumine? Teaduslik tõde? Liiga palju liiga selgeltnägejalikke küsimusi ja konstanteeringuid: Olete nooruses palju oksendanud? Vahel süda “laperdab”? Jalad paistetavad tihti üles ja külemetavad… Ainevahetus on halb kilpnäärme tegevuse tõttu. Tihti esineb kaela- ja nimmepiirkonna tulitamist. Terve hulk arvulisi näitajaid, mis õlgu kehitama panid ja vist vaid KaaluValgustajale endale lõplikult arusaadavad on.

Epiloog

Oma toidulistist peaksin maha kriipsutama mee, sojajahu, nisu ja rukki, rafineeritud õli ja piimatooted (piimakaseiin- prr!). Minu rõõmuks jäid alles kõik puu- ja juurviljad, oliiviõli, munad, karulid, riis ja erinev liha.

Nüüd sätin oma söömist maagiliste nõuannete järgi. Kuna elus eksimusi ei ole, vaid on ainult õppetunnid, siis katsetada ju võib. Ma pole enam selles eas, elades naiivses usus ja arvates, et ühel heal hommikul on järele proovimata kõik probleemid lahenenud.

Kui minu sarnane, kui silmmärgatavalt kõhnunud inimene teile vastu tuleb, siis on tegemist siiski teadusliku tõega, mitte soolapuhumisega või helesinise udujutuga. Mulle jääb igal juhul haiglane rahuldus, et ma vähemalt üritasin.

Lihtne õunakook

Eelnevale kulinaarsele postitusele lisaks saatis Laura ühe retsepti ja keelitas mind tegema kõike täpselt õiges järjekorras.
1. Võtke külmikust 10 muna, asetage 7 järelejäänut lauale ja tõmmake köögipõrand lapiga puhtaks.

2. Võtke kausike, koksake koor vastu kausikese serva katki, munakollased kallake kausikesse ja munavalged suuremasse kaussi.

3. Pühkige laualt munasisu. Nii, teil on nüüd kausikeses 5 munakollast.

4. Võtke mikser, asetage paika need traadist asjandused ja vahustage munakollased.

5. Proovige uuesti need traadist asjandused mikseri külge kinnitada, aga seekord vajutage nad tugevamini pesadesse.

6. Vahustage.

7. Peske nägu, kael, käed ja selg, raputage munakollane kõrvadest välja. Teil on nüüd kausikeses 2 vahustatud munakollast, just õige kogus.

8. Katke köögimööbel mingi riidega ja kinnitage kleeplindiga ajalehed seintele ja lakke.
9. Võtke jahu.
10. Kallake 200g jahu mõõdutopsi ja puistake see kausikesse. Ülejäänud 800 g pühkige laualt ettevaatlikult pakki tagasi.
11. Vaadake uuesti üle, kas ajalehed on hästi lakke ja seintele kinnitatud ja hakake tainast mikserdama.
12. Peske jahutolm duši all maha.
13. Asetage käeulatusse jood, plaastrid ja side.
14. Võtke 4 õuna ja terav nuga, koorige õunad, puhastage pöial joodiga ja siduge haav sidemega kinni.

15. Tükeldage õunad väikesteks kuubikuteks ja pidage meeles, et koogile
on vaja 2 õuna ja ära võib süüa ainult pooled. Puhastage joodiga osutav- ja keskmine sõrm, neile saate plaastri peale panna.

16. Korjake munavalgest välja kõik kooretükid, ja vahustage see kõvaks vahuks ja puistake 100 g… ah teil juba suhkur sees ja pool kilo! Olete meisterkokkaja, taipasite, et 100 g on ikka väga vähe. Peske külmkapp puhtaks, kuivades ei saa seda munasuhkurt enam maha.
17. Kallake tainakaussi järelejäänud 1 õuna tükid ja munavalge suhkur, segage ettevaatlikult, te olete selleks juba väga väsinud, et veel midagi pesta.
18. Kallake kausisisu küpsetuspannile ja asetage praeahju. Tunni aja pärast kui kook pole pruunistunud, lülitage ka praeahi küpsetusrežiimile.
20. Kui kõrbelõhn teid üles ajab, ärge tormake tuletõrjesse helistama, aitab ka akende ja praeahju avamine.
Peale võetud kohustuse täitmist ja läbielatu rahustamiseks on teil täielik õigus minna poodi ostma torti ja midagi kangemat. 🙂