Nahavahetuskuu

          

Mu blogimised algavad viimasel ajal traditsiooniliselt kaunis üheülbaliselt, rohkete vabandustega, miks ma ei saanud vahepeal taas pikka aega kirjutada. Osatades nüüd vahvat sõdurit Švejki, teatan alandlikult, et võin seda üsna lihtsal viisil seletada. Ei tahaks väga tehniliseks minna, aga mu garantiiremondist tulnud sülearvutil keeldusid paari päeva pärast töötamast kolm väga vajalikku klahvi: tühiku-, sisestus- ja tagasilükkeklahv. Ja teatavasti on arusaadavat teksti ilma neid klahve kasutamata võimatu kirjutada. Täna andsin isakarule head- ööd- musi ning okupeerisin ta tööarvuti, et vähemalt mõnigi mälestus meie kenjaalsest puhkusereisist kirja panna.

9. juulil algas pikalt planeeritud ja kannatamatult oodatud sõit Kuldsetele Liivadele.

Lennukis meil vedas – saime taas kohad avariiväljapääsu kõrvale. Mitteteadjatele selgituseks: ma ei ihka antud kohas istuda lootuses erinevate lennuõnnetuste korral kiiremini pääseda, vaid puhtalt pragmaatilistel põhjustel – sealt on pingivahe eesoleva istega kõige suurem ning ei pea hirmu tundma, et jalad liigsest sundasendist väsiksid.

Tegelikult ma armastan seda hetke, mil lennukist teatav nõks läbi käib ning ta end järsku lennurajalt lahti rebib. Väikese ajaga saavad majadest miniatuursed tikutopsid, teedest pikad paelad ja niidid ning veel veidi aja pärast meenutab kogu lennukiaknast ulatuv maa põnevalt kirjut lapitekki. Pikapeale polegi enam näha muud kui valget kirgast pilvemassi ja ülal erksinist taevast. See on aeg, mil pakane hakkab all valitsevale suvesoojusele vaatamata ovaalsele aknale joonistama säravaid täpikesi ning jäiseid nõelu. Lend Balkani poolsaarele pole sugugi pikk, vaid kestab napilt kaks ja pool tundi.

Kui Tallinnas oli suvi nii Harju keskmine, siis Bulgaaria õhk oli kuumusest tiine. Olgu etteruttavalt öeldud, et selline rambe palavus saatis meid päeval (v. a. päev Varnas, mil sadas, aga vihmgi meenutas pigem sooja dušši) ja ööl. Õnneks olid kõik need vähesed sõidukid, milles me liiklesime varustatud konditsioneeridega. Valgete öödega harjunud eestlastele on esmalt harjumatu ka õhtul umbes poole üheksa ajal toimuv järsk ilma pimenemine ja hommikul viie ajal sama äkiline valgenemine.

Hotell oli täiesti keskpärane nagu olid keskpärane ka toit: ei liigset luksust, aga samas polnud ka puudu millestki. Ootused kuulsale Hilton- keti viietärni hotellile olid lihtsalt suuremad. Telekas oli toas vanamoodne, mõned käterätikud olid kohati üsna narmendavad ning päevakaupa ostetud wifi ühendus üsna katkendlik. Ent kuna me ei tulnud Musta mere äärde telekat vaatama ega magama, vaid igas asendis, ajal, võimalusel ja olukorras seltskonda, päikest ja merd nautima, siis osutus see üsna vähetähtsaks.

Nii armas oli taas kord õhata, et elul Eestis pole suurt midagi viga, näiteks mere ääres mine ja päevita, kus vähegi soovid. Kuldsete Liivade rannad on munitsipaalomandis, see tähendab, et kuurortis asuvasse randa pääsemiseks tuleb osta pilet. Meie hotelli lähedusse jäi kolm erinevat rannavööndit, kõik eri hinnaga. Kõige kallimas rannas kujunes lamamistoolide, madratsite ja päikesevarju päevane hind kahele lausa 15 eurot. Tõsi, hiljem leidsime tunduvalt soodsama plaaži.

Nii oligi, et meie puhkus kulges ühtlases taktis: hommikusöök – päike ja vesi – lõunasöök – päike ja vesi – õhtusöök – seltskondlik olemine kusagil mõnusas paigas. Hotellist mereni oli linnulennul umbes 300 meetrit ja kui pärast järjekordset priiskamist Rootsi lauas tundus see maa ülekohtuselt pikk, siis võis randa ning tagasi hotelli jõudmiseks kasutada hotelli minirongi teenust. Samuti võis tasulisele lamamistoolile mere ääres eelistada hotelli basseini tasuta analooge. Oh, hoolimata päikesekaitsekreemi lubatud rohketest filtritest olin ma teise päeva õhtuks punane kui keedetud vähk.  Reaalselt ei olnud päevitamiseks isegi päikest vaja – UV-kiirguse saamiseks oleks piisanud ka pilvisest taevast. Päike on seal tõepoolest intensiivsem kui Eestmaal. Musta mere ääres kujunes meie lõbusamaks tegevuseks vahuse harjaga kõrgete lainete püüdmine ning rohkete uurete ja teokarpidega kivististe leidmine mere põhjast.

Kui nüüd selle laintes karglemise juurde tagasi tulla, siis kolmanda päeva hommikuks oli selge, et olen oma põlvele taas liiga teinud ning  sel ajal kui teised Pobity Kamni Kivimetsas jalutasid ja kaljusse raiutud Aladja kloostrit külastasid, lebasin ma, jalg kõrgemal padjal, hotellitoa voodis.

Mis mulle veel meeldis? Olen üsna kindel, et kui puhkuselt naasmise päeval oleks keegi vaevunud mulle vereproovi tegema, oleks vere asemel olnud apelsinimahla ja iseäranis hõrgu kuiva punase veini segu. Tõepoolest, värskelt pressitud apelsinimahla jõime kannude viisi! Lisaks söime ebanormaalselt palju mahlaseid virsikuid, nektariine, ploome, õunu, pirne, lisaks arbuusi ja melonit. Lisaks luksuslikule puuviljavalikule oli üsna külluslik ka toiduvalik. Tegelikult kujunes meil söömistest omamoodi etendus, kus peaosalisteks oli venelannast ema ja tema poeg, kes iga söögikorral ohjeldamatult (enamasti sõrmedega) sõid. Esmalt toimus rituaal, kus laud täideti pilgeni taldrikutega, sellele järgnes selge söömaorgia. See vaatepilt tekkitas siirast hämmeldust (kuidas võib kahele inimesele nii lühikese ajaga niivõrd palju sisse mahtuda?!) ja rohkelt vaoshoitud naerupahvakuid.

Bulgaarial on küll Euroopa Liidu liikmesriik, kui siiani on neil rahaühikuna kehtiv leev. See tähendab, et eurost tulenev kurikuulus hinnatõus neid tabanud veel pole. Hinnad on tõepoolest mõistlikud. Ühel päeval käisime neljakesi taksoga seiklemas: sõit Varnasse (umbes 17 km), delfinaariumis etendust vaatamas (takso ootas kannatlikult), Varna Mallis šoppamas (takso ootas taas) ja tagasi hotelli. Ja hoolimata taksomeetri kõrgest näidust jäigi lõplikuks hinnaks eelnevalt kokkulepitud 60 leevi (7,50 € per nägu). Ei mingit tüssamist ega pealetükkivat kauplemist a´la Egiptus! Suuremad ostud tegime siiski Kuldsete Liivade kohalikult kaubatänavalt. Kotti rändas kohalikke maiustusi, lõhnavaid seepe, kreeme, roosiõli, paar pudelit roosilikööri (ma siiralt loodan, et see ei maitse kui lõhnavesi), mõned saunalinad, paar topsi maitseaineid ja veel nipet- näpet. Aga kuna raha oli vahetatud tõepoolest näpuotsaga, siis tundus seda kõike isegi palju.

Bulgaarlased ise on üsna sõbralikud ja suhtlemisaltid. Eakaaslased leiavad Bulgaaria ja Eestimaa vahel kohe ühisosa: peaaegu viiskümmend aastat suurriigi raudset kanda.

Puhkus möödus lennates! Nüüd olen ma juba kaks nahka seljast heitnud. See koorub pikkade siidiribadena kogu mu kehalt. Loodan südamest, et uus nahk on paksem ja soojem, sest arvestades punavaid raskeid pihlakobaraid, pole sügis enam kaugel mägede taga. 😉

Kasina aja reisielamused

Kuna tänu viletsale eelarvele on käesolev suvi mulle ütlemata paikne, siis olen oma seiklemis- ja rännuiha proovinud ohjeldada teiste reisielamusi kogedes. Hea juhuse tulemusena sain läbi lugeda “Minu …” raamatute sarjast Islandi ja Hispaania reisi- või olustikumuljed ning lasin oma kujutlusvõime amokki jooksma. Kasinal ajal ajab seegi asja ära.

Omamoodi kummalist fluidumit tekitav on vaadata ameeriklaste televõistlust “The Amazing Race”, mis annab erinevatest paikadest (ehkki pisut kokkusurutud) pildi, peale selle on huvitav jälgidapaaride võistluspingest mõjutatud suhete arengut. Osalejate närvid on väsimusest või kartusest välja langeda ülipingul, sellest tuleneb ka palju erimeelsusi, egoismi ja isegi pahatahtlikkust. Kriitilised situatsioonid toovad lihtsalt inimeste tõelise olemuse välja.

Ma olen ühes oma eelnevas postituses kirjutanud, kuidas me kunagi Ailiga kahekesi mu sünnipäeva tähistama sõitsime ning tagasiteel lootusetult sohu ära eksisime. Auto rattad soises pinnases abitult ringi käimas, jalad porised, sukad katki… ei ühtki valguskiirt, ainult salapäraselt kohiseva metsa hääled ümberringi, boonuseks teadmine, et  järgmiseks päevaks on kolleegidele pika laua tarvis salat veel vaja hakkida; mina kesköö lähenedes katkise autoga kuskil Sirtsu soos… Ma olen muidu, ausõna, vapram, aga sel õhtul oleksin ma virisemise ja hädaldamise kaebekooride konkursi kroonimata kuninganna tiitli lõdva randmega endale saanud. Ent Aili jäi minu ja mu paha tuju vaheliseks puhvriks. Ta ei süüdistanud, ei teinud etteheiteid, ta pani oma x-instinktid tööle ja teadustas, et kuskil peab mõni majapidamine leiduma, Eesti polevat lõppude lõpuks kilomeetreid laiuv inimasustuseta kõrb. Ja lisaks – me polevat ju teab kui kaua ajaliselt sohu sõitnud. Üks võimalus oli edasi haliseda, kurta ja viriseda, teine – järgida optimisti eeskuju. Vahel on hea, kui kellegi reaalsus tuleb ning jõllitab sulle oma suurte silmadega otsa. Hmm. Ja ime- imekest, tagasi kõrtsini oli vast vähem kui veerand tundi pimeduses jalutamist. Aili seesmine olemus oli plaksti! peopesal. Temaga läheks edaspidi isegi luurele (eeldusel, et orienteerub tema, sest teatavasti oln ma ko- hu- tav desorienteeruja).

Aga saate- ja raamatuelamusele eelistaksin ma ikkagi tõelist reisi. Koos meie truude sõprade- nööpidega, keda ma südamest austan ja armastan ning kes näevad maailma läbi samasuguse prisma nagu mina. Või peaaegu samasuguse. Kasvõi mõnele meie väikesaarele. Kohe siiralt ja südamest.

… ja painest

Eelmine postitus lõppes sellega, et kõigi eelduste kohaselt oleksime me pidanud pühapäeva päeval kell kaks naasma Tallinna. Just nimelt vaid oleks… Aga oleks on teadagi väga paha poiss.

Reeglina on inimene õnnelik, kui talle midagi tasuta sülle kukub. Aga asja võib vaadata ka teise mätta otsast. Kui lähed poodi jopet ostma, siis vaevalt väga rõõmus oled, kui avastad hiljem pakist hoopis kombenesooni. Meie soovitud jope asemel oli pakis just kombekas.

Esmasest kojusõidu muudatusest saime oma reisijuhilt teada paar päeva enne ärasõitu, plaan oli selline: esmalt lendame Luxorist Sharm el Sheikhi ning sealt Estonian Airiga Tallinna. Eestisse pidanuks jõudma õhtul kella viieks. Ehkki esmaspäev oli tööpäev ja Tallinnast kojusõiduks kulunuks veel tunde, ei lasknud me ennast sellest väga häirida. Asi pole orjamentaliteedis, vaid kolm tundi pole tõepoolest mingi maailmalõpp!

Egiptuse lennukiga Sharm el Sheikhi sõidust kujunes araverelistele paras julgustükk: lennuk rappus, värises, kaldus küljelt küljele, nii et tekkis kahtlus, kas piloot mitte õppesõitu ei tee või vahepeal sudokusid ei lahenda. Kahtlustan, et mõni luges juba mõttes palveid ja nägi minevikupilte silme ees vaheldumas. Samas võimaldas hoogne lennuki kallutamine  meil vaevata alla Punase mere helesinistele laguunidele ja kaunile rannajoonele pilku heita.

Sharm el Sheikhi hiiglaslik seenekujuliste presentkatustega lennujaam tundus sagiva sipelgapesana. Istusime ja ootasime. Edasine sündmuste käik oleks sobinud tummfilmi stsenaariumiks: turistid, tulge check- in- i -> minge tagasi -> Tallinna lendajad check- in- i  -> minge tagasi… Lõpuks kutsuti meid lennujaama ette. Selgus, et lennuk oli meid ootamata lihtsalt minema lennanud.

Oli selge, et meil tuleb ööpäevaks veel Egiptusesse jääda. Arvasime, et üheks õhtupoolikuks või ööks paigutatakse meid mõnda lihtsasse odavasse hottelli, aga Sharming Sharmi hotell Rehanna Prima Life ****+ tundus esimesel vaatlusel olevat parem kui lihtsalt üks ööbimispaik. Tuba oli suur kui tantsusaal, hiiglaslik vannituba, lisaks pikk koridor, mõnus rõdu, väljas värvilistes tuledes basseinid, palmid ja kirevad lillepeenrad. Igal õhtul võis minna nautima kohalikke šõusid. Sharm el Sheikhi kuurortid on kaunid ja puhtad, elamiseks igati euroopalikud. Tasub vaid pisut hotelli piiretest välja minna, kui maapinda katab häirivalt tihe prahikord. Tundub, et maha visatakse kõik, mis oma väärtuse kaotanud. Kuurortide vahel tühermaal kaubanuskeskusesse liikudes tekkis seda räppa nähes endalgi täisnuusatud taskurätt maha visata.

Ehkki paljud reisikaaslased olid endast väljas ja segaduses, lubasid kojuvõetud töökõned meil rahulikuks jääda. Veelgi enam! Esimesel õhtul olime Velvoga lausa seitsmendas taevas! Võtsime Niiluse kruiisi, lisaks saame ka kuurorti näha. Põhjust  virisemiseks polnud: toit ja jook prii, õhk ja vesi soe, reisigrupis palju sõbralikke juba tuttavaid nägusid… Mida veel hing muud ihaldada võiks! Esmaspäeval kasutasin võimalust ja käisin Punasel merel klaasist põhjaga laevaga sõnulkirjeldatatult ilusaid koralle ja meile harjumatult värvilisi kalu uudistamas. Sama päeva õhtuses infotunnis selgus kurb tõde: esimesed kolm meie grupist saavad kodu poole liikuma alles kolmapäeval, järgmine grupp neljapäeval… Meie liikumisjärjekord jõudis kätte alles reede varahommikul, ent see ei tähendanud veel nelja tunniga kojujõudmist, vaid rohkem kui ööpäevast seiklemist. Segadust ja masendust tekitasid veelgi kohalikes ajalehtedes ilmunud infonupud. Väidetavalt koostati nimekiri, et varem saavad koju need, kel kiire? Asi kippus seda nägu nagu ei tahtnukski ma koju. Muredel on aga kombeks hoogsalt paljuneda. Kaasavõetud antibiootikumid olid otsas, varbale sättinud taas pesakond mädaville. Musta pesu hulk kasvas ähvardavalt. Nüüd muutus olemine juba painavaks.

Järelejäänud päevadel kasutasime võimalust päikesel end basseini ääres praadida lasta või lihtsalt magasime hotellitoas. Mina, kes üldiselt lumivalgekesest päikesepõlgur olen, olin lõpuks kaetud korraliku pruuni päevitusega. Korraga tundus toit täiesti maitsetu ning söögiisu kahanes peaaegu olematuks. Koduse toidu igatsus oli lausa nii suur, et kirjeldasime üksteisele, mida kodus esmasena sööks. Sel hetkel oleks pool kuningriiki andnud väheldase suitsuvorsti seibi eest. Pisiasjad, mida me varem suurt tähelegi ei pannud, muutusid korraga üsna häirivaks. Öösel kastmisjäägina leviv fekaalihais tekitas iiveldust. Kohalike naeratavad näod tundusid vastumeelseina. Unot nagu ka paljusid teisi, vaevasid jätkuvalt kõhuprobleemid. 

Reede varajasel hommikul hakkasime sõitma läbi ääretu kõrbe ja Suessi kanali Kairo poole. Tagasi mõeldes on mul väga hea meel, et ma Kairo ära nägin. See vastuoluline ja tõesti hiigelsuur sudune linn lubas pilgu heita ka rikkamale Egiptusele.

Kairos tuli passida öösel kella kolmeni, siis väljus meie lennuk Prahasse. Praha lennuväljal jälle mitu tundi vindumist, kuni lennuk Tallinna poole õhku tõusis.

Praegu, mil me taas neljandat päeva kodus oleme, tundub see kõik lõbusa vahejuhtumina. Enam ei saa ma väita, et minuga kunagi midagi ei juhtu.

Paradiisist…

Olen enam kui kindel, et kui Kristjan Jõekalda poolt juhitud “Rooside sõjas” küsitakse kooliprogrammist enam meeldejäänud ajaloolist väärtust või tegevust, annaks maksimumpunktid Egiptuse püramiidide ja vaaraode mumifitseerimise nimetamine.

Ma võisin olla vististi viienda- kuuenda klassi õpilane, kui meie ajaloo õpetaja Maie Opkaup, tulles Egiptusest, tõi ajalootundi kaasa kaks pisikest pudelikest: ühes oli Niiluse õrn- rohekaskollane vesi ja teises kahkjas liiv, mis pärit püramiidide ümbrusest. Me seisime kõik õpetaja laua ümber hardas vaikuses ja silmitsesime jumalikke anumakesi, otsekui oleks need kuldse nimbusega ümbritsetud. Toona ei oleks ma ka kõige julgemates unistustes  arvata, et mu enese jalg nendes paikades kunagi maad puudutab.

Viimasel paaril aastal oleme hakanud aastavahetusi vältima. Mida siin ikka rõõmustada: et üks aastake on jälle läbi ja taas on sammukene vanemaks saadud? Ka sellel aastavahetusel planeerisime põgenemist. Seekord siis kultuurireisile Egiptusesse.

Pärast Niiluse kruiisi broneerimist tegin ma kohusetundlikult ära kodutöö: lugesin rohkelt erinevat materjali Egiptuse ajaloo ja tänapäeva kohta, uurisin reisikirjadest inimeste muljeid, lugesin ohtraid hirmutamisi ja taevani ülistavaid kiidulaule. Olles tõeliselt tüdinud pikast vihmasest suvest ja pimedast lörtsisest sügistalvest, loendasin ma kannatlikult esmalt kuid, siis nädalaid ja viimaks päevi, mis olid jäänud ärasõiduni. Sestap polnudki pettumus väga suur, kui lennujaamas selgus, et meie lend on rohkem kui tund aega edasi lükatud. Me olime juba liikumises: truud sõbrad kõrval, kohvrid kontrollitud, passide vahel piletid – tund aega ei muutnud asjaolu, et Egiptus oli praktiliselt käeulatuses!

Mul tekib alati väga veider tunne, kui ma näen, kuidas pikk ühtlane inimjõgi hakkab läbi lennujaama tunneli lennukisse liikuma. Eurocypria lennuk laadis kiiresti oma kõhu väikeseid kahvatuid eestimaalasi täis. Selgus, et mul on jällegi vedanud: sain istuma akna alla ja Velvo kõrvale. Mingisisemine hääleke manitses küll, et peaksin seekord aknaaluse iste viisakalt Airile pakkuma, aga ma sundisin kiirelt selle häälekese kähku vaikima – mulle tõesti meeldib lennukis akna all istuda.

Pikk lend oli üsna talutav, see on just see õige sõna, sest üle nelja tunni suhtelises ühes asendis lennukis istuda ei ole vist kellegi unistus. Luxorisse jõudsime hämaras. Läbisime passikontrolli ja täitsime riiki sisenemiseks vajalikud blanketid. Väljas oli jahe, kuid põhjamaisest talvest saabujale siiski piisavalt soe. Kõik oli teistmoodi kui kodus: ümbritsev õhk lõhnas kuidagi läägelt ja isegi kuusirp oli taevas kummuli. Bussile minnes tõdesin, et võtsin kuuldud hoiatusi liiga abivalmis kohalike kohta liiga leebelt: mustad kogud ilmusid bussi juurde nagu eikuskilt, et haarata aplalt meie kohvrid, need vilkalt pagasiruumi tõsta ning siis käsi liigagi arusaadavalt ette sirutada. Oleks keegi mulle sel hetkel öelnud, kui palju selliseid ühesel eesmärgil ettesirutatud käsi ma veel näen…  Mul polnud dollarist kahju, ent kuna vahetatud raha oli rahakotis ühes hunnikus, tundus kohalikus videvikus selle avalik otsimine ja õige rahatähe leidmine liialt suure julgustükina. Nii ma pomisesin midagi endamisi ja kadusin rahvamassi varjus bussi.

Laevani võis olla vaevalt kümne minuti tee. Ahmisime kõik bussiaknast vilksatavaid esmaseid kasinaid öiseid vaateid: madalaid masajaid maju, rõõmsate värviliste tuledega kaunistatud pisemaid ja suuremaid palme, lohakaid kõnniteepiirdeid ning  üksikuid parktuledega sõitvaid päevinäinud autosid. Reelingu äärest viis pikk kitsas trapp laeva. Esialgne laeva  kaunis interjööri imetlus osutus ennatlikuks, sest liikuda tuli aina laevalt laevale edasi ja edasi. Meie Rosetta oli kiilutud kahe suurema külge ning tundus kahe esimese laevaga võrreldes üsna väike.

Võin julgelt väita, et Egiptuse tärnijagamise poliitika on küll oluliselt erinev meie omast. Eestis on kolme tärni omav hotell juba päris asjalik. Meie sama kategooriat omav laev siin tärnideni vaevalt küll küündinuks. Meie veesõiduk oli üsna väsinud moega ning vajanuks kiiresti suuremat sorti iluravi.

Meie 117. kajut asus mootorite peal laeva põhjas, Uno- Airi kajut asus otse meie oma vastas. Tuba oli suhteliselt lihtne: kaks voodit, peeglilaud, väike lauake, kapp sellel paikneva televiisoriga ja sisseehitatud seinakapp. Ja ehkki akent polnud võimalik avada, tundus  sealt välja vaadates  tume jõevesi otse käeulatuses, piltlikult öeldes olime kajutites kõhuni vees. Tore oli aknast vaadata, kuidas maailma pikima jõe veed sust aegamisi mööduvad.   Kuna reisi olulisemaks eesmärgiks polnud magamine, vaid lõõgastav päikese- ja kultuurituur, olime leplikud ka räpaka plekilise  põrandakatte, imekitsa dušinurga, mittetöötava konditsioneeri ja teleka, üksikute ringisibavate prussakate ning tugevamal haaramisel pudenevate kapi käepidemete suhtes. Eks nõukogude ajal ole tunduvalt hullemates oludes ööbitud!

Õhtusöögil algas minu hämming kohaliku teenindava personali sõbralikkuse üle. Tarvitses vaid mõnel valgel inimesel nende vaatevälja ilmuda, kui nende näole ilmus kõige suuremat sõpra kohtava inimese lai naeratus. Sinna lisandus reeglina hoolikalt selgeksõpitud eestikeelne tervitus. Ennatlikult võib öelda, et harjusime ka omi suunurki kärmelt neid kohates ülespoole vedama ja neid soojalt hommikul/ ennelõunal/ lõunal/ pärastlõunal/ õhtul/ või- mis- iganes- ajal tervitama. Meenus kuskilt loetud mõte, et tahtnuks, oleks nad toidugi meile suhu toppinud. Esialgu koristati kajuteid vaid korra päevas, aga mida edasi, seda sagedamini oli vilgas kajutipoiss meie voodeid silunud ja sinna mälestuseks käterättidest meisterdatud kujusid jätnud. Lootes selle eest loomulikult vaevatasu.

Ma ei tea, kas reisielevusest, üleväsimusest või laeva generaatorite rütmilisest mürast, kuid mu esimese öö uni polnud parimate killast. Ärgates tundus, et otse akna taga töötab täiskäigul vana Belaruss- traktor. Kas meid väsitas pealetükkivate kaupmeeste pareerimine, intensiivne lõunamaa päike või me lihtsalt harjusime, aga järgmistel öödel mootorite ja generaatorite müra und ei seganud.

Hommikul kuulasime grupijuhi instrueerimist: palju soovitusi ja hoiatusi, mõned infolehed ja võimalus registreerida end ekskursioonidele.

Ma ei hakka jõuaks kirjeldada kõiki nähtud templeid, neid oli oma ajaloolises suursugususes tõesti palju. Arvestades ajastut, mil nad ehitati ja kaasaegse tehnika puudumist, tundusid need tõesti imelistena.

Luxori- Niiluse läänekaldal asuvasse Kuningate orgu sõites võisime veenduda, kui suured on kultuurilised erinevused meie riikide vahel. Luxorp olematu, kuid lärmakas liikluskultuur (suunatulesid ei näidata ja sõiduread on väga suhtelised mõisted), eesli- ja hobukaarikud, kohalikud räpakad tänavad, üksikud kurguni kinnikaetud naised, pikkades kohalikes halattides mehed, taeva poole sirutuvad poolikute karkassidega traatidemeres viltused majad koos aknaaukude kohal kuivama pandud pesuga, tänavaid kattev prügi, ringiuitavad kitsed, kanad ja lehmad… Omaette julgustükk Egiptuses oli sõidutee ületamine. Meie viisaka käitumiskultuuriga inimene jääbki tõenäoliselt tee äärde pleekima. Ainus võimalus üle tee saada on olla pidevas liikumises, pidevalt laveerides end liikuva autodevoolu vahelt läbi. Kogu reisi jooksul nägime ka mõnda valgusfoori, aga  vaid üks neist töötas.

Kuningate org paiknes mägede rüpes, see oli paik, kuhu jumalkuningaid ühes kõigi vajalikuga pärast mumifitseerimist maeti. Hauakambrites valitses kuumus ja arvukatest külastajatest läppunud õhk. Esimese naisvaarao Hatšepsuti templi ees lavastasime tema suguvõsa saaga.

Lühikese peatuse tegime Memnoni kolosside juures, kus kaks ligi 20 m kõrgust kivikuju valvasid Amenhotep III surnutemplit.

Kohaliku alabasteri töökoja- poe külastus on ilmselgelt reisifirma või giidi eraäri. Ta kiitis külastatava töökoja toodangut, soovitades oma ostud kindlasti sealt teha, et mitte hiljem turul petetud saada. Kahtlustamata sobingut, ostiski valdav enamus kaasatulnuist midagi kaasa, avastades hiljem, et mujal müüakse 1: 1 sama kaupa kordades odavamalt. Ostsin kolm alabastrist püramiidi ja olin juba bussi sisenemas, kui üks kohalik mind bussi taha kutsus ja kolm kaunist alabastritükki mulle kinkis. “It is present for you,” seletas ta, ent lisas kohe: “And which is my present?” See oli esimene väärtuslik õppetund: tasuta kingitusi siin ei tunta.

Järgmistel päevadel otsustasime päikesele pühendada. Kohalikud mehed pidasid päikesetekil päevitavaid inimesi ilmselt poolnapakaiks – talvel paljalt!;  meie naisi leebelt väljendades vabameelseiks, aga me ei lasknud end sellest heidutada. Jälgisime möödalibisevaid uniseid palmisalusid, suhkrurooistandusi ja kohalike elu Niiluse kaldal.

Niiluse kaldad paneksid rohelise ökoinimese ilmselt õhku ahmima, sest praht loobitakse kaldalt ilma tseremoonitsemata vette. Uno arvas, et meie “Teeme ära!” kampaaniat peaks Egiptuses korraldama mitu aastat ühtejutti.

Toit laevas oli üldiselt söödav, valik rahuldav, kuid hoolimata hommikustest, lõunastest ja õhtustest desinfitseerivatest kohustuslikest alkoholikuuridest ning kohalikust veest ja jääkuubikutest hoidumistest, oli juba aastavahetusel  kuri bakter tee Uno seedetrakti leidnud. Mulle maitsesid kohalikud lehttaignast pirukad. Hoolimata sisust või täidisest olid nad tõesti hõrgud. 

Järgmine lõik peaks tegelikult alaealistele keelatud olema! Laeval sai ära tarvitatud kenakene kogus alkoholi. Põhimõtteliselt toimus mõõdukas napsitamine enne ja pärast sööki. Kangem kraam oli kodust kaasa võetud kõhutõbede vältimiseks. Assuanis selgus, et kaasavõetud alkoholivarud olid otsakorral, sestap olid mehed sunnitud linna alkoholi järele sõitma. Olime Airiga hirmul, et nad ei tulegi tagasi, aga – umbrohi ei hävi! Kummaline, kuidas nad võru murdelise araabia keelega hakkama said. Pärast selgus, et ka mahuühikutega on Egiptuses lood korrast ära. Pudel, mis kandis silti 750 dl, sisaldas korduval mõõtmisel hoopis 1 l alkoholisisaldusega kesvamärjukest.

30. detsembri õhtul toimus laevas Egiptuse teemaline pidu. Tänasime taevast, et olime endale päeval ühel kaupmehel lasknud puuvillased kohalikud ürbid pähe määrida. Kui nüüd kauplemisest ja kauplejaist rääkida, siis võib kindel olla, et egiptlased on sündinud kauba pähemäärijad. Tarvitseb vaid silmadega midagi riivata, kui kaupmees oma hasartset müümiskunsti demonstreerima hakkab. Ta kinnitub kui kaan su külge ja sest haardest vabaneda on praktiliselt võimatu. Ükskõik kus me ka käisime, tiirlesid kohalikud kaubapakkujad me ümber nagu tüütud herilased. Sel peol saime laeva manangerilt endale ka egiptusepärased nimed: minu kohalikuks nimeks sai Fatima, Airi – Mona.

Aastavahetus oli lustlik: seitsmekäiguline õhtusöök, punases rüüs tumedanahaline jõuluvana, jõulupakid ja tants. Tänu Märjamaa mehe Jüri varustatusele, saime uusaasta ööl ka suud šampuseseks.

Assuanis võtsime ise neljakesi ette linnaga tutvumise. Kuna paar meie reisikaaslast naases 50 LE maksvalt tunniajaliselt kaarikusõidult, siis kasutasime sama kaarikumeest analoogilise ja samas hinnas reisi saamiseks. Ehkki vahepeal pani hobusemehe rögisev köha meid hinge kinni hoidma ja Uno kingad olid hobusekusest läbisõitmise tõttu pritsmetes, oli kaarikust suhteliselt turvaline kohalikku elu jälgida. Aga hoolimata kokkuleppest, oli hind sõidu lõppedes kasvanud neljakordseks. Asi kippus juba karmiks: äsjane sõbralik kaarikujuht, kes oli meile kurtnud, et raha puudumise tõttu nainegi võtmata, viskas 50 LE – se rahatähe lausa tuulde. Maagiliseks päästjaks tema kurjade mõtete eest osutus sõnapaar tourism police. Ühe sellise kriitiliseks kiskuva kauplemisega puutusime veel kokku. Pealetükkiv käterätikaupmees jälitas meid pika maa, ise häälekalt uusi hindu pakkudes. Seekord päästis meid jõeäärne piire ja püssimees. See oli asjaolu, mis mind veel hämmastas – sõjaväelaste rohkus. Laevast väljudes oli musta riietatud ja relvastatud mehi raske mitte märgata. Neid oli tõepoolest kõikjal: sõiduteede ääres, templites ja vaatamisväärsuste juures!

Assuanis ringkäik pani lõplikult tõdema, et elu Eestis on siiski väga ilus ja rikas.

Meelde jäi ka sõit mootorpaadil Nuubia külla. Seal said julgemad end fotografeerida krokodillidega, lasta nahale maalida hennapildi ning koolimajas võtta araabia ja nuubia keele kiirkursuse. Tagasiteel nägime hotelli, kus Agatha Christie kirjutas kriminaalromaani “Surm Niilusel”.

Viimasel õhtul pakkisime asju. Jagasime sõbralikule laevapersonalile ära oma viimase allesjäänud kohaliku raha. Hoolimata viimaste päevade suhtelisest jahedast ilmast, olime kõik saanud ilusa pruuni jume. Lootsime, et ees ootab kodutee ning järgmisel päeval samal ajal oleme juba turvaliselt kodus.

 وكانت مصر العظيمة.

Morbiidne huvi

Mulle on juba lapsepõlvest saati meeldinud surnuaedades jalutada.

Tõenäoliselt sai see huvi alguse vanatädi Reedaga kalmistul käikudest. Tema mees oli maetud Viljandi Riia tänava kalmistule. Kuna vanatädi jäi üsna varsti pärast pulmi lastetult leseks, leidis ta abikaasa haual käimisest tröösti ning külastas seda üsna tihti. Tee hauani oli pikk, kõndida tuli surnuaia kõige tagumisse serva. Reet kõndis oma vanainimeselikul pisut vaaruval kõnnakul ja peatus aeg- ajalt, et puhata ning mõne kalmu juures kadunust lugu rääkida. Kuuldud lood õhutasid mu kujutlusvõime rändama.

Hiljem, juba täisealisena, kasutasin ma igat võimalust, et lähedalejäävale surnuaiale tiir peale teha.

Hauad võivad ka ilma jutustajata jutustada. Tihti võib hauakivi pildilt saada viite viimse puhkepaiga leidnu eluala või harrastuse kohta. Ankur hauaplaadil viitab tõenäoliselt endisele meremehele, lõõtspill räägib, et kadunu oli pillimees. Ka salmid ja järelehüüded hauatähisel on sageli head infokandjad. Matuseplatsi korrasolek räägib kas hoolimisest või hoolimatusest, sügavast leinast või võlatundest, mahajääjate maitsest või maitsetusest.  

Haudadelt saab aimu eri ajastutel valitsenud eesnimetrendidest.

Need jalutuskäigud tekitavad küsimusi: milline oli nende inimeste elu, olid nad õnnelikud või õnnetud; viis neid siit ilmast ränk haigus, õnnetus või elutüdimus?

Surnuaed on omamoodi kultuurikandja.

Venemaa haudadele on omane suursugusus: hauad on ümbritsetud enamasti kõrge raudaiaga, ristid on värvitud kulla- või hõbedakarva, hauakivisid ilmestavad kadunute raamitud fotod, kunstlillede ja plekist pärgade seas on näha üksikuid punaseid tulpe. Norra ja Rootsi surnuaedadele on omane hauapiirde puudumine: ristide ja hauaplaatide vahel kasvab hooldatud muru. Seal panin tähele, et väikeste laste kalmudele oli pandud pisike valge savist ingel. Itaalias pole haruldased kiviseinad, kus kadunute tuhk pistetakse otsekui sahtlisse ja märgistatakse graveeritud plaadiga. Ka väikese Eesti eri paikkondade surnuaedades on märgata silmatorkavaid erinevusi.

Kui mõnes seltskonnas mu huvi on avalikuks tulnud, olen tajunud inimeste imestunud pilke ning segadust. Siis tunnen end Anderseni “Metsluikede” Elisana, kelle käigud kalmistule tekitavad vääritimõistmist.

Ma olen märganud surnuaedades kauneid kive, aga ole tihanud neist ühtegi kaasa võtta. Kalmistul paiknev kuulub alati sinna.

Surnuaed on maailma parim koht elu ja asjade üle järelemõtlemiseks. Võib päris kindel olla, et surnud ei tee kunagi halba, sellega saavad edukalt hakkama elavad.

Uups! Ma sõidan nädalaks Hispaaniasse!*

♥ Tänane postitus tuleb kui- mina- veel- noor- olin- siis… maiguline. Seda ajendas kirjutama mu vanem tütar, kes ühel muidu nii normaalsel päeval teatas sundimatult rahuliku häälega, et ta on otsustanud sõbrannaga lihtsalt niisama nädalaks Barcelonasse lennata.

Ma olen kahe täiskasvanud tütre ema, erinevate üllatuste suhtes kogenud ja karastunud, sestap ei osanud ma kuuldud uudisele kosta muud kui leige  (ja võib olla õige pisut üllatunud) ahah!.  Ja polegi midagi imestada: maailm on kõigile avatud, tekib mõte ning kui rahakott vähegi kannatab – oledki teel.

See paneb nostalgitsema ja meenutama aegu, mil ma parteikomiteesse korduvalt samasisulisi avaldusi viisin, palvega sõita kasvõi mõnda sõbralikku sotsialistlikku riiki (Ruumeenia, Ungari, Saksa DV, Bulgaaria). Kahjuks oli alati avalduse esitanud mõni teenekam või pikemaajalise staažiga haridustegelane, kelle mitme põlve poliitiline resümee oli plekitu. Muidugi olin ma kuigipalju sõitnud ringi mööda nõukogude kodumaa põhjatuid avarusi, aga nn välismaa õhku polnud mu nina veel nuusutanud. Aga oleks väga tahtnud! Sõnapaar välismaareis oli maagilise tähendusega ja reisile mineja/ käinu oleks saanud kaaskondsete silmis nagu kuldse nimbuse ümber pea.

Nõukogude aja lõpus proovisime me meeleheitlikult Velvo  kaugete lehma- lelletütarde või – poegade juurde Soome küllakutset saada. Toona oli vist peaaegu igal soomlasel paar kodustatud eestlast või vastupidi. Aga meie härdameelne kiri ei sillutanud teed kalkide sugulassoomlaste hinge. Igatahes kirjutasid nad viisakalt, et neil pole võimalust meid vastu võtta.

Esimene välisreis tuli sõna otseses mõttes taevast. 1995. aastal pakuti kahele põhikooli õpetajale ja ühele õpetajale võimalust sõita tasuta Sievi sõpruskooli külla. Millegipärast polnud ükski meie kooli õpetaja reisist vaimustuses. Kui ma siis arglikult piiksatasin, et oleksin nõus sõitma, vaadati mind nagu enesetapjat ja elupäästjat ühes isikus. Eks ma olin parasjagu närvis ka: keelt ei osanud, võõrad lapsed kaasas, mine tea, kas keegi vastu tulebki… Juba laevas oli kuidagi väga eriline tunne, kuid see tunne, mida tundsin Helsingi laevaterminaalis tollist läbitulnuna, ei unune vist eales: ahmisin avanevat pilti silmadega ning lõhnu sõõrmetega.

Soome osutus sõbralikuks sihtkohaks. Oma silma, käe ja jalaga võis veenduda, et majad on sealgi nagu meie majad; selleks ajaks oli meiegi kaupluste kaubavalik üsna kirju, inimesed tundusid siiski pisut avatumad ja sõbralikumad, aga otsest kultuurišokki ei toimunud.

Juba nelja kuu pärast pakkisin ma järgmiseks reisiks oma kohvreid- kotte. Sedapuhku viis tee mind Rootsi kaudu Norrasse.

Soome on karge, puhas ja ilus, ent Norras on seda kõike oma fjordide, liustike, mägede ja pudelroheliste veekogudega vähemalt üheksandas astmes. Norra lummus kestis päris mitu aastat. Reisides tuli kahetine kogemus: meie Eestimaa on ilus ja vaadata on siin paljut; samas kahanes Munamägi Norra mägedega võrdluses hädiseks künkaks ning kohvivärvi Emajõgi suurte mäestikujõgede taustal väikeseks porijõeks.

Norra- reisi järgi tuli Itaalia ja Austria, vahele jälle mõned Soomed ja Rootsid ning Venemaale, Lätti ja Leetu sõidud. Kuni viimase Kanaaride sõiduni.

Mul on hea meel, et pärast Gran Canarial käiku on Velvogi reisimise peale positiivsemalt mõtlema hakanud. Ta ei hakka enam minu reisiplaane kuuldes pahaselt kätega vehkima. Hinnad on ühtlustunud, nii turistidena ei pea me enam end tundma alaväärtuslikena. Olen korduvalt tõestanud, et kasine keeleoskus pole probleem ning julge pealehakkamine pole pool, vaid tõepoolest võit. 

Julgen kindlalt väita, et reisimine teeb inimesed tolerantsemaks ja sõbralikumaks. Ma mäletan hästi seda pisikese putuka tunnet, mis valdas mind  Vatikani Püha Peetruse väljakul lihavõttejumalateenistust oodates. Ümberingi kostus nii palju erinevaid keeli, et pea hakkas hetkeks ringi käima. See oli tõesti tõeline rahvaste paabel!

Mul on hea meel, et Sandra ja Laura hindavad reisimist. Laura on haaranud kinni võimalikest variantidest ning saanud suhu maigu ka iseseisvalt reisil hakkamasaamisest.

* Tervitan Sandrat, kes trallib tänaseks neljandat päeva kusagil kaugel Hispaanias!

Sihtpunkt – Euroopa Aafrikas (3.)

Hommikul ärkates oli tahtmine end näpistada, nii uskumatu tundus ärgates tunda rõdult sisse hoomamas sooja ookeaniõhku.

Pärast hommikusööki linnas esimest tiiru tehes kippusin igat käeulatusse jäävat palmi käperdama ja vähegi suuremat kaktuselist pildistama. Eemalt võisin ma meenutada küll väikest lapsukest, kes poes iga uue lelu (loe: meile potis nähtud pisikese toataime hiiglasiliku variandi) peale kiljuma hakkab.

Hoolimata saadud solaariumipäevitusest tundusin iseendale kohalike ja pikema staažiga turistide  seas oma jumega otsekui Lumivalgeke.

Uno ja Airi näol oli meil oma navigatsiooniseade olemas. Uskumatu, kui kiiresti neil linnas orienteerumine selgeks sai! Carona Roja poole jalutades astusime sisse pisikestesse poekestesse ja tegime esimesi algelisi katsetusi kauplemisega (Uno ostis videokaamera, mis viis meid samasse poodi veel kordi tagasi).

Kohalikel tänavatel imestasime Eesti liiklusele mitteomase viisakuse üle. Tasus vaid ülekäiguraja äärde seisma jääda, kui autod üksmeelselt peatusid. Kadedusega vaatasime prillikividena läikivaid sõidukeid: ei roosteplekke, ei pori ega tolmu! Tänavail oli restoranidesse “sisseviskajad” – inimesed, kes lunisid, et me JUST nende restoranis oma aega veetsime. Kusjuures ühel tänaval kogunes erinevate joogi- ja söögikohtade vautšereid päris palju. Vahel randa minnes ja sealt tulles proovis üks “sisseviskaja” meid lausa, hoolimata viisakast äraütlemisest, seda lausa mitu korda teha.

 Teisel päeval kutsus Horizon Traveli reisijuht Ave meid infotunnile, kus saime pakutavate ürituste kohta teavet ning panime endki kirja saare ringreisile ja koopapeole.

Seejärel proovisime hotelli basseini ääres oma kahkjat jume parandada (paraku sai seaduspäraks, et taevas kattus umbes kella neljaks pilvedega). Basseini ümber valitses paras rahvaste paabel; ümberringi oli kuulda ühteaegu soome, saksa, inglise, rootsi, vene, hispaania ja veel mitut- setut tuvastamata keelt. Pärastlõunal käisid mehed esimest korda ookeanis ujumas. Lained olid küll valgete harjadega ja rullusid randa päris hirmuäratava suuruse ja kiirusega, aga see lisas vaid vürtsi.

Leidsin Youtube´ist video sellest rannast, kus me peaaegu iga päev ujumas käisime.

28. detsembril sõitsime varahommikul Gran Canariaga tutvuma. Tagantjärele on raske öelda, mis kõige rohkem meelde jäi: liigirohkusega uhkeldav botaanikaaed, banaaniistandus, mäed, väikesed armsad külad, kitsad käänulised, kuid suurepärases korras teed, kohaliku köögiga mägirestoran, oma kätega mandlite korjamine, tavatus olukorras jõulukaunistuste nägemine, hiiglaslik helesinine ookean või  ebanormaalsee okkapikkusega ja hiigelsuurte käbidega kohalikud männid. Igal imestamisel on piirid ja nii ei jõudnudki ma päeva lõpuks enam jahmuda. Kui mägedest oleks lennanud kolme peaga lohe, oleks ma ka vist lihtsalt ahah! öelnud.

Mägedes mööda serpendiinilaadseid teid sõites tuli Põlvamaa teedel kogetud rasedusaegne tunne meelde. Asi oli juba sedavõrd halb, et pärast Sofia Loreni kehakuju meenutavat teetrajektoori viskas suhu reetlikku soolast vett. Õnneks tuli peatus, nii et kõige piinlikum jäi õnneks ära.

Uus päev algas basseini ääres lamamistoolide broneerimisega, uimastele häid kohti ei jätkunud. Õhtul sõitsime mägedesse koopapeole. See oli tõesti lustakas õhtu, mis oli segu kitse- ja kaamelijuustust, vinnutatud lihast, ohtrast veinist, hispaania- ja eestikeelsest ühislaulust ja kohalike rahvatantsust. Siin tuleb ausalt tunnistada, et koopapeole järgneval hommikul tõusmine polnud just kõige helgem.

Ühe päeva otsustasime kaubandusele pühendada. Sõitsime taksoga Vecindario linna ja raiskasime mitu head tundi Atlantico kaubanduskeskuses. Atlantico oli hiigelsuur, lausa kaks Lõunakeskust kokku. Hinnad olid meie mõistes normaalsed. Järeletegemist vääriv oleks Eestis Kanaaride turvasüsteem: kaubanduskeskusesse sisenedes teibiti kotid kinni või sulatati suurde kilekotti. See andis võimaluse riiulite vahel liikuda, ilma et sind oleks jälitanud kamp kahtlustavaid turvatöötajaid.

Kaks viimast päeva möödusid päevitamine- bassein- söömine- meri taktis. 31. detsembri õhtul pakkus hotelli restoran ebaharilikult rikkaliku valikuga rootsi laua, koos erineva veinivalikuga. Kodu koos mõnede keeruliste suhete ning töömuredega ei tulnud meeldegi. Isegi rongaema tunne, mis tuli Sandrale mõeldes (kes üksi Narva mnt ühikas kügeles), kippus ununema. 

Nii juhtuski, et võtsime uut aastat vastu kaks korda: esmalt Eesti ja seejärel Hispaania aja järgi. Kohalik aeg tuli papptopsidesse valatud šampusega kiirteele paikneval sillal, kuhu paistis hotellide taevasse lastud võimas ilutulestik päris hästi kätte.

Viimane õhtu möödus põhiasjalikult kohvri pakkimisel ja ümberpakkimisel. Velvo magas vist juba teist und, kui istusin rõdul ja võdistasin õlgu külma talvise kodu peale mõeldes. 

Tagasilend möödus kiiremini, sest lennuk oli kraad parem (telekas filmide, klimaatiliste näitajate ja punase täpiga, mis liikus üha rohkem kodu suunas).

Tallinna lennujaamas võtsid meid vastu masendunud ja mornid näod, kõle tuul, pimedus, lumi ja külmakraadid.  

Sihtpunkt – Euroopa Aafrikas (2.)

Lennuväljal võttis meid vastu niiske kuumus (tundus nagu oleksime riietega Aura veekeskuses)  ja inimtühi lennujaam. Avaras valgustatud ootesaalis, klaasist vaheseina taga passikontrollikabiinides ja nende taga valitses suur vaikus, otsekui oleks kõik inimesed saarel välja surnud, jättes maha inimtühja valgustatud lahmaka lennujaamahoone. See vaikus kestis lausa üle poole tunni. Soojusest, niiskusest ja pikast lennusõidust oimetud inimesed seisid, tallad betoonikuumusest auramas, vaatasid ja ootasid… Juba lennukil vastasolevas bussis nägime, et seltskonnas on poliitik Tõnis Palts, nüüd silmitsesid inimesed lisaks suletud ustele ka tuntud ärimeest ja poliitikut – tema saab ju ometi selle jabura olukorra lahendamiseks midagi teha! Aga härrasmees seisis näoga, millest oli raske midagi välja lugeda. Lõpuks tuli saali hispaaniaverd pahura olekuga tollitöötaja (aplaus!)…. ja läks siis tagasi sinna, kus ta iganes tulnud oli…  mispeale me ootasime veel mittekena veerandtunni. Siis alustas passikontroll tööd. Inimesed olid pisut kohmetud ja püüdsid end järjekorras ettepoole poetada – justkui hirmus, et järsku tõmbab unine ja tüdinenud kontroll ukse kinni, öeldes: Küll! Ülejäänud seekord saarele ei pääse!

Kell  tiksus juba kohaliku aja järgi kesköötundi, kui me  saime passikontrolli kadalipu läbitud ning bussiga läbi sumeda öö hotelli poole sõitsime. Teede ääri palistasid pikad puud. Isegi viimanegi väga lennuuimane sai aru, et need puud ei meenuta oma töntsakate tüvede ja iseäralike võradega ühtegi meil kodus kasvavat puud.

Hotell Green Field võttis meid vastu hispaaniapäraste rütmidega – all pubis käis lärmakas pidu. Meie tuba 217 osutus esimeste muljete järgi päris sõbralikuks: välisuksest vasakul klaasuksega tualett ja duširuum, edasi väike kööginurk elektripliidi, külmkapi, valamu, köögikappide ja vajalike nõudega. Toas oli kahest kušetist voodi, seinakapp (šeifiga), diivan ja kirjutuslaud (teler). Eriliselt valmistas heameelt piisavalt avar rõdu koos väikese laua ja kahe tooliga. Ja sealt avaneva vaatega öisele Playa del Ingles´ile.

Kena ülletusena avastasime, et hotell oli meile pisut õhtusööki külmikusse jätnud. Paar külma keedetud kartulit, tükk sama külma kana ja pisut köögivilja tekitasid kiiresti täiskõhutunde. Jalad surisesid, aga pea oli tuim ja tundetu. Koguni nii tundetu, et pesin hambaid kohaliku kraaniveega, lonksates alla vett hirmu tundmata, et olen haigestumas kohutavasse kõhutõppe või saamas lausa hepatiiti. Korraga ei tundunud enam midagi imelik, ei see, et oleme kodust üle 5 000 kilomeetri eemal, ega see, et akna taga on hoolimata valitsevast detsembrikuu lõpust mahe suve- või talveöö…

Sihtpunkt – Euroopa Aafrikas (1.)

Kõigel siin maailmas on põhjus.  Ja ehkki see on ebaõiglane, käivitab vahel kurb sündmus terve rea väga meeldivaid sündmusi.

Velvo ema surmast oli möödas vaevalt nädal. Olin juba hakanud harjuma selle frustreeriva vaikuse ja üha ohkava inimesega. Aga sel õhtul sai väljend kui puuga saama täiesti reaalse tähenduse, kui mu abikaasa nagu muuseas ütles: “Elu on nii lühike. Kuule, kui sõidaks õige kuhugi soojale maale?” Siia mahtus tükk tühja vaikust ja just seesama puuga pähesaamise tunne. Teine reaktsioon oli eriti tobe – ma hakkasin lihtsalt nutma. Kui palju kordi olin ma sellisest ettepanekust unistanud ja kui uskumatul hetkel see tuli!

Saatust võib uskuda, aga ei tohi usaldada. Ma olin väga tegus – Uno ja Airi ärarääkimiseks polnudki mingit tarvidust. Enne kui nad reisisihti kuulnudki oleks, oli juba jah sõna öeldud, reisiinfo hangitud ja reis broneeritud. Sõiduni jäi rohkem kui kaks kuud ja see aeg tundus valgusaastate kaugusel olevat. Pisikesed ettevalmistused tunnistasid, et asjaga on tõsi taga: ostsin suured rannalinad, päikekaitse- ja päikesejärgse kreemi, Velvole suviseid T- särke ja lühikesed püksid, endale heleda käekoti (müüja vaatas küll iseäranis imelikult – lumega valge käekott?) ja käisin viis korda solaariumis.

Kõik need kaks kuud kuud oli uskumatu tunne ja suur ootamine.

25. detsembri õhtul hakkasin kohvrit pakkima. Ärevus oli talumatu – magamine oli rohkem suur visklemine ja närviline pooluni. Hommikul ärev küsimine: kas KÕIK VAJALIK ikka sai kaasa?! ja mõttetu koristamine (justkui tuleks tervisekaitse kontrollima kodu hügeenilist olukorda) ja lõpuks Uno, Airi ja nende Mazda päästev saabumine.

Tegelikult tuletas kogu see situatsioon meelde algklasside lapsi enne ekskursiooni.

Lennuväljal jõudis kohale mõte, et see ongi päriselt. Lennukis oli kogu ärevus korraga kadunud. Punane vein ja öisest magamatusest tingitud väsimus muutsid keha ja vaimu eriliselt töntsiks.

Minu viimasest lennusõidust oli möödas pisut üle kahekümne aasta, aga see tunne oli meeles: kummaline värin, mis läbib, kui lennuk stardirajal üha kiirust lisab ning see õõnsaksajav tunne, mil lennuk end maast lahti rebib.

Velvo ja Uno maandasid oma lennuhirmu koolipoisilikult salaja märjukest rüübates/ peites. Mina püüdsin asukohta kaardi ja aja suhestamisega määrata. Aknast paistis esialgu vaid suur pimedus. Hispaania kohal hajusid pilved ja me võisime aimata valgustuste järgi linnade kohal lendamist.

Umbes pool kümme meie aja järgi hakkas lennuk kõrgust vähendama. Me olime geograafiliselt Aafrikas, Kanaari saarestiku suuruselt teisel saarel Gran Canarial.