Kuidas ma ei tahtnud saada miljonäriks

Moodne vanasõna ütleb, et parem olgu sada sõpra kui sada eurot. Sõbrad on surmkindlalt väga olulised, aga tõekspidamist, et raha ongi kõige kurja alus või et raha pole elus üldse tähtis, ei pea ma ka päris õigeks. Raha peab just niipalju olema, et saaks end inimesena tunda.

Mul oli üsna kasin ja kokkuhoidlik lapsepõlv. Söök oli küll alati laual, aga enne ema palgapäeva tuli iga pisematki väljaminekut üsna hoolikalt kaaluda. Tagasi mõeldes olin lapsena isegi unistamisel realist. Ka iseseisva elu algus polnud mingi pidu ja pillerkaar. Veidi lahedamaks, mil enam iga senti lugema ei pidanud,  läks elu umbes viisteist aastat tagasi.

Ma tõepoolest valetaks, kui väidaks, et pole salamisi unistanud vahel  loto peavõidust või üle Suure Lombi saabuvast pärandist. Ent imed juhtuvad muinasjuttudes… või hoopis kellegi teisega.

Aga umbes kaks nädalat tagasi sain ma ühe õige iseäraliku kirja Lääne- Aafrikast, Togo Vabariigist Lome linnast kelleltki advokaat James Agaza´lt, kes teatas, et kuskil tuhandeid kilomeetreid kaugel oli otsustanud härra… – nojah, keegi minu perekonnanime kandev mees pärandada mulle (piserdage, muidu ma ei toibu niipea!)  39,6 miljonit eurot! Härra Agaza palus alandlikult volitada end minu pärandiasju ajama, soovides oma pangakontole selle eest üle kanda vaid tühised 2000 eurot. Kiri ise oli kirjutatud viisakas, väljapeetud ja ametlikus inglise keeles.

Kes nüüd arvab, et ma olen ehe naiivitar, peab pisut pettuma. Eks ma ole kuulnud sellistest petuskeemidest ning tean hästi millega need lõpevad. Küllap on olnud neid lihtsameelseid, kes sellise kirja peale on sõpradelt- sugulastelt raha kokku laenanud ja osutatud panagakontole üle kandnud, et siis järgmisena mõne kinnisvaraportaali leheküljele kolmekorruselist merevaatega villat, autofirmadest  luksuslikku Lamborghinit või kiiskavpunast Ferrarit broneerima hakkavad.

Ühel mu endisel klassiõel oli kunagi konto suhtlusportaalis ja seal oli ta nimi Nipi-Tiri. Uskumatu, aga talle tuli samasugune kiri: tema sugulased Tirid said autoõnnetuses surma ning tema kui proua Tiri oleks siis pärinud selle üüratu rahasumma vaesest- rikkast Aafrikast.

Ma kaalusin võimalust, et kirjutan mr Agaza´le ja pärin talt, miks kõigist minu perekonnanime kandvatest sugulastest just mind välja valiti. Või teha ettepanek, et ta oleks lahke ja maksaks ise need paar tuhat eurot: mulle piisaks täiesti 1/3 -st summast, ülejäänud summa jätaksin suuremeelselt asjaajamise eest talle.

Imvestorite- ettevõtjate Robert ja Kim Kiyosaki õpetuse kohaselt toovad suurem sissetulek ja vara kaasa suuremad maksud ja kohustused. Seega ma loobun sellest hüpoteetilisest rahast kerge südamega. Või jätan kellelegi, kel seda kordades rohkem vaja. 😉

Kõige raskem on teenida esimest miljonit *

Iga päev, vahel lausa mitu korda päevas, jõuab keegi mu blogisse otsinguga how to get money või how to get rich (kirjutasin sihtotstarbeliselt inglise keeles, et vähem otsijaid eksitada). Ausõna, mul pole halli aimugi ega kavalat valemit, kuidas oma hoiuarvet kasvatada või kinnisvara juurde soetada – vastasel juhul ei elaks ise mitmendat aastat säästuprogrammil.

Võib- olla on õigus hr Mõisal, tsiteerides Harvardi ülikooli professor Edward Glaeserit, kes on öelnud, et linnas elamine teeb inimesed õnnelikumaks, targemaks ja rikkamaks. Seega, jalad selga ning vutt- vutt linna! Muidugi võib proovida tööga rikkaks saada või mängida hasartmänge. Muud nõu ei oska ma küll anda.

*Aristoteles Onassis

Rahalaul

Just selline kuhi münte sai eile transporditud panka. Olgu kohe öeldud: ma ei ole teadlik sendikorjaja. Ei ole vaja pikalt saagida- vaagida, kuidas need sendid kogunenud on – selleks on oma panuse andnud mu armas abikaasa. Muidu võib teda mustermeheks pidada, aga temas on asju, mida lihtsalt ei muuda! Ma pole kaugeltki mingi kontrollfriik; olen mustmiljon korda rääkinud, palunud, anunud ja manitsenud, et ta enne pesukasti panemist oma taskud tühjendaks. Aga enne muutub tõenäoliselt vesi veiniks, kui tema taskud tühjenevad. Palkaks taskutühjendaja? Püksi-, pluusi-, vestikarmanid – need on sama põhjatud nagu Tootsi taskud.  Mida kõike sealt leida ei või: naelu, kruvisid, seibe, käkras pabertaskurätte, tikutopse ja vidinaid, millele ei oska nimegi anda. Taevale tänu, et aluspesu on taskuteta! Tundub, et kogu saadud peenraha libises lõdva randmega logistiliselt mugavamasse õõnsusesse – taskusse, kust see siis enne pesumasinasse panemisse suurde vasest kohvikannu panipaiga leidis. Nii see kuhi umbes kümne aastaga jõudsalt kasvaski. Ja kuna haldjat, kes kuhja Eesti sente võlukepikese viipega eurosentideks muudaks polnud ja meenemüntide säilitamiseks on neid liiga palju, tuli pangatee ette võtta.

Pangas oli nagu laulupidu. Kõver inimuss järjekorras mündilugeja juurde. Peaaegu viis kilo sente kadus näljase masina kurku, peale väikest surinat sülitas suur kobakas välja tšeki – kokku oli peenraha 574 krooni eest, lisaks veel pisike peotäis kõveraid, kasutusest eemaldatud või reisidelt kogunenud teiste riikide münte.

Ühtlasi vahetasin ka ära kogu ülejäänud paberraha ja laste käsitööks korjatud raha. Võib- olla on süüdi harras pühademeeleolu: silma ääred tõmbusid niiskeks ja kurgus oli klomp. Selline tunne oli nagu saadaks ära mõne tuttava, teades, et rohkem me ses ajalikus elus ei kohtu.

Valikute vaev

Tjah, praegu peaks laulma: “Ära koo mu käpikuisse päikest, lumepall võib peos sulada…”, aga selle asemel tuleb ümiseda “The Umbrellas of Cherbourg´i”… Ilm on detsembrikuu kohta tõepoolest ebaharilikult soe ning siin- seal akendel vilkuvad jõulukaunistused ja tuledes jõulukuused mõjuvad pigem võõrkehadena märjas sügises. Meie pesakeses pole praegu veel mingeid jõulumärke, kui mitte arvestada laiska rääbakat aastaringset jõulupärga uksel 😉 .

Pärast pikka ootamist läksid maja remonditööd või nagu nüüd on moeks öelda renoveerimine, lahti.  Katusele ei mõju kahjuks jutud masust kuigivõrd. Hoolimata korduvatest parandustöödest, lekib neljakümneaastane vanur pidevalt, korstnad on hoopis hullus olukorras. Ja ehkki majanduskriis on remondihindu peaaegu poole võrra vähendanud, esitab majanduslikult nutikalt mõtlev pank uskumatuid nõudmisi. Saate küll laenu, kui… ja sellele järgneb tööde loend, milleta väsinud katuse remondiks pennigi ei saa: küttesüsteemi tasakaalustamine, vundamendi ja katuse soojustamine, tuulekodade põhjalik remont (ee…, renoveerimine). Muidugi kergitab see kaunikesti laenusummat. Meie pere saab hakkama, aga ma võin lahjemat sorti mürki võtta, et meie maja krapsakamadki pensionärid pärandavad lastele koos korteriga ka priske remondivõla.

Muidu on elu Harju keskmine, kui mitte arvestada järjekordset tatitõbe ja kraapivat kurku. Võib – olla saan ma pensionipõlveks lõppude lõpuks selgeks, et paljajalu ei maksa detsembrikuus õue rõdu põrandat ikkagi pesema minna. Hoolimata väljas valitsevatest plusskraadidest ja rõõmsalt tibutavast soojast seenevihmast.

Ühe teatud telefonikõne ootuses

Ikka veel ei lähe mööda peaaegu ühtegi päeva, kus meedia ei pasundaks säästurežiimist ja riigi kokkuhoiupoliitikast tulenevaid uudiseid: neid ja noid makse tõstetakse, siin ja seal ootavad ees koondamised ning selles ja tolles valdkonnas vähendatakse palku.

Olukord peab tõesti meeleheitlik olema, sest kaupmeeste hulk, kes telefoni teel erinevat kaupa pakuvad, on viimasel ajal oluliselt suurenenud. Ma püüan nendega olla viisakas: et mitte nende kasinat sissetulekut veelgi priskete telefoniarvetega vähendada, paristan ühe hooga, et nad võivad küll oma üllitisest rääkida, aga viletsa majandusseisu tõttu ei osta ma praegu küll midagi. Mispeale lõpetatakse tavaliselt kõne. Aga on ka visamaid helistajaid. Ma olen kahel korral osalenud ühe universaalse kodumasina kodusel presentatsioonil ja veendunud, et hoolimata pidevast küürimisest- pesemisest- puhastamisest- koristamisest, olen ma siiski üks räpakott ning mu kodu on mustuse ja tolmulestade kuningriik. Kuna antud modernse masina hind koos tarvikutega küündib peaaegu minu poole aastapalgani, siis ei saaks ma endale sellist lubada ka siis, kui see triigiks, parandaks katkiseid riideid ja küpsetaks rabarberikooki. Helistajat see ei veena. Ei aita ka vaoshoidlik vastuväide, et olen tubli kodumasina esitlust kogenud, ent praegu pole selle ostmiseks mingit võimalust. Teiselpool telefonitoru selgitatakse kannatlikult, et demonstratsioonpuhastus ei sea mulle üldse kohustusi masinat osta. Congratulations! Taevas hoidku! Mis on siis asja point? Suhtlemisvaegus? Saada kirja linnuke tolmuhimuri promomise eest? Või meelitada mu telefoni mälupangast välja potensiaalsete priskete rahakottidega ostjate nimesid?

Ma ootan jätkuvalt, et ühel päeval pakub meeldiv hääl telefonis mulle rahapuud müüa. Sellist, kus pärast kevadist õitsemist hakkavad viljuma sinised sajakroonised ja lillakad viiesajased. Vot tak, rebjata. Sellele pakkujale oleksin ma kindlasti avatud ostja.

MaSu?

Tänased uudised panid õlgu kehitama – kas me elame ikka majandussurutises?

 Hong Kongis toimunud Sotheby`s oksjonimaja oksjonil müüdi haruldane sinine teemant rekordhinnaga – 7,98 miljonit dollarit (see teeb ligi 90 miljonit krooni).  Aga kui Hong Kongi rahamaailmas toimuv külmaks jätab, siis ka Eesti finantsaruanded on päris kosutavad: maksuameti andmeil lisandus eelmisel aastal 565 inimest, kes deklareerisid miljonist kroonist suuremat tulu, miljonist suuremat tulu teeninuid oli kokku lausa 2 300. Üle kümne miljoni kroonist tulu deklareeris 46, 6 kuni 10-miljonilist 66 ja 4 kuni 6-miljonilist 90 inimest (allikad AK ja “Postimees”).

Kas me elame samas maailmas?

Funktsionaalse lugemise oskuseta

Tunnistan ausalt, et  olen panganduslikes termineis eriti rumal. Tegelikult usun ma, et selles mambo- tšambos sõna- sõnaliseks orienteerumiseks peab lugejal olema kõrgem haridus rahanduse ja krediidi või vähemalt raamatupidamise vallas.

Pärast hädapärast täiendavat sissemakset saatis pank mulle uuendatud liisingulepingu.

Võtsin selle ümbrikust välja, lugesin läbi, silmitsesin uut maksegraafikut ja… kangestusin. Igakuine maksusumma oli praktiliselt olematu. Kolme aasta kohustuslikud maksed saanuks vaevata tasuda praktiliselt ühe kuuga.

Tekkis kahtlus, et muidu nii ablas ja ahne pank on teinud ilmselge valearvestuse. Üks osa minust hõiskas, ausamal minal tekkisid kahtlused: ehk peaks võtma telefonitoru ja andma sõbralikult nendepoolsest eksimusest märku.

Vastuoluline arve meenus iga natukese aja pärast ja sundis silmapetet kahtlustades seda ikka ja jälle üle vaatama. Numbrid vaatamisest küll ei muutunud. Aga lõpuks haaras mu silm paremal pool arve servas imetillukese lühendi EUR.

Säh siis kooki moosiga! Kurb küll, aga minu lugemis- ja järeldamisoskus ei anna küll veel alati paraku funktsionaalset mõõdet.

Lihtsalt plastiktükk

Ei olnudki teab kui ammu, kui palgapäeval kassapidaja näppu aeg- ajalt niisutades kogu kuu teenistuse lauale luges. Sealt liikus see automaatselt rahakotti. Kui järele mõelda, siis nägid  rahakotidveel paarkümmend aastat tagasi välja teistsugused kui praegu: tunduvalt suuremad, nahksed, edeva peegliga; palgapäeval priskemad, enne palgapäeva üsna kiitsakad.

Aga nii kõhukas kui praegu, pole mu rahakott kunagi olnud. Volüümi ei anna tengelpungale mitte paber- või metallraha, vaid erinevate kaupluste kliendi- ning pangakaardid. Mingi perioodi järel selekteerin neid kaardikesi kasutamise tiheduse järgi ja tõstan osa neid sahtlisse hoiule, aga sellest sunddieedist ja tõrjumistaktikast hoolimata täituvad kaarditaskud taas märkamatult, aga järjekindlalt.

Mõni aeg tagasi tuli töö juures jutuks ühe sellise plastkaardi  ehk siis pangakaardi kasutamine. Üks osa töökaaslastest võtab mingi osa palka välja ja arveldab sularahas. See nende viis oma tuludel- kuludel reaalselt silma peal hoida.  Nemad on sunnitud pangakaardi kasutajad. Teine osa arveldab enamasti just pangakaardiga ja neile see meeldib.

Mina olen üldiselt pangakaardi sõber. Eelkõike piirab see raha raiskamist: vähemalt maal jäävad palju mõttetud ostud tegemata, sest pangaautomaati pole käepärast ja tihti sularaha napib. Teisalt ei ole kaotus nii suur, kui juhtud rahakotiga hooletult ringi käima (mida mul on ka kord elus kahjuks ette tulnud).

Aga see pangakaardike tekitab vahel ka kentsakaid, kummalisi ning lausa halenaljakaid olukordi.

Üks mäletamisväärselt kirgas lugu juhtus paar aastat tagasi, kui me läksime Marjega end Tartu tuulutama. Üks osa väljasõidust sisaldas ka kaubanduse kammimist. Leidsin Zeppelinist kena puuvillase indiamaise vaiba vannituppa, mis õigupoolest on dušituba. Ent kassas tekkis just pangakaardi tõttu probleem. Hoolimata müüja korduvatest katsetest, ei andnud see mingeid võimalusi maksmiseks. “Järsku teil pole raha arvel?” küsis kassiir areldi. Kuidas pole raha?! Olen viimasel kümnel aastal üpris ratsionaalne raiskaja ja päris tagavaratu pole mu virtuaalne rahakott kunagi. Müüja soovitas Turu tänaval asuvasse pangakontorisse jalutada ja lubas valitud vaibakese seniks kõrvale panna.

Mu samm oli otsustavalt trotslik. Ilm oli vastikult lämbe ja sunnitud ajaraiskamisel tõusis mu pahameel iga sammuga. Kaart käes ja sünged süüdistused (alustada panga vastu ägedat lahingutegevust) huulil, sammusin Hansapanga kontorisse. Vajutasin järjekorra numbri saamiseks nuppu ja samal hetkel libises mu pilk pihkupigistamisest higiseks tõmbunud kaardile. Nii! Vahel kestab mikroskoopiline hetk aega, et asjadele päriselt pihta saada. Pangakaardi asemel oli käes kaubamaja partnerkaart. Seda siis olingi pangakaardi asemel müüjale pakkunud ja tema tulutult arvutiterminalist läbi kraapsanud!

Edasist pole raske ette kujutada. Ma ei eputa – kadusin pangakontorist kiirelt nagu vilu vari, ise õnnelik, et ma leti ette end lolliks tegema ei jõudnud.

Huvitav, kas neid inimesi veelgi on, kes pangakaardiga auto esiklaasilt jäidet nühivad? Minu multifunktsionaalne kaart on selles küll abiks olnud.

Säästurežiimil

Raha pole minu jaoks kunagi esmatähtis olnud. Oleks naiivne väita, et raha pole üldse tähtis, aga küll mitte liialt tähtis.

Viimasel ajal ei lähe nädalatki, kui keegi tuttavatest või omakorda nende tuttavatest ei räägiks majanduskriisist tulenevast ahastavast seisust: sundpuhkusest, osalise tööaja kehtestamisest või lausa koondamisest. Paanikat veel pole, aga tundub, et asi on hull ja veel hullemaks läheb. Inimesed on ettevaatlikud: see on nagu õhukesel jääl kõndimine. Meie pere on õnneks siiani enam- vähem kindlustatud. Riigitööst saadud leivake on pole küll eriti priske, aga suhteliselt püsiv. Vähemalt esialgu. See ei tähenda muidugi, et säästuprogramm oleks meist kauge kaarega mööda läinud. Järjest sagedamini tunnen, kuidas painajalik hirm tuleviku ees jäiselt kuklasse hingab. Minu pisikene turvaline maailm on poole aastaga üsna mõraliseks lõhutud.

Praegu annavad eriti valusalt tunda paari aasta tagused valed otsused: mõned tehtud iseendi ilmsest rumalusest, mõned teadmatusest. Just teadmatusest oli tingitud kadunud ämma korteri müügiga viivitamine. Poolteist aastat tagasi maksis kinnisvara märksa rohkem. Praegusele näljasele hinnale lisandub müümisel veel lisaks viletsale kauplemisoskusele ka vastik vereimeja tunne.

Kui korterimüügiga viivitasime, siis lausselge ja ohkamapanev rumalus oli autoostuga kiirustamine. Tõtt öelda, olime nagu lapsed kommipoes! Praegusel hetkel saaks selle raha eest tunduvalt odavama, aga ennekõige ökonoomsema auto. Võimsusnäidu asemel oleksime pidanud hoomama plinkivalt punast hoiatust: Olen hirmsa bensiiniisuga!

Nüüd siis sunnib närviline aeg kuu lõpus oma tulud ja kulud üle vaatama ja ohates nentima, et järgmisel kuul tuleb veelgi kokkuhoidlikum olla.

Kokkuhoidu alustasin iseendast. Auto garaaži ja jalgsi töötrajektoori läbima! Mu kokkuhoiupoliitikat toetas garaažilukk, mis talviste sulamiste- külmumiste käigus lihtsalt hangus.

Otsustasin, et poputusprogramm on läbi. Kui küünehooldus päästmatult ligidal oli, võtsin käärid ja naksasin oma kaunid küüned ontliku pikkuseni maha. Geeli koorimine küüntelt osutus kardetust lihtsamaks. Solaariumi asemel ootan naturaalset päikesepaistet. Igasugused kataloogid saadan ühe hingetõmbega prügikasti ja postkasti saabunud sooduspakkumised kustutan koheselt.

Selgub, et kokkuhoiualast poliitikat annab ka köögis rakendada. Nõudepesukäsn ja laualapp on nüüd pensionieale minekuks pikendust saanud. Pesumasin saab lahke tööloa, kui ta tõesti silmini täis on.

Ka igapäevasele ostlemisele on kehtestatud limiit. Kui varem ladusime korvi aluseks võttes mida süda hetkel himustab, asju hindu vaatamata, siis nüüd toimub pidev kalkuleerimine.

Aga suure kokkuhoiupoliitika ajal ei maksa ka päris lolliks minna. Näiteks on selgunud, et säästlikku klaasipesuvahendit pole mõtet osta, sest puhastamise asemel ta hoopiski määrib.

Mõtteviisi mentaliteet

Hiljuti nähtud saates küsis saatejuht noorelt naiselt, kas too peab end rikkaks või vaeseks. “Kuidas võtta,” vastas naine, “vaesus on mõtteviisi mentaliteet.”  Olen vastajaga igati nõus. Kuidas mõõta vaesust? Kas vaesust mõõta absoluutsel tasemel, kui inimesel puudub elamispind, töö ja elementaarne toit või suhtelisel tasemel, kui auto pole viimaste aastate mudel, kodu pole eurotasemel remonditud ja palgast piisab vaid järgmise palgapäevani?

Mis on üldse rikkus? Rikkust defineerida on raske, sest mida üks peab rikkuseks, peab teine mõtetuks kogumiseks. Rikkus on inimese peas ja ei kuskil mujal.

Samuti on mõiste vaesus mitmetahuline probleem. Tihti kastitatakse inimesi vaesteks ja rikasteks. Eriti mustvalge on see lahterdamine maal, kus kõik üksteist tunnevad. Väikeses kogukonnas on vaesed need, kel kodu räämas ja lapsed kasimata, tatised ja räpased. Selle määratluse järgi on nimene, kes teenib normaalselt, aga joob oma raha maha, reeglina kaaskonna silmis vaene. Väiksemat sissetulekut inimene, kes püüab oma sissetulekuga rentaablilt hakkama saada, on külakogukonna silmis rikas. Ta saab ju hakkama.

Robert T. Kiyosaki kirjutab oma raamatus “Rikas isa, vaene isa”, et kui tahate rikkaks saada, siis soetage elu kestel varasid, kui tahate vaene olla, siis soetage kohustusi. Nii et rohkem mammonat teeb siis ikkagi elu rikkamaks?

Mingil eluetapil jõuab osa inimesi arusaamiseni, et eluks on vaja üsna vähe asju: peavarju, voodit, kuhu ööks pikali heita, kappi, kuhu oma asjad mahutada, pisut toitu, mõned riided… Ja kuigi on teada, et rikkam pole see, kel surres on rohkem asju ja vara, kohtab igapäevases elus nii palju inetuid tülisid, mis põhinevad mammonal ja rahal.

Mu tutvusringkonnas on inimene, kes kogu oma maise vara napi tunniga kaotas. Irooniline oli see, et ta maksis pikka aega edasi liisitud asjade eest, mis tal tulekahjus hävisid. Pärast seda hindas ta oma suhtumise materiaalsusesse kapitaalselt ümber.

Ma tean inimesi, kes hoiavad oma väheseid asju pappkastides, kuid on läbi sõitnud suure osa maailmast. Nende muljeid ja kogetut tuli ei hävita. Nad peavad end rikasteks.

Meie sõbrad Airi ja Uno väitsid, et nad pole end iial nii rikastena tundnud, kui Egiptusest naastes. Nad nägid ja veendusid, mis on tõeline vaesus.

Üks inimene peab rikkuseks suurt ja üksmeelset pere, häid sõpru, tarkust ja kogetud emotsioone. Teisele on tähtis pangakontol leiduv suur summa, luksuslik elamu ja kõik võimalikud raha eest saadavad hüved.  

Alles siis, kui mõni armas inimene on lõplikult lahkunud või tervis päästmatult korrast ära, saad aru, et on asju, mida rikkuse ja rahaga ei korva. Tõde on see, et õnnetunnet ei saa ainult materiaalse rikkusega siduda.

Kas keegi üldse teab, kui palju peab varandust olema, et õnnelik olla?