Nahavahetuskuu

          

Mu blogimised algavad viimasel ajal traditsiooniliselt kaunis üheülbaliselt, rohkete vabandustega, miks ma ei saanud vahepeal taas pikka aega kirjutada. Osatades nüüd vahvat sõdurit Švejki, teatan alandlikult, et võin seda üsna lihtsal viisil seletada. Ei tahaks väga tehniliseks minna, aga mu garantiiremondist tulnud sülearvutil keeldusid paari päeva pärast töötamast kolm väga vajalikku klahvi: tühiku-, sisestus- ja tagasilükkeklahv. Ja teatavasti on arusaadavat teksti ilma neid klahve kasutamata võimatu kirjutada. Täna andsin isakarule head- ööd- musi ning okupeerisin ta tööarvuti, et vähemalt mõnigi mälestus meie kenjaalsest puhkusereisist kirja panna.

9. juulil algas pikalt planeeritud ja kannatamatult oodatud sõit Kuldsetele Liivadele.

Lennukis meil vedas – saime taas kohad avariiväljapääsu kõrvale. Mitteteadjatele selgituseks: ma ei ihka antud kohas istuda lootuses erinevate lennuõnnetuste korral kiiremini pääseda, vaid puhtalt pragmaatilistel põhjustel – sealt on pingivahe eesoleva istega kõige suurem ning ei pea hirmu tundma, et jalad liigsest sundasendist väsiksid.

Tegelikult ma armastan seda hetke, mil lennukist teatav nõks läbi käib ning ta end järsku lennurajalt lahti rebib. Väikese ajaga saavad majadest miniatuursed tikutopsid, teedest pikad paelad ja niidid ning veel veidi aja pärast meenutab kogu lennukiaknast ulatuv maa põnevalt kirjut lapitekki. Pikapeale polegi enam näha muud kui valget kirgast pilvemassi ja ülal erksinist taevast. See on aeg, mil pakane hakkab all valitsevale suvesoojusele vaatamata ovaalsele aknale joonistama säravaid täpikesi ning jäiseid nõelu. Lend Balkani poolsaarele pole sugugi pikk, vaid kestab napilt kaks ja pool tundi.

Kui Tallinnas oli suvi nii Harju keskmine, siis Bulgaaria õhk oli kuumusest tiine. Olgu etteruttavalt öeldud, et selline rambe palavus saatis meid päeval (v. a. päev Varnas, mil sadas, aga vihmgi meenutas pigem sooja dušši) ja ööl. Õnneks olid kõik need vähesed sõidukid, milles me liiklesime varustatud konditsioneeridega. Valgete öödega harjunud eestlastele on esmalt harjumatu ka õhtul umbes poole üheksa ajal toimuv järsk ilma pimenemine ja hommikul viie ajal sama äkiline valgenemine.

Hotell oli täiesti keskpärane nagu olid keskpärane ka toit: ei liigset luksust, aga samas polnud ka puudu millestki. Ootused kuulsale Hilton- keti viietärni hotellile olid lihtsalt suuremad. Telekas oli toas vanamoodne, mõned käterätikud olid kohati üsna narmendavad ning päevakaupa ostetud wifi ühendus üsna katkendlik. Ent kuna me ei tulnud Musta mere äärde telekat vaatama ega magama, vaid igas asendis, ajal, võimalusel ja olukorras seltskonda, päikest ja merd nautima, siis osutus see üsna vähetähtsaks.

Nii armas oli taas kord õhata, et elul Eestis pole suurt midagi viga, näiteks mere ääres mine ja päevita, kus vähegi soovid. Kuldsete Liivade rannad on munitsipaalomandis, see tähendab, et kuurortis asuvasse randa pääsemiseks tuleb osta pilet. Meie hotelli lähedusse jäi kolm erinevat rannavööndit, kõik eri hinnaga. Kõige kallimas rannas kujunes lamamistoolide, madratsite ja päikesevarju päevane hind kahele lausa 15 eurot. Tõsi, hiljem leidsime tunduvalt soodsama plaaži.

Nii oligi, et meie puhkus kulges ühtlases taktis: hommikusöök – päike ja vesi – lõunasöök – päike ja vesi – õhtusöök – seltskondlik olemine kusagil mõnusas paigas. Hotellist mereni oli linnulennul umbes 300 meetrit ja kui pärast järjekordset priiskamist Rootsi lauas tundus see maa ülekohtuselt pikk, siis võis randa ning tagasi hotelli jõudmiseks kasutada hotelli minirongi teenust. Samuti võis tasulisele lamamistoolile mere ääres eelistada hotelli basseini tasuta analooge. Oh, hoolimata päikesekaitsekreemi lubatud rohketest filtritest olin ma teise päeva õhtuks punane kui keedetud vähk.  Reaalselt ei olnud päevitamiseks isegi päikest vaja – UV-kiirguse saamiseks oleks piisanud ka pilvisest taevast. Päike on seal tõepoolest intensiivsem kui Eestmaal. Musta mere ääres kujunes meie lõbusamaks tegevuseks vahuse harjaga kõrgete lainete püüdmine ning rohkete uurete ja teokarpidega kivististe leidmine mere põhjast.

Kui nüüd selle laintes karglemise juurde tagasi tulla, siis kolmanda päeva hommikuks oli selge, et olen oma põlvele taas liiga teinud ning  sel ajal kui teised Pobity Kamni Kivimetsas jalutasid ja kaljusse raiutud Aladja kloostrit külastasid, lebasin ma, jalg kõrgemal padjal, hotellitoa voodis.

Mis mulle veel meeldis? Olen üsna kindel, et kui puhkuselt naasmise päeval oleks keegi vaevunud mulle vereproovi tegema, oleks vere asemel olnud apelsinimahla ja iseäranis hõrgu kuiva punase veini segu. Tõepoolest, värskelt pressitud apelsinimahla jõime kannude viisi! Lisaks söime ebanormaalselt palju mahlaseid virsikuid, nektariine, ploome, õunu, pirne, lisaks arbuusi ja melonit. Lisaks luksuslikule puuviljavalikule oli üsna külluslik ka toiduvalik. Tegelikult kujunes meil söömistest omamoodi etendus, kus peaosalisteks oli venelannast ema ja tema poeg, kes iga söögikorral ohjeldamatult (enamasti sõrmedega) sõid. Esmalt toimus rituaal, kus laud täideti pilgeni taldrikutega, sellele järgnes selge söömaorgia. See vaatepilt tekkitas siirast hämmeldust (kuidas võib kahele inimesele nii lühikese ajaga niivõrd palju sisse mahtuda?!) ja rohkelt vaoshoitud naerupahvakuid.

Bulgaarial on küll Euroopa Liidu liikmesriik, kui siiani on neil rahaühikuna kehtiv leev. See tähendab, et eurost tulenev kurikuulus hinnatõus neid tabanud veel pole. Hinnad on tõepoolest mõistlikud. Ühel päeval käisime neljakesi taksoga seiklemas: sõit Varnasse (umbes 17 km), delfinaariumis etendust vaatamas (takso ootas kannatlikult), Varna Mallis šoppamas (takso ootas taas) ja tagasi hotelli. Ja hoolimata taksomeetri kõrgest näidust jäigi lõplikuks hinnaks eelnevalt kokkulepitud 60 leevi (7,50 € per nägu). Ei mingit tüssamist ega pealetükkivat kauplemist a´la Egiptus! Suuremad ostud tegime siiski Kuldsete Liivade kohalikult kaubatänavalt. Kotti rändas kohalikke maiustusi, lõhnavaid seepe, kreeme, roosiõli, paar pudelit roosilikööri (ma siiralt loodan, et see ei maitse kui lõhnavesi), mõned saunalinad, paar topsi maitseaineid ja veel nipet- näpet. Aga kuna raha oli vahetatud tõepoolest näpuotsaga, siis tundus seda kõike isegi palju.

Bulgaarlased ise on üsna sõbralikud ja suhtlemisaltid. Eakaaslased leiavad Bulgaaria ja Eestimaa vahel kohe ühisosa: peaaegu viiskümmend aastat suurriigi raudset kanda.

Puhkus möödus lennates! Nüüd olen ma juba kaks nahka seljast heitnud. See koorub pikkade siidiribadena kogu mu kehalt. Loodan südamest, et uus nahk on paksem ja soojem, sest arvestades punavaid raskeid pihlakobaraid, pole sügis enam kaugel mägede taga. 😉

Eesti omas mahlas

Aet kirjutas, et vestles Skype´is ühe tuttava mehega, kes elab Eestist väljas, kuid vaenab Eestit koguni niipalju, et on keelanud oma vanemail õnnetusjuhtumi korral end isegi kodumaale matma. Eestlased olevat kõik sellised nagu tegelased Andrus Kiviräha mustemais tekstides.

Ma ei tunne kirjutajat ega tea, millisesse kliimavöötmesse ta on elama asunud, aga loetu pani pead sügama ja sügavamalt arutlema elu võimalikkuse üle Eestis.

Eks me kõik kiru aeg- ajalt siinset ilma: kleepuvat pori, sügisest rõskust, masendust tekitavat pimedust ja nirusid sajuseid ilmasid. Hiljuti käisin Karulas Ähijärve ääres kursusel, kus koolitaja tuli välja lustliku mõttega jagada igasse kuuse kolm päeva lisaks ja kaotada pikk ja pime november kalendrist välja. Aga vihata kogu Eestit?

Ma ei oska oma patriootilisust 10- palli skaalal hinnata. Ma olen uhke kui eestlased vallutavad mõne kõrge mäetipu või esinevad olümpiamängudel hästi. Ka Vormel- 1 sõitudel hoian ma pöialt soomlaste au ja uhkusele Kimi Räikkonenile, sest ehkki masti tõuseb vale lipp, kõlab selle heiskamisel meie hümn. Muidugi on mul paha ja piinlik, kui eestlased on mujal maailmas mõne sigadusega hakkama saanud. Ma olen olnud vahel väga vihane mõne inimese tegude või sõnade peale; olen näinud inetuid tülisid, kus õelus, väiklus ja vaen on hävitanud kõik inimlikkuse. Aga samas on mu parimad sõbrad ja mõttekaaslased eestlased. Ja pealegi olen ma kindel, et oma mustad lambad on kõigil rahvustel.

Sageli küll kirutakse meie põhjamaist aeglust ja pidevat nukrameelsust. Lugesin, et eestlastel on õnnehormooni – seratoniini kliima tõttu oluliselt vähem kui lõunamaalastel. Nii et pidev inimpõlvede vältel kestev muretsemine söögipoolise ja ellujäämise pärast on kujundanud meie praeguse genofondi. Ent samas olen kindel, et ülekeev temperament ja manjana- mentaliteet pole mulle sugugi omased.

Leidsin ka graafiku sõltuvusest õnne ja kliima vahel.

Olen Eesti peaaegu risti- põiki läbi käinud ning olnud tihti lummatud ühe või teise paiga hingematvast ja hunnitust ilust: päikeseloojang Sääre tirbi tipus, varasügisene päikseline hommik Meenikunno rabas, paks lumevaip Lõuna- Eesti kuplilisel maastikul või unine pärastlõuna Saaremaa ämblikuvõrgulisel kadakaväljal… Muidugi on ilu vaataja silmades.

Ja ehkki see suvi oli kolm kuud viletsat suusailma, on sügis olnud soe, suhteliselt kuiv ja kaunilt oma värvides küütlev. Väljas kollase vahtra all tekib pruudi tunne, kellele värvilisi litreid (loe: vahtralehti) järele loobitakse. Imetore on kahlata jalgadega kirevas sahisevas lehevaibas. Elus on hetki, mille nimel tasub elada.

See kõlab küll väga pateetiliselt, aga ma armastan oma väikest Eestist kogu tema mahlas.

Hea auraga paik

Meie Aksli kodu kaugemalt

Ma olen alates kolmandast eluaastast korteriinimene olnud.

Mu esimeses päris oma elamises olid korterinaabriteks eakad inimesed. Nad võtsid mind nagu kanaemad oma tiiva alla: nad tõid mulle lilli, värskeid maasikaid ja isetehtud moosi; kui ma pikemalt ära olin, siis hoolitsesid nad posti eest ning kastsid mu toataimi. Nad muretsesid, kui paar päeva polnud tundnud toidulõhnasid ning seisid muretseva olekuga ja sooja toiduga taldrikul, mu ukse taga. Mul polnud neile eriti palju vastu anda. Ma olin vaid nende meenutuste ja lugude viisakas kuulaja. See oli ilus sümbioos.  

Praeguses korteris olen ma elanud rohkem kui paarkümmend aastat. Meie ühismaja on nagu pisikene kolhoos: igaüks hoolib omast, aga vähe läheb korda üldine. Välisuks paugub pidevalt, koridor on ühtepuhku võõrast koli ja kassikusehaisu täis, õues tähistavad laste liikumisradasid tihti kommipaberid ja joodikute peatuspunkte tühi taara… Eelmisest sügisest olen hakanud aeg- ajalt rõdu pestes leidma võõraid konisid ja õllepudelikorke. Paar mu koridorikoristamise eesmärgiks ostetud prügikühvlit on oma maise teekonna lõpetanud võõraste autoakende jääst puhastamisel; lumelabidal murti ära vars ja kõige tipuks sobitati varre otsa seisma, nii et see esimesel hetkel terve näis. 😦

Aga juba paar aastat ei lähe see mulle enam korda! Selle ükskõiksuse põhjus asub umbes kolme kilomeetri kaugusel ja on meil kaevukohta otsimas käinud vitsamehe sõnutsi üks  parima auraga koht Eestis, kus ta veesoont määramas käinud on.

Alguses olin ma resoluutselt selle koha ostmise vastu. Ilma elektrita ja kaevuta võssakasvanud osmikuga paik tundus mulle perspektiivitu ja mõttetu. Ent selles võitluses jäi õnneks Velvo sõna peale.

Kolm- neli aastat tagasi helistati vallast ja paluti panna kadastriüksusele nimi. Meil oli selle väljamõtlemiseks väga vähe aega. Aga mõelda polnudki palju vaja. Aksli tundus igati paslik ja sobiv nimi. Velvo sugulasedki olid harjunud käima seal kui onu Aksli juures.

See on tõesti väga hea auraga koht! Seal tegutsedes ei tunne kõhutühja ega seljavalu. Ma olen paaril suvel lugematul arvul muruniitja paagitäisi tühjaks niitnud, aga tüdimust ega vastikust tundnud veel pole. Loodus on ümberringi võrratu: linnud laulavad lausa käeulatuses ja sinililled- ülased kasvavad õues. Sel kevadel olid metsaveerde end kasvama sättinud kevadkogritsad, kraavi ääres punetas verev karikseen. Eelmisel suvel oli meil lausa isiklik valge toonekure “farm” – neid võis seal koos olla küll üle kolmekümne.

Järjest selgemini kujutlen ette seda paika päriskoduna. Paljukest meile kahele vanaduseks ikka vaja on!