Pühade ootuses

Tundub, et viimasest postitusest on möödas taas veerand sajandit. Vahepeal on Hilbalt köögivili koristatud, kasvuhoone talvekorda seatud, järjekordne kohalike omavalitsuste valimistrall üle elatud, esimesele kooliveerandile edukalt kriips alla tõmmatud, koolivaheajal pealinnas Lastekirjanduse Keskuses õpetajaid koolitamas käidud, pikalt vaevas selg sirgu tõmmatud ja soisena püsinud silmad lõpuks kuivaks pühitud. Aitab sellest nina norus, saba sorus olekust! Iga lüüasaamine on ilmselt millekski hea.

Nüüdseks on jõulupühad kohe- kohe uksele koputamas. Õigupoolest mõjuvad küla kaks hiiglaslikku jõulutuledes kuuske, valgustite küljes põlev värviline tilu- lilu ja paljudelt akendelt plinkivad jõulutuled väljas valitsevas soojuses ja roheluses isegi kohati grotesksetena.  Aga see ei tähenda, et kestev lumetus mind kuidagi kurvaks teeks. Pigem vastupidi! Ma ei nuta põrmugi taga neid hommikusi jäätunud autoklaase, kohati läbimatult lumme mattunud ja libedaid teid, muumitrolliks riietumist ja üüratult kõrgeid küttearveid. Arvestades mu viimaste aastate soojalembust, võiks aasta alata kevadega ning lõppeda suvega, kumbki umbes pool aastat pikad.  Aga kuna Maa tiirlemast ümber Päikese ja väikese Eesti asukohta ei muuda mingi valemiga, siis lepin sellega, mis on.

Ja ikkagi ei ole paar jõulukuuske lumevaeses pühade ootuses tekitanud erilist jõulutunnet. Ega ma ole ka ise eriti midagi selle tunde tekkimiseks ära teinud. Kolmkümmend aastat tagasi, ajal, mil midagi saada polnud, käisin tee äärtest kuivanud raudrohtu või metsast haljaid pohlavarsi korjamas. Raudrohu värvisin guaššidega valgeks ja raputasin kuivanud õisikutele litreid, pohlavartest punusin uksele pärja. Hiljem kui Hongkongist ja Hiinast pärit kirev kaubaküllus meie poelettidel võimust võttis, tekkis ka meie koju rohkelt spetsiaalselt jõuludeks ostetud butafooriat. Lisaks jõulukuusele põlesid akendel küünlakomnurgad, köögis said aknad ette uhked punased jõulukardinad, sektsioonkapil istus toretsev jõuluvana,  uksel rippus tilisev jõulupärg ning elutoa laual troonis kena  jõuluseade. Viimased paarkümmend aastat on kodu peadekoraatorid olnud preilid Üks ja Kaks. Nüüd on nende koju käimised jäänud üha harvemaks ning sestap valitseb kodus jõulutus. Preili Kaks nendib, et töökatel tütardel (vähemalt ühel neist) on nüüd oma kodu, mida kaunistada.

Küll on mu klass tavapäraselt jõuludeks ehitud juba esimesest advendist saati. Ent sel aastal tegid suuremate klasside õpilased idee kaunistada ka üldkasutatavad ruumid: jalutussaalid, fuajee ja ülemine saal. Paari päevaga täitus kogu maja jõulutemaatikaga ja kohe tuli meelde nääriaeg Orissaares.

Mu mälu võib mind alt vedada, aga tagasi mõeldes tundus, et näärid hakkasid sotsialistlikus Eestis pärast olematuid jõule, see tähendab, et nääripuu lubati kooli saali tuua alles 26. või 27. detsembril. Kuigi me kuuse toomist ei näinud ega kuulnud, teadsime tunni lõppedes kohemaid, et kuusk on majas, sest koolimaja oli täitunud sulanud lume, värske metsa ja kuusevaigu hõnguga. Ja juba paari tunni pärast oli saali kui haldja võlukepikese viipe läbi muutunud. Hea käega abituriendid olid koolimaja suur saali muutnud imeliseks võlumaaks. Lisaks kaunistatud kuusele rippusid akende ülemiste äärte küljes tsellofaanist keeratud hiiglaslikud sädelevad jääpurikad, lage kaunistasid keerdunud krepp- paberist lindid ja niidile kinnitatud lund matkivad vatitupsud, akende klaase katsid õrnast paberist lõigatud lumehelbed, seintele olid kinnitatud suured guaššidega maalitud pildid. Kogu koolimajas valitsev meeleolu oli korraga eriliselt pidulik ja harras ning õpetajad ei pidanud erilist vaeva nägema, et vahetunniks õpilasi klassist välja saada. Jaa, minu lapsepõlve näärid algasid koolimaja kaunistamisega, kulmineerusid teise veerandi tunnistuste, nääripeo, nääripakkide, väsimuseni kestva vana aasta lõpu ja uue aasta tähistamisega ning lõppesid talvise koolivaheajaga.

Kuidas saaks seda tunnet küll tagasi?

Meid saatmas taas on kauge kella kaja…

Alevis, kus ma üles kasvasin, töötas kaks kooli: kohalik keskkool ja eriinternaatkool. Viimases õppisid kuulu järgi vaimuhälvete või leebete vaimuhaigustega lapsed üle Eesti. Pealtnäha olid nad nagu kõik teised lapsed ning isegi lähemal suhtlemisel ei eristunud nad millegi teistest eakaaslastest. Protsentuaalselt moodustas suure hulga sealsest õpilaskonnast lastekodude lapsed – neid võis ära tunda pisut üksluisema ja tagasihoidlikuma riietuse järgi. Seevastu linnadest pärit õppurid riietusid vahel isegi moekamalt kui kohalikud Alevikurahvas hüüdis eriinternaatkooli õpilasi millegipärast pisut põlglikult natskadeks (palataliseeritult) – paraku pole mul halli aimugi, kust selline hüüdnimi alguse sai. Alevi kahe kooli kokkupuutepunkt piirdus tegelikult vaid ühise asukohaga. Vahel toimusid küll keskkooli- ja eriinternaatkoolipoiste vahel väikesed verbaalsed lahingud, kuid need möödusid tõsisemate tagajärgedeta. Alevirahvas ei sekkunud selle teistmoodi kooli ellu ning naaberkool elas suhteliselt vaikselt ja uniselt oma igapäevaelu.

Ajal, mil antud lugu alguse sai, olin ma tüüpiline kaheksanda klassi tüdruk, kui välja arvata see, et teismelise ellu tunginud puberteediiga polnud mind turtsakas- tujukaks muutnud.

Ühel kesksügisesel päeval toimus meil Leisi eakaaslastega kohtumisõhtu. Klassivennad tantsitasid Leisi piigasid, aga enamus küllatulnud noormeestest kössitas arglikult toolidel ning ei tõusnud tantsima minemiseks isegi hoolimata kaasasoleva klassijuhataja leebest palumisest või kurjast käskimisest. Lõpuks muutus nurgas tantsulekutsuja ootamine juba piinlikuks ning me lasime sõbrannaga vargsi sellelt sõpruskohtumiselt jalga.

Mere ääres pargis trehvasime vastukaaluks lühikesekasvulistele nohiklikele külalistele sihvakaid keni noormehi. Pillatud repliigist sai pikem vestlus. Üsna kohe selgus, et poisid on natskad  ehk siis lahtiseletatult – nad õppisid naaberkoolis.

Üks noormeestest – Hans – oli heast perest pärit arukas noormees. Selgus, et Orissaarde sattus ta suuresti käitumisprobleemide tõttu ning tema vanemad kasutasid oma positsiooni ja tutvusi päästmaks poega halva kuulsusega Puiatu Erikoolist.

Sel õhtul pargist lahkudes juhtunus see, mis kord iga noore naisehakatise elus juhtub – ma oli esimest korda elus kõrvuni armunud. Järgmisel päeval selgus, et see tunne oli vastastikune.

Argipäevad said korraga täiesti uue sisu. Pärast tunde lippasin koju, õppisin koolitükid ning tegin igasuguse sunduseta ära kõik majapidamistööd, mida ema mulle tavaliselt mitu korda pidi meelde tuletama. Umbes kella kaheksa paiku lippasin tuttavasse parki, kus õhtuhämaruses ootas tuttav armas kuju. Reedest esmaspäevani möödusid päevad igatsemise ja unistamise tähe all – minu valgel hobusel kappav prints sõitis vanematekoju Põhja- Eestisse. Piltlikult väljendudes: ma ei kõndinud, vaid hõljusin ringi äraseletatud näoga, ilmselt juhm naeratus näol. Päike mu sees säras ka siis, kui väljas oli ilge, pilves või ladistas vihma.

See oli ilus aeg, täis rohkelt süütult käest kinni jalutamist, kallistusi ja palju, väga palju suudlusi. Need kohtumised meenutasid Sondheimi „West Side story´t“, kus on keelatud suhes valge ameeriklanna ja tõmmu pueroriikolane. Natskaga sõbrustamist, hoidku taevas või lausa n – ö käimist ei peetud kohalike seas sobivaks ning seetõttu ei saanud ma oma õnne maailmale demonstreerida. Küllap märkas mu igapäevases usinuses ja õhtustest korrapärastest jalutuskäikudest tingitud metamorfoosi emagi. Kui jälile jõudis, kust poolt tuuled puhuvad, sai sellest pidev nääkluste ja tülide nurgakivi. Aga ma ei hoolinud kellestki ega millestki ning kui Hans oleks teinud mulle ettepaneku koos põgeneda, oleksin pikemalt mõtlemata jooksnud koju asju kokku pakkima.

Kevad tõi kaasa mõlemaile kooli lõpetamise. Hansu lõpuõhtul ei võinud meist kumbki teada, et see jääb viimaseks ühiselt veedetud õhtuks. Me kleepusime tantsides üksteise külge ja mul oli sügavalt ükskõik, kas keegi seda näeb või mitte. Pärast tema ärasõitu liikus vilgas postituvi Põhja- ja Lääne- Eesti vahel, aga lõpuks veeretas elu mõlema ellu takistusi, mille ületamiseks jäi vahemaa liiga suureks. Toona polnud ju abiks mobiiltelefone ega internetti e- kirjade ja sotsiaalvõrgustikega. Teise Eesti otsa helistamiseks tuli tellida kaugekõne, mis polnud päris odav lõbu. Kodus valitses alaline rahapuudus ja mõneti taksitas meid ka piiritsoon. Saaremaale sõit polnud selline tuli mõte, lähen käin ära.

Ilmselt pidi see just nii minema. Ma usun, et asjad lähevad alati nii, nagu on hetkel õigem.

Umbes kaks aastat tagasi kirjutasin blogis:

Olen viimasel ajal vaadanud kohalikku ja USA varianti saatest, kus otsitakse kadunud omakseid või lähedasi. Mul on üks tuttav, kellest ma pole peaaegu kolmkümmend aastat midagi kuulnud – mu esimene suur armastus, mis tuli ja lõi mind jalust siis, kui olin 14- aastane. Armastus esimesest silmapilgust. See oli selline käest kinni hoidmise süütu ja möllavaid hormoone arvestades tasakaalukas suhe, mis lõppes vähem kui aasta hiljem täpselt sama äkki, kui oli alanudki.

Saate kaudu ma teda muidugi otsima ei kipu. Ega mul polekski talle praegu midagi erilist öelda. Lihtsalt tahaks teada, kas elu on tema vastu sama sõbralik olnud kui minu vastu. Aga abi pole ühestki otsingusüsteemist: teda poleks nagu maailmas olnud, poleks ka hetkel olemaski. Internet ei anna ühtki nimevastet, telefoninumbrit, nime äriregistris… Kas on võimalik, et tegus inimene kaob lihtsalt eikuhugi? Musta Auku?

Ma ei ole seadnud üheks põhieesmärgiks oma elu esimest armastust leida. Mäletasin selgelt ta naha lõhna, silmavaadet või nahkkinnaste paitust põsel. Ma mõtlesin alati tema peale, kui kuulsin raadiost Baccarat, Boney M´i, Smokie´t või ABBA´t. Aga ometi toksisin ma mingi perioodi järel taas ta nime mõnda otsingumootorisse. Siiani tulutult. Ent üleeile andis sugupuude kohta teavet koondav portaal  Geni tuttava nime otsingule vaste. Must lint pildi ääres vihjas selle omanik on kolinud teispoolsusse – tuleb välja, et nüüdseks juba 22 aastat tagasi. Eksida polnud võimalik: vanemate ja õe nimed ning sünniaeg veensid mind, et tegemist on just selle ainsa inimesega.

Ma ei kujuta ette, mis juhtus, sest 28- 29 on suremiseks karjuvalt ebaõiglane vanus.

Niisugune päev. Niisugused mälestused.

Ma olen õnnelikult abielus, mul on tublid täiskasvanud lapsed, aga ma ei saa olnut olematuks muuta. Tuleb välja, et mingi kauge peegeldus sest ajast on minus ikka sügaval sisemuses peidus. Ja nii tuiskasid üleeile must üle minevikumälestused, nooruse tulisus ja tunded. Nutsin paraja peatäie, kui seda lugesin. Ja veel nutsin natuke kadunud noorust ja esimest suurt tunnet meenutades.

Nüüd on see mind juba teist päeva vaevanud. Ma tahaksin selle asjale punkti panna. Aga selleks tuleb veidi detektiivitööd teha. Kuskil siin Maarjamaal on üks hauakääbas, kuhu ma tahaksin kogu selle hõljumise ja õnnelik olemise aasta mälestuseks lillekimbu panna.

Till- till! Käes aprill!

Kindlasti on kõigil kuskil ajusopis mõni mälestus õnnestunud aprillinaljast – kas siis enda tehtud või ise tobedalt alt minemisest – narriks jäämisest. Viimased muidugi ei taha arusaadavatel põhjustel meeles püsida.

Üks suhteliselt veenev aprillinali on meeles 5. või 6. klassist. Orissaare keskkool vaevles ruumikitsikuses ja meid oli aastakeseks majutatud internaadi õppeklassi. Igapäevasel elul internaadis oli plusse ja miinuseid. Positiivseks küljeks oli see, et sööma minna oli lähedal – söökla asus internaadi keldrikorrusel ning võimlagi oli lähedal. Õpetajatel tuli vajalikud vahendid kaenlas meie juurde tulla. Kurb oli, et suhelda saime ainult klassikaaslastega omavahel, suure maja melu jäi meist liiga kaugele.

1. aprillil otsustasime oma armsale õpetajale- klassijuhatajale aprillinalja teha. Aga milline oleks tõepoolest usutav ja hea nali? Ma olen tähele pannud, et head mõtted tulevad siis, kui üles vaadata. Ja ennäe!, seal ta oligi – seinal Lidia Emilie Florentine Jansen ehk siis tuntud Lydia Koidula pilt rippumas.

Klassikaaslased võtsid ideest koheselt tuld. Kiiresti mindi välja akna alla väikeseid klaasikilde otsima. Kuulsa luuletaja portree tõsteti seinalt ettevaatlikult maha. Aga kuidas saada ette õnnetu nägu? Iga laps teab, mis juhtus, kui ema pesi pead ja seep juhtus silma minema. Nüüd tuli seebikübe silma äärde sokutada ilma nägu pesemata. Silmad hakkasid kipitama ja vett oli rohkemgi kui vaja…

Õpetaja mõistis ütlematagi, mis juhtunud oli. Kui ta tähelepanelikumalt uurinud oleks, siis märkanuks ta, et mõni kild on kahtlaselt kaarjas või meenutab tükki klaaspudelist. Aga emakeele ja kirjandusõpetajale läks sel hetkel korda vaid katkine Lydia ja kirjanikku mitte hinnata oskavad lapsed. Küllap talle tulid meelde Koidula surematud read: “Meil aia äärsel tänaval…”, “Mu isamaa on minu arm..” ja teised, sest muidu rõõmsameelse õpetaja nägu muutus nukralt tõsiseks. “Mürasite klassis, jah? Kas pilt ise jäi terveks?” küsimusele skandeeris klass: “Aprill!” ja mina oma seebinutuste silmadega tõstsin võidurõõmsalt terve pildi palge õpetaja poole.

Selline aprillinali minevikust siis.

Reedel küsisid mu vilkad sipelgad ühtäkki, kas nad võivad mulle seljamassaaži teha. Panid istuma ja umbes kuus pisikest kätt asus mu selga paitama- näpistama- siluma- mudima. Reetlikud krõpsud andsid tunnistust, et seal selja taga toimetati peale tervistava massaaži veel millegi muu kahtlasega. Tunni alguses sain püsti tõustes kohe aru, et seljale on lisandunud midagi, mis seal mitte teps olema ei peaks. Aga ma mängisin kihistava seltskonnaga kaasa. “Õpetaja, sul on kass seljal!” vihjasid kärsitumad. “Ei ole, tahate mulle aprillinalja teha,” raputasin pead. “Õpetaja, aga sul on tõepoolest kass seljal!” hüüdis nüüd terve klass. “Ma ei usu. Kust see kass mu seljale sai?” mängisin ikka uskumatut. Nüüd ei pidanud nad enam vastu, tulid ja näitlikustasid, et seljal oli tõepoolest kass. Oli ka viimane aeg, sest üks teibiriba oli väsinud ja suurte vurrude ja roheliste silmadega paberile püüdlikult maalitud kõuts püsis seljal kinni vaid ehku peal. Uskumatu, kui vähe on neile väikestele mutukatele rõõmuks vaja! See nende pisikene rõõm muutis endagi päeva pisut säravamaks.

Kevad murrab täie jõuga sisse. Väljas vuliseb, soliseb ja tilgub. Katuselt kukuvad perioodiliselt suured jääkamakad nagu maamürsud. Ilma aprillinaljata.

Elu odöörid

Ma lugesin kuskilt, et Portsmouthi ülikooli teadlased on tulnud avastusele, et ülekaalulisus on tugevalt seotud haistmismeelega. Kui mulle nüüd õigesti meelde jäi, siis see ajupiirkond, mis tegeleb haistmisega, olevat omakorda seotud piirkonnaga, mis reguleerib söömist. See muidugi seletab, miks mul suure nohuga nii närb isu on. Huvitav, kui mul oleks krooniline nohu, palju kaal siis vähem näitaks?

Üks eriti jabur teooria väidab, et hästi lõhnavad naised paistavad saledamad või et armumist tekitavad feromoonid, mis kannavad seksuaalaistinguid edasi. Tõenäoliselt on need feromoonid nii salalikud, et ise neid ei tajugi. Mulle küll ei meenu, et lõhn oleks meeldivuses või sotsialiseerumises erilist rolli mänginud või suhtlemisel piduriks osutunud. Kui inimene on räpakas, hõikab see juba kaugelt vastu. Nojah, olgu kuidas on, faktiks jääb, et ninal on inimese elus täita oluline roll.

Kui ma teismeline olin, siis unistasin, et saaksin purkidesse hoidistada eriti hullutavad odöörid: metsmaasika, piibelehe, valgete liiliate ja jasmiiniõite lõhna. Üle kõige meeldis mulle lõhnade kompott, mis tekkis siis, kui isa- ema hakkasid peole minema. Selle koostises oli segunenud kingaviksi, šampooni, küünelaki, ülikonna pressimisel tekkinud auru ja ema parfüümi hõng. See oli üksmeelsuse ja sõbralikkuse aroom ning see tegi mind alati õnnelikuks. See märkis väikest rahulolu oaasi selles suhteliselt kaootilise pereelu kõrbes. Naljakas. Või nukker? Pisike tükike mu lõhnamälu puslest.

Olen alati jumaldanud uute raamatute hõngu. Mis seal pattu salata, vahel olen suures raamatukaupluses nina lihtsalt vargsi raamaturiiulisse surunud ja kopsud paberi ning trükivärvist läbiimbunud lõhna pilgeni täis tõmmanud. Mulle meeldivate lõhnade nimekiri on päratu: äsjaniidetud muru lõhn, merelt puule kargus, männimetsa värske lõhn, lakitud ja värvitud koolimaja lõhn, kevadisele vihmasajule järgnev hõng, piparkoogilõhn, väikeste puhaste beebide lõhn… Ah, toidulõhnasid ma parem ritta ei paneks (vt esimest lõiku 😦 ).

Aju on üsna selektiivne organ. Numbrid, nimed ja näod võivad kaduda, aga lõhnamälu jääb. Haistmismeel ja mälu on vähemalt minul omavahel väga lähedalt seotud – tihti äratavad lõhnad kadunud mälestusi. Siiani on meeles vanaema Leola tänava koridori ja puukuuri lõhn või see, kuidas lõhnas ema käekott. Mu nina mäletab kummalist teravat lõunamaist lõhnabuketti, mis meid Luxoris tervitas, kui lennukilt südaöisesse Egiptusesse jõudsime.

Mul on mõned õige iseäralikud lõhnakiiksud. Üldiselt ma ei salli suitsuhaisu, aga sõites öise bussiga koju Saaremaale kummardasin ma alati pisut ettepoole ja vedasin tasahiljukesi ninaga, kui bussijuht suitsu ette pani. Hoolimata sellest, et sohver suitsujoa küljeaknast välja suunas, jõudis tibatilluke osa sest ka bussi salongi. Ja seda vaevuaimatavat suitsuniiti ma nautisin täiega. Võib- olla oleks minust teise kasvukeskkonna puhul väike kimuja saanud, sest samamoodi nuusin ma ninaga, kui auto klaasipesuvedelikku sõidu ajal kasutan.  Maailm on hukas, seda see vabakasvatus kaasa toob! Ja siis veel eriline veidrus – mulle meeldib silo lõhn. Mul on mitu korda kuri kiusatus maitsta silo – loomad ju söövad ja ei sure. Miski, mis nii hästi lõhnab, peab ja samavõrd hästi maitsema! Aga siis kutsuks tõenäoliselt mõni tähelepanelikum ja valvsam kaaskondne, kelles ma oma käitumisega kerget õõva tekitaksin, Tartu Raja tänava psühhiaatriakliiniku brigaadi kohale.

Rasedus lõi mu lõhnataju täiesti balansist välja. Kõik lõhnad võimendusid ja teisendusid. Korraga hakkasid meeldima need aroomid, mis varem olid suhteliselt ebameeldivad tundusid ning vastikud tundusid paljud lõhnad, mida ma seni nautinud olin. Hiljem loksus kõik muidugi taas paika.

Oma lemmiklõhnale olen truu juba üle kümne aasta. Selle aja jooksul on olnud mitmeid väikeseid “kõrvalhüppeid”, aga lõpuks olen jälle vana hea Elisabeth Ardeni Green Tea juurde tagasi pöördunud. Uurisin, missugune kooslus annab sellise värske, kuid samas iseloomulikult pehme lõhna. Tuli välja, et osiste nimekiri on muljetavaldavalt pikk: sidrun, apelsin, rabarber, bergamott, piparmünt, lõhnasüda, roheline tee, jasmiin, selleriseemned, nelk, muskus, valge ambra, köömen ja apteegitill. Kuidagi iseäralik seltskond, aga kokku annab nauditava tulemuse.

Millest ma tegelikult kirjutada tahtsingi? Jõulukuuse lõhnast. Miks ikka otse minna, kui ringiga on mugavam. Vanasti lõhnasid nääri-/jõulukuused alati eriliselt. Viimastel aastatel pole enam nii hästi läinud: kas on kuusk lõhnatu või haiseb kassikuse järgi. Sel aastal oli taas mingi muteerunud puu – hais oli nagu oleks köhasiirupit valatud totaalselt kopitanud heinale. Puhh, brhh! Täna lõpetasin selle haisuterrori ja otse loomulikult viskasin selle ilusa, kuid lehkava kuuserajaka välja.

Aitab vigisemisest. Head uut aastat kõigile!

Nostalgianurgake

Veel mõned aastad tagasi käis detsembri alguses kodu kirglik kaunistamine: rohelised haljad oksad ja elektrilambikesed akna alla lillekasti, jõulukardinad kööki, jõulukolmnurgad aknalaudadele, küünlaid ühe- ja mitmekaupa, butafoorne jõuluvana telekaservale istuma, jõulupärg  uksele. Käisin isegi metsas pohlaoksi korjamas. Enam ei viitsi. Isegi kuuse vastu olen sõdinud, haljast oksakesest oleks küll! Aga siis ajavad lapsed suud solvunult torru ning vaatavad mind nagu riigireeturit või vanglast plehkupannud kurjategijat. Keegi pole täiuslik ja mina olen selle täiuslik näide. Kui tüdrukud koju tulevad, saab ka kodu ehk kübeke pühadehõngulisemaks. Kuusest ei pääse ma tõenäoliselt selgi aastal.
Asjade vahel, mis m u l l e meeldivad ja mis mulle p e a k s i d meeldima, on alati mõningane vastuolu. Aga hetkel on tänu Laura köögis veedetud töisele tunnikesele kogu elamine täis hõrku piparkoogilõhna ning korraks saabus ka jõulutunne. Vähemalt hommikuni.

Edit: Me oleme tänasest suure tsentraalkatlamaja vereringega ühendatud. Väljas on küll ainult kaks külmakraadi, aga elamine on pehmelt öeldes jahe. Nomaitea, mis siis saab, kui karm pakane möllama hakkab. Et siis… saabuva jaanuarikuu arve peale mõeldes tekib tahtmine juba praegu appi hüüda ning minestada (piserdage, sest ma ei toibu niipea). Jumal tänatud, et arve saabub eurodes, siis ei tundu number vähemalt nii suur. 😉

Kasvukohast

On päris selge, et päevad pole alati vennad ning kuud sugugi alati õed. Peaaegu nädal aega ei idane mitte mõttepojukestki, siis hakkab kukkuma postitusi nagu sarvest. Uskumatu! Saa nüüd aru, mis loogika siin mängus on!

Reedel pidasime õpetajate päeva. Väljapakutud etendus ei pannud just vaimustusest kiljuma, sest viimased antud teatri nähtud tükid on kujunenud… ütleme, et nad on pisut odavad ja kitšimaigulised, sellised jalaga taguotsa andmise labasevõitu naljadega. Aga kuna üksmeel tahab hellalt hoidmist, siis tõmbasin jalad sirgeks, tegin näo pähe ning läksin. Remargiks võib öelda, et ega see lugu nii vilets olnudki. Mõtlemisainet jäi ruumi koduteelegi. Et miks lapsed oma vanu vanemaid vaatama ei taha minna, miks kallid külalised erinevaid uskumatuid põhjuseid leiutavad, et mitte sõpru külastada või millal saab allaheitlikust loomusest alandlik põrandalapp.

Nojah, pärast istusime Vilde kohvikus. Ilusa punkti pani õhtule hea söök, nostalgiahõnguline elav muusika ja sõbralikult sumisev seltskond. Soe oli nagunii ning trimbatud mojito tõstis olemasoleva temperatuuri astmesse kolm. Korraga tundsin, et veel hetk ja mind tuleb ruumist välja k a n d a. Õhku jäi lihtsalt väheseks.

Istusin kaaslasi oodates hr Vilde ja hr Wilde´i vahele pronksist pingile ning nautisin sügisest hilisõhtust Tartut. Kohviku köögist tulevad hõrgud lõhnad, mitmest lähedal asuvast lõbustuskohast kostev muusika, ere linnavalgustus, plinkivad reklaam- ja autotuled, käest kinni jalutavad paarid – see kõik äratas kuhugi sügavale peidetud Tartu igatsuse. Tartust kiirgab mingit iseäralikku sõbralikkust ja soojust, rõõmu ning rahutust.

Novot. Inimesi on teatavasti nelja tüüpi: linnatüüpi, maatüüpi, igal- pool- on- halb ja igal- pool- kannatab- elada tüüpi. Mitte, et keegi oleks halvem või parem, lihtsalt inimesed on ütlemata erinevad.  Ma olen loomult selgelt linnainimene. Mulle meeldib linna massi hulka ära kaduda, meeldib vaikne anonüümsus ja valikuvõimalused. Tuleb isu – lähed jalutad mööda linna, aga kuhu väikeses pimedas külas jalutada?! Ütlevad: imelik oled, keda sa vargsi piilumas käid? Linnas tekib himu kohvikus tassike kohvi, klaasike veini juua või kinno minna. Aga kui sellesama tunnikese kohvikus istumise või kino hinnaks on tund sõitu linna ja tund koju tagasi, palju siis sest tahtmisest järele jääb? Bensiinikulu tuleb nii ehk teisiti arvele juurde liita. Rääkimata sellest, et igasuguse toidukorra korraldamine on paras ristsõnamõistatus – kohaliku kaupluse valik on tagasihoidlik ja kasin. Seega on poolfabrikaatide valik koheselt korrelatsioonis mõtete valikuga, mida sest valmistada annaks. Viletsat valikut ei saa kohalikule ärile otseselt pahaks panna, sest iial ei või teada, kuidas rahval raha on, mida ostetakse ja mis jääb kätte; pealegi saadakse laost kaup kätte sama hinnaga, millega suured marketid seda välja müüvad. Aga maksmist vajavad kaupluse arved: üür, elekter, maksud, palgad…

Nii ma õitsengi aastaid siin, kuhu olen istutatud. Ent unistamine on, teadagi, lubatud.

Vastu- ja pärituulest

Armas bussipeatus RMK Kihelkonna kontori vastas

Puust suksu Veski trahteri ees

Ainulaadne

Hilinenud kohtumine

Trahteri perenaine?

Vahvad puuskulptuurid

Üks viiest Angla tuulikust

Angla tuuliku perenaine

Veski trahter

Minevikumasin

Vötame mönuga!

Puust suksud

Ilm ei ole hukas – imeilusale paksu lume ja krõbedate külmakraadidega talvele järgneski pikisilmi oodatud kuldne suvi. Irooniline, seni tuli päikese ja sooja nautimiseks nina vastu lennukiakent suruda ja lõunamaale lennata, ent nüüd kui kohalik kliima nii ohtralt D- vitamiini ja pruuni jumet pakub, istun ma nagu mingi varjulill toas ja väldin päikest… Haha, kui selle suve lõpuks võtaks keegi vaevaks korraldada konkurss Missis Lubjapintsel, siis pole vaja kolm korda arvata, kellele kogu au ja hiilgus kuuluks. Kui vahel mõni piparkoogikarva inimene küsib, miks ma selline kahvatu välja näen, siis võtab küll hetkeks suud maigutama. Liiga palju seletamist, lihtsalt ei ole mingit tahtmist rääkida. Justkui vormistaks selgitamine pöördumatult kurja kartuse. Seega läheb see suvi ajalukku: muidu on ikka mure, et puhkus lõpeb liiga ruttu, sel aastal ei jõua sügist kuidagi ära oodata. Kahkjad viljapõllud annavad tunnistust, et sügise algust polegi enam pikalt oodata. Aga seni keskendume tubastele tegevustele: raamatukapis on  raamatud korralikult autorite nimede järgi alfabeedilises järjekorras, kärbsed hoolitsevad, et iga nädal jätkuks tegevust akende pesemisega. Ega selle palavusega midagi väga tarka teha suudagi. Eile sain kasvuhoonest just nii palju kurke, et täna alustada nende purki pakkimisega. Vahel olen Hilbal muru pügamas käinud, aga selleks tuleb end hoolikalt kinni katta, valida pilvisemad hetked või õhtupoolikud, mil UV- kiirgus enam nii intensiivne pole.

Selleks, et kodusistumine ja rutiin mu ajusid päriselt ära ei komposteeriks, sai nädalavahetusel sai teoks me väike Saaremaa trip. Pühapäeva õhtul koju jõudes olin läbi nagu läti raha. Reis polnud füüsiliselt väsitav, sest mida saab ikka korraliku kliimaseadmega autos kilomeetreid armastatud inimesega koos istumises kurnavat olla, aga emotsionaalselt olin sirgelt selili nagu sitkas. Kaheksa aastat pidasin plaani armsa klassijuhataja haual ära käia, nüüd lõpuks sai see siis finally teoks. Tegelikult oli see üsna kummaline – leida rohkem kui 230 aastat vanalt Kihelkonna kalmistult üks ja ainus oluline haud. Traalisime haudade vahel ning lõpuks, kui lootusetus juba pead tõstis, leidsin tuttava nime. Igatahes sai üks pikka aega kripeldanud jutt mõttes temaga maha peetud ja süda kuidagi kergem. Kuressaarde sõites leidsime kurjamite poolt rikkumata imeilusa Kuuse bussipeatuse. Angla tuulikud rabasid heas mõttes: tänapäeval, kus iga vaatamine ja kuulamine on tasustatud, leidub koht, kus käsi rahaga pikalt ees liikuma ei pea.

Orissaares said kõik lapsepõlvega seotud nostalgilised paikad üle vaadatud – terve see ajastu tundub millegipärast kuidagi eriti helge. Õhtul grillisime Leena juures Muhus Sauemäel. Oli ilus vaikne soe suveõhtu mälestustepopurrii sarjast a´la mis vanadest headest tuttavatest saanud on. Aga muidu sai koonerdamine ja kokkuhoid hetkeks kalevi alla pandud ja süüa täpselt seal, kus himu tuli ja täpselt seda, mida hing ihaldas.

Tagasiteel käisime ema vaatamas. See oli kurb käik. Teadagi, nooremaks ei lähe meist keegi, aga näha, missugust laastamistööd on haigus vähese ajaga teinud, oli ilmselgelt liig. Seda vaikset hääbumist on valus vaadata: juuksed hõbehallid, käed peenikesed nagu lapsel, nahk lõdvalt luudel rippumas…  Kuidas tahaksime, et emad kestaksid igavesti! Kuidagi ei suuda leppida elu status quo’ga. Elu on tõesti päri- ja vastutuules kiirtee.

Elämä on laiffia

Eesti rahvas on sauna alati omamoodi pühaks paigaks pidanud. Saunas käidi sünnitamas, seal ravitseti haavu ning sauna laudsile sätiti surija.

Nõukaajal, mil paneelmaju kerkis kui seeni, läksid enam moodi ühissaunad. Orissaares oli üldrahvalikuks saunapäevaks reedene päev. Paremale poole marssisid naised, hoone vasakul pool nautis saunamõnusid meeespool. Peale 10 kopikat maksva pileti sai kassast soovi korral osta ka pooleliitrise pudeli limonaadi (mis maitses pärast sauna oh!, kui hästi), pisikestes padjakestes männi- või takjašampooni, seepi või mõrkjalt suve järele lõhnava saunaviha. Kuna me elasime saunale üsna lähedal, siis panime pärast saunaskäiku selga ainult öösärgi, peale sõltuvalt aastaajast hommikumantli või mantli, käterätt turbaniks ümber pea ja ruttasime saunast kohe koju teki alla. Virk ema oli enne saunaminekut vahetanud ära ka voodipesu, nii et reedeõhtu tradidsiooniline lõhn koosneski puhta ihu ja voodipesu segust.

Tartus õppides sai “kodusaunaks” Jõe tänava saun. Praegu tagasi mõeldes tundub see saun oma kivist pinkide ja jubedate plekist räpakate kaussidega nagu hirmuunenägu, aga toona ei osanud kurta – saun nagu saun ikka. Täitis oma põhifunktsiooni ausalt ning kaeblemiseks erilist põhjust ei andnud.

Kui ma Eda kutsel esmakordselt nädalavahetusel Põlvamaale sattusin, pakkus pererahvas mulle võimalust ära käia suitsusaunas. Kuna sauna nimi ise oli juba niivõrd intrigeeriv, otsustasin lahket pakkumist kasutada. Ma ei osanud kurjemaiski kahtlustes oletada, mis mind ees ootab. Juba eesruumis hakkasid mu silmad kipitama, ent see oli alles algus! Hoolimata pärast lihasuitsetamist põrandale pandud suurtest linastest palakatest suutsin ma libiseda, liuelda, põrgata vastu nõgiseid seinu ning tegeleda põhiasjalikult oma järjest enam kipitavate silmade hõõrumisega. Olin nagu suur elevant kitsas ruumis. Ilmselt oli tegemist minu vastu sepitsetud vandenõuga, sest teistele saunalistele ei tundunud silmad probleemi tegevat. Kuna ma olin suhteliselt abitu, siis välistamaks mu kukkumist ja kerise või kuuma veega põletamist, tuli saunas viibival naisperel ka minu eest hoolitseda. Kui silmade kipitamine eriti intensiivseks läks, arvas pereema, et olen peaaegu puhas ja saatis mind eesruumi: “Latseke, mine ärr, kallossi om seinä äären pistü.” Soh! Mida ma pistma pean ja kuhu? Järsku pean siibri kinni / lahti tegema? Selle õhtu saunalised said peale ihuharimise mitu suutäit südamest naerda – ma olin tõepoolest paras naljanumber…

Viimast väärikust kokku kraapides liipasin tagasi tuppa, ilmselt esimest korda elus mustemana, kui enne sauna olin. Kogu kannatuse kompentseeris mõnus mõrkjas suitsulõhn, mis kogu õhtu mu nahapooridest vargsi välja immitses.

90- aastate alguses käisin esimest korda Soomes. Peaaegu kogu öö sõitsime rongiga läbi riigi põhja poole ning pärale jõudnud, teatas mu saatja, et pani sauna kütte – küllap tahaksin pikast reisist end värskendada. Saun oli tõepoolest hüva. Pärast lõunat jõudsin oma kottidega mind võõrustava pere juurde ja esimene asi, mida mulle lahkelt pakuti oli s a u n. Oleks tahtnud poetada, et ega eestlastegi jaoks ole saun mingi tsivilisatsiooni ime, aga viisaka inimesena lontisin sauna. Õhtul toimus kohtumine Sievi kooli pedagoogidega, kaetud laud ja… (miljonimängu õige vastus -) köetud saun. Olin juba ulgudes tagakäppadele tõusmas, aga marssisin resigneerunult seltskonnaga sauna. See pani oma käsi tõstma ja olematut higi haistma. Alles hiljem sain aru, et Soomes on külalislahkus ja saun omamoodi sünonüümid. 

Praegu hoolitseb mu ihulise hariduse eest kohalik saun. Ei vingu ega virise, leiliruum on küll paras piinakamber, aga peaasi, et kestab. Ehk kunagi (sellele mõeldes süttib mu peas innukalt 100 W- ne pirn põlema) saab valmis ka meie ainuoma ihuharimistempel. Juba mõte sellele paneb rõõmsalt keksima…

Filmimaailma astumise tagasihoidlikud viljad

See võis olla 1978. aasta juuni või juulikuus, kui saatsin Tartu Kunstikooli vastuvõtueksamitele sõitvat sõbratari Tartu ekspressi peale. Oli selline unine ja paksu õhuga sumbe suvepäev.

Bussijaama ees peatus (gaz? laz?) buss ja mahaastuv noormees tegi ettepaneku sõita osalema Muhusse Sulev Nõmmiku lavastajatöös valmiva filmi massistseenis.

Sisemine kalkulaator töötas kiiresti. Miks mitte? Osalemine andnuks võimaluse piiluda filmitegemise köögipoolele, teenida pisut taskuraha ning olgem ausad, (mitte et näitlemine mu mingi eriline fetiš olnuks), eks me ole kõik pisut edevad, andnuks ka rahulduse näha end teleekraanilt.

Pisut ärev bussitee viis Nuka tallu, kus sebis terve hulk asjamehi. Äratuntavaid nägusid ma peale herr Nõmmiku ei märganud. Bussist väljunud kohmetu kamp rivistati kui oktsionile toodud laadahobuseid pikka rivvi. Esmalt tuli ära täita osaleja ankeet.  Seejärel silmitses muheda täisnaeratusega  maestro Nõmmik meid mõnda aega ning selgitas, et meid jagatakse nelja gruppi, iga rühm saab oma tegevusplaani ja ülesanded. Esimesse gruppi mind kahjuks ei valitud. Ka teise grupi valikutest jäin välja. Ja kolmaski grupp irdus reast ilma minuta. Tasakesi tekkis juba selline väheväärtusliku isiku tunne. Viimasest grupist mind siiski välja ei jäetud. Shalala! Minu näitlejakärjäär võis alata!

Ma ei mäleta, missugused tegevusjuhised grupid said. Ühed pandi telki kiirkorras püstitama, teised õunapuudele ahvide kombel kõõluma. Viimane neljas nn pühkmegrupp (kuhu kuuusin ka mina) pidi võtte peale põiki üle hoovi jooksma. Ainus mu tuttav, aasta noorem kooliõde Külli sai ülesandeks aidatrepil ühe kutiga suudelda. Küllile ja kutile meeldis vist näitlemine sedavõrd, et nad etendasid rolli ka siis, kui kaamera ei käinud.

Palju duubleid tehti, täpselt ei mäletagi. 5? 6? Pärast seda transportis buss meid taas tagasi lähtekohtadesse. Massistseenidel oli joon all.

Aastavahetusel avastasin üllatusega televisiooni saatekavast suvel filmitud filmi “Siin me oleme”. Kamandasin pere teleka taha, ise ärevusest ja tähtsusest õhku täis. Minu pettumuseks jõudis filmi süžee juba puändini, kuid ikka ei näinud ma ekraanil punase rullkraega sviitris tuttavat kuju… kuni teleripildil tiitrid hakkasid jooksma, võis taustal aimata mingit tuttavlikku askeldamist. Kahjuks olid toona kodudes valdavalt must- valged telekad, siis polnud ka punast rullkraega sviitrit eriti sest sigri- migrist võimalik tuvastada.

Eesti Tallinfilm maksis massistseenis osalejaile (hoolimata, kas nad valiti esimesse, teise, komandasse või jääkgruppi) maksuvaba 12 rubla ja 50 kopikat. Seega andis tunniajane lippamine taskurahaks umbes 1/7 mu ema toonasest kuupalgast.

Aga punast sviitrit (nagu ka aidatrepil ennastsalgavalt suudlevat Küllit ega ühtki teist ühisüritusel osalenud pudulojust) ei olema suutnud tuvastada ka filmi värvilist varianti korduvalt vaadates.

Kleit jäi väikseks ja läks kleidimaale tagasi…

Mida küll järeldada, kui ühel hommikul avastad, et pikemat puhkusepõlve pidanud riietusese on kipakas ja inetult kiskuv? Diplomaatiliselt võiks arvata, et olen neljakümnendates veel pisut kasvanud. 😉 Sest kaalust käin küll viimasel ajal laia kaarega mööda, jälgin aeg- ajalt vaid, et tolmukord seda liigselt ei kataks.

Noore õpetajana olin isetegevuslikult üsna aktiivne. Nõukogude aja külluslikes tingimustes lasti naisansamblile õmmelda ühesugusest voogavast tumesinisest kunstsiidist kleidid. Ühel külalisesinemisel võtsin riidepuult kleidi ja üritasin seda selga panna. Just nimelt üritasin. Kaaslaste ilmetest ja naerupahvakust võis ka poolearuline mõista, et midagi oli väga valesti: muidu poolpikk kleit ei katnud enam põlvigi, kleidi pihakoht küündis nüüd rindade alla. Ilmne, et ma polnud haigestunud paari nädala jooksul elevanditõppe. Siis meenus väike, esialgu tähtsusetu tõik: eriline igipesur nagu ma olen, pesin vahepeal kleiti. Kas oli kangas puudega või kasutasin pesemisel liiga sooja vett, võta tagantjärele kinni.

Heh! Ülejäänud naisansambel laulis vist pesemata kleidiga навечно. Mina eristusin oma ansamblikärjääri lõpuni isiklikes riietes nagu mingi solist.

Tekib küsimus: kas keegi käib praegu salaja mu riideid pesemas? Eespool märgitud riideese tuleb saata tõenäoliselt kleidimaale tagasi.