Category Archives: Muusika

Kõigile armsaile sõpradele- mustikaile: HÄID JÕULE!

Standard

Väljas on selline imeilus postkaardi- ilm. Käisime kalmistul. Vilkuvate küünlatuledemeri ja rahvalik kogunemispaik.

Kuuskede kohinast,

kuukiirte helgist

saab jõuluöö laul.

Värvilistesse klaaskuulikestesse

mahub mängumaailm

imeliste muinaslugudega.

Põder, küünlad sarvedel siramas,

astub kuninglikult kuuskede keskel

ja mets on jõuluööl valge.

Lume puhtale paberile kirjutavad linnukesed

hüplevalt, pisut pelglikud read:

 HÄID JÕULE!

Meloodiline nädalalõpp

Standard

Reedel toimus väike depressiivse suve hingeravi – käisime Kanepi kirikus Jassi Zahharovit- Margus Kappelit kuulamas. Kontsertielamus oli väga bro! Imeline! Paari laulu ajal olin sellises konditsioonis, et võttis silmaääre reetlikult veekalkvele, pidin millegi lustaka peale mõtlema, et mitte nägu lausa märjaks tilgutada. Ainult kolmanda laulu pealt muutus istumine väga väsitavaks: hoolimata pehmest polstrist taguotsal (oh, miks mul pole küll külmkapi küljes asjandust, mis annaks pärast kella kuut kapi avamisel vastu sõrmi?), tundus tõsimeeli, et saba hakkab kasvama. Pfff… Nihelesin pisut, otsisin mugavamat asendit, aga see ei toonud suurt muutust, saba kasvamise tunne muutus järjest intensiivsemaks (hea esituse puhul oleks seda muidugi mugav liputada nagu koerad seda meeldiva inimese puhul teevad). Säh, siis paha siga: millal kärss kärnas, millal maa külmunud. Mõtlesin juba, et miks, pagan, need pingid nii ebamugavad peavad olema ning jõudsin järeldusele, et kui väsinud talupojad kirikusse jumalateenistusele tulid, polnud neil vähematki võimalust tukkuma jääda ja sellega armast Jumalat silma loojalaskmisega pahandada.

See nädalalõpp on üldse musikaalne. Praegu toimub Jurmalas iga- aastane “Uue laine” konkurss. See kindlustab minu poolt kohalikele kanalitele boikoti  ja hilisõhtud vene estraadi taktis, täis vene glamuuri, klantsi, minevikust tuttavaid laule ning kaameramehi, kes Tema Kõrgeaususe – Alla Borissovna näo iga tundevirvenduse kibekähku ära tabavad.

Täna magasime lausa lõunani. Naljakas ja isegi piinlik oli pesu välja viia – padjatriibud keskpäeval põiki üle põse jooksmas. Aga pole lugu, viimased äratuseta ärkamised, varsti algab taas nüüd üles, keda needus rõhub – tööinimese põli. 😉

Midagi hingele :))

Standard

Ilmselt tevad kõik melomaanid seda Dire Straits´i surematut lugu, mida Kanal 2 kasutab mootorimaailma traagiliste sündmuste teatamise saatemeloodiana. Lugu on tõesti hea enesehaletustuju pisarakiskuja.

These mist covered mountains
Are a home now for me
But my home is the lowlands
And always will be
Some day youll return to
Your valleys and your farms
And youll no longer burn
To be brothers in arms

Through these fields of destruction
Baptisms of fire
Ive watched all your suffering
As the battles raged higher
And though they did hurt me so bad
In the fear and alarm
You did not desert me
My brothers in arms

Theres so many different worlds
So many differents suns
And we have just one world
But we live in different ones

Now the suns gone to hell
And the moons riding high
Let me bid you farewell
Every man has to die
But its written in the starlight
And every line on your palm
Were fools to make war
On our brothers in arms

Kasutasin esimest korda interneti automaatset tõlget ja sain sellise saasta:

Need udu kaetud mäed
Kas kodu nüüd mulle 
Aga minu kodu on madalik
Ja alati on

Mõni päev youll naasta
Teie orud ja oma kasvanduste
Ja youll enam ei põle
Et olla Brothers in Arms

Läbi nende valdkondade hävitamine
Baptisms tulekahju
IVE vaatasin kõik oma kannatusi
Nagu lahingud riehuivat kõrgem
Ja ehkki nad tegid haiget mulle nii halb
Selleks, hirm ja häirevooluahelatele
Sa ei desert mind
Mu vennad, relvade

Theres nii paljud erinevad maailmad
Nii palju Différents Suns
Ja meil on ainult üks maailm
Aga me elame eri ones

Nüüd Suns läinud kurat
Ja kuut ratsapiitsad kõrge
Lubage mul pakkumine, mida hüvastijätt
Iga mees on surra
Aga tema koostatud Starlight
Ja kõikidel liinidel oma peopesa
Kas hullut teha sõda
Meie vennad relvade

Inglise keele võhikule tundub, et kui Mark Knopfler sõnu kirjutades just totaalselt purjakil polnud, siis keskmise joobe oleks tal saanud ometi tuvastada. 🙂 🙂 🙂

Eurovisioonist

Standard

Igal aastal on üheks oodatud kevadekuulutajaks Eurovisiooni lauluvõistlus.

Minu esimesed mälestused Eurovisioonist ulatuvad väga halli ja hämarasse aega. Lapsepõlvesõbra Janne onu salvestas talle terve linditäie parimaid lugusid ning me kuulasime neid lausa lindi kulumiseni (loe: lindi väljavenimiseni). 

Peda päevil tilkus Eurovisioonist informatsiooni tallinlastelt, kes Soome televisiooni kaudu ihaldatud lauluvõistlust vaadata võisid. 1992. aasta võidulaul “Ein Bisschen Frieden” saksa noorukese Nicole´i esituses levis kulutulena ning seda laulsid vist toona kõik nooremad inimesed, kes vähegi viisi pidasid.

Pärast Eesti iseseisvumist haaras Eurovisiooni trall üsna suurt osa eestlastest. Eks see oli kaudselt üks iseseisvuse demonstreerimise märke – vaba riik võistlemas teiste Euroopa riikide seas.

Mu lapsed valmistusid nüüdseks juba rohkem kui kümmekond aastat tagasi õhtuseks lauluvõistluseks väga tõsiselt. Nad joonisid tabelid ja kirjutasid osavõtvate riikide nimekirja. Nurgadiivanile oli tekkidest ja patjadest valmistatud lauluvõistluse vaatamiseks pehme pesa. Iga võistleja sai vaid nendele teadaolevate kriteeriumite alusel hinde ja nende tõsimeelne paremusjärjestik oligi valmis (Laurake kippus show lõpuks küll ära kustuma ja Velvo pidi väsinud vaataja voodisse kandma).

Me oleme mõnes mõttes väike Eurovisiooni perekond: vaatame võimalusel alati saadet koos, kommenteerime laule, hääletame (kusjuures tavaliselt kattuvad lemmikud harva)  ning meil on ostetud kõikide Eurovisiooni- aastate saadaolevad plaadid.

Viimastel aastatel on võistlus kujunenud mammutsaateks ja poliitilise poriloopimise paigaks. Pole parata, veri on ikka paksem kui vesi: ilmselt on erinevate geograafiliste ja keelelise kuuluvusega gruppide muusikaline eelistus sarnane, sestap polegi veider, kui punktid naabrilt- naabrile kalduvad tulema.

Hoolimata sellest kuulutatakse võitjaks aastast- aastasse erinev riik. Ja ehkki Eestil viimastel aastatel pole just kõige paremini läinud ning ajakirjanduse kommentaarid loobivad naasjaid virtuaalsete kividega ning otsivad ebaõnnestumises süüdlasi, liigub karavan edasi. Mäng ei käi ju mõisa peale!

Kuu aja pärast siis loodetavasti vaidleme, kas võit tuli teenitult või oli see järjekordne sobi ja kokkumäng või plagiaat… 🙂 Selleaastane Eesti lugu on ju karge ja kaunis – sel peaks võiks ju hästi minna.

Elan depressiivses Eesti väikekülas

Standard

Depressiivne eesti väikeküla, kus õhtul pole mitte kuhugile minna, kus elu unistus on kasutatud bemar või eramaja ning suur suur suur suur peenar, kus mõned endiselt ei lukustagi ust, kus ringi jalutavad noored kaunid emad ja nende emad kes pole enam kenad. Seal mehed alalõpmata on täis. Seal jaanitulel alati saab keegi lõuga, seal raha teenitakse toore jõuga. Seal kõiki tunned hästi nimepidi – on Kask ja Tamm ja Kuusk ja Lepp ja Saarepuu. Seal lemmik spordiala meeleheide…

/Leslie Laasneri head lauluteksti omavoliliselt lõikunud/

Miks mul on jätkuvalt tunne, et see laul käib minu kodukoha kohta?

Relax With the Classics*

Standard

Kui keegi tahaks mulle tõeliselt väärtusliku kingi teha, siis selleks oleks CD, millel oleks sellised lood:

  • J. S. Bach “Aria”;
  • J. S. Bach “Air”;
  • L. van Beetoven “Moonlight.” Sonata;
  • G. Fr. Händel “Largo”;
  • Fr Schubert “Ave Maria”;
  • F. Liszt “Liebestraum”;

Mulle on muusika alati asendamatu olnud. See on aidanud mind rasketel hetkedel, olnud abiks lõõgustumisel ja  asendamatu seltsiline pikkadel autosõitude (kui näete autojuhti, kes roolis suud liigutab, siis võin see tõenäoliselt mina olla). Olen tähele pannud, et kui kaupluses kõlab hea muusika, olen ka heldem ostja

 Mida aastad edasi seda väärtuslikumaks on minu jaoks saanud nn kerge klassikaline muusika. Pole just päris kindel, et naabrid paremal, vasakul ja üleval mu maitset toetavad, sest hea muusika peab luudest ja lihastest läbi minema, seega immitseb ta läbi ka paneelide: põrandate ja seinte.

Aga valiku mõttes võiksid seal olla ka sellised igihaljad lood:

Reeglina on igal palal oma mälestus või lugu, mis moel ta minuni on jõudnud.

*igavesti täiendamisel