Up and down

Elu on sibul. Seda kooritakse kiht- kihilt ja vahel ajab ta nutma. 😦

Ei oska täpselt öelda, kas ma võisin olla neljane või viiene, kui ema esimest korda mulle ühel suveõhtul õhtul pesu nöörile riputades ütles, et vaata, armas laps, nüüd on asjad nii, mul on vähk ja tõenäoliselt pole mul kaua elada jäänud. Ma ei teadnud, mis haigus on vähk, aga surmaga olin ma juba nii mõnedki korrad kokku puutunud ja adusin, et see on midagi lõplikku. Muidugi nutsin toona hüsteeriliselt emal kaela ümbert kinni hoides ja talt mitut ausõna võttes, et ta ei sure. Ses vanuses lapsele on ju ema reeglina punkt, mille ümber kogu maailm keerleb. Umbes paar nädalat rippusin tema igat liigutust kontrollides tal sabas ja kui ta oli pikali heitnud, käisin tasahilju kuulamas, kas ta ikka hingab. Kardetud haigust tal muidugi ei olnud, aga paraku ei jäänud see viimaseks samalaadseks jutuks. Kord- paar aastas, reeglina vana- aasta õhtul, tuli sama teema taas päevakorrale. Ma ei tea siiani, miks ta nii käitus: kas ta uskus kurja haigust tõesti endas pesitsevas, vajas kinnitust, et teda armastan või tegi hirmutas ta oma pere mingil muul arusaamatul põhjusel. Muidugi lõpuks need jutud enam ei mõjunud. Aga sõna vähk omandas eriliselt halvaendelise kõla ja tuletab siiani meelde lapsepõlve hirmud.

Pahaloomulised kasvajad pole mu suguseltsi säästnud. Agressiivsele haigusele on kaotajaks jäänud isa, vanaema, vanaisa, tädi ning suur hulk teisi lähemaid ja kaugemaid sugulasi. Isegi kui arvestada, et maailmas haigestub keskeltläbi iga kolmas inimene oma elu jooksul vähki ja iga neljas inimene sureb selle raske haiguse tagajärjel, ja seega on analoogne kurb statistika igal teisel inimesel, pole see mu hirme kuigivõrd vähendanud. Kui haigust kujutada metafoorina, s. t, neile omistada inimlikke jooni, siis vähk on nagu kuri salakaval inimene, barbaarne sissetungija, keda kõik põlgavad, vihkavad, aga samas kardavad ja hirmu tõttu austavad.

Ei pea just selgeltnägija olema, et arvata, kuidas nähtamatu paanika mind endasse mässis, kui eelmise aasta lõpul mu Soomes elav õde kahtlaste mügaratega onkoloogile saatekirja sai.  Uudis võttis vanduma. Kurat. Kuradi kurat. Minu õde ja vähk? Minu õde: minu veri, minu liha, minuga ühine DNA? Sellise haiguse kahtlus on tõenäoliselt iga inimese psüühikale paras katsumus.  Mõistus keeldus halvimat uskumast – inimestel tekivad ju rindadesse piimanäärme paisud ja põletikulised suurenenud lümfid.  Ent hoolimata kõigest algas öösiti suur rähklemismaraton ja päeval tuikas mu vasak kaenlaalune järjepidevalt. Paraku sai doktorite halb kahtlus kinnitust – kasvaja oli agressiivne ja eriti kuri ning levinud lümfidessegi.

Lugesin pirtsutamata kannatlikult läbi kõik artiklid, mida guugeldades sõna “rinnavähk” andis. Tuletasin meelde ja rääkisin edasi kõik tuttavate ja omakorda nende tuttavate edulood. Lootus toitis päevi.

Pärast operatsiooni järgnesid paremad teated: haav on korras, enesetunne hea, keemiaravi ei aja iiveldama ega oksendama, taldadel pole veriville, küüned on korras, suuremaid meeleolukõikumisi samuti pole. Nimekiri on lõpmatult pikk. Juuksed küll pole, aga kas see pole mitte hea võimalus teada saada, mis tunne on olla juusteta? Ja vahelduseks hoida šampoonide, palsamite, juukselakkide, juuksuriarvete ja hommikuste sättimistele kulunud aja suhtes kokku? Mulle on jäänud mulje, et ülemere arstide arvates on õde  Väga Eeskujulik Patsient.

Nüüdseks on keemiaravi läbi ja ees veel kolmkümmend kiiritusravi seanssi.

Kogu ses närvilises trallis on üks helge moment: meeldetuletus, mis siin maailmas on oluline – nimelt aeg. Ja selle pühendamine olulistele ja kallitele inimestele. 

Tundub, et kui mu õde selle kõigega hakkama saab, on kõik ülejäänud raskused juba käkitegu. Lihtsalt selles värvilises ja mitmekesises maailmas on veel nii palju asju ära teha, nii et paraneda on lausa kohustuslik.

Pühade ootuses

Tundub, et viimasest postitusest on möödas taas veerand sajandit. Vahepeal on Hilbalt köögivili koristatud, kasvuhoone talvekorda seatud, järjekordne kohalike omavalitsuste valimistrall üle elatud, esimesele kooliveerandile edukalt kriips alla tõmmatud, koolivaheajal pealinnas Lastekirjanduse Keskuses õpetajaid koolitamas käidud, pikalt vaevas selg sirgu tõmmatud ja soisena püsinud silmad lõpuks kuivaks pühitud. Aitab sellest nina norus, saba sorus olekust! Iga lüüasaamine on ilmselt millekski hea.

Nüüdseks on jõulupühad kohe- kohe uksele koputamas. Õigupoolest mõjuvad küla kaks hiiglaslikku jõulutuledes kuuske, valgustite küljes põlev värviline tilu- lilu ja paljudelt akendelt plinkivad jõulutuled väljas valitsevas soojuses ja roheluses isegi kohati grotesksetena.  Aga see ei tähenda, et kestev lumetus mind kuidagi kurvaks teeks. Pigem vastupidi! Ma ei nuta põrmugi taga neid hommikusi jäätunud autoklaase, kohati läbimatult lumme mattunud ja libedaid teid, muumitrolliks riietumist ja üüratult kõrgeid küttearveid. Arvestades mu viimaste aastate soojalembust, võiks aasta alata kevadega ning lõppeda suvega, kumbki umbes pool aastat pikad.  Aga kuna Maa tiirlemast ümber Päikese ja väikese Eesti asukohta ei muuda mingi valemiga, siis lepin sellega, mis on.

Ja ikkagi ei ole paar jõulukuuske lumevaeses pühade ootuses tekitanud erilist jõulutunnet. Ega ma ole ka ise eriti midagi selle tunde tekkimiseks ära teinud. Kolmkümmend aastat tagasi, ajal, mil midagi saada polnud, käisin tee äärtest kuivanud raudrohtu või metsast haljaid pohlavarsi korjamas. Raudrohu värvisin guaššidega valgeks ja raputasin kuivanud õisikutele litreid, pohlavartest punusin uksele pärja. Hiljem kui Hongkongist ja Hiinast pärit kirev kaubaküllus meie poelettidel võimust võttis, tekkis ka meie koju rohkelt spetsiaalselt jõuludeks ostetud butafooriat. Lisaks jõulukuusele põlesid akendel küünlakomnurgad, köögis said aknad ette uhked punased jõulukardinad, sektsioonkapil istus toretsev jõuluvana,  uksel rippus tilisev jõulupärg ning elutoa laual troonis kena  jõuluseade. Viimased paarkümmend aastat on kodu peadekoraatorid olnud preilid Üks ja Kaks. Nüüd on nende koju käimised jäänud üha harvemaks ning sestap valitseb kodus jõulutus. Preili Kaks nendib, et töökatel tütardel (vähemalt ühel neist) on nüüd oma kodu, mida kaunistada.

Küll on mu klass tavapäraselt jõuludeks ehitud juba esimesest advendist saati. Ent sel aastal tegid suuremate klasside õpilased idee kaunistada ka üldkasutatavad ruumid: jalutussaalid, fuajee ja ülemine saal. Paari päevaga täitus kogu maja jõulutemaatikaga ja kohe tuli meelde nääriaeg Orissaares.

Mu mälu võib mind alt vedada, aga tagasi mõeldes tundus, et näärid hakkasid sotsialistlikus Eestis pärast olematuid jõule, see tähendab, et nääripuu lubati kooli saali tuua alles 26. või 27. detsembril. Kuigi me kuuse toomist ei näinud ega kuulnud, teadsime tunni lõppedes kohemaid, et kuusk on majas, sest koolimaja oli täitunud sulanud lume, värske metsa ja kuusevaigu hõnguga. Ja juba paari tunni pärast oli saali kui haldja võlukepikese viipe läbi muutunud. Hea käega abituriendid olid koolimaja suur saali muutnud imeliseks võlumaaks. Lisaks kaunistatud kuusele rippusid akende ülemiste äärte küljes tsellofaanist keeratud hiiglaslikud sädelevad jääpurikad, lage kaunistasid keerdunud krepp- paberist lindid ja niidile kinnitatud lund matkivad vatitupsud, akende klaase katsid õrnast paberist lõigatud lumehelbed, seintele olid kinnitatud suured guaššidega maalitud pildid. Kogu koolimajas valitsev meeleolu oli korraga eriliselt pidulik ja harras ning õpetajad ei pidanud erilist vaeva nägema, et vahetunniks õpilasi klassist välja saada. Jaa, minu lapsepõlve näärid algasid koolimaja kaunistamisega, kulmineerusid teise veerandi tunnistuste, nääripeo, nääripakkide, väsimuseni kestva vana aasta lõpu ja uue aasta tähistamisega ning lõppesid talvise koolivaheajaga.

Kuidas saaks seda tunnet küll tagasi?

Halbadest harjumustest ja tagajärgedest

Uskumatu küll, aga pool sajandit tagasi lubas seadus emal oma vastsündinuga kodus olla napilt kolm kuud. Pärast seda pidi ema, selleks et tal tööstaaž ei katkeks, minema tööle ning beebi a) viidi lastesõime, b) jäi vanaema hoida (pensionile said vanaemad ju jääda juba 55- aastaselt). See tähendas, et kui ema kogu öö ei tegelenud hoolsalt rinnapiima järgmiseks päevaks väljalüpsmisega, hakkas seda kohemaid asendama pudelipiim. Pikast päkapikumütsi meenutavast torujast pruunist lutist sain ma ilmselt oma kõhu kiiresti täis, aga imemis- ja lähedusvajadust ei rahuldanud see tõenäoliselt mitte. Rõngasluttidest ei teatud meie ühiskonnas toona kahjuks midagi. Sestap tekkiski mul omapärane sõltuvussuhe – ma hakkasin regulaarselt pöialt imema. Parema käsi rusikasse surutud, pöial suus, vasaku käe nimetissõrm varmalt juukseid sasimas – see oli mu igapäevane magaminekuasend. Kui ma olin 3- 4- aastane, hakkas see olukord mu vanematele juba peavalu valmistama, sest ma ei imenud pöialt üksnes öösel, vaid pöial oli mul suus ka siis, kui ma olin kurb, pinges või üksik. Hoolimata meelitamisest, äraostmiskatsetest, rohketest võõrutuskampaaniatest (pöidla kinnisidumine või sellele sinepi ja pipra määrimine) ning pidevast aasimisest, ei krooninud ühtki ema, isa või memme ettevõtmist edu. Mu pöial nägi pidevalt niiskes keskkonnas viibimisest välja krobeline nagu kreeka pähkli koor. Koolilapsena hakkasin oma halba harjumust häbenema. Ja voila´- millalgi kaheteistkümnendal eluaastal ei tundnud ma äkki tarvidust näppu imeda. Muide, mul on vedanud: hoolimata ortodontide ja hambaarstide üheülbalistest hirmujuttudest ei ole mul ei pöial, esihambad ega lõualuu mitte põrmugi deformeerunud.

Minu kaksteist aastat kestnud pöial- suus staaž on köki- möki isakaru nikotiinikõrre imeja kolmekümneaastase staaži kõrval. Augustis otsustas, et nüüd on norm täis suitsetatud ja 2. septembri õhtul sai joonelt poolik suitsupakk ja pika teenistuskäiguga tuhatooski prügikasti visatud. Ehkki see protsess kulgeb vaevaliselt, ei ole ta siiani libastunud. Väike kalkulatsioon (pakk sigarette – 2.30, nädalas vähemalt 23 €, kuus umbes 100 €, aastas seega 1200 €) tõestas, et rahaline võit on käegakatsutav. Ent füüsilisest koormusest hoolimata on kolme kuuga lisandunud 10 lisakilo ning mu abikaasa näeb profiilis välja natukene nagu lapseootel mees. 😉 Kui nii edasi läheb, siis tuleb sigarettidest säästetud raha kasutada sihtotstarbeliselt ja kogu garderoob välja vahetada.

Kuidas minevik ja olevik kohtusid

Ma olen viimasel ajal taas oma blogimise unarusse jätnud. Mul on vist sügis ja hiline keskeakriis ühekorraga. Piinlik lausa! Aga nurgas häbenemise asemel proovin end parandada ja ühe eelmise nädalavahetuse eredamad emotsioonid kirja panna.

Peaaegu kolmkümmend aastat tagasi sain kolmanda veerandi hakul ootamatult 5. klassi asendusjuhatajaks. Mingit käegakatsutavat majanduslikku tulu sest küll ei tõusnud, sest klassijuhatamine toimus vabal- sunduslikul ühiskondlikul tööl ning seda eraldi ei tasustatud. Ent keeldumine ei tulnud kõne alla. Ega töökoormuski teab mis suur olnud: kuu toiduraha kogumine, klassipäeviku täitmine, ühe klassijuhatajatunni läbiviimine nädalas, vahel mõnele väänikule pisikese epistli lugemine ja klassiväliste ürituste (pioneeritöö) korraldamine. Ja hoolimata, et see oli suures enamuses poiste klass, olid lapsed tõepoolest toredad.

Veebruari algus oli suhteliselt mahe ning lapsed tegid ettepaneku korraldada pühapäeval luuremäng. Olin pikemalt mõtlemata nõus. Aga küünlakuu võib teadagi üllatada. Karge ja päikseline hommik tervitas 21 külmakraadiga. Aeg oli toona teine: mul puudus tavatelefon, mobiiltelefonist rääkimata. Ürituse ärajätmisest teatamine polnud võimalik. Peagi varsti selgus, et külm ei heidutanud lapsi ega ka lapsevanemaid – kõik seisid üksmeelselt kokkulepitud kellaajal kokkulepitud kohas.

Paar tundi lustlikku talvist luuramist möödus kiiresti. Korraga märkasin õnnetu olemisega noorsandi. Pärimise peale teatas poiss häbelikult, et ta jalad väga valutavad. Jahmatuseks selgus, et tal oli kingades vaid õhukesed niidisokid, mis lumes sumapamisest märjaks muutunud. Mul ei olnud aega mõtelda, kes on suurem süüdlane, kas mina, kes ma verinoore ja rohelisena ei taibanud klassi laste riideid kontrollida või vanemat, kes oma järeltulija niisuguses riietuses välja lubas. Koju Kalmerit saata ei saanud, sest see tähendanuks veel nelja kilomeetrit külmunud, pooltundetute ja valutavate jalgadega astumist. Tegutseda tuli kiiresti, sest asi kippus täbaraks kätte. Ja nii paningi poisi sügisel põlluserva ununenud põhupallile istuma, harutasin tal kingad jalast ning tõstsin need oma palja kõhu peale sooja. Kummaline, aga see külmade jalgade tunne on mul siiani meeles. Vastutus lapse tervise pärast oli nii suur, et ma ignoreerisin täielikult hirmu, häbi ja külma. Lõpuks olid jalad sedavõrd soojenenud, et saime hakata liikuma. Kodus keetsin lastele kuuma teed ja tegin võileibu. Istusime seni, kuni nad kõik üles sulanud olid. Nappide jalavarjudega poiss sai jalga just niipalju paare mu isiklikke villaseid sokke, kui kingad seda võimaldasid. Selle loo lõpp oli õnnelik – ta ei jäänud isegi mitte haigeks.

Mõni aasta tagasi mugistasin suurt turdi habemikku nähes tasakesi naerda. “Miks sa naerad?” päris mu abikaasa. “Ega sa ei usuks ju nagunii, et see mees on oma jalgu mu kõhul soojendanud?” küsisin vastu. 😉

Möödunud nädalavahetusel tähistasime kooli kokkutulekut.  Paljude endiste õpilaste – tüdrukute talje on tänu keskeale ümaram ning nii mõnegi noormehe pintsakunööbid paisunud õllelihase tõttu pinges.  Uskumatult palju äraarvamislusti (kes sa nüüd oledki?), ülevoolavat taasnägemisrõõmu, südantsoojendavaid kiidusõnu ja tunnustamist! Ilus üritus oli!

Ühe loo lõpetuseks

Vastukaaluks niiskele ja tusasele suvele on sügis tõepoolest suhteliselt soe ja päikseline. Paks kollane lehevaip katab majaesist ning päiksepaistel tekib köögiaknast vaadates kummaline illusioon nagu kasvaks valgus alt ülespoole – kogu maailm on ühtlaselt kuldne.

Viimane nädal on blogis möödunud nõutus vaikuses.  Tegelikkuses on  mu  mõttemaailmas valitsenud tumedad toonid ja kokkuvõttes võib öelda, et maailm on ikka täiega ebaõiglane. Lõpuks korjasin end kokku ning jõudsin otsusele, et panen selle teema enda jaoks lõplikult lukku. Minevikuga tuleb rahu teha ja olevikule keskenduda. Paraku pean kõiki uudishimulikke kurvastama:  selle loo lahendus on liialt traagiline ja troostitu ning jääb sedapuhku avaliku lõputa. Ausalt öeldes olen jõudnud juba mitu korda tõsiselt kahetseda, et ma üldse asja uurimise käsile võtsin – teadmatust oleks hoopis kergem taluda.

Muinasjutud on alati õnneliku lõpuga, kuid antud lugu polnud kahjuks muinasjutt.

Meid saatmas taas on kauge kella kaja…

Alevis, kus ma üles kasvasin, töötas kaks kooli: kohalik keskkool ja eriinternaatkool. Viimases õppisid kuulu järgi vaimuhälvete või leebete vaimuhaigustega lapsed üle Eesti. Pealtnäha olid nad nagu kõik teised lapsed ning isegi lähemal suhtlemisel ei eristunud nad millegi teistest eakaaslastest. Protsentuaalselt moodustas suure hulga sealsest õpilaskonnast lastekodude lapsed – neid võis ära tunda pisut üksluisema ja tagasihoidlikuma riietuse järgi. Seevastu linnadest pärit õppurid riietusid vahel isegi moekamalt kui kohalikud Alevikurahvas hüüdis eriinternaatkooli õpilasi millegipärast pisut põlglikult natskadeks (palataliseeritult) – paraku pole mul halli aimugi, kust selline hüüdnimi alguse sai. Alevi kahe kooli kokkupuutepunkt piirdus tegelikult vaid ühise asukohaga. Vahel toimusid küll keskkooli- ja eriinternaatkoolipoiste vahel väikesed verbaalsed lahingud, kuid need möödusid tõsisemate tagajärgedeta. Alevirahvas ei sekkunud selle teistmoodi kooli ellu ning naaberkool elas suhteliselt vaikselt ja uniselt oma igapäevaelu.

Ajal, mil antud lugu alguse sai, olin ma tüüpiline kaheksanda klassi tüdruk, kui välja arvata see, et teismelise ellu tunginud puberteediiga polnud mind turtsakas- tujukaks muutnud.

Ühel kesksügisesel päeval toimus meil Leisi eakaaslastega kohtumisõhtu. Klassivennad tantsitasid Leisi piigasid, aga enamus küllatulnud noormeestest kössitas arglikult toolidel ning ei tõusnud tantsima minemiseks isegi hoolimata kaasasoleva klassijuhataja leebest palumisest või kurjast käskimisest. Lõpuks muutus nurgas tantsulekutsuja ootamine juba piinlikuks ning me lasime sõbrannaga vargsi sellelt sõpruskohtumiselt jalga.

Mere ääres pargis trehvasime vastukaaluks lühikesekasvulistele nohiklikele külalistele sihvakaid keni noormehi. Pillatud repliigist sai pikem vestlus. Üsna kohe selgus, et poisid on natskad  ehk siis lahtiseletatult – nad õppisid naaberkoolis.

Üks noormeestest – Hans – oli heast perest pärit arukas noormees. Selgus, et Orissaarde sattus ta suuresti käitumisprobleemide tõttu ning tema vanemad kasutasid oma positsiooni ja tutvusi päästmaks poega halva kuulsusega Puiatu Erikoolist.

Sel õhtul pargist lahkudes juhtunus see, mis kord iga noore naisehakatise elus juhtub – ma oli esimest korda elus kõrvuni armunud. Järgmisel päeval selgus, et see tunne oli vastastikune.

Argipäevad said korraga täiesti uue sisu. Pärast tunde lippasin koju, õppisin koolitükid ning tegin igasuguse sunduseta ära kõik majapidamistööd, mida ema mulle tavaliselt mitu korda pidi meelde tuletama. Umbes kella kaheksa paiku lippasin tuttavasse parki, kus õhtuhämaruses ootas tuttav armas kuju. Reedest esmaspäevani möödusid päevad igatsemise ja unistamise tähe all – minu valgel hobusel kappav prints sõitis vanematekoju Põhja- Eestisse. Piltlikult väljendudes: ma ei kõndinud, vaid hõljusin ringi äraseletatud näoga, ilmselt juhm naeratus näol. Päike mu sees säras ka siis, kui väljas oli ilge, pilves või ladistas vihma.

See oli ilus aeg, täis rohkelt süütult käest kinni jalutamist, kallistusi ja palju, väga palju suudlusi. Need kohtumised meenutasid Sondheimi „West Side story´t“, kus on keelatud suhes valge ameeriklanna ja tõmmu pueroriikolane. Natskaga sõbrustamist, hoidku taevas või lausa n – ö käimist ei peetud kohalike seas sobivaks ning seetõttu ei saanud ma oma õnne maailmale demonstreerida. Küllap märkas mu igapäevases usinuses ja õhtustest korrapärastest jalutuskäikudest tingitud metamorfoosi emagi. Kui jälile jõudis, kust poolt tuuled puhuvad, sai sellest pidev nääkluste ja tülide nurgakivi. Aga ma ei hoolinud kellestki ega millestki ning kui Hans oleks teinud mulle ettepaneku koos põgeneda, oleksin pikemalt mõtlemata jooksnud koju asju kokku pakkima.

Kevad tõi kaasa mõlemaile kooli lõpetamise. Hansu lõpuõhtul ei võinud meist kumbki teada, et see jääb viimaseks ühiselt veedetud õhtuks. Me kleepusime tantsides üksteise külge ja mul oli sügavalt ükskõik, kas keegi seda näeb või mitte. Pärast tema ärasõitu liikus vilgas postituvi Põhja- ja Lääne- Eesti vahel, aga lõpuks veeretas elu mõlema ellu takistusi, mille ületamiseks jäi vahemaa liiga suureks. Toona polnud ju abiks mobiiltelefone ega internetti e- kirjade ja sotsiaalvõrgustikega. Teise Eesti otsa helistamiseks tuli tellida kaugekõne, mis polnud päris odav lõbu. Kodus valitses alaline rahapuudus ja mõneti taksitas meid ka piiritsoon. Saaremaale sõit polnud selline tuli mõte, lähen käin ära.

Ilmselt pidi see just nii minema. Ma usun, et asjad lähevad alati nii, nagu on hetkel õigem.

Umbes kaks aastat tagasi kirjutasin blogis:

Olen viimasel ajal vaadanud kohalikku ja USA varianti saatest, kus otsitakse kadunud omakseid või lähedasi. Mul on üks tuttav, kellest ma pole peaaegu kolmkümmend aastat midagi kuulnud – mu esimene suur armastus, mis tuli ja lõi mind jalust siis, kui olin 14- aastane. Armastus esimesest silmapilgust. See oli selline käest kinni hoidmise süütu ja möllavaid hormoone arvestades tasakaalukas suhe, mis lõppes vähem kui aasta hiljem täpselt sama äkki, kui oli alanudki.

Saate kaudu ma teda muidugi otsima ei kipu. Ega mul polekski talle praegu midagi erilist öelda. Lihtsalt tahaks teada, kas elu on tema vastu sama sõbralik olnud kui minu vastu. Aga abi pole ühestki otsingusüsteemist: teda poleks nagu maailmas olnud, poleks ka hetkel olemaski. Internet ei anna ühtki nimevastet, telefoninumbrit, nime äriregistris… Kas on võimalik, et tegus inimene kaob lihtsalt eikuhugi? Musta Auku?

Ma ei ole seadnud üheks põhieesmärgiks oma elu esimest armastust leida. Mäletasin selgelt ta naha lõhna, silmavaadet või nahkkinnaste paitust põsel. Ma mõtlesin alati tema peale, kui kuulsin raadiost Baccarat, Boney M´i, Smokie´t või ABBA´t. Aga ometi toksisin ma mingi perioodi järel taas ta nime mõnda otsingumootorisse. Siiani tulutult. Ent üleeile andis sugupuude kohta teavet koondav portaal  Geni tuttava nime otsingule vaste. Must lint pildi ääres vihjas selle omanik on kolinud teispoolsusse – tuleb välja, et nüüdseks juba 22 aastat tagasi. Eksida polnud võimalik: vanemate ja õe nimed ning sünniaeg veensid mind, et tegemist on just selle ainsa inimesega.

Ma ei kujuta ette, mis juhtus, sest 28- 29 on suremiseks karjuvalt ebaõiglane vanus.

Niisugune päev. Niisugused mälestused.

Ma olen õnnelikult abielus, mul on tublid täiskasvanud lapsed, aga ma ei saa olnut olematuks muuta. Tuleb välja, et mingi kauge peegeldus sest ajast on minus ikka sügaval sisemuses peidus. Ja nii tuiskasid üleeile must üle minevikumälestused, nooruse tulisus ja tunded. Nutsin paraja peatäie, kui seda lugesin. Ja veel nutsin natuke kadunud noorust ja esimest suurt tunnet meenutades.

Nüüd on see mind juba teist päeva vaevanud. Ma tahaksin selle asjale punkti panna. Aga selleks tuleb veidi detektiivitööd teha. Kuskil siin Maarjamaal on üks hauakääbas, kuhu ma tahaksin kogu selle hõljumise ja õnnelik olemise aasta mälestuseks lillekimbu panna.

Blackjack

Aeg on tõepoolest kummaline ja väga veniv nähtus. Ma arvutasin, et sündisin võidupühal, täpselt 18 aastat pärast teist maailmasõda (kuidagi veider on seda Emakeele Seltsi otsust kasutada) ja see tundus lapsena mulle kohutavalt ammu. Nüüdseks Eesti iseseisvuse taastamisest on möödas kakskümmend üks aastat ning see tundub kui oleks toimunud alles eile.

Mida ma tegin kakskümmend üks aastat tagasi? Istusin ühe kolleegi juures ja õmblesin abikaasa õepojale sünnipäevaks kelmika kiisunäo ja taskutega kammihoidjat – poest polnud ju midagi osta. Taustaks mängis raadio, kust kanti üle Eesti Vabariigi Ülemnõukogu erakorralist istungit. Mõni minut peale ühtteist õhtul võeti vastu otsus, et Eesti ei kuulu enam NSV Liitu ja on iseseisev vabariik. Muidugi olime elevil, rõõmsad ja õnnelikud, aga samas ka hirmul, sest Vene piir pole meist ju ei tea, mis kaugel ning Vilniuses toimunud verised sündmused väga selgelt meeles.

Aga ühele mu heale sõbrannale jääb see august ilmselt sootuks ärevamana meelde. Ta abikaasa kutsuti ühes grupi teiste meestega Valgjärvele – juhuks kui mõni tank peaks otsustama oma sihiku telemasti poole pöörata. Aeg oli hiline, lapsed magasid ja ärevil noorik püüdis ka und leida. Ent tema uinumissoovi katkestas terav klirin keldris või köögis. “Venelased ongi nüüd õues,” mõtles mu sõbrants õudusest õlgu võdistades. Ja just nüüd polnud meest kodus. Eks kõigil minuealistel ole meeles vanemate või vanavanemate sõjaaja jutud brutaalsetest venelastest, kes lõhkusid, laamendasid ja vägistasid. Lihtsalt minema joosta polnud just kuigi arukas: esimese ja teise korruse lastetubades magasid tüdrukud. Aga nurka surutud laste ema on kui bengali tiiger – oma järeltulijate nimel kõigeks valmis. Nii hiilis mu tuttav peaaegu hääletult, süda kurgus ärevalt tuksumas, esimesele korrusele, kui kostus järjekordne klaasikirin. Värisevate kätega valis ta numbri, et kohalolevast ohust vaevukuuldava hirmunud- äreva sosinaga abikaasale teada anda.

Sedapuhku selgus, et hirmul on tõepoolest suured silmad. Teravate klirinate tekitajaks olid keldris paiknevad taarakotid, mis raskusjõul üksteise peale vajudes kummuli kukkusid.

Vaat selline meenutus siis.

Tänase 21. aastapäeva puhul – palju õnne kõigile eestimaalastele! Ja tarka iseolemist järgnevateks aastateks.

 * Blackjack, mida tuntakse ka “21” nime all, on üks populaarseimaid kasiinos mängitavaid kaardimänge maailmas.

Lihtminevikust

Igal kevadel lõpetab erinevaid koole terve armee noori, kel seisab ees kõrvetav probleem – kuhu minna tööle. Nõuka- ajal oli asi sootuks teisiti. Kehtis niinimetatud sundsuunamine. Koolidesse saadeti pikk nimekiri asutustest, mis noori inimesi varmalt tööle ootasid. Lõpetajatest omakorda koostati matrikli hinnete alusel edurivi  ning kui sul just nimelist nõudlust polnud, pidid ootama oma järjekorda, et vastavas suunamiskomisjonis saada paika pandud. Tegelikult olin silma heitnud ühele õpetajakohale Pärnumaal, aga siis selgus, et üks mu kursusekaaslane oli leidnud antud paigast oma elu suure armastuse, seega tundus kuidagi ülekohtune oma eelist kasutada ning talt ta helesinine unistus röövida. Ja ehkki mul oli soovikiri Tartu Miina Härma nimelisest Keskkoolist, kohutas mind elamiseks pakutud keldrikorter sedavõrd, et Tartu ma ei läinudki. Just elamispind saigi lõplikul töökoha valikul määravaks. Remonditud kahetoaline korter koos vannitoaga – see tundus päratult suure luksusena. Boonseks oli maale tööle saadetud õpetajaile tasuta küte ja elekter.

Vastse pedagoogi tarvis eraldatud sovhoosi korter oli tõepoolest toonaste standardite järgi viisakas. Ja ehkki diplomi saamiseni jäi mõni nädal, pisteti korteriga tutvumise päeval lahkelt võtigi pihku. Ole lahke, tule ja ela!

Nii juhtuski, et paar nädalat pärast lõpetamist koputasin arglikult Orissaare kolhoosi esimehe Helmut Velviste kabineti uksele, et paluda talt kolimiseks kasutada majandi veoautot. Esimees vaikis viivu ja mul tekkis juba hirm, et ta otsib viisakat vormi keeldumiseks. Juuli oli ja on põllumeestele kibekiire aeg, mil ilmselt iga rattapaar arvel. “Nojah, mul oli lootus, et ehk tuled meile tööle,” naeratas suurmajandi juht, “aga näe, nüüd pean sind aitama oma masinaga ära viia.” Olgu ette öeldud, et kolimise arvet majand mulle ei saatnudki. Võib- olla jäi see raamatupidamises kahe silma vahele, aga võib- olla tegi kolhoosi esimees mulle selle lahkumiskingiks.

Kolimismure oli seega lahendatud. Kakskümmend üheksa aastat tagasi juuli viimase nädala varahommikul sõitis me Võidu tänava kodu ette majandi GAS- 53, mille kast sai ema poolt tütrele “kaasavara” pilgeni täis laotud. Koormasse mahtus pehmemööbli komplekt (diivan ja kaks tugitooli), diivanilaud, kardinapuu, neljal kõrgel jalal sirutuv radioola ja puhvetkapp. Tegelikult oli seda päratut laua-, klaasi- ja peeglihunnikut (lisaks veel mehist kotitäit tüübleid, seibe, kruvisid ja vidinaid, millele ma nimegi ei osanud anda), raske sektsioonkapina ette kujutada. Kaupluses olin näinud vaid pilti ning uskusin lihtsameelselt, et kapp on kapp, mitte hiiglaslik hunnik detaile. Peale kõige tõstis ema veoauto kasti varakult valmis õmmeldud- pakitud linad, padjapüürid ja tekikotid, ostetud säravkollase vatiteki, suurde tuppa pitskardina ning esmatarvilikud toidunõud. Lõpuks poetas ta pakitud asjade vahele pappkarbi: “Ostsin mõned pudelid Saaremaa õlu. Ehk kohalikud aitavad sul mööbli korterisse kanda, siis saad neile tänuks anda.”

Pikast teekonnast mäletan vaid seda, et Väikse väina tammil oli tegu silmade kuivana hoidmisega. Minek tundus kuidagi pöördeline ja lõplik.

Mnjah, kui nüüd mõelda, siis ma olen kui lill, mis on õitsenud ja viljunud seal, kuhu mind toona ühele komisjonile antud allkirjaga istutati. C’est la vie!

Suvisest töökasvatusest… ja taskurahast

Kui preili Kaks viimane kord kodus käis, õhkas ta õnnelikult: “Oh, ema, tead kui hea tunne on i s e teenida ja päris oma raha omada!” Oleksin tahtnud talle vastu särada, et ta pole ainus õnnelik – nüüd on ka meil kergem: kaks töötasu saab nüüd nelja asemel kolmeks osaks jagada. Aga ma ei ütelnud targu midagi. Ehk kartsin ma, et talle jääb mulje nagu oodanuks ma seda päeva? Omad lapsed jäävad alati omadeks ning nende koolitamist helgema tuleviku nimel tuleb võtta sulaselge rõõmu, mitte tüütu lisakulutusena. Pealegi jätab oma rahakotile kolimine tunde, et veel üks oluline osa ema- lapse vahelisest nabanöörist on läbi lõigatud.

See oma raha jutt pani meenutama omaenda lapsepõlve. Tean kaasajal perekondi, kus vanemad lastele igapäevaste koduste tööde eest maksavad. Ma ei mäleta, et ema meile õega kunagi oleks maksnud toa koristamise, prügikasti väljaviimise või nõude pesemise eest. Sellised tööd olid enesestmõistavad ning tõtt öelda poleks ema kasin palk lastele mingit erilist taskuraha võimaldanudki. Vahel harva andis ema siiski paar- kolm rubla, et toonases Kingissepas Maiasmoka kohvikus paar hõrku koogikest ja tassi teed sain lubada, või siis nurgal asuvast ehtepoest mõne odavama ketikese osta, aga see oli ka priiskamise tipp. Seega tuli ise nuputada, kuidas taskuraha teenida.

Pärast neljanda klassi avastasin Orissaares Sadama tänava hakul päratult suure kibuvitsapõõsa, mis otse ägas oma punaste läikivate marjade all. Olgu tähenärijaile öeldud, et tean – kibuvitsal pole tegelikult marju, vaid nende vilju nimetatakse botaanilises keeles veidra nimega – tõrsikud, ent kibuvitsamarjana on neid kutsuda on tava- ja suupärasem. Nädal aega käisin suure punutud korviga marju korjamas. Sõna “korjama” pole küll teab mis hea väljend vaenulikust põõsast marjade kogumise kohta – mu käsivarred nägid pärast seda ristiretke välja otsekui oleksin nädalakese ülemeelikutele kassipoegadele ronimispuuks olnud.   Aga marjade korjamine oli ainult üks osa protsessist. Edasi tuli marjad solaariumi saata, s. t. panna õhukese kihina plaadile gaasipliidi praeahju kuivama. Samal ajal tuli pidevalt ahju ust paotada veendumaks, et gaasiahju käre kuumus punaseid marju ei kõrvetaks – pisutki tumedamad marjad korjas nõudlik apteeker kohe välja. Järgmisel päeval viisin kordi kergema korvitäie kepsakal sammul Orissaare apteeki. Kokku sai sügiseks apteeki tassitud 6, 5 kg. Saadud raha eest ostsin endale ja õele väiksemat mõõtu nukud. Ema ei oodanudki, et ma oma teenistuse millegi asisema peale oleks kulutanud. Lapse töö, lapse voli otsustada! Oma raha tunne oli tõepoolest ääretult magus.

Nn viienda klassi suvel läksime kambakesi kolhoosi porgandipõldu kõplama. Juba esimese vao rohimisel selgus, et ma ei suuda kaaslastega kuidagi tempot hoida. Püüdsin küll käsi ja kõblast vilkamalt liigutada, aga ikka liikusid teised ees kiiremini. Nädala lõpus selgus tõde – mu vaod eristusid sõprade omadest kvaliteedis. Samas kui mu kaaslaste vaod rõõmsalt taas rohetasid, püsisid minu omad jätkuvalt umbrohuvabad. Kahjuks sai palga arvestamisel määravaks kvantiteet. Jah, paraku pole ka aeg tänaseks mu rohimisharjumusi muutnud. Kiiret (ja lohakat) aiatööd ei ole ma ka siiani ära õppinud. Ma rohin jätkuvalt aeglaselt, kuid väga korralikult.

Järgmisest suvest algas mu igasuvine seitse aastat pikk laudakarjäär. Kes see ikka koera saba kergitab, kui koer seda ise ei tee? Vanasõna vanasõnaks, aga ma olin tegelikult väike töökas tüdruk. Esmalt heakorrastustööd: suurfarmi seinte, akende ja uste pesemine ning värvimine, hiljem juba töö saatjana, söötjana ja vasikatalitajana.

Kuigi brigadir seadis mulle graafiku leebema variandi – kaks päeva tööl, kaks vaba, polnud see siiski vaevalt kolmeteistkümneaastase piiga jaoks lihtne töö. Juba öine ärkamine kell kaks nõudis mõõtmatut pingutust. Kui varajase ärkamisega võisin ma veel kuidagi leppida, siis kõige hirmsam oli tööleminek: esmalt läbi unne suikunud aleviääre, siis mööda alevirahva aiamaadest, pikk rada läbi pimeda Kööba metsa ja lõpuks kilomeetrike veel pajudest ääristatud laudateed. Kokku seega kaks pool- kolm kilomeetrit pimedat üksindust.

Saatjana oli mu ülesanne kümme lehma lüpsiplatsile ja pärast lüpsi taas lauta ajada, nii hommikuni. Need punased elajad olid üldjoontes vagurad, aga loodus on nii seadnud, et innaajal tikkusid ka üksteise selga kargama – oh häda, kui juhtusid nende vahele jääma! Nii mõnigi neist käitus aeg- ajalt ootamatult riukalikult. Lüpsilolevaid loomi oodates lipsasin vabatahtlikult lüpsiplatsi ja püüdsin lüpsjaid aidata: pesin udaraid ja panin lüpsimasinaid alla. Pärast tööd tuli voolikuga loomade käigurajad ja ooteplatsid puhtaks küürida. Ja nii kaks ööd ja päeva järjest.

Eriti meeldis mulle vasikate hooldamine. Palju neid võis olla? 10 – 12 ehk. Iga päev sündis mõni juurde, samas viidi neid pidevalt ära. Talitaja ülesanne oli neile piima soojendada ning paras ports ette anda, kui vaja, siis haigetele linaseemneleotist joota, nende märg küljealune kuivema vastu vahetada ning pärast mustad ämbrid- pütid ära pesta.

Laudas töötas suhteliselt kirev seltskond. Seal oli inimesi, kes eelnevalt töötanud erinevatel elualadel: kaubanduses, meditsiinis või hariduses. Enamasti oli põhjus ikkagi rahas: kes oli vana elukutse hüljanud suurema palga nimel, kes tulnud suuremat pensioni välja teenima. Oli kummastav töötada koos endise ajalooõpetajaga, kes puistas nagu varrukast daatumeid ja ajaloosündmusi, aga samas needis lehmi karu perse minema. Jah, see oli värvikas seltskond ja nende inimeste metamorfoose ja arengut oli põnev jälgida.

Laudaajast on mu südamesse jäänud üks armas inimene – brigadir Evi Võting. Ta oli imeline naine. Jäi mulje, et ta viibis laudas 24/ 7. Teda jätkus kõikjale ja kõigile, ikka leidis ta mida teha või korraldada: maalis lehmade külgedele nimesid, lõikas nende sabaotsi lühemaks, korraldas töögraafikut, õpetas uusi töötajaid välja, lõi käed külge, kui oli vaja vasikat ilmale aidata või tehnikut seemendamisel abistada. Oli uskumatu, et kõigele lisaks jõudis ta olla hea ema ja abikaasa, hoida korras oma kodu ja tegeleda veel käsitöögagi. Ja ehkki meil oli piisavalt suur vanusevahe, ei näidanud ta seda oma suhtumisega kunagi välja. Evil olid südamlikud pruunid silmad, aga kui ta vihastas, muutusid need peaaegu mustaks. Ma imetlesin teda ning kui võimalik olnuks, rippunuks ma ta sabas terve päeva.

Laudas teenitud palk oli toonaseid keskmiseid töötasusid arvestades hea. Selle eest sain lubada endale asju, mida salamisi olin himustanud, isegi priiskasin vahel. Näiteks ostsin endale Christian Diori lõhna, mis maksis sel ajal 1/4 ema kuupalgast. Aga ma tundsin, et olin iga lõhnavurtsu sest välja teeninud.

Ühe Tartus õppimise- perioodi suvesse jäi töötamine Orissaare Eriinternaatkoolis kasvatajana. Suveks jäid internaati vaid need lapsed, kelle isa- emalt olid vanemlikud õigused ära võetud. Need olid südamlikud lapsed, kes hindasid head sõna, paitamist ja kallistusi.

Tartu kooliaega jäi töötamine õlletehase Värska tsehhis. Ka seal õnnestus mul töötada päris mitmes ametis ning omamoodi isegi “karjääriredelil” tõusta. Esimene töö tuli tehase keldris kokkuostust tulnud musti pudeleid liikuvale liinile asetada. Nädalake hiljem sain juba täidetud minraalveepudelite pakkijana tööd. Ikka kakskümmend pudelit kasti. Aste kõrgemale tähendas prakeerijana tööd. See kohustas pingsalt ja üksisilmi valgustatud karuselli vahtimist, millel täidetud pudelid silme ees läbi jooksid ning igasugune pudelite sisu anaomaalia tuvastamist vajas. Õlletehas oli n. ö. tänavalt korjatud töötajate palga suhtes helde – 6 rubla vahetus. Reedel tsehhi öise pesuga kokku 12 rubla. Kui sellele lisada veel 3- 4 pudelit tasuta mineraalvett (taaralt kokku 60 – 80 kopikat), siis võis tasu ühe õppiva noore kohta lausa kuninglikuks pidada.

Ma ei tea, kas see postitus tunduks noorematele inimestele suurustavana või kurtva viginana? Ikka, et vanasti oli rohi rohelisem, taevas sinisem ning lapsed töökamad? Vaevalt. Kui ma linnas vaatan neid väikesi ajalehe- ja jäätisemüüjaid, siis tundub, et ega nende elu ka mingi meelakkumine pole.

Üks periood on taas üles tähendatud ning need, kes selle epopöa lõpuni lugeda jõudsid, väärivad medalit. Kokkuvõtteks võib öelda, et mis ei tapa, teeb teatavasti tugevaks. Nii on vähemalt lihtsam mõelda, sest hoolimata tööst jäi suvedesse ka piisavalt lapselikku lusti ja muretuid mänge.

Kooliajale pühendatud retrospektiiv

Kummaline, kuidas aja kulg inimese mõttemaailma muuta võib. Lapsena koondusid mu n- ö vaba aja mõtted eelkõige tulevikule. Keni toredaid poisse nähes unistasin uhkest valgest pulmakleidist ja oma tulevasega käsikäes loojangu poole jalutamisest, väiksed armsad tited viisid mõtted oma lastele. Enesestmõistetavalt fantaseerisin ka tulevase ameti teemal. Vanuse edenedes enam tulevikule väga ei mõtle. Nüüd suure osa mõttemaailmast vallutanud minevik. Käivitada võib selle protsessi mõni meloodia, lõhn, vana foto või kuuldud lausekatke. Tjah, teatud intervalli tagant tulevad inimesed, mälestused, asjad ja olukorrad taas meelde.

Poolteist aastat tagasi ühel sünnipäeval väitis üks neljakümnendates aastates mees, et tal pole oma kooliajast ühtki meeldivat mälestust. “Mitte ühtki?” tahtsin veenduda, et ma tast õigesti aru sain. “Mitte ühtki,” kinnitas ta ning et asi ikka mulle absoluutselt selge oleks, lisas rõhutatule veel korrra, “tõepoolest mitte ühtki.”

Ma olen end pikalt kuuldu üle vaevanud. Kuidas küll on võimalik, et heade tulemustega keskkooli lõpetanud inimesel, hetkel edukal ärimehel pole koolist midagi meelde jäänud: ei ühtki toredat klassi- või koolikaaslast, mälestust heast õpetajast või vahvast üritusest? Selline tõdemus tegi tükiks ajaks sõnatuks. Ei taibanud, õieti ei julenud küsida, mis on sellise negativismi põhjuseks. Võib- olla kaasõpilaste või õpetajatepoolne koolivägivald? Aga võib- olla määrab suhtumine ellu pildi, kuidas seda taha vaadates näeme?

Kool on vist üks väheseid institutsioone, kus muutused on minimaalsed. Mõned muutused on siiski minu kooliajaga võrreldes toimunud. Enam ei nõuta koolivormi, õpilaste ja  õpetajate suhted on sõbralikumad (vanasti vist oleks õpilast kallistav õpetaja parimal juhul saanud valju noomituse), enam ei tule vahetundides ringiratast jalutada, kontrolltöid ei tule enam tahvlilt käsi rakkus maha kirjutada, vaid õpilane saab paberi teksti/ ülesannetega täitmiseks, enam viida tundides läbi jaburaid kehakultuuri minuteid, nojah ja siis muidugi arvutivärk: puudusid e- kool, arvuti abil tehtud referaadid või meilpostkasti saadetud kodused tööd. Aga põhiline on jäänud samaks: tunnid kestavad 45 minutit, õppeveerandeid on jätkuvalt neli, hindamine toimub viiepallisüsteemis, negatiivseid hindeid vastatakse järele…

Olin kooliajal loomult elav ja tegutsemishimuline, vahel isegi mõneti kärsitu. Ent tagasivaade kooliaega paistab ka distansilt rõõmus ja helge ning ninakirtsutamiseks põhjust pole. Eks mahtus sinnagi pisikesi solvumisi või nügimisi, päevad polnud vennad, ehk oli see seotud päikese aktiivsuse, tõusude – mõõnadega või kuuseisuga, aga ei midagi sellist, millele ma ei mõtleks heatahtliku muigeta. Ma ei mäleta, et ükski õpetaja oleks meid kunagi alandanud, isiklikult solvanud või mõnitanud.

Ma olen varem pikalt kirjutanud klassijuhatajast, eesti keele ja kirjanduse õpetajast Helene Marie Teärest, kes on mulle siiani tööalaselt suurimaks eeskujuks. Tänu temale olen saanud teadmise, et seni kulgeb lapse  (vähemalt teise kooliastmeni) koolitee vastumeelsuseta, kuni lapsevanemate ja õpetajate suhetes üksmeel valitseb. Jah, õpetaja Teärel on minu silmis siiani kuldne nimbus ümber pea.

Vene keelt andis meile Sinaida Reinart (Здравствуйте, Зинаида Петровна!), õpetaja, tänu kellele ma vene keelt hakkasin armastama. Ta oli alati heatujuline ja positiivne. Küllap sellepärst osalesin ma kord nädalas ka vene keele ringis. Me lugesime jutukesi ja luuletusi, mängisime vahvaid mänge ja kuulasime pehmetelt Кругозор´idelt Lenini ja Juri Gagarini esinemist või venekeelseid laule. Õpetaja Reinartil on suur metoodiliste materjalide kogu. Tema tunnid olid alati mitmekesised ja huvitavad.

Meie ajalooõpetaja oli Maie Opkaup. Tema tundides jäi mulje, et kell käib topeltkiirusel. Õpetaja jutustused olid niivõrd haaravad ja köitvad, et hea kuulmismäluga õpilasena ei teinud ma tavaliselt kodus õpikut lahti. Ja kodusest voosterdamisest hoolimata oli väga hea hinne taas garanteeritud. Lisaks oli õpetaja Opkaup alati väga maitsekalt riides: sobiv kostüüm, kingad ning ehted. Enne tundi oli naiselik uudishimu – mis tal täna seljas on?

Muusikaõpetaja Maimu Sepp oli üdini päikeseline inimene. Kui ma teda meenutan, tuleb silme ette tema ümar naerune nägu. Ükskord vahetasime Miljaga lastekoori tunni ajal kirjakesi. Teated polnud teab mis pakilised, aga põnev oli riskida ja kirju käest kätte toimetada ning vastust oodata. Ent õnnetuseks märkas Maimu Sepp meie sehkendamist. “Pole lugu, jääte pärast tundi ja kirjutate siis kumbki poolsada kirja,” otsustas ta rõõmsalt. Ei mingit pikka ja tüütut epistlit! Jah, mis tunnis tundus põnev, polnud seda pärast tunde enam teps mitte. Aga pääsu karistusest polnud. Nii me siis kirjutasime viiskümmend  korda jah ning teist sama palju korda ei. Oli kindel, et järgmistes tundides oli kaks innukat lauljat rohkem. Tänu Maimu Sepale osalesin Tallinnas kolmel laulupeol, laulsin mudilas-, laste- ja naiskooris ning tüdrukute ansamblis.

Matemaatikat andis meile Edvi Jürison. Minu vaimusilmas nägi tema moodi välja Mary Poppins: suhteliselt pikk, sale, terava nina ja nägu raamivate tumeda lühikese poisipeaga. Ma kahtlustn siiani, et temas olid peidus sentsitiivsed võimed või oli ta hea tajuga, sest ta sai ilmeksimatult aru, kel on tunniks õppimata. Ja nii võis ta järjest 1, 2, 3 või isegi 4 korda järjest üht õpilast küsida ning ribarada puudulikke laduda, kuni asjaosaline õppima hakkas. Viilida polnud võimalik, vett ja vilet sai kõvasti. Ehkki õpetaja Jürison oli ametilt matemaatika- füüsikaõpetaja, andis ta tüdrukutele ka tööõpetust. Käsitöö kabinetiski valitses matemaatiline kord ja täpsus. Sahtlites karbike, kus nimekiri ja töövahendid: käärid, nõelapadi nõeltega, mõõdurihm, rätsepakriit ja harilik pliiats. Tüdrukute konspektidki olid täpsed ja korralikud. Tema innustusel osalesin ka käsitööringi töös.

Kunstiõpetuse õpetaja oli Valli Karu – pisut käreda häälega õpetaja. Mulle meeldis, et tundideks ei tulnud värve, pintsleid ja paberit kaasas kanda, vaid kõik vajalikud vahendid sai kunstiõpetuse klassist. Õpetaja Karu ei halvustanud kunagi ühtki maalijat- joonistajat, vaid innustas ja kiitis. Minu mäletamist mööda andis ta vanematele klassidele ka eesti keele ja kirjanduse tunde. Nüüd võite kaks korda arvata, kes käis kord nädalas kunstiringis. 😉

Keemiaõpetaja Silvi Puukar oli loomult pisut äkiline, aga ainet õpetas ta tõepoolest hästi. Mulle meeldis keemia ja mingil perioodil ma armastasin keemilisi võrrandeid ja valemeid tasakaalusada. Tema suust tulev kiitus tõstis otsekui paarkümmend sentimeetrit maast kõrgemale.

Inglise keele õpetajaid on meenutada lausa kaks: Marie Kärner ja Endla Nau. Mõlemad ühtviisi armsad ja heatahtlikud. Ei keelanud abi, kui vaja oli mõni välismaa kirjasõbra kiri inglise keelde tõlkida.

Tegelikult oli väga häid õpetajaid veelgi: Heino Tiidus, Irina Mulenok, Veiko Opkaup, Milvi Viss, Nikolai Sepp, Pilvi Kuulmata, Madis Ligi, Ärni Moorits… Ilmselt olid ka nemad veenvaks põhjuseks, et läksin alati rõõmuga kooli ning juba suve teisest poolest hakkasin kooli tagasi igatsema. Kõik nad püüdsid kausi ja kruusiga meile tarkust pähe valada ning meist paremaid- targemaid inimesi kasvatada.

Kui õpetajatele lisada toredad klassikaaslased ning vahvad ettevõtmised, siis summa summarum pole mul kooliajale küll vähimatki ette heita.