Ilusad hetked Karevaga

Ja aegamisi musse tuleb rahu,

settib kõik mis olnud hajali.

See kõik mis ära minusse ei mahu

jääbki mööda ilma laiali.

Osa sest jääb minu sõpradesse,

vahel kaugelt vastu kajades,

nii ka nemad jäävad minu sisse,

elan surmani neid vajades.

***

Mossitus

Tahtmatult lõikan end lahti
maailma heledast raamatust.
Küsid, mis minuga lahti
ning sinu hääles on saamatust.

Valede magusat prahti
tõsidus varjab kui tüll,
sinustki lõikan end lahti.
Küsid: On valus? On küll.

***

Hõikad enesesse, vastu ent ei kaja.
Kas kõik jääbki nõnda? Aastateks?
Räägid armastusest terve eluaja,
aina räägid.
Ent ka elada on vaja –
niisiis kohtumised, käigud, kellaajad,
suhted, suhtumised, keelepeks…

Talvest talve unevalge lumi sajab.
Valge tassi põhjas tume kohvipaks.
Kõik on säratu ja selge. Nutmaajav.
Hõikad enesesse: kas kajab?
Ei, ei kaja.

Hing saab täis.
Ja ikka sama sajand.
Kõik on keeruline nagu ükskordüks.
Kes sa oled?
Tüdruk? Luuletaja?
Räägid armastusest terve eluaja,
sama üksik nagu igaüks.

Ring saab täis.
Ja ikka sama maja
seisab keset linna: Harju 1.
Raske pauguga käib kinni uks,
kõrvus kaua kummitab veel kaja:
kas kõik jääbki nõnda?
Aastateks?

Põhimõte

Iga peeker põhjani juua,
olgu kibe või magus see sõõm.
Õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm.

Käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt.
Kanda eneses põlgust ja häbi,
hoida puhtust veel kiirgavat.

iga viimne kui võimalus võtta,
kõige halvemast sõeluda head.
ja kui tulebki minna sul sõtta,
kanda lipuna enese pead!