Öisest anomaaliast

Juba eelmisel aastal sai pere tööplaani kirjutatud köögiviljapeenarde rajamine. Õunaaed, kasvuhoone ja lillepeenar Hilbal juba on. Pärast viimasest aiamaast loobumist andsin endale ausõna, et igasugune potipõllumajandus jääb edaspidi на веки вечные – igaveseks ära. Aga juba paar aastat tagasi kerkis tasahilju tomatite- kurkide- paprikate tarvis kasvuhoone. Ja järjest jaburam tundus maitserohelise, sibula või porgandi ostmiseks suvel autoga linna vurada. Nii hakkasimegi eelmise aasta sügisel muru suretama, et kevadel traktoriga köögivilja tarvis vastav maalatakas üles künda.

Pärast rohket põllurammu vedamist said vaod maasse veetud ja esimese asjana sai varajase kartuli seeme mulda pistetud. Kohe tõstis minus pead ka väike skeptik: mis saab, kui lähedal asuvast metsast tormavad ummisjalu kohale näljaste metssigade hordid? Velvo arvas, et suvel neil metsaski toitu küll, ei nad tule. Aga vaat tulid. Kogu aiamaa nägi pärast nende rüüsteretke välja nagu rehaga üle silutud – vagusid polnud enam ollagi. Ega´s midagi, mis halvasti, see uuesti. Sedapuhku lõi meesinime aiamaalapi ümber postid, millele kinnitas erinevas kõrguses ketid. Sai eemalt vaadates päris maitsekas. Aga… paraku ei pidanud metssigu seegi. Juba järgmisel hommikul rabas meid ees kuidagi tuttav kombekalt rehitsetud pilt. Nüüd kerkis aiamaa piirdeks korralik 1,2 m kõrgune roheline võrkaed. Kaks päeva pidasime peenikest naeru: kurb küll, austatud metsanotsud, lauake on kaetud, ent mekkima ei pääse. Juba kolmanda päeva hommikuks kadus igasugune naerutuju – siga oli taas aiamaal tuhnimas käinud. Kutsumata külaline oli endast jätnud allkirja – mullal olid selged metssea sõrajäljed.

Käisin nõutult ümber aia ja püüdsin mõistatada, kuidas küll ablas elukas aeda pääseda võis. Võrkaed seisis paigal, võrgu alt ei olnud võimalik mingi valemiga läbi pugeda. Kohemaid meenus lapsepõlves kaaslase tähelepanu hajutamiseks kasutatud lause: “Näe, siga lendab!” Seega – kui inimkäsi teda lausa aeda ja tagasi tõstmas ei käinud, pidi siga üle aia lendama.

Pisut guugeldamist tõestas, et meie juhtum pole esimene. Kaksteist aastat kirjutas Eesti Päevaleht:

Siga lendab. Seda teab USA Föderaalne Lennundusamet omast käest. Aga ametnikud tahavad teada, miks ja kuidas siga nii teeb. Lennundusameti uurijad püüavad selgust saada, kuidas sai 135 kilogrammi kaaluv loom USAirways’i lennuki esimese klassi salongis Philadelphiast Seattle’i lennata, ilma et keegi oleks kulmugi kergitanud.

Nonii. Me panime sel aastal juba kolmandat korda kartuli maha. Varajased kartulid, mis küll suhteliselt hiliselt maha on pandud, on oma rohelised ninad mullast välja pistnud. Mine tea, kas sigadel sai kõrgushüppest küll või ootavad nad saagi valmimist sügiseni…

Kas teie plaksutate kempsus käsi?

Olen alati siiralt kadestanud inimesi, kel tarvitseb vaid üle õue jalutada ning nahk ongi kaetud kauni kuldpruuni jumega. Päevitunud inimene on lihtsalt ilusam: tselluliit ei tundu enam nii hirmuäratav ja hambadki tunduvad päevitunud näos mitu tooni heledamad.

Juba lapsepõlves pidi ema suveti alaliselt kombluspolitseinikku mängima ja pidevalt kontrollima, kas ma päikseliste ilmadega väljas piisavalt kaetud olen. Aga juhtus, et temagi silmi alati kõikjale ei jagunud. Mere ääres olles unustasin päikese ja aja. “Mere kutse oli tugevam,” ütelnuks selle peale Sipsik. Ja tagajärjed olid kohe käes. Neid piinavaid õhtuid, mil tulitavat veripunast nahka külmade kompresside ja hapukoorega jahutatud sai ning öid, kus ka kõige pehmemad linad liivapaberina tundusid ja iga kehaosa liigutamine valust oigama pani, ei unusta ma ilmselt kunagi.

Enne soojamaareise tegin pisut profülaktilist eeltööd ja ehmatasin oma kahkjat jumet ning rahakotti solaariumiga. Tundsin end seal kahe hõõguva plaadi vahel nagu särisev pihv hamburgeri vahel, seanssi iga kord minuti võrra pikendades. Kanaaridelt tulin tagasi päris jumekana. Niiluse tuuril polnud ilm päikese suhtes kitsi. Pärast sunnitud nädalast “lisapuhkust” Sharm el- Sheikis naersid lapsed kodudes, et õpetaja on päris must.

Pärast eelmise aasta sügisel MureMügara eemaldamist pani onkoloog mulle korduvalt südamele, et ma otsesest päevitamisest hoiduksin. Ma olen nahavähi riskigrupp. Muidugi ma pole mingi varjulill ega hämarikuliblikas – niidan muru, toimetan ja tegutsen Hilbal, aga päris siruli visata lauspäikese kätte ma siiski ei riski. Heh, olen kindel, et kui ma mere ääres päevitama hakkaksin, ruttaks Greenpeace´i aktivistid mind valgevaalaks pidades koheselt merre sikutama. 😉

Viimased nädalad on päevad nii päikeselised ning õhtud- ööd nii sametised, et magada tundub lausa ülekohus. Juba kella kolmest hakkan kella vaatama, sest linnud laulavad ja tuba on magamiseks liiga valge. Preili Kaks kaitses eile suurepäraselt oma ülikooli lõputöö  (hurraa!)ning on nüüd diplomeeritud ajakirjanik. Preili Üks maadleb veel viimaseid nädalaid oma isiklike neerukivide ja ülikoolis meditsiiniliste terminitega. Kahjuks ei küündi ta teadmised botaaniliste haigusteni, sest kahte mu armsatest noortest õunapuudest on tabanud viljapuu tüvevähk. Üks lõpetas kurvalt lõkkeasemel, teine võitleb oma elu eest. Paraku on noorel sihvakal tüvel asuv haavand nii päratu, tundub et see aasta jääb ka talle viimaseks, ehkki sõber Uno manitses mitte alla andma ja soovitas haavandile mässida kohaliku savi- sõnniku kompress. Selline rahvameditsiin siis. Igatahes ei saa öelda, et haigused käivad vaid mööda inimesi, jätkub neid ka kividele, kändudele ja nagu näha ka puudele.

Nüüd siis tänase postituse iseäraliku pealkirja juurde.

Pühapäeval niitsin taas Hilbal muru ja võitlesin sõna otseses mõttes vereimejatega. Kui sääsekublad kaovad reeglina järgmiseks päevaks, siis hobuste mõõtu parmud haukavad nii, et veri taga. Kõige hirmsamad on väikesed putukad, keda siinkandi rahvas tsämblasteks hüüab. Nende hammustamist ei pane esialgu tähelegi. Õhtul hakkab hammustada saanud koht sügelema, muutub punaseks ja paistetab üles. Lõpuks on tunne nagu oleksin rõugearmides leeprahaige. Paari päeva jagu sääskede, parmude ja põhjamaiste moskiitode söötmist oleks lõdvalt võinud ühe verepanga doonorikoguse verd kokku anda. Tolku polnud ei punasest ega rohelisest Offist. Ent neid väikeseid vampiire pole vaid väljas. Pärast uute korstende ehitamist ja ventilatsiooni puhastamist on nutikad sääsed leidnud pika ja vaevalise lennutrajektoori meie kempsu. Väike ruum on kujunenud pigem piinakambriks, sest näljastele emastele tiivulistele sobib suurepäraselt iga keha paljastatud paik toidulauaks. Sestap polegi vaja uurida, kas tualettruum on vaba või hõivatud, seda on plaksutamisest või siis selle puudumisest kuulda. Pisikese funktsionaalse ruumi tapeet on pidevatest pihta- põhjas tabamustest kaetud inetute punaste vereplekkidega, mille eemaldamine on tüütu ja aeganõudev.  Kõige tipuks oskavad nad osavalt nagu metsavennad edasi imbuda teistesse ruumidesse. Täna tõi Velvo putukavõrku ja perekondlik osavate käte klubi teipis ventilatsiooniava kinni. Nii et nüüd, sõbrad sääsed, tuleb teil ots ringi keerata ja tagasi orienteeruda!

Nüüd on teada, et selle maailmalõpu ennustamisega pandi pikalt puusse. Suvi on käes! Ehee, ma tean kedagi, kel on puhkuseni jäänud kõigest poolteist nädalat… 🙂

Massimõrvari pihtimus

Suvel teisel poolel hakkan lugu pidama riistapuust, mis enamus aastast tegevusetult sahvris konksu otsas ripub – kärbsepiitsast. Mõistatamine, mil moel tüütud tiivulised elamisse tungivad, nõuab parajat detektiivitööd. Ent kuna krimisarjad on siinpool sood jätkuvalt in, siis ei kesta nuputamine pikalt. Nii ööl kui päeval avatud aknast koridori ja sealt edasi juba pisut vajunud puitukse pragudest elamisse. Jajah, tere tulemast koju, “Lepatriinude jõuludest” pärit Salvadored! Kärbsed on mõnes mõttes tüütumad putukad kui sääsed. Sääsk varastab tilgakese verd ja rohkem inimene teda ei huvita. Kärbes alustab aktiivselt suhtlemisega peale niipea, kui toas hakkab ahetama. Tundub, et tema kõige hinnatum jalutamisplats on mõni magaja teki alt välja ulatuv kehaosa.  Hoolimatu järjekindlusega maandub ta sinna, kust teda on äsja minema peletatud. Köögis mekib kõike, mida vähegi maitsta annab. Hei, kahetiivalised, kas ema ei õpetanud teile, et jalgupidi ei sobi toidus sebida? Ja ükskõik kui palju sa lapiga ringi ei käi, on aknaklaasid ja heledamad pinnad kaetud lauake, kata end – võluväel kärbsemustaga, millele lisanduvad kärbeste fataalsel tabamisel tekkivad inetud punased lärakad. Eile tekkis vallatu mõte: mis saaks kui lõpetaks kollastelt köögikappidelt, laelambilt ja seintelt kärbsesita puhastamise ning mängiks, et see on selle suve moodne dekoor?

Muruniitmine Hilbal on nagu ehe Lõuna- Eesti ralli. Iga paari meetri järele hüppab muruniitja ette mõni pruunikas või ereroheline konnalaps ja siis tuleb kiiret reaktsiooni rakendada ning pidurdada või järske pöördeid teha. Teile on elamiseks- olemiseks hiiglaslik tiik ja selle ümbrus, kas sellest jääb väheks? Ma tean, et soovitatakse enne niiduki käivitamist  ala puuoksaga niitmist matkivaid liigutusi tehes läbi käia. Ent arvestades meie krundi hiiglaslikku suurust ilmselt ma jääksingi sinna lehvitama… Lõpuks saabub taevalik lahendus. Laubalt tilkuv higi paneb silmad kipitama ja hoolimata korduvast pühkimisest aheneb vaateväli pisikeseks piluks – konni pole enam nähagi. Südametunnistuse piinad saavad leevendust, kui märkan juba niidetud murul rõõmsalt hüplevaid kahepaikseid. Küllap pääsesid tänu sellele, et muruniiduk pole timmitud madalamale astmele. Võib kindel olla, et siit jääb külluslikuks pruukostiks ka eemal jalutavale valge- toonekure bandele ja järgmiseks aastaks seemnekski.

Peaasi, et hundid söönud ja lambad terved.

Kassiterror

Praegu oleks hädasti vaja inglise sarja “Hullud loomad” saatejuht- eriala spetsialisti, kes oskaks anda mõningaid häid nõkse loomade mõistmiseks, õigeks kohtlemiseks ja nende taltsutamiseks. 

Me tutvusringkonnas on inimesi, kes eelistavad kasse ja neid, kellele sobivad rohkem koerad. Olen küll kassiaastal sündinud, aga mingit hingesidet ma kassidega ei tunne. Kassid on minu jaoks liiga isepäised, enesekesksed,  kuidagi salalikud ja pugejalikud loomad. Eelneva lausega olen teeniksin ma tõenäoliselt kõigi kassisõprade üksmeelse hukkamõistu ja vastulause. Aga kõigil lihtsalt ei saagi ühesugune maitse olla! See muidugi ei tähenda kaugeltki, et kassi nähes kivi haaraks või muul moel loomavaenulikult käituksin.

Viimasel ajal on ümbruskonda iseäralikult suur kassipopulatsioon siginenud ja mingi osa neist käitub üsna ülbelt.  Või kes teab, võib- olla on see hoopis nende südamlik poolehoiuavaldus. Millegipärast on mulle jäänud mulje, et inimesi häirivad eelkõige peremeheta koerad.  Tõsi ju on – hulkuv kass ei haugu ega hammusta.

Garaaži autot tooma minnes jääb mingi kaduvväike võimalus, et hoolimata immobilisaatorist ja garaažilukust on keegi selle ärandanud, aga üks, mille peale võib alati kindel olla, on kassi käpajäljed piki kapotti, sujuvalt üle katuse kuni pagasiluugini, esi- ja tagaklaas kaasa arvatud. Loomulikult on ruum pilgeni täis vänget kassiodööri. Olen püüdnud mängida Sherlock Holmesi ja selgitada välja, kust kass sisse pääseb, ent tulutult. Kuskil talve- või suverehvide vahel peab olema paari rusika suurune auk, kust ta segamatult sisse poeb. Võib- olla oli s e e kass eelmisel elus kõrgest saksa soost von, kellel ei sobigi viletsama auto peal magamas käia?

Tema roostekarva liigikaaslane on Hilba kuuri oma koduks valinud. Päeval pole tast jälgegi, aga seda enam leiab öise mööbeldamise jälgi – pidevalt on riiulitelt asju maha aetud, grillimisest ülejäänud vorste ei päästa isegi parim peitmine ja plastkassi pakkimine. Otsustasime, et kuna ta on metsik, siis alaliselt toidule me teda ei võta. Talvel, kui teed on tuisanud, ei käi seal mitu nädalat keegi, seega ei teki loomal toidusõltuvust ning ta peab iseendale lootma.

Üks triibuline kõuts käib juba teist nädalat ööhämaruses me rõdul patseerimas. Pehmemaks maandumiseks kasutab ta lillekasti. Seega on kujunenud juba hommikune rutiin: hambapesule järgneb  turba- mullaseguse rõdupõranda kasimine.

Hetkel on kell pool kolm öösel, aga magamisest ei tule midagi välja. Koridoris   kostub väikelapse ehmunud täishäälikuline häälitsemine, ikka: “Õu!”, “Ae!” või “Ai!” Loomulikult pole siin ühtki jõhkardit, kes oma lapsel öösel abitult ukse taga laseks olla. Järgnevad madala meeleheitliku kurguhäälega kriisked kinnitavad, et tegemist on järjekordse  möllavate hormoonidega võõra kiimas kassiga, kes oma armu- ja hingevalus ei saa aru, et ülemise naabri kass on kastreeritud liigikaaslane. Milline muusikaagentuur korraldab küll kassikontserte?Rindejoon on paika pandud. Tahaks seda unerahu rikkujat pisut harjavarrega udida, aga tõenäoliselt kargaks siis kuskilt välja mõni loomakaitseaktivist või Greenpeace´i fänn ning ma peaksin häbistatult ise taanduma.

Uu, naksitrallid! Kuidas küll oleks hetkel vaja Muhvi ratastel väikest hiirekest ja teie kassidest vabanemise strateegiat…

;)

Üks mõttetark on sellise ilukirjanduslik- tõsiasjaliku tekstiga maha saanud:

Kas teate riiki kus on:

Ilvesed presidendid, jänesed ministrid, nugised riigikogus, kõutsid sõjaväes, põdrad kirikus, hundid juhivad laevu, vähid ootavad sadamas, karud peavad kasiinosid, rebased korraldavad kontserte, luiged annavad ajalehti välja, kitsed maalivad, mutid kirjutavad raamatuid, hiired ja hirved luuletavad… ja kõigist teistest 10 korda kuulsam loom on kass?

In memoriam

Millalgi täna öösel lakkas tuksumast ühe üsna inetu, aga pallimängus, näitlemismeisterlikkuses ja pugemises ürgandeka truu peni süda. Ta läks, et ringi lipata, haukuda ja saba liputada juba tervema ja kergema kehaga. Ja nagu ikka erinevate kurbade lahkumiste puhul vaevavad mind tüüpilised tagantjärele rõhuvad süümepiinad: oleks võinud käia tihedamalt teda patsutamas, paitamas, temaga mängimas või lihtsalt vahel üksikule hingele seltsiks.

Ma olen päris kindel, et nüüdseks on ta kuskil hele- helesinisel pilvel, seltsiks kaunid ja veel kaunimad vallatud koerapreilid, ta on jõudnud teha mitu eufoorilist rõõmutantsu, kohtudes mu ämmaga, keda ta pole nüüd juba peaaegu kolm aastat näinud ning liputab meile alla vaadates lustlikult saba, olles südamest õnnelik oma valudest- vaevadest vabanemise üle.

Täna lõi välku ja müristas. Ma tean, et Snoopy saatis sellega kõigile nukrutsejatele lohutava teate, et temaga on praeguseks kõik kõige paremas korras.

A good dog never dies
he always stays
he walks beside you
on crisp autumn days
when frost is on the fields
and winter’s drawing near
his head is within our hand
in his old way.

(Mary Carolyn Davies – kohandatud Snoopy´le)

Rämpstoidust hoiduda!

Kuu- poolteist tagasi hakkas vargsi kostuma vihjeid, et meie elamisse on kolinud kutsumata külaline. Tundmatu intervent oli nagu Lepiku Salme “Õnne 13- st” või mrs Alf Ventress “Südameasjast”, keda polnud iial näha, aga kes järjekindlalt ja pidevalt kuskilt häälekalt toimetas. Eriti intensiivseks läks tema hammaste tegevus öisel ajal, siis kui päevased tegutsejad eeldanuks rahu ja vaikust.

Mu teinepool püüdis teda meelitada värske juustutükiga, mis oli serveeritud puidust ja metallisist kombineeritud vastavale vaagnale. Kaval immigrant sõi viisakalt juustu, ise samas turvaliselt terveks jäädes… ja tõttas taas oma ilmselgelt sügelevaid hambaid rahustama. Jätkuvalt häälekalt, valdavalt öisel ajal. Ilmselt soovis ta meie elamise piire laiendada või naaberkorterite vahel välja arendada täislikku ventilatsioonisüsteemi.

Siis sai külalise kostitamiseks muretsetud karbitäis roosasid läikivaid krõbuskeid. Vilgas sissetungija ei suutnud kahjuks öelda “ei” rämpstoidule ega pannud paraku mittemillekski iseenese musta siluetti karbi kaanel. Lühidalt öeldes  oli väike agressor liialt ablas. See saigi talle saatuslikuks.

Orkester ei mänginud, kui tema väike vapper hingeke kuskilt vetsu küprokplaadi ja seina vahelt helesinise pilve peale lendas. Meile jäi temast ainult hingemattev lehk mälestus, mis ei ole lahtunud kogu nädala jooksul.

Me ei paljasta  tema viimset puhkepaika külastades austuseks viisakusest pead, vaid paljastame igal külaskäigul austuseks ühe strateegiliselt olulise kehaosa. RIP!

Loomalood

Blogipidamine sarnaneb laias laastus hoidistamisega. Paned oma mälestused ja juhtumised purki, et talvel oleks hea talvel võtta (loe: pensionipõlves, mil vanadusest nõder mälu asju enam meeles pidada ei taha, lugeda ning muiata). Ma pole grafomaan ega ka ekshibitsionist – teen seda ainult iseenda pärast ja iseendale. Vahel tundub, et kõik vähegi väärtuslik ja suupärane on juba purki pandud: keedetud, soolatud, praetud või marineeritud. Aga elu ise tuletab jätkuvalt meelde mõne minu jaoks olulise elusopi või käänaku, mida ei tahaks kuidagi unustada. Seda enam, et kirjutada on üllatavalt lihtne, juba koolis oli kirjandite kirjutamine mulle pelgalt hetkeks maha istumine ja kirjutusvahendi liigutamine, tunduvalt raskem on minu jaoks neid “hoidiseid” pealkirjastada.

Täna rääkisime koolis Läänemere selgroogsetest, ka naerukajakatest ja mulle tuli kohemaid meelde karikatuurne Tallinnas käik: naljakas, ärevaks tegev, aga õnneliku lõpuga. Otsustasin sellegi “sisse teha” ja blogiriiulile tõsta. Kahtlustan, et kui see juhtunuks hetkel, siis kirjutaksid sellest uudistenäljas tabloidid järgmisel päeval vähemalt väikese nupu, parimal juhul mahuks juhtunu lausa Võsa Petsile näpuga noogata.

Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi pidi mu kaasa sõitma pealinna konservitehasesse kalakoorma järele. Ma olin lastega pikalt kodus istunud ja nägin ses sõidus võimalust endki pisut tuulutada ja nina hetkeks suurlinna kaubandusse pista.

Juba tünnide autole laadimisel oli vingest lehast aru saada, et kalade parim enne on ammu möödas. Ilmselt polnudki see tähtis, sest kalad olid sigalasse viimiseks. Tünnid olid tõenäoliselt põhjast “tuulutusavadega”, sest veidi aja pärast peale autole laadimist hakkas kasti servast tilkuma hägust vedelikku ning pealt lahti. Nõuka- ajal vehiti kõik sisse, mis vähegi ärandada andis – ehk läks neid kellelegi vaja? Aga võib olla olid tünnid avatud arvestusega, et pole vedel – maha ei loksu, pole tiibu – minema ei lenda. Sulamisest rääkimata.

Linnapausiks otsustasime auto jätta bussijaama läheduses asuvale põiktänavale hoiule.

Kui me paari tunni pärast auto juurde tagasi jõudsime, tabas meid ehtne šokk. Sel ajal, kui me linnas õilmitsesime, leidsid kalatünnid kohalikud uudishimulikud kajakad. Tundub, et esimene õnnelik leidja hõikas kohale oma kümme sõpra, need saatsid edasi teate oma suguseltsile ja nii see linnusugulaste, -sõprade ja – sugulaste jada kasvas. Igatahes oli kohale jõudes tunne, et kohal on kogu kohalik kajakakoloonia. Naerukajakas on teatavasti häälekas lind. Ja kui ka häälekus kõrvale jätta, siis ei saa unustada tõsiasja, et lindudel on üheks lennuvõimelisena püsimise eelduseks kiire seedimine. Nii nad sõid, sõid… ja sittusid (eh, kuidas mulle ei meeldi rumalad sõnad, aga paremat ka kogetu kohta pole). Auto esiklaas nägi välja troostitu. Juba olid kohal häiritud elanikud, väga veriselt meelestatud ja vaenulikud. Asi lõhnas lisaks kalahaisule vaat et füüsilise vägivalla järele, garneeringuks sajatused ja ähvardus, et kohe- kohe jõuab kohale miilits. Kes kogu jama tegi – ise tegi muidugi. 🙂

See oli elu kiireim põgenemine, kombinatsioon komöödia- või põnevusfilmist, nii kiiresti kui täislastis veoautolt välja andis pigistada (tjah, n i i triiki need tünnid ka nüüd enam polnud). Pettunud kajakaparv jälitas meid veel pikka aega. Viimased näljased üritajad loobusid alles vist lõpuks Ardus.  

Saigi kogu lugu taas purki. Kaas ruttu peale ja riiulile – avalda.

Enesekriitiliselt

Viimaste aastate, aga eelkõige päevade tegevus tõestaks ilmekalt, et inglise looduseuurija ja kirjanik Gerald Durrellile ma t õ e n ä o l i s e l t ei meeldiks. Mu tegus nimetissõrm on vilkalt tapnud sadu kui mitte tuhandeid vaaraosipelgaid. Nende levikuareaal on laienenud me kodu kõikvõimalikesse paikadesse: köögilauale ja – aknalaudadele, vannitoa restilt kuivama pandud pesule, valamule, dušinurka, magamistoa kappi, voodisse, arvutilauale ja kümnesse muusse erinevasse paika. Erinevatest pihustavatest aerosoolidest ja pulbridest olen tänaseks loobunud, sest ilmselt hingame ja sööme me seda õhu ja toiduga ka ise sisse. End samal ajal vaikselt, kuid järjekindlalt  mürgitades. Nii jääbki üle agar luuramine ja füüsiline tõrje.

Arvestades minu poolt  pisikeste kaitsetute mutukate kallal läbiviidud jõhkrat tapatööd, ei protesti, kui peaksin tagastama talvel saadud tänukirja lastes loodushariduse edendamise ja propageerimise eest. Hermann Simmilt võeti ju ka kõrge isamaaline autasu, eks ole? 😦

Loomalapsed hädas

Kui elad oma õue all, ei tea mis toimub kaugemal, oh, sa pime-pime-pime, maailm on imeline…

Maailm on tõesti imeline, elu toob ootamatuid kohtumisi. Juba reedel märkasin, et Hilba palkmaja kilega kaetud akende rebenenud august süstib edasi- tagasi väsimatu halli- musta- valgekirju värvuke. Kontrollimisel osutusid mu oletused tõeks. Velvo leidiski vilka linavästrikupaari kurna ja neli pesa hüljanud, lendamist harjutavat poega. Olen lugenud, et linavästrikud on uskumatult leidlikud ja julged pesaehitajad. Linnuema ja -isa saavad  turvalise pesapaiga valimise eest küll maksimumpunktid, kuid ei arvestanud oma linnumõistusega, et pojad ei oska või julge neile avatud maailma lipendavast kileaugust järgneda. Kolm linnupoega sai Velvo väiksema või suurema jõupingutusega kätte ning nemad tähistasid vabadust lendutõusmisega täiel rinnal. Neljas, see lollike Ivan, oli end isoleeriribasse suutnud mässida. Ta tiib oli silmnähtavalt vigastatud ja kaelake isoleerist hõõrutult verine. Muru peale tõstetuna tegi ta haledaid ja läbikukkunud katseid õhku tõusta. Kuna hakkas sadama päris tugevat vihma, siis sai ta endale ööks seltsiks vihmaussi ja leivatüki, vihma ning kiskjalike kavatsustega kasside- röövlindude kaitseks katsime ta suure pappkarbiga. Hommikul nägi linnukese kael parem välja, aga tiib oli jätkuvalt pisut abitult lääbakil. See ei takistunud teda eblakalt murul ringi kepslemast ja kangekaelselt ema kutsumast. Ei osanud teda enam kuidagi aidata ega muid mugavusi hõbekandikul kätte kanda. Sellega meie poputusprogramm lõppeski. Viimaks suudab ema teda paranemiseni toita või kui mitte, siis tuleb leppida sellega, et looduse toitumisahel vajab ohvreid ega maksa elada helesinises usus, et kõik lood lõpevad hästi. Tahaksin suuta mõne vee tagurpidi voolama panna, aga kahjuks ei oska.

Teine kummaline kohtumine leidis aset pisikese Roberti sünnipäeval. Pererahva toanurgas suures kastis hullas meie suureks üllatuseks rõõmsameelne oravapoeg. Ta oli ilmselt pesast alla kukkunud ning ei hoolinud korduvatest katsetest teda puule tagasi integreerida – kukutas end sealt kibekiirelt maapinnale tagasi. Kalmer sai õpetust kogenud oravapoegade päästjalt: oravapoiss pandi kasti, talle pandi seltsiks puuoksi, toiduks pähkleid. Oksad kooris ta oskuslikult paljaks, pähkli katki hammustamise nipi õppis omapäi ära. Maire toitis teda esialgu paksud kindad käes, sest oravakese hambad olid väga teravad. Samas jätkusid kannatlikud katsed pika redeliga käbikuninga kõrgusega harjutamiseks, mis tõsi, taas luhtusid. Järsku põeb ta tõsimeelselt kõrgusekartust või puudub tal motivatsioonipakett? Üks asi on lugeda, kuidas oravad magavad. Hoopis teine lugu on ise visuaalselt veenduda, kuidas hullamisest ja askeldamisest väsinud oravalaps, oma pehme koheva saba keha ümber keritud, sügavat loomalapse und magab.

Kui oravake puu otsas hakkamasaamisel sama visa vastupanu osutab kui seni, tuleb talle kasukodu leida. Näiteks Elistvere loomaparki.