Elu vingerpussid

Viimases postituses lubasin, et lapsed on koolitatud, nüüd on aeg ka pisut enesele mõelda. Ja juba tulebki hakata sõnu sööma.

Jaanuarikuu alguses lõhkes meil kodus suuremat sorti pomm, kui preili Kaks teatas, et ta on oma tööst väsinud. Tüdinud pingest leida head kirjutamiseks teemat, väsinud siseheitlusest, et tegi kellelegi kirjutades haiget, ilmselt väsinud ka kurjadest kommentaaridest. Küllap oli tekkinud pinges süüdi ka pärast pangaliisingu ja kommunaalarvete tasumist kätte jääv pisikene summa. Ei jõudnud sellest uudisest koguda, kui tuli uus, mis pani õhku ahmima: “Lähen aastaks Austraaliasse.” Sihtpunkti üle 15000 kilomeetri, võimaliku otselennuga kokku üle ööpäeva lendamist. Kas annaks veel üldse kaugemale asustatud punkti minna? Ehk Uus- Meremaale või Papua Uus- Guineasse. Rasked teemad. Võimatud valikud.

Edasi järgnes kuu väga depressiivset aega. Magamata öid ka, ja unevõlaga päevi, hommikust õhtuni oli mingi vibratsioon sees. Sellised kanaemale tüüpilised mured: Kus magad?, Mis juhtub, kui sa tööle ei saa?, Mis su korterist saab?, Kuhu sa oma asjad paned? jne. Ja et kõigi enesetunnet veel raskemaks teha, leidsin veebist veel tuhat põhjust, miks rohkem muretseda ja õnnetu olla: sõbralikuna näiva ookeani salakavalad hoovused, mis kaasa viivad, põlvesügavuses vees ründavad verejanulised haid, viiemeetrised krokodillid, jalgadega võimsaid hoope andvad kängurud, maod, kelle mürk on 200-400 korda mürgisem enamus lõgismadudest, tapvad ämblikud, nahavähk, veepuudus ja seljakotireisijaid jahtivad sarimõrtsukad. Lõpuks olin nii läbi kui läti raha. Lõpuks võttis gaasi maha üks vana lapsepõlvesõber, kes ütles, et emade muretsemine tõmbab hädad lastele ligi.

Aga ikkagi olid lennueelsed päevad üsna vihmased. Leidsin ta pakkimist ootavatelt riietelt mikroskoopilisi plekke. Pesin, triikisin ja pakkisin ning panin reisikotti kaasa ka ohtralt silmavett.

See muredele piduri tõmbamine ei takistanud mul tema lendu graafiliselt jälgimast. Esmalt Tallinnast Oslosse, Oslost Bangkokki, Bangkokist Kuala Lumpurisse ja sealt juba Perthi. Paar tundi enne sihtkohta kadus lennuk radarilt ja mind haaras taas paanika. Aga lõpuks ilmus ta taas ekraanile. Lõplik rahu saabus siis, kui tuli sõnum õnnelikust kohalejõudmisest.

Nüüd olen rahunenud. Lastel tulebki lasta valida ja katsetada, reisida ja maailma näha. Ja hoolimata ohtudest elab Austraalias jätkuvalt umbes 23 miljonit inimest.

Kui me 7. märtsil nägemist  jätsime, tuli mulle meeldi Elar Kuusi lasteraamatut, kus jänestel varastati õuest kapsapea, mis kõhu täitis paljast vaatamisest ja mille kurjamid öösel varastasid. Jänkulaps Esijänn võttis pahalaste vastu võitlemiseks kaasa purunematu soomusrüü ja Teisijänn nürinematu mõõga, aga Pisipõnnile jäi emal kaasa anda ainult suur musi. Jooksin preili ühe juurde tagasi ja andsin tallegi oma, sest kel teel on kaasas memme musi, ei karda mingeid takistusi.

Hilinenult, vabandustega

Nagu võib märgata, on taas põhjust piinlikkust tunda – viimasest postituse juuli algusest saanud august. Jumal tänatud, see segane ei kevad, ei suvi, ei sügis aastaaeg asendunud juba kuuks tõelise suvega. Viimane nädal on toonud kõike seda, mida üks ehe suvi endas sisaldama peaks: termomeeter akna taga on ööselgi 20 plusskraadi piirimail, kolmel päeval möllasid vägevad äikesetormid ja vihma sadas ka just niipalju, et aiamaa sai korralikult kastetud. Mis sa hing veel oskad tahta!  See suvi on sellegi poolest eriline, et sääski praktiliselt pole, ainult parmud, need igavesed kaabakad, rikuvad suvist idülli. Muide, olen Hilbal toimetades end päikesel mõõdukalt jumekaks lasknud paista.

Olen emana olnud üsna tähelepanelik, et ma tähelepanu mõlemale tütrele võrdselt jagaks, seda igas mõttes, nii emotsionaalselt kui materiaalselt.  Kes siin uudishimust kõrvu liigutab, et mis pagana pärast selline sissejuhatus, siis nüüd on kujunenud nii, et olen teinud preili Ühele liiga. Vahetult enne jaanipäeva lõppes tema jaoks kakskümmend aastat ühtejutti õpinguid – ülikool sai läbi. Kuna Universitas Tartuensis otsustas anda igale lõpetajale ühe kutse, siis otsustasime Isakaruga, et loovutame selle preili Kahele. Ilmselt poleks me seda kumbki suutnud üksinda nautida. Lõpuaktust me siiski nägime: kahes auditooriumis võis projektorite vahendusel vaadata- kuulata kõike saalis sündivat. Tõenäoliselt oli vaade isegi parem, kui aulas tagumistes ridades istujail. Ausalt öeldes olin ma nii uhke, ime- imekest, et ma sellest uhkusest kohapeal ei plahvatanud. Aktus oli südamlik, seda võis ka kuulda, sest nägemisega oli mul lausa tegemist – silmad tilkusid ühtelugu. Aga need pisarad olid mažoorses helistikus.

Mul on tõepoolest kahju, et Karl Ernst von Baer, kes umbes 200 aastat tagasi oma doktoritöös “Eestlaste endeemilistest haigustest” (“De morbis inter Esthonos endemicis”) muuhulgas kirjutas, et ta pole näinud veel ühtegi Eestimaa tütarlast, keda võiks ilusaks pidada, ülikooli arstiteaduskonna lõpuaktust ei näinud! Missugune uskumatult suur hulk väga ilusaid ja tarku noori inimesi! Mõtlesime Lauraga üsna ühte moodi, et see oleks vist parim koht  insuldi või infarkti saamiseks – üle saja haritet arsti ümberringi. Neile oleks sealsamas köki- möki käigult pimesoolgi välja võtta. 😉 Nüüd on meil peres oma peaaegu neuroloog, kellele julgelt iga kui viimast jaburat tervisemuret kurta ja vastu tarka nõuannet saada.

Nüüd oleme laste koolitamisega lõpule jõudnud ja on aega ka pisut enesele mõelda.

Aamen selle peale.

 

Mitte, et ma kogu tähelepanu endale tahaks…

…aga mu preili Üks, meie tulevane tark ja tubli tohter, saab täna veerandsajaseks! Ja iga minut neid igavikuna tundunud valusid ja vaeva olid seda arukat ning armast last väärt. 😉

Kas härra Peters jääbki koeraks?

Kaugele jäävale kooliajale tagasi mõeldes meenub: kui õpetaja avas tunnis ettelugemiseks raamatu, tardus kogu klass vaikseks kuulamiseks. Tunni lõppu kuulutav koolikell tundus ülekohtuselt varajasena – veel, õpetaja, loe palun veel!

Peaaegu kolmkümmend aastat täituva õpetajastaaži põhjal julgen väita, et üha raskem on lapsi raamatute juurde meelitada. Mõned aastad tagasi küsis väike loo jutustamist kuulav väike poiss: “Millal see lugu lõpuks ära lõpeb?” Usun, et olen emotsionaalne ja meisterlik lugude jutustaja- ettelugeja. Tuttav psühholoog püüdis mind lohutada: lastel, kes tänapäeval piltlikult kirevate kaubariiulite vahele ja pallimerre sünnivad, ongi enam keskendumisraskusi. Telekas jooksvad kiire tegevusega multifilmid, teleseriaalid ja arvutimängud jätavad lapse arengusse jälje. Ent lugemine on mitmetasandiline tegevus, mis nõuab lisaks lugemisoskusele ka mõtlemis- ja keskendumisvõimet. Pidevalt kiirustavatel lapsevanematel jääb lastele ja lastega lugemiseks üha vähem aega. Ometi peaks raamatute lugemise harjumus ja vajadus alguse saama just lapsepõlves.

Miks peaks üks laps armastama raamatuid lugeda? Usun, et õpetajad nõustuvad, et lugejad lapsed on rikkalikuma sõnavaraga, paremad jutustajad ning loovtööde kirjutajad. Lugemine kujundab mitmeid väärtushinnanguid ja annab eeskujusid, arendab analüüsimisoskust ja mõtestab argielus kättesaamatuid kogemusi.

Algklassides jaotuvad lapsed laias laastus kahte gruppi: need, kes loevad ning need, kes kuidagi raamatuid lugeda ei taha. Lugejaid lapsi võib omakorda taas kaheks jagada. Osa õpilastest loeb sisemisest motivatsioonist. Need lapsed loevad alati rohkem kui õpetaja palub, nende õpilaste lugemist on raske katkestada – nad püüavad enne raamatu sulgemist veel silmadega mõne rea haarata. Tihti on sisemise motivatsiooniga lugevate laste emotsioone näost näha: nad mugistavad vaikselt naerda, on ehmunud või koguni loetu üle õnnetud. Seevastu välimise motivatsiooniga lugejad loevad hinde või hinnangu pärast (eks ole need sõnad semantiliselt ühetüvelised). Sellised lapsed loevad õpetaja poolt palutud teose, aga ei ridagi rohkem.

Seega peab õpetaja erinevate võtetega, trikitamise ja nipitamisega võitma juurde lugemishuvilisi lapsi.

Üsna oluline on, et lapsed näeksid täiskasvanuid raamatuid lugemas. Ühel arenguvestlusel kiitis lapsevanem, et lapse sõnul on tal kõige targem õpetaja. “Millest selline mulje on jäänud?” olin uudishimulik. “Õpetaja loeb pakse raamatuid,” selgitas lapsevanem. Tõepoolest, tuli meelde, et olin püüdnud pärast tunde Hans Christian Anderseni mahuka muinasjutukogumiku lugusid ülikoolist etteantud tunnuste alla kvalifitseerida. Aga lapsed on teatavasti tähelepanelikud ning nooremas koolieas on õpetaja õpilastele üks vaieldamatuid autoriteete.

Seitseteist aastat tagasi juhtus lugu, mis juhatas mind väikese võluvitsakeseni. Kirjastusest ei jõudnud esimeseks koolipäevaks koolitulevatele jütsidele mõeldud aabitsad. Olukord oli kurb – kuidas  küll õnnitleda esimese klassi tulijaid? Ametisolev direktor andis mulle üsna esmapilgul üsna keerulisena näiva ülesande. Tuli osta raamatupoest kinkimiseks sobiv lasteraamat, mis vastaks kahele kriteeriumile: võimalikult odav ja samas hea. Raamatupood pakkus soodushinnaga Annie M. G. Schmidti raamatut “Viplala lood. Aabeli lood”. Nii lahkusingi poest klassijagu raamatuid näpus.

Juhtus, et tegemist oli keskmisest tublima klassiga. Teises klassis meenus mulle, et kõigil kodus kingitud raamat ning palusin raamatud kooli kaasa võtta. Edaspidi kasutasin võimalust – kui tunnis planeeritud töö varem valmis jõudsime, võtsid lapsed riiulist raamatu ning alustasime niinimetatud ahellugemist. Üks õpilastest luges valjusti, teised jälgisid kuni õpetaja lugemisjärje järgmisele üle andis. Leppisime kokku, et kes mõnest väljendist või sõnast aru ei saa (Mis on kulden? Kes oli Atlas? Mida tähendab sõna kanal?), tõstab käe ning pärast selgitamist jätkasime. Õpilaste lugemisoskus paranes raamatut lugedes hüppeliselt. Õpetaja kiitus tiivustas lapsi erinevate häälevarjunditega lugema. Sageli juhtus, et lugemine tuli mõneks minutiks katkestada, sest kogu klass naeris loetu üle või õhus oli tunda raamatu süžee käigus tekkinud ootuse pinget.

Kokkuleppe kohaselt lugesime raamatut vaid klassis. Ühel päeval kui lapsed koridoris vahetundi pidasid, kuulsin klassis kummalist kobistamist. Uurimisel selgus, et laua all kössitas väike poiss ja… l u g e s raamatut! “Miks sa siin laua all raamatut loed?” pärisin noorsandilt. Ja siis ta lausa purskas nutma: “Ma nii tahtsin teada, kas härra Peters jääbki nüüd koeraks!” Üks sisemise motivatsiooniga laps oligi sündinud.

Sestpeale olengi ühislugemisest traditsiooni loonud ning “raisanud” sellele lausa nädala seitsmest eesti keele tunnist kaks.

Selliseks lugemiseks on vaja teha pisut eeltööd. Raamat peaks olema uudne ja sobima nii poistele kui tüdrukutele. Suurim probleem on kõigile lastele ühise teose hankimine. Kuigipalju on raamatuid ka kodudes, ent suureks abiks on olnud Põlva Keskraamatukogu lasteosakond, kes vajadusel kogub raamatuid ka külade raamatukogudest. Loetud raamatuid saab integreerida ka teistesse tundidesse: tekstülesannete koostamiseks matemaatikas, joonistamiseks- meisterdamiseks kunstis ja tööõpetuses, referaatide koostamiseks loodusõpetuseks.

Kokkuvõtteks võin väita, et mu paljudest mu endistest õpilastest on saanud lugemisusku noored inimesed. Ja mis teeks ühele õpetajale rohkem rõõmu kui õpilaste küsimus: “Õpetaja, millist raamatut me järgmisena lugema hakkame?”.

Jälle sain hingele pai

Mida on õnneks vaja? Ei rohkem ega vähem kui lastel hästi läheks. Jee! Preili Kaks on Aasta noor ajakirjanik 2011! Pildil meie Aasta noor ajakirjanik ja meie pere vaieldamatu Aasta isa.

The earth be filled with children

Täna on mul himu minna oma mälestustega tagasi nii umbes kakskümmend viis aastat.

Preili Üks andis esimest korda oma olemasolust aimu üsna ebameeldival hetkel. Osalesin 1986. aasta novembrikuus Noorte Õpetajate Nõukogu vabariikliku aktiivi kokkutulekul. Viru hotellis, kus meid majutati, oli lõunaosariiklasele ainulaadne võimalus Soome televisoonist vaadata missivalimisi, aga kuna kogu minu maailm pöörles ja tiirles, süda oli paha ja iiveldas, siis veetsin kogu õhtu horisontaalasendis. Kirusin noobli hotelli peent kööki ja sööki, aga paari nädala pärast sai selgeks, et toidu ning söömisega polnud sel südamepahal küll vähematki ühist – iiveldamine muutus igapäevaseks.

Kakskümmend viis aastat tagasi ei osanud keegi Nõukogude Eestis rasedustestidest veel unistadagi. Sestap seadsin sammud naistearsti juurde, kes tekkinud kahtlusi kinnitas. “Kas te soovite selle lapse alles jätta?” jahmatas valge kittel mind otsekohese küsimusega. Mul oli hooliv mees, kodu ja töö, ma armastasin ja olin armastatud. Ma oli selle aja kohta pere loomiseks täpselt õiges eas. Mis pagana pärast ei pidanud ma oma last tahtma?

Tegelikult valdasid mind kahetised tunded. Ma olin õnnelik, aga samas tekitas eesseisev elumuutus mus parasjagu hirmu, ebakindlust, kahtlusi ja segadust.

Olgu öeldud, et iiveldamine ja oksendamine saatsid mind truult kõik need üheksa pikka kuud. Kolmandaks raseduskuuks olin nii nõrgaks ja kõhnaks jäänud, et arst otsustas mind kümneks päevaks haiglasse kosuma saata.  Haiglas olles mõistsin ma ka arsti šokeerivat küsimust. Palatiga ühe koridori peal asus protseduuride tuba, kus rasedusi katkestati. Igal hommikul ootas seal suur kamp nukrate nägudega noorikuid. Polnud ka imestada. Tol ajal puudus koolis igasugune seksuaalkasvatus, rasedusvastaste vahendite valik oli pehmelt öeldes kesine ning tulemuseks oli, et abortide arv ületas mitmekordselt sünnituste arvu. Abordi tegemine ei maksnud midagi, aga abitute häälitsuste järgi, mis sest ruumist palatisse kostsid, polnud see tõenäoliselt kõige valutum (narkoosita) protseduur.

Mul oli varajane, vahepealne ja hiline rasedustoksikoos. Kuna mul midagi jätkuvalt sees ei seisnud ja kaalukõver tõusis grammihaaval, ennustas dr Allas, et tita, arvatavasti tüdruk,  on suhteliselt väikese sünnikaaluga.

16. augusti õhtul otsustasime minna Velvo ja Aimega peretuttavate juurde telekast poolakate kultussarja  Kaalul on rohkem kui elu vaatama. Päeval oli sadanud vihma, aga õhtu oli soe ja päikseline. Stanislaw Mikulski alias Hans Klossi osav spioniseerimine jäigi sel õhtul nägemata. Poolel teel said mu valged saapad vett täis – sünnitusveed tulid ära. Kuidas siis nii? “Mul on veel rohkem kui kümme päeva tähtajani aega,” proovisin enda õigustamiseks protesteerida. Me olime kõik kolmekesi ühtviisi kohkunud ja kogemusteta. Velvo tormas nagu tuulispask autot otsima, Aime jäi mind julgestama. “Kas sul on väga valus?” küsis ta murelikult, “Tahad sa pikali panna?” Ei, mul polnud valus ja lamada… Kuhu? Sinna samasse järve äärde murule? Ainult mu jalad olid märjad. Oodata ei tunud kaua, Velvo oleks võinud vist oma sprindiga rajooni ajarekordi lüüa.

Kodust ei olnud vaja muud kaasa võtta kui pass ja raseduskaart. Isiklikke asju haiglasse kaasa võtta polnud lubatud.

Põlvas paigutati mind pärast mõningasi kohustuslikke, kuid piinlikke protseduure eelsünnitustoa veninud reformvoodisse, selga sain roheliste Минздрав kirjadega ürbi. Ämmaemand andis sõbraliku soovituse: kuni võimalus, puhatake, aga mul, ullikesel, oli hirm, et magan oma lapse sünnituse maha. Oh, püha lihtsameelsust! Keskööl sain endale palatikaaslase – napilt kuueteistküneaastase  nooriku. Magama ma sel ööl ei jäänudki. Hommikul vahetuse üle võtnud ämmaemand, kuuldes vastuseks, et pole vigagi,  kortsutas kulmu ja tegi mulle süsti. “Stimuleerime pisut sünnitust,” selgitas ta. Ja paari tunni pärast torkis ta mind jälle… ja jälle. Krapist kõlava soovikontserdi lõpuni olid valud nagu hiilivad metsavennad, aga pärast seda läks ehe märul lahti. Valud muutusid aina tugevamaks ning valuhoogude vahe vähenes üha. Lõpuks oli kogu keha, varbaotstest juusteni üks suur valu. Ma olin magamata ööst väsinud, näljane ja janune. Suu niisutamiseks sain ämmaemandalt vaid niiske vatitupsu. Mu abitu katse – püsti tõusta – surus ämmaemand kohe maha. Sünnitaja pidi lamama! Mul on tagantjärele päris piinlik, aga ühel hetkel tahtis mõistus valust kaduda. Esmalt ma oigasin tasa, siis häälekamalt, valude tugevnedes läks ka häält rohkem vaja.  Ma vist kriiskasin ja huilgasin. Oh, kuidas ma oleksin tahtnud, et keegi muga räägiks, mind lohutaks, selga triigiks, lihtsalt kuulaks mu hädaldamist. Üksinduse, valu, väsimuse ja teadmatuse kombinatsioon oli talumatu. Vahepeal helises telefon, mitmed uudishimulikud tundsid huvi, kas olen sünnitanud. Ei olnud.

Pärast poolt viite läks ämmaemandal minuga korraga kiireks. Pärast lauale ronimist sikutas õde mulle jalga pikad rohelised sokid, grand finale oligi käeulatuses. Ma olin sünnituseks küps. Mu väike helesinine käekell näitas 17.08 kui ma kuulsin preili Ühe häälekest.  Roosa, vere ja võidega kaetud inimesehakatis lasi lahti oma esimese hädakisa. 46 cm ja 2900 grammi raske. Pisike tüdruk, täpselt nagu arst oli arvanud. Minu uhiuus roosa beebi!

Veerand sajandit tagasi polnud kommet panna laps pärast sündi ema rinnale. Last kaaluti, mõõdeti, pesti ja mähiti. Alles siis nägin esimest korda lähemalt puuhaluna teki sisse mässitud pundart. Ent ainult hetkeks, sest kohe peale seda viidi ta vastsündinute tuppa.

Pärast tunnikest sünnitustoas lebamist viidi mind palatisse. Ma olin uhke ja väga õnnelik. Öökapile oli keegi taldrikutäie tatraputru ja klaasi piima pannud. Tatrapuder pole kunagi olnud mu lemmikute hulgas, aga see kadus kui kerisele. Tõepoolest, oleksin tahtnud taldrikugi üle lakkuda. Siis vajusin unenägudeta, väga sügavasse unne.

Esimene pikem kohtumine toimus meil preili Ühega alles pool kaksteist – siis toodi ta esimest korda sööma. Kerisin väikese pambu tekist lahti, lugesin üle ta väikesed varbad ja sõrmed, aga muidugi ei osanud teda tagasi haluks pakkida. Muidugi sain selle eest titadetoa õelt paraja peapesu. “Last ei tohi teki seest välja võtta,” kurjustas ta.

Kurb oli see, et lapsi toodi emadele kohtumiseks- söötmiseks vaid kuus korda: 6.00, 9.30, 13.00, 16.30, 20.00 ja 23.30, iga kord vaid pooleks tunniks. Seda oli vähe, häbematult vähe.

Haiglasse jäime kaheksaks päevaks, sest preili Ühel tekkis titekollasus. Isa sai last näha  vaid aknast. Mis nägemine see oligi, ehk aimamine, et ta ikka olemas on. Olid ajad, olid majad, olid reeglid ja seadused.

Preili Kaks sündis nii nagu titad peaksid sündima. Hommikul haigalasse, 15.20  laps käes. Vahepeal lugesin Gogoli “Vii´d”, siis koogutasin natuke, et valu väikem oleks. Seekord oli kõik talutav. Aga kollane oli pärast sündi temagi. Preili Kaks ületas oma näitajatelt preili Ühte: 50 cm ja 3500 grammi. Täpselt nädala pärast saime koju.

Ühes on kõik emad vististi ühel nõul – kõik need vaevad ning valud kaovad mälust. Kõik need piinad on nende pisikeste imede nimel väärt kannatamist.

Teeb hingele pika pai

Preili Kaks on nüüd diplomeeritud ajakirjanik. Kummaline, aga ma olen sama väsinud ja sama õnnelik kui pärast sünnitamist.

Pärastlõuna Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumi valges saalis oli armas. Ei meenutanud konveierlõpupidu, vaid oli väga akadeemiline, kuid samas intiimne, emotsiooni- ja muljerikas. Ma olin puhevil ja kohevil nagu kana, kes on munaga maha saanud. Kogu linn oli noori keni inimesi täis.

Preili Ühe lõpupeoni jääb veel oodata – arstid valmivad pikki aastaid. Jajah, lapsed pole tomatid, mis paari kuuga küpseks kasvavad.

Till- till! Käes aprill!

Kindlasti on kõigil kuskil ajusopis mõni mälestus õnnestunud aprillinaljast – kas siis enda tehtud või ise tobedalt alt minemisest – narriks jäämisest. Viimased muidugi ei taha arusaadavatel põhjustel meeles püsida.

Üks suhteliselt veenev aprillinali on meeles 5. või 6. klassist. Orissaare keskkool vaevles ruumikitsikuses ja meid oli aastakeseks majutatud internaadi õppeklassi. Igapäevasel elul internaadis oli plusse ja miinuseid. Positiivseks küljeks oli see, et sööma minna oli lähedal – söökla asus internaadi keldrikorrusel ning võimlagi oli lähedal. Õpetajatel tuli vajalikud vahendid kaenlas meie juurde tulla. Kurb oli, et suhelda saime ainult klassikaaslastega omavahel, suure maja melu jäi meist liiga kaugele.

1. aprillil otsustasime oma armsale õpetajale- klassijuhatajale aprillinalja teha. Aga milline oleks tõepoolest usutav ja hea nali? Ma olen tähele pannud, et head mõtted tulevad siis, kui üles vaadata. Ja ennäe!, seal ta oligi – seinal Lidia Emilie Florentine Jansen ehk siis tuntud Lydia Koidula pilt rippumas.

Klassikaaslased võtsid ideest koheselt tuld. Kiiresti mindi välja akna alla väikeseid klaasikilde otsima. Kuulsa luuletaja portree tõsteti seinalt ettevaatlikult maha. Aga kuidas saada ette õnnetu nägu? Iga laps teab, mis juhtus, kui ema pesi pead ja seep juhtus silma minema. Nüüd tuli seebikübe silma äärde sokutada ilma nägu pesemata. Silmad hakkasid kipitama ja vett oli rohkemgi kui vaja…

Õpetaja mõistis ütlematagi, mis juhtunud oli. Kui ta tähelepanelikumalt uurinud oleks, siis märkanuks ta, et mõni kild on kahtlaselt kaarjas või meenutab tükki klaaspudelist. Aga emakeele ja kirjandusõpetajale läks sel hetkel korda vaid katkine Lydia ja kirjanikku mitte hinnata oskavad lapsed. Küllap talle tulid meelde Koidula surematud read: “Meil aia äärsel tänaval…”, “Mu isamaa on minu arm..” ja teised, sest muidu rõõmsameelse õpetaja nägu muutus nukralt tõsiseks. “Mürasite klassis, jah? Kas pilt ise jäi terveks?” küsimusele skandeeris klass: “Aprill!” ja mina oma seebinutuste silmadega tõstsin võidurõõmsalt terve pildi palge õpetaja poole.

Selline aprillinali minevikust siis.

Reedel küsisid mu vilkad sipelgad ühtäkki, kas nad võivad mulle seljamassaaži teha. Panid istuma ja umbes kuus pisikest kätt asus mu selga paitama- näpistama- siluma- mudima. Reetlikud krõpsud andsid tunnistust, et seal selja taga toimetati peale tervistava massaaži veel millegi muu kahtlasega. Tunni alguses sain püsti tõustes kohe aru, et seljale on lisandunud midagi, mis seal mitte teps olema ei peaks. Aga ma mängisin kihistava seltskonnaga kaasa. “Õpetaja, sul on kass seljal!” vihjasid kärsitumad. “Ei ole, tahate mulle aprillinalja teha,” raputasin pead. “Õpetaja, aga sul on tõepoolest kass seljal!” hüüdis nüüd terve klass. “Ma ei usu. Kust see kass mu seljale sai?” mängisin ikka uskumatut. Nüüd ei pidanud nad enam vastu, tulid ja näitlikustasid, et seljal oli tõepoolest kass. Oli ka viimane aeg, sest üks teibiriba oli väsinud ja suurte vurrude ja roheliste silmadega paberile püüdlikult maalitud kõuts püsis seljal kinni vaid ehku peal. Uskumatu, kui vähe on neile väikestele mutukatele rõõmuks vaja! See nende pisikene rõõm muutis endagi päeva pisut säravamaks.

Kevad murrab täie jõuga sisse. Väljas vuliseb, soliseb ja tilgub. Katuselt kukuvad perioodiliselt suured jääkamakad nagu maamürsud. Ilma aprillinaljata.

Doktor, armas, ütle mul’, mis haigust ma nüüd põen?

Ma usun, et paljudel minuealistel tulevad aeg- ajalt meelde lapsepõlve mänguasjad. Toona ei osanud unistadagi arvutimängudest, legodest, barbidest või pissivatest nukubeebidest. Mul oli kipsist jalgade, käte ja peaga, pehme keha ja lokkis pikkade tumedate juustega nukutüdruk Pille, jäik plastmassist värvitud juuksepiiriga poissnukk Peeter, valge pehme karvaga jänes Joosu, rohkesti lauamänge: Trilma, Reis ümber maailma, Tsirkus, Suusasõit. Mäletan, kuidas ma lunisin emalt, et ta ostaks mulle valge nukuserviisi, aga see jäi napi eelarve tõttu mu unistuseks. Tegus laps ei jäänud norutama. Paberist fantaasiarikka garderoobiga nukke oli mul terve kommikarbitäis. Joonistasin paberist taldrikud, noad, kahvlid ja lusikad, lisaks veel porgandid, kartulid ja kotletid ning need asendasid puuduvaid nukunõusid väga edukalt.

Mida me mängisime? Õues sai mängitud erinevad jooksumänge: värve, mädamuna, kapsapead, keerukuju, peitust ja trihvaad; hüppenööriga hüpatud ja keksu mängitud, korraldatud salakirjadega maastikumänge, vihmase ilmaga mängisime pliiatsi- paberimänge. Sauna tagant leidsime ühekordsete šampoonipadjakeste tühje pakendeid. Need olid sead, tühjad takjašampoonipudelid olid rohke piimaanniga lehmad – neid võis leida harva, sest pead pesti enamasti pesuseebiga. Aga maal elavatel peredel oligi laudas üks lehm, seega ei saanud ka laste mängus olla kulakluse jooni. Sigadele sai porist ja saepurust rammusat rokka segatud ning lehmadele värsket heina kakutud. Puukuuris oli aeg- ajalt noobel restoran avatud. Menüü oli üsna mitmekesine ja kiiresti improviseeritud roogade ooteaeg lühike. Head isu! Sööjad poetasid toidu viisakalt pakust laua kõrvale… ja tulid natukese aja pärast uuesti sööma. Poemängus oli lett vaat et luksuslikum kui päris poes: puupulkadest erineva jämeduse ja pikkusega vorstid, lumimarjadest kanamunad, graniitkividest lihakäntsakad, poriloigust toodud piim, umbrohust leitud köögivili, liivakastis valminud lai tordivalik… Kauplemine käis sireli- ja saarelehtedega ning raha juba jagus.

Pesuköögis sai mängitud kodu, kooli ja arsti, samas sai ette võetud nukuriiete totaalne pesupäev.

Vahel sai ise kirjutatud ja algeliselt köidetud raamatuid ning peetud tikutopsi abil kirjavahetust. Janne istus üleval toas, mina all õues, tikutoos liikus nööriga ülevalt alla ja alt üles. Kirjutatu oleks ju võinud ka hõigata, aga kirja saata ja saada oli vahvam.

Ja muidugi lugemine! Mitu korda nädalas jooksin ma üle õue raamatukokku ja tulin tagasi soliidse kuhja lasteraamatutega. Ma suutsin end niivõrd raamatusse “sisse lugeda”, et unustasin ümbritseva.

Vahel tundub, et elu on lapsed ära hellitanud ning laste fantaasia on rohkel mänguasjavalikul jäänud kängu. Kodudes valitseb tihti ahastamapanev mänguasjauputus. Aga mõnikord suudavad lapsed mind siiski rõõmsalt üllatada.

Mõned nädalad tagasi marssisid paar kaheksaaastast kratti mu klassi ja küsisid, kuidas tervis on. Üllatusin pärimisest: “Mis ta nüüd on, eks ole aastaid ka juba turjal…” Aga tulijad olid hakkamist täis: “Mõõdame kohe vererõhu ära ja kuulame südant!” Kärmelt kraamiti kotist lauale p ä r i s stetoskoop ja vererõhu mõõtmise aparaat. Oskusliku liigutusega kinnitati mansett käsivarrele. Erinevad mõõtmised kinnitasid, et mu tervis on rohkem, kui kehv: vererõhk 100/ 120, süda rütmist väljas. Sain (elektri)sinise lehe ja korralduse nädala lõpuni kodus püsida. Küsisin, mis järgmise päeva tundidest saab ja sain helde lubaduse: ärgu ma muretsegu, küllap nad selle ära korraldavad.

Enne kojuminekut panin sinise lehe ja tervisenäitudega paberi ülemuse lauale. Direktor naeris pikalt ja ütles, et nii sinist lehte näeb ta küll esimest korda, aga leht ei kehtivat – pitsatit pole… 😉

Vaheajast, hüpotenuusist, arvetest ja söödikutest

Vaheaeg läks kui nuusates! Rallisin koolituste deviisi all mööda Eestimaad ringi: palju toredaid kohtumisi, bussis/ autos läbitud kilomeetreid, õhtuks mõnus väsimus, suuhinged roostes ning varbad sissepoole nagu mööda pika maa sibanud usinal lülijalgsel. Kui lisada väike energiasüst mu kõhnale pangakontole ja rahulolutunne, siis vinguviiuli mängimiseks nagu põhjust pole.

Nüüd on kell keeratud ja selle tulemusena õhtudki valgemad. Lumi sulab ja kuskilt katuse äärelt kostub monotoonne sulamisheli, ikka tilk!, tilk!, tilk! Tunnen end enne magamajäämist nagu Gulagi arhipelaagi vang piinakambris. Lausa painaja. Juba tekib kinnisidee ronida nagu ämblikmees üles ja auguke plastiliiniga kinni toppida. Parim isolatsioon piinava tilkumise vastu on end kõrvuni teki sisse kerra tõmmata nagu rullbiskviit.

Viimane veerand kulgeb täis energiat ja optimismi vabariiklikuks tasemetööks valmistumise tähe all. Lapsed teevad tunni alguses haledad näod ja panevad ette, et näe, soe ilm, võiksime hoopis koos õue minna. Hö-höö, kes meist tasemetööd kirjutama peab, mina või teie? Nädalavahetusel toksisin õpiku 1. osa kokkuvõtet ja kordamisküsimusi, nüüd siis lihtsalt jalutame? Tunni keskel hakkab südametunnistus koputama: järsku olekski värskes õhus korrata tulemuslikum? Ja siis lõhkeb küsimusele: Kuidas nimetatakse maad ümbritsevat vesikesta? keskmise suurusega pomm: Kogu maad ümbritsevat vesikesta nimetatakse… ee.. hüpotenuusiks! Ei, seni kui loodusõpetuses leidub koht hüpotenuusile, kustub mu ind ning igasugused lahked jalutamised ja õuetunnid  jäävad edaspidiseks.

Vähene, mis konstantsena püsib, on erinevatesse postkastidesse (reaalne ja virtuaalne) maanduvad arved. Alles sai autokindlustust uuendatud, juba jälle uus arve maksta. Mõned arved sisaldavad sulaselgeid ähvardusi viiviste näol. Aga kirjastuselt ei tiksu arvele midagi, hoolimata kirjalikest kokkulepetest. Ja ma pole kahjuks väga räuskaja- tüüp. Aga arved pole ainsad, mis sisemise baromeetri rõhku tõstavad.

Pesu kuivama pannes märkan järjest sagedamini seal pesitsevaid pisikesi haavliauke. Eks neid ole ennegi siginenud, aga siis võtsin asja muretumalt. Üks lina, köögikäterätik, puuvillane öösärk või t- särk ees või taga! Ostame uue, vahetame vigased välja! Nüüd panevad need tillukesed täpid otsaesist kibrutama ja kurja vanduma. Tuleb meelde, kuidas vanaema aastaid pesu pesi. Trr- trr- trr pesu nühkides piki lainelist pesulauda, vahepeal majapidamisseepi peale ja jälle trr- trr- trr… Linad püsisid karged ja tugevad aastakümneid, vanaema käed olid pärast pesupäeva roosad ja pehmed. Nüüd osta valge pesu jaoks mõeldud pulbrit või värvilisele mõeldud varianti, pesu kulub ja vanub ühtemoodi kiiresti. Kas Suur Söödik elutseb pesupulbris või on hoopis süüdi pesumasin? Mis aitaks? Boikott pesumasinale ja -pulbritele ning pesulaud ja majapidamisseep taas pjedestaalile?

Seni, kuna kodus ei tegutse moepolitsei, saab mõne armsa (ja augulise) pesueseme veel viledamaks kanda.

Hmm, peavaludega on nagu karkakramängus: valutab, ei valuta, valutab, ei valuta…

Kevadpäike paneb silmi kissitama. Lindude eurovisioon on stardi saanud. Täna oli väljas juba 12 soojapügalat. See annab märku, et kevadkingad tuleb talvekõõmast puhtaks poleerida – sellise sulamise ja soojaga võib neid varsti- varsti vaja minna.