Halbadest harjumustest ja tagajärgedest

Uskumatu küll, aga pool sajandit tagasi lubas seadus emal oma vastsündinuga kodus olla napilt kolm kuud. Pärast seda pidi ema, selleks et tal tööstaaž ei katkeks, minema tööle ning beebi a) viidi lastesõime, b) jäi vanaema hoida (pensionile said vanaemad ju jääda juba 55- aastaselt). See tähendas, et kui ema kogu öö ei tegelenud hoolsalt rinnapiima järgmiseks päevaks väljalüpsmisega, hakkas seda kohemaid asendama pudelipiim. Pikast päkapikumütsi meenutavast torujast pruunist lutist sain ma ilmselt oma kõhu kiiresti täis, aga imemis- ja lähedusvajadust ei rahuldanud see tõenäoliselt mitte. Rõngasluttidest ei teatud meie ühiskonnas toona kahjuks midagi. Sestap tekkiski mul omapärane sõltuvussuhe – ma hakkasin regulaarselt pöialt imema. Parema käsi rusikasse surutud, pöial suus, vasaku käe nimetissõrm varmalt juukseid sasimas – see oli mu igapäevane magaminekuasend. Kui ma olin 3- 4- aastane, hakkas see olukord mu vanematele juba peavalu valmistama, sest ma ei imenud pöialt üksnes öösel, vaid pöial oli mul suus ka siis, kui ma olin kurb, pinges või üksik. Hoolimata meelitamisest, äraostmiskatsetest, rohketest võõrutuskampaaniatest (pöidla kinnisidumine või sellele sinepi ja pipra määrimine) ning pidevast aasimisest, ei krooninud ühtki ema, isa või memme ettevõtmist edu. Mu pöial nägi pidevalt niiskes keskkonnas viibimisest välja krobeline nagu kreeka pähkli koor. Koolilapsena hakkasin oma halba harjumust häbenema. Ja voila´- millalgi kaheteistkümnendal eluaastal ei tundnud ma äkki tarvidust näppu imeda. Muide, mul on vedanud: hoolimata ortodontide ja hambaarstide üheülbalistest hirmujuttudest ei ole mul ei pöial, esihambad ega lõualuu mitte põrmugi deformeerunud.

Minu kaksteist aastat kestnud pöial- suus staaž on köki- möki isakaru nikotiinikõrre imeja kolmekümneaastase staaži kõrval. Augustis otsustas, et nüüd on norm täis suitsetatud ja 2. septembri õhtul sai joonelt poolik suitsupakk ja pika teenistuskäiguga tuhatooski prügikasti visatud. Ehkki see protsess kulgeb vaevaliselt, ei ole ta siiani libastunud. Väike kalkulatsioon (pakk sigarette – 2.30, nädalas vähemalt 23 €, kuus umbes 100 €, aastas seega 1200 €) tõestas, et rahaline võit on käegakatsutav. Ent füüsilisest koormusest hoolimata on kolme kuuga lisandunud 10 lisakilo ning mu abikaasa näeb profiilis välja natukene nagu lapseootel mees. 😉 Kui nii edasi läheb, siis tuleb sigarettidest säästetud raha kasutada sihtotstarbeliselt ja kogu garderoob välja vahetada.

Jälle pool kilogrammi targem

Ma olen viimasel ajal tõepoolest laisk blogija. Aga mul on selleks ka niksis- naksis kena vabandus – aasta algus oli pehmelt öeldes närviline. Õnneks on tänaseks see tobe olukord lahenenud ning ma olen jälle ühe kogemuse võrra targem. Ja inimeste suhtes hulga umbusklikum.

Millalgi sügisel märkasin, et kaubamaja ühes klaasboksis võetakse vastu tellimusi õmblustöödeks. Kuna järgneva poole aasta jooksul oleme palutud paarile- kolmele üsna esinduslikule üritusele, aga masust tingitud kokkuhoidu olen teostanud eelkõige iseenda selga- jalga arvelt, siis otsustasin asja uurida. Saingi boksis töötava kena prouaga jutule. Ta uuris, missugusest materjalist kostüümi õmmelda plaanin lasta ning kuuldes, et kangas veel ostmata ja ausat ülestunnistust, et olen vilets otsustaja, pakkus ostmisel abi. Lisas, et see pole talle suur vaev, kuna käib igal nädalal nagunii kangapoes. Juba paari päeva pärast käisin kanganäidisele heakskiitu andmas. Novembri keskel tegin ka 50% töö tegemise ettemaksu ja maksin raha kostüümi materjali eest. O sancta simplicitas! Usaldasin teda sedavõrd, et isegi ei küsinud kangaste ostutšekki… Vahetasime telefoninumbreid leppisime kokku, et kuna mul enne kevadet kiiret pole, siis lähema kuu jooksul asub ta tööle.

Ühel õhtul loetud NäoRaamatu tuttava postitus pani mind ebalema: tegemist olevat Õmblejannaga, kelle töö ei kannatavat mingit kriitikat! Aga käik tuttavasse klaasboksi pani südame lausa valutama – seinal seisis vaid lakooniline teade, et firma on oma tegevuse lõpetanud! Lihtsameelse sinisilmana ootasin uue aastani telefonikõnet, millal ja kus mu tellimus edasi areneb või vähemalt infot, kuidas ja kust ma raha ja kangad tagasi saan. Kõnet aga ei tulnud ega tulnud. Lõpuks haarasin ise härjal sarvist ja valisin Õmblejanna numbri. Järgnev tõstis vererõhu ja adrenaliini taevastesse kõrgustesse – telefoninumber polnud enam kasutusel. Teinepool soovitas käega lüüa ja raha korstnasse kirjutada, aga mina otsustasin vähemalt üritada. Kogu makstud summa polnud ju mingi köku- möki kommiraha. Hakkasin nuhk Albertiks ning ennäe, mu aktiivset guugeldamist ja suhtlusportaalides surfamist saatiski edu. Leidsin proua Õmblejanna abikaasa telefoninumbri. Ent senised ebameeldivad üllatused olid edasistega võrreldes vaid pojukesed. Pr Õmblejanna abikaasa kuulas mind ära ja keeldus kategooriliselt uut numbrit andmast, teises kõnes sain kuulda, et pr Õmblejanna kavatseb mind ahistamise (loe: abikaasale helistamise) eest kohtusse kaevata. Olukord oli niivõrd irreaalne, et võttis lausa pikaks ajaks sõnatuks.

Paar sõpra arvasid, et kui ei aita ussi- või püssirohi, tuleb pöörduda Võsapetsi poole, aga mulle ei sobinud see mõte enese eksponeerimisest teles mitte üks teps. Pöördusin meie tarbijaid kaitsvasse ametisse ja ime- imekest, see mõjus! Pr Õmblejanna kiri teatas, et temagi võttis omakorda ühendust Tarbijakaitseametiga ning see leidvat, et kaebus on alusetu, lisaks olevat kangad tegelikkuses poole kallimad, kui arvel näidatud. No tere- tere! Kirjutasin vastu, et minu esinadaja palub, et pr Õmblejanna saadaks ostutšeki või kuupäeva ning kaupluse nime, kust kanga osteti. Ta teeb ostust väljavõtte ja selgitab, mis oli tegelikkuses ostu hind ja kas esitatud arve on üldse tõene. Selle peale saabus proua Õmblejannalt kiri*, milles ta teatas, et Te võite selle kaasuse tekitada, aga minu firma on makseraskustes ja mul ei ole teile kohe seda raha mitte kusagilt võtta. Mul on samuti olemas advokaat kes jälgib asjade kulgu ja vajadusel esindab firmat kohtus.

Aga asjade kulg oli prouat sedavõrd hirmutanud, et järgmisel päeval postitas ta järgmise kirja*: Ma ei ole tõesti nahaal ega püüa teid petta. Lihtsalt loodan, et see jääb meie vahele. Mu mees viskas meid sisuliselt tänavale. Pidin otsustama kuhu ma lähen kolme lapsega elama. Firmaga oli nii, et  ainult võlad ja ise panin koguaeg raha juurde. See et üürileandja silti maha ei võta on tema poolne sigadus. Mina olen kirjalikult tema poole pöördunud. Kuid kõik läheb hästi ja soovin teile kõike head. Leidsin ka õige kontonri ja saatsin teile raha ära. Et mõelge alati sellele kui rasketes oludes on tegelikult need kes võlgu jäävad ja kõik ei ole alati petised.

Jah, kangad ja raha sain lõppude lõpuks tagasi. Lisaks tundsin end juba veidi koletisena, kelle süül peab pere nüüd hädiselt kuuse all elama ja haljast sammalt näksima. Asi tundus lõpetatud… kuni Tarbijakaitseamet saatis mulle proua Õmblejanna neile saadetud kirja*: Tõepoolest käis klient meil ja tellis bleiseri ja seeliku ja topi. Pidi tulema novembri algul tagasi, kuid ei tulnud, kätte teda ka kuskilt ei saanud. Töötasin kuni 26.11.2011. Samuti olen kliendiga rääkinud telefoniteel ja kokkuleppinud kõiges, see, et ta selle teile üle andis on lihtsalt inetu temast.

Kuna firma jaoks olulised lepingud lõppesid siis ei saanud me enam jätkata. Telefoni numbri lõpetasin ära aasta algul majanduslikel põhjustel. Ja miks üürile andja meie silti maha ei võta, ei ole kahjuks minu süü. Mina olen palunud üürileandjal seda teha.Detsembri kuus kolisin ma teise Eestimaa otsa ja mul on väga raske neid asju sealt ajada. Kõik kangad on viidud ära  11.01.2012 ja üle antud. Mul on olemas tunnistaja. Kangad kahjuks maksid rohkem kui olid ettenähtud, kuid ma olen nõus hiljemalt 19.02.2012 rahad tagastama.Ettevõte on majandusraskustes ja me ei tegutse enam.

Vaat see kiri ajas mind tõepoolest kupla. Kena küll,

• makseraskustes firma on niivõrd helde, et märkis arvele ja kasseeris kanga hinna odavamalt kui see tegelikkuses oli;
• tema arvates boksile andja sigatses, kuna jättis rentniku kontaktnumbri seinale, et segaduses kliendid saaksid kuhugi helistada;
• vahetas kibekiiresti oma telefoninumbri, et hädalised teda kätte ei saaks;
• keelas mul abikaasal uut telefoninumbrit anda ja ähvardas tülitamise pärast kohtuga;
• helistas mulle varem, aga kui tegevuse lõpetas, mis ei saanud mind enam millegipärast kuskilt kätte;
• arve koostas novembri keskel, aga ootas mind novembri alguses tagasi.
• Ja lõpuks. Minust on inetu Tarbijakaitseameti poole pöörduda, aga tema näotust käitumisest ja katsest petta pole ridagi.

Heh, mu inimvihkamine ajas taas paar elujõulist võrsekest. Öeldaks, et targad õpivad teiste vigadest, rumalad iseenda omadest. Edaspidi kasutan teenendajat, kel on kolm usaldusväärset soovitajat, iseloomustus, täielik elulookirjeldus, kolm passipilti ja tervisetõend.

* Proua Õmblejanna kirjade kirjapilt muutmata kujul.

Kas teie plaksutate kempsus käsi?

Olen alati siiralt kadestanud inimesi, kel tarvitseb vaid üle õue jalutada ning nahk ongi kaetud kauni kuldpruuni jumega. Päevitunud inimene on lihtsalt ilusam: tselluliit ei tundu enam nii hirmuäratav ja hambadki tunduvad päevitunud näos mitu tooni heledamad.

Juba lapsepõlves pidi ema suveti alaliselt kombluspolitseinikku mängima ja pidevalt kontrollima, kas ma päikseliste ilmadega väljas piisavalt kaetud olen. Aga juhtus, et temagi silmi alati kõikjale ei jagunud. Mere ääres olles unustasin päikese ja aja. “Mere kutse oli tugevam,” ütelnuks selle peale Sipsik. Ja tagajärjed olid kohe käes. Neid piinavaid õhtuid, mil tulitavat veripunast nahka külmade kompresside ja hapukoorega jahutatud sai ning öid, kus ka kõige pehmemad linad liivapaberina tundusid ja iga kehaosa liigutamine valust oigama pani, ei unusta ma ilmselt kunagi.

Enne soojamaareise tegin pisut profülaktilist eeltööd ja ehmatasin oma kahkjat jumet ning rahakotti solaariumiga. Tundsin end seal kahe hõõguva plaadi vahel nagu särisev pihv hamburgeri vahel, seanssi iga kord minuti võrra pikendades. Kanaaridelt tulin tagasi päris jumekana. Niiluse tuuril polnud ilm päikese suhtes kitsi. Pärast sunnitud nädalast “lisapuhkust” Sharm el- Sheikis naersid lapsed kodudes, et õpetaja on päris must.

Pärast eelmise aasta sügisel MureMügara eemaldamist pani onkoloog mulle korduvalt südamele, et ma otsesest päevitamisest hoiduksin. Ma olen nahavähi riskigrupp. Muidugi ma pole mingi varjulill ega hämarikuliblikas – niidan muru, toimetan ja tegutsen Hilbal, aga päris siruli visata lauspäikese kätte ma siiski ei riski. Heh, olen kindel, et kui ma mere ääres päevitama hakkaksin, ruttaks Greenpeace´i aktivistid mind valgevaalaks pidades koheselt merre sikutama. 😉

Viimased nädalad on päevad nii päikeselised ning õhtud- ööd nii sametised, et magada tundub lausa ülekohus. Juba kella kolmest hakkan kella vaatama, sest linnud laulavad ja tuba on magamiseks liiga valge. Preili Kaks kaitses eile suurepäraselt oma ülikooli lõputöö  (hurraa!)ning on nüüd diplomeeritud ajakirjanik. Preili Üks maadleb veel viimaseid nädalaid oma isiklike neerukivide ja ülikoolis meditsiiniliste terminitega. Kahjuks ei küündi ta teadmised botaaniliste haigusteni, sest kahte mu armsatest noortest õunapuudest on tabanud viljapuu tüvevähk. Üks lõpetas kurvalt lõkkeasemel, teine võitleb oma elu eest. Paraku on noorel sihvakal tüvel asuv haavand nii päratu, tundub et see aasta jääb ka talle viimaseks, ehkki sõber Uno manitses mitte alla andma ja soovitas haavandile mässida kohaliku savi- sõnniku kompress. Selline rahvameditsiin siis. Igatahes ei saa öelda, et haigused käivad vaid mööda inimesi, jätkub neid ka kividele, kändudele ja nagu näha ka puudele.

Nüüd siis tänase postituse iseäraliku pealkirja juurde.

Pühapäeval niitsin taas Hilbal muru ja võitlesin sõna otseses mõttes vereimejatega. Kui sääsekublad kaovad reeglina järgmiseks päevaks, siis hobuste mõõtu parmud haukavad nii, et veri taga. Kõige hirmsamad on väikesed putukad, keda siinkandi rahvas tsämblasteks hüüab. Nende hammustamist ei pane esialgu tähelegi. Õhtul hakkab hammustada saanud koht sügelema, muutub punaseks ja paistetab üles. Lõpuks on tunne nagu oleksin rõugearmides leeprahaige. Paari päeva jagu sääskede, parmude ja põhjamaiste moskiitode söötmist oleks lõdvalt võinud ühe verepanga doonorikoguse verd kokku anda. Tolku polnud ei punasest ega rohelisest Offist. Ent neid väikeseid vampiire pole vaid väljas. Pärast uute korstende ehitamist ja ventilatsiooni puhastamist on nutikad sääsed leidnud pika ja vaevalise lennutrajektoori meie kempsu. Väike ruum on kujunenud pigem piinakambriks, sest näljastele emastele tiivulistele sobib suurepäraselt iga keha paljastatud paik toidulauaks. Sestap polegi vaja uurida, kas tualettruum on vaba või hõivatud, seda on plaksutamisest või siis selle puudumisest kuulda. Pisikese funktsionaalse ruumi tapeet on pidevatest pihta- põhjas tabamustest kaetud inetute punaste vereplekkidega, mille eemaldamine on tüütu ja aeganõudev.  Kõige tipuks oskavad nad osavalt nagu metsavennad edasi imbuda teistesse ruumidesse. Täna tõi Velvo putukavõrku ja perekondlik osavate käte klubi teipis ventilatsiooniava kinni. Nii et nüüd, sõbrad sääsed, tuleb teil ots ringi keerata ja tagasi orienteeruda!

Nüüd on teada, et selle maailmalõpu ennustamisega pandi pikalt puusse. Suvi on käes! Ehee, ma tean kedagi, kel on puhkuseni jäänud kõigest poolteist nädalat… 🙂

Elu on roosa ilma prillideta!

Täna ma usun teadvat, missuguseid häälitsusi tõi Homer Simpson vahetpidamata, hinge tõmbamata, pausideta kuuldavale, kui Marge oli ta valged särgid, püksid ja  sokid roosaks pesnud. Ma üritan üldkehtivatest ühiskondlikest normidest kinni pidada ning pean ennast üldjuhul viisakaks inimeseks, aga täna oli küll himu ropendada.

Ma olen väga metoodiline pesupesija: sorteerin, uurin silte ja pesupesemiseks sobivat temperatuuri, valin pesupulbreid. Aga suurest ettevaatlikusest hoolimata läheb vahel harva midagi väga nihu. Nüüd juba aasta jooksul teist korda.

Paluks trummipõrinat! Nüüd on meil roosakaslillad köögikardinad!  Niuts! Aga kuna positiivsuse lipp lehvib jätkuvalt kõrgel mastis, siis lohutan end võimalustega, et a) ehk kulub see iga pesuga heledamaks ning kaob lõpuks hoopis; b) pleegitab päike kardinaid; c) ehk pole väljast vaatajatel (võõrastesse akendesse polegi kena piiluda) – külalistel väga hea värvitunnetus või on neil vastupidi liiga arenenud maitsemeel ja nad leiavad, et saadud toon polegi mu sinises köögis halb. Järsku peaks mõned samas värvitoonis köögiaksesuaarid muretsema?

Oh. Tuleb välja, et mida vanem eit, seda roosam kleit kardin.

Mitu kuud on kvartalis?

Kuidas käitutakse võlgnikuga? On selge, et poest kaupa ausõna vastu, homme- maksan- ära, keegi ei anna. Samuti võid kindel olla, et kui jääd telefoni eest võlgu, jääb telefon peagi tummaks. Jäta Eesti Energiale maksmata, uskuge mind, peate hakkama saama elektrita. Taevakanali või internetiteenuse pakkuja jätab võlgniku pildita. SMS laenude maksmata jätjaile lendab selga inkassofirma. Aga kui firma on lihtinimesele võlgu?

Iga autoriga sõlmib kirjastus* pika ja keeruka lepingu, mille täielikuks arusaamiseks tuleb võhikul appi võtta vaat, et juriidiline nõustaja või ÕS. Ainulitsentsileping sätestab eesmärgi ja objekti, autori ja kirjastaja õigused ning kohustused, vaidluste lahendamise, vastutuse, Force Majeure (vääramatu jõud), lepingu jõustumise ja kehtivuse ning lõppsätted. Loed ja loed. Korduvalt.  Lõpuks on kõik selge kui seebivesi. Või vähemalt tundub, et on.

Pingutasin loominguliselt, nii et ninast peaaegu veri väljas: leping sai mitmes eksemplaris allkirjastatud, käsikirja saatsin paar nädalat enne tähtaega ära.

Tundus, et teos müüs nagu mühin. Eesti Kirjastuste Liidu avalik aruanne näitas, et asjast sai menuk – napilt viie kuuga sai müüdud 2988 eksemplari. Jaanuaris andsin üle  teise osa käsikirja.

Pool aastat valitses pangakontol väljaande tulu 0 kr. Esialgu olin rahulik – ega elu vaid rahalistest väärtustest koosne! Ei vingunud ega virisenud, aga pikem vaikus muutis lõpuks närviliseks. Järelpärimisele ei vastatud. Pisike putukas, mida sa tahad, sind lükkame lihtsalt maha. Ronid jälle, lükkame taas! Või siis ignoreerime, kaua sa ikka piuksuda jõuad, küll väsid. Kuidagi alandav on neid armetult väheseid kroone küsida, peale käia, kaubelda, lunida. Sa oled maalt ja hobusega ning seda antakse sulle selgelt tunda. Pärast pisikest rusikaga vibutamist tilkus arvele mingi summake ja raamatupidaja napp selgitus: 1. osa on müüdud on 2578 ühikut. Wow! Tundub, et müügiarv on järsku negatiivse noorenduskuuri läbinud. 410 eksemplari on haihtunud igavikku. Sellel supil kadus igasugune hea mekk.

Miks üldse lepinguid sõlmida, kui need on ühepoolseks täitmiseks? Ise küsin, ise vastan: selleks, et neid lehvikuks voltida ja tuult teha? Tulehakatuseks kaminasse?

Loen kirjastusega sõlmitud lepingut eest taha ja tagant ette ja veendun veel, et pole valesti aru saanud: 

• 6. 1. Kirjastus maksab autoritasu autorile kord kvartalis kvartaalsele kalendrile järgneva 30 päeva jooksul.

Siit tekib irooniline küsimus: mitu kuud on ikkagi kvartalis? Pangakonto seis näitab selgelt, et rohkem kui vanasti. Eelmine analoogiline “kvartal” kestis pool aastat, kirjadele- järelpärimistele ei vastatud. Lõpuks saabunud summa oli segane, konkreetse selgituseta ja oodatust väikesem.

Aasta alguses kirjutas kirjastuse juht ühes majanduslehes: “Maksetähtaegade ja võlgadega on nii ja naa. /…/ Meile kiputakse võlgu jääma ja oleme ise võlgu, sest töötame ikkagi sügavas kriisiolukorras.”

Nutta või naerda? Millega siis end kaitsta?

2.4. Autoritel on õigus nõuda kirjastajalt viivisetrahvi 0,1 % päevas tähtaegselt tasuma summast iga viivitatud kalendripäeva eest.
5.5. Teose juurde- ja kordustrükkide osas lepivad pooled täiendavalt kokku.

Au on uhke asi, aga seda potti või selga ei pane. 😦 Ja armast toimetajat, kellest maksed kuidagi ei sõltu, pole mõtet süüdistada. Kordustrükkidest teavitatud pole, läbimüügi andmed on hägused, maksed kaootilised. Mis edasi?  Hagiavaldus kohtule või kaebus tarbijakaitsesse?

Heh, ma astusin sellesama liimipaberile juba kolmandat korda… Loodetavasti viimast korda.

* Antud kirjastus oli 2009. aastal Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja koostatud ettevõtete jätkusuutlikkuse tabelis esimese 100 ettevõtte hulgas.

Seltsimehed õnnetud, kiirustage!

Meenus üks vana hea nõuanne neile, kes kurdavad, et elamispind on ahtake. Palun võtke oma kitsasse korterisse siga, kits ja kümme kana. Kui kaks nädalat pead- jalad koos elatud ja pudulojused lõpuks korterist välja kupatatud,on depressioon viuhti! kadunud ja ruumi rohkemgi kui perele vaja.

Mis on selle loo kohandatud moraal? Värska SPA- s on valgusteraapia bassein: soe vulisev vesi, mahe muusika ja palju päevavalgustuslampe. Lebotad seal paarkümmend minutit ja juba ongi enesetunne parem. Aga võiks ka vastupidi. Meie emotsioonid on meie tervise ja heaolu mõttes väga olulised. Eriti õnnetu olemise vastu aitaks tund- paar, isegi kolm niiskes, külmas ning pimedas ruumis konutamist. Kuskil krõbistavad hiired, põrandal hüppab ei- tea- kust talvekorterisse pugenud konn, laest rippuvatel niitidel langevad alla kaheksajalgsed hirmuäratavad ämblikud… Prr! Kui lõpuks vangist valgusesse ja sooja vabadusse lastakse – hoplaa!, vean kihla, et igaüks õhkab õnnest. Geniaalne plaan, eksole?

Mul on selline teraapiline ruum lõdva randmega välja pakkuda. Vundamendi soojustamine pidi meile kindlustama soojemad põrandad ja niiskuskindlama keldri. Kahjuks pole keldris kunagi niiskust (loe: vett) olnud nii palju kui sel aastal. Nuta või naera! Võib oletada, palju seda veel vihmase suvega sinna voolanud oleks. Ehk koguni väikese basseini jagu? Lugesin lehest prognoosi, et kartul minevat juba järgmisest kuust hinda. Sestap on sel sügisel vaja väärtuslikku talvekartulit vee eest kaitsta ja salvele topeltpõhi ehitada.

Aga- jah! Etteregistreerimine pimedas, külmas ja niiskes keldris heaolu emotsiooni saamiseks meilitsi ja telefoni teel. Ja mis peamine – kogu protseduur on p e a a e g u poolmuidu. 😉

Kaitstud: Algus Suure Pauguga

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Sõltuvussuhe läbi!

Väle, aga ablas veohobune sai l õ p u k s liisingult välja ostetud. Paar päeva hiljem saabus firmalt kirjalik kinnitus ning nagu muuseas ka meeldetuletus, et koos liisingulepingu lõppemisega saab otsa sõlmitud kütuse krediitkaardi kehtivus. Congratulations! Vabandust, aga kuidas saab lõppeda teenus, mida te pole mulle kunagi pakkunudki? Kena tõdeda, et pank suudab oma kliente jätkuvalt nöökida.

Veohobuse uue isikut tõendava dokumendi eest kasseeris ARK 900 raha. Mõtlesin, et kui juba laristamiseks läks, siis laseks teeninduses ka esitule ära vahetada – displei tuletas seda juba nädalakese meelde. Selle autol on lihtsa pirnikese vahetamine terve raketiteadus, aga teatavasti piirduvad minu tehnilised oskused tankimise ja kapotikaane avamisega. Selgus, et lampi oli vaja  taas lihtsalt hellalt keerata ja vasak esisilm lõigi eredalt särama. Jumal tänatud, et kõiki kolme kustunud lambikest olen juhtunud käima erinevates teenindustes üle keeramas, sest muidu arvaks sinistes tunkedes automehaanikud, et käin neid ahistamas. 😉

Tere tulemast!

Lahtiste uste (või õigemini avatud seinte) päevad on alanud. Kõik uksed koos piitadega on maha võetud, tarvitseb vaid korteriuksest välja astuda, kui kevadine loodus vaatab ning hingab oma värskuses otse vastu. Tasub õuest koridori pilk heita, kui üks osa mu üüratust jalatsikollektsioonist avaneb igale soovijale. Soovite uusi jalatseid? Pole probleemi, palun väga! Kingariiul on me pere erinevaid kingi, kummikuid, botaseid ja saapaid täis. Numbrivalik on küll pisut kasin, selline keskmise missi mõõtu. Proovimise mugavuse huvides võib istuda naabrimehe jalatsikapile.

Ah- jaa, veel meeldetuletuseks: abistav sinine kingalusikas on ninapidi rohelises kummikus.

Maailmal vaja on sinunimelist

Maailmas palju su tarvis uut on ja imelist.

Maailmas väga on tarvis last sinunimelist.

Kiirelt kasvad ja harjuda püüad iga maailma imega.

Elu ise sind endasse hüüab uue ILUSA NIMEGA…

Eelmisel nädalal sain tuleva õppeaasta 1. klassi õpilaste nimekirja. Nii palju ilusaid eesnimesid! See pani mõtlema, kuidas palju, väga palju aastaid tagasi üks toona v e e l pisike vastsündinud piiga endale nime sai.

Mul on alles õhevil, uhke ja ilmselt väga õnneliku isa kiri emale sünnitusmajja, milles ta varmalt peaaegu 48- aastat tagasi raporteeris: “… mis see loeb, et tüdruk, olen ikkagi väga rõõmus” (järelikult oodati siiski poissi) ning oli isegi õnneeufoorias nõus ämma soovitusel veel nimetule kodanikule Ene nimeks panema. Emale meeldinuks tütrele nimeks panna Epp, aga kuna varem oli üksmeelselt kokku lepitud, et poisile paneb nime ema, tüdrukule isa, siis kriipsutati Epp  nimekandidaatide hulgast maha. Ämma ehk siis minu vanaema pakutud nimevarianti tabas sama saatus – ühest Enest perekonnanime lõpus oli rohkem kui küll.

Kuldsetel kuuekümnendail olid popid nimed: Anneli, Tiina, Aime, Aili, Külli, Helle. Aga minu isa eelistas erilisemat ja vähem kasutuses olevat nime.

Isa oli käinud kinos vaatamas hingematvalt kaunist rohkete romantikakomponentidega rootsi filmi (“Kirju liblika suvi”, “Ühe liblika suvi” või midagi muud sellist – guugeldades ma vastet paraku ei leidnud) ja tahtis kogu südamest, et tema esmasündinu saaks peategelase auks nimeks Sibylle. Ilmselt lootis ta, et sellise nimega tütrest saab peategelase eeskujul kaunis, helesinises siidkleidis, rohkem hõljuv kui astuv blondide pikkade juustega hunnitu kaunitar (igatahes mitte mingi masajalgne brünett). Ma pole kindel, et toonane nõukogude perekonnaseisuamet oleks y- tähte nimes üleüldse aksepteerinud. Paraku ei saagi ma  seda kunagi teada, sest hoolimata kokkuleppest teadustas ema kategooriliselt, et Sibi- Illet või Illi- Kuku Sibit tema lapsest kunagi ei saa. Seega tõmmati ka see nimi maha. Hulgateooria Venni diagrammi joonistatuna jõuti ühisosale nime Sigrid osas. Olgu öeldud, et viis aastat hiljem sai sama, toona suhteliselt haruldase nime isa tädipoja tütar.

Ma olen oma nimega üldiselt rahul. Nimekaime tutvusringkonnas pole, aga Norras surnuaedades jalutades tundus, et see nimi on Skandinaavias läbi aegade suhteliselt populaarne (nt Sigrid Undset).

Meie suguvõsa vanemad tütred on omamoodi ära kaetatud. Juba viis põlve on pere vanim tütar sünnitanud kaks tütart, ilma eranditeta. Olles sugupuud uurides selle pisut ehmatava avastuse teinud, polnudki ma tütarde sündides väga üllatunud.

Ma olen alatu kadestanud neid, kes väidavad, et “laps lihtsalt oli selle nime nägu”. Minu lapsed olid sündides armsad klaari näoga titad, aga mingit nime ma nende näost küll kahjuks välja lugeda ei suutnud.

Suurt vaagimist- kaalumist nagu polnudki. Neil aegadel olid liitnimed ametlikult keelatud. Sandrale oleksin ma nimeks pannud Mirjam või Marii, aga Velvo valik jäi peale (valida siiski sain: Sandra versus Evelin). Üks hõimlane küll väitis, et sellise nimega last hakatakse Sandiks kutsuma, aga ütelge, kas on üldse nime, millest ei annaks midagi ebameeldivat tuletada? Laura tuli kuidagi loomuliku jätkuna (Laura versus Leila) – naiselik nimi, ilusa kõlaga ja kuidagi ajatu. Tundub, et ma tegin hea valiku, sest tüdrukud on ise rahul ning need nimed on tänini populaarsete nimede top- tabelis. Mulle ei meeldi nimed, mis lapsele sobivad, aga vanainimesele ei passi.  Killu, Lille, Merili, Kessu – armsad nimed, aga katsu kujutleda nii kutsumas kortsus palge ja kepiga käivat umbes kaheksakümmne kuue aastast memme?

Jah, eks lapsevanemate jaoks kõige olulisem nime juures on selle meeldivus neile endile, mis on ka päris loomulik. Tänapäeval on vist lapsele mõtekas panna nimi, mida ka laias maailmas lugeda- kirjutada- hääldada osataks. Seega vähem täpitähti ja veidraid hääldus- ja tõlkevariante pakkuvaid nimesid. Ent aeg- ajalt tuleb ette väga kummaliste nimedega lapsi. Ei oska hääldada ja kirjutama õppimiseks oleks vaja paaripäevast drilli. Mida ikkagi arvata eenimedest Gventin Riinus, Carola Trixibell, Airon Kindlus, Kerbel või Ceitlinitty?