Category Archives: jook

Veel kingitud hobusest

Standard

Kui palju läheb harjumiseks aega enne, kui mõne uue tehnilise vidina peale enam üllatunult “Ohhoo!” ei hüüa? Elu on näidanud, et napp nädalakene, mitte rohkem. Nüüdseks on me pere jõuludeks kingitud hobuse espressomasina võludega (vajuta ja joo) harjunud. Aga hinnaline asjaosaline ise on näidanud oma iseloomu ja pannud raha lugema.

Esialgu tundus asi lihtsamast lihtsam: täida vastav nõu kohviubadega ja suur mahuti veega, kui masin suvatseb ebaviisakalt punast keelt näidata, siis annab ta sellega märku, et kogumisanumaid (vedel ja paks kraam) on vaja tühjendada. Aga juba umbes kolm nädalat pärast esmakasutust hakkas masinal ootamatult põlema punane silm. Kasutusjuhendi kribukirjast selgus, et seade vajab puhastusprogrammi. Edasi läks asi huvitavaks. Ei mingit äädikat ega äädikapõhiseid tooteid! Meie masin on igavene tabletisõltlane (katlakivi eemaldusvahend – tootenumber 310451, puhastusvahend – tootenumber 310575). Esimesi karbis kokku 10, teisi 6 (kaks karbikest kokku täpselt 20 €).  Esimesed kaks puhastusaktsiooni läksid kärsitusest selgelt aia taha. Alustasin otsast peale – hooldusprogrammi läbiviimiseks on täpselt vaja näpuga järge vedada ja lülitada, vajutada pidevalt või keerata nuppe täpselt õiges järjekorras. Vastasel juhul sülitab masin tableti kogumisnõusse ja kogu tsirkus algab taas otsast peale. Kolmandal korral asendas pirtsakas masin oma punase tulukese rohelisega – protseduur oli lõpuks õnnestunud.

Ent rõõmu ei jätkunud kauaks. Vähem kui kolme nädala pärast säras häiriv punane silm taas. Huvitav, kas me vesi on tõepoolest nii kare või näitab kohvimasin iseloomu?

Enne espressomasina ajaarvamist tarvitasime umbes 1,5 kg ehk siis 3 poolekilost pakki kuus. Kaks joojat, tass- paar kummalegi hommikul, kuni kolm tassi pärast töölt tulekut. See hammustas eelarvest ligikaudu 12 €. Meie täisautomaatne espressomasin tarvitab vaid kohviube, purukohvi peale krimpsutab nina. Mingi loogika ütleb, et kohvioad peaksid olema odavamad kui jahvatatud vaakumpakendis kohv. Aga võta näpust, tegelikkuses selgub, et 100% Arabica oad on vähemalt kaks korda kallimad ning poolteise kilo asemel tõusis kohvi tarbimine kuus (põhjuseks vast seesama vajuta ja joo) hetkega kahele kilole. Kui nüüd masina krõbedale hinnale liita kohviubade, puhastusvahendite ja elekrikulu, siis ei sobigi enam küsida, miks kohvikutes- baarides tassike head rüübet niivõrd kallis on.

Heh, kiun, käun ja hala jätta! Kvaliteet ja mugavus maksavad ju ka midagi. Aga see matemaatika paneb mind taga igatsema aegu, mil kohv maitses kui vastik pruun mõru vedelik.

Тёплые поздравления!

Standard

Kõik mu sõbrad- tuttavad teavad, et ma ei salli iseenda sünnipäevi silmaotsaski! Asi pole niivõrd aastakese võrra vanemaks saamises või eelarves, vaid peole eelnevates ettevalmistustes. Kogu see planeerimine, lõikamine, hakkimine, viilutamine pole minu jaoks sugugi fun, vaid pikk ja painav protsess.

Aga teadjamad on pajatanud, et saaks ka palju lihtsamalt! Täna tuli meelde lugu, mis juhtus töökohal ammu enne “minu ajaarvamist”, aga mille otsesed osalised jumalakeeli vandusid, et iga pisiasi sest loost on sulatõsi.

Palju aastaid tagasi kutsus emand P  töökaaslased oma poolesaja- aasta juubelile. 50 on särav ja soliidne sünnipäev, sestap koguti ühiseks kingiks raha, naised panid juubelipeoks parimad hilbud selga, mehed sidusid hoolimata soojast suveõhtust lipsugi ette.

Sünnipäevalaps juhatas pärast pidulikku sissejuhatust külalised koduõue laua taha. Laual oli pudel igihaljast viina ja pitsid. Õhetav juubilar vabandas hetkeks, lippas hetkeks tuppa ja tuli tagasi… lillelise suhkrutoosiga. Seejärel kaksas ta eemalt laiutavalt rabarberilt peotäie rabarberivarsi ja tükeldas need kärmete liigutustega taldrikule parajateks pulkadeks. “Hea napsi peale hammustada,” selgitas ta jahmunud külalistele. Nii nad seal istusid. Viisakad inimesed: tõstsid pitse, kes rüüpas pisut, kes mekutas niisama moe pärast ja hammustasid sakuskaks suhkru sees sopsutatud hapukaid varretükke. Kes nüüd arvab, et pärast rohket c- vitamiinilaksu tuli puljong- pirukas, soe- ja külmlaud ning kohv- kook, siis need eksivad. Piduliste sõnutsi jäigi suhkrusse kastetud rabarber esimeseks, viimaseks ja ühtlasi ka ainsaks roaks.

Eile pidas mu naabrionu oma 70- juubelit. Oma ennasthävitava elustiili ja jõhkruse tõttu on ta kaotanud inimesed, kes temast suuremat hooliks. Mõned loppis nägudega topsivennad ongi kogu ta suhtlusringkond. Aga õnnitlemas oli neid igatahes kuulda- näha. Mulle tundus, et sünnipäevalaud oli terake teine kui aastate taguses loos, väikese erandiga – laual oli kõik sama, peale rabarberi ja suhkrutoosi.

Väike vastulause

Standard

Ma ei tea, milliste näitajate põhjal EL koostab oma erinevaid kokkuvõtvaid edetabeleid ja raporteid.

Viimastel nädalatel peame piinlikkusest punastama Eesti alkoholitarbimise pärast. 2. koht pole paha, aga selles kontekstis… Lõpptulemus põhjal tarbis keskmine Eesti elanik 2008. aastal 11,9 liitrit absoluutalkoholi. Kas peaksime minema nurka häbenema?

Ent mu mehepoolikul on asjale vastulause. Ta väidab, et EL- u paberimäärijatel pole eestlaste tavadest ja kommetest teada halli muhvigi. Kas antud raport arvestab, et meie emad langetavad tihti laste palavikku viinasokkidega? Et vanemad inimesed määrivad oma haigeid liigeseid viinaga? Et tihti tehakse viinakomressi valulikele jäsemetele? Et arvestatav hulk valget viina kulub surnute pesemiseks? Et üksjagu viina lõhutakse kukkumise või löömingute käigus või ajatakse lihtsalt koordineerimata liigutuste tõttu lauale/ maha? Rääkimata siis neist massilistest (kaunis)pudelitest, mis on baarikapis tolmumas või klaasi taga eksponeerimiseks? Meil on kodus statiividel kaks 3- liitrist pudelit Liviko Viru Valget ja me pole leidnud sobivat võimalust ja kohta, et neid avada. Lisaks vinnavad turistide hordid neile soodsa hinnaga alkoholi, mida nad siin ei jõudnud ära juua, õnnelikult koju kaasa ( tõsi, väidetavalt on maha arvutatud igale välisturistile kaasaostud 2,5 liitrit ning välisturistide tarbimine Eestis 0,6 liitrit). Aga ikkagi…

Ma ei usu, et  kõik kassid on öös mustad.

Joogieelistuste TOP 10

Standard

On üldteada, et vesi on elu. Inimese kehast suurema osa ehk ligi kaks kolmandikku kehakaalust moodustab vesi.

Täna otsustasin lahata oma omandatud joogieelistusi. Muidugi sõltub soov üht või teist jooki juua tujust ja kohast, seega pole nimekirja järjekord paremusest lähtudes.

Minu lemmikjoogid oleksid siis sellised:

  • Vaarikamoosi- tee. See on selline lapsepõlvest pärit nostalgiline jook. Viljandis vanaema juure olles jõin hommikuti alati AINULT vanaema hoidistatud aedvaarika moosivett: õrnad heledad vaarikahelbed hõljumas kuumas vees; eriti mõnus oli tassi viimane suutäis – tihked vaarikaseemned, mis hammaste vahele jäid ja mille hiljem keelega pika urgitsemise peale kätte sain. Moosivee magusust sai tahtmise korral juurde tempida moosi lisamisega.
  • Cafe latte – see jook pole just pikaaegne lemmik. Latte lembus sai alguse Gran Canarial. siin pakutav latte pole kahjuks alati hea, aga on ka rõõmsaid hea joogi äratundmishetki: kõrges klaastassis piimaga kohv suure vahustatud piimamütsiga, millele on raputatud pisut kakaod ja tuhksuhkrut. Väga pehme maitsega!
  • Külm keefir – igasuguse prae kõrvale parim (ja tervislikum) jook!
  • Ploomimahl – vähemalt minu meelest kõigi mahlade kuningas.
  • Külm šampus (või jook, mida me ekslikult šampuseks kutsume) – eriti mitte eriti täis kõhuga ja kuuma ilmaga. See pole alp edevus, aga värsked magusad maasikad sobivad tõesti selle  kõrvale kuninglikult.
  • Valge viin (Velvo väidab, et Saaremaa viin on parim, aga kuna ma pole ise suurem asjatundja, jääb mul temaga vaid nõustuda) Sprite´iga (suhtes 1/3 ja 2/3). Selle seguga tuleb olla ettevaatlik, sest alkoholimekk kaob ära ja tarbimise – liialdamise piir muutub mittetajutavaks …
  • Tavaline purutee piimaga. Selle inglasliku joogiharjumause omandasin lapsi imetades; räägiti, et piimaga tee tekitavat rohkelt rinnapiima (kahjuks minu puhul ei toiminud), aga armastus selle joogi vastu jäi.
  • Kruusitäis kuuma kanget suhkruta Löfbergs Lila kohvi. Me oleme antud margitruud olnud juba aastaid. Ma võin väga hommikuti magada tahta, aga kui magamistuppa värsket kohvilõhna kandub, ei saa ma kiusatusele vastu ja lähen joon tubli kruusitäie.
  • A. Le Coq´i naistekas Rose´– paras lahja marjamaitseline janukustutaja, just parajas mahus. Mehed arvavad, et see on õlle mõnitamine, aga mulle meeldib. Pole kange ega liiga magus.
  • A. Le Coq´i Gin Long Drink grapefruit. Aga juua tuleb ainult pudelist – klaasi valamisel läheb mingi maitsenüanss kaduma.

Lugesin oma nimekirja üle ja avastasin, et pisut vähem kui pooled sisaldavad joovastavaid kraade… 😦 Lohutuseks võin öelda, et ma ei ole veinisõber, veini juues muutun kohutavalt uniseks. Igasugune kogus mistahes likööri tekitab mul järgmisel päeval peavalu… Ka võiksid konjak ja viski joogikaardilt puududa.

* Kahjuks ei saa siia nimekirja lisada kraanivett – meie kohalik kraanivesi on viimasel ajal üha vastikuma maitsega, toidu tegemiseks see sobib, aga joomiseks oleme ta asendanud mineraalveega (Värska originaal).