Ilm on hukas!

Olen kuidagi tahtmatult sellesse blogisse selle seitsme aasta jooksul üles tähendanud ilma vingerpussid.

Veel aprillis, kui termomeeter kaugelt üle kahekümne soojakraadi näitas, tõotati vaat et sajandi suve: päiselist, kõrvetavat ja kuiva. Paraku hakkas ilm juba mais (väikeste eranditega) vinduma. Ei sadanud, aga oli üsna jahe ja tuuline. Eile aga keeras hr Ilmataat hoopis üle võlli. Sooja oli napilt 5°C (tänu põhjatuulele tajutav temperatuur ilmajaama andmetel vaid 2°C), sadas vaheldumisi vihma, rahet, lörtsi ja lund.

Ise küsin, ise vastan. – On teada, et inimese keha põhitemperatuuri säilitamiseks peab õhusoojus olema laiades piirides 17–30 °C. Väljaspool mainitud vahemikku pole inimese heaolu tagatud. Kuidas tagada komfort, kui kodu on külm nagu kelder ja kütteperiood on lõppenud? – Tuleb üles otsida kasukas, karupüksid, käpikud ja karvamüts.

Leidsin Näoraamatust ühe Sweet home’i tabava pildi.

Jah, tõepoolest miks?

Ilm on hukas

Minu jaoks on suve teise poolde astumise selgeks märgiks maja otsas kasvava kase valminud imekerged seemned, mis avatud aknaäärest tasahilju elamisse poetuvad. Saabuvat sügist tuletavad meelde ka ereda värvi omandanud pihlakobarad, hahkjaks muutunud vili ja ritsikate järjest häälekam siristamine. Ja tegelikult on kõige selle juures irooniline, et õiget suve pole tegelikult nagu olnudki. Maikuus rääkis ilmajaam, et soe saabub juunis. Juunis teatati, et õige suvi tuleb me õuele alles pärast jaanipäeva. Aga taas muutsid ilmatargad meelt ning nüüd kuulutati, et õieti tegid need, kes puhkuse on otsustanud juulis välja võtta – siis on ilmad tõesti suvised. Nüüd, mil juuli on selline poolpidune: suhteliselt jahe, tuuline ja vihmane, lugesin uut prognoosi – augustis on oodata lõpuks seda kauaoodatud suve.

Viimased kaks suve on meid ära rikkunud ja liialt pirtsakateks muutnud, mis muud. Aga augustis võiks see suvi tõepoolest kohale jõuda, olgu siis kuu esimeseks nädalakski. Sest siis võtame me oma Tiugu ja kandle Airi ja Uno ning sõidame Narva- Jõesuusse mere äärde puhkama.

Selline sügis siis

Selle aasta sügis on ebaharilikult soe ja kaunis.

Enamus puid on lehed selleks aastaks seljast heitnud, vaid kask ja tamm hoiavad visalt oma kollakaspruuni lehekrooni, mõnel vahtral on üksikutel okstel kuldkollased lehesalgud. Aga meie maja ees kasvab pärn, mis on kangekaelselt lehes. Roheline võra on küll pisut soojema tooni omandanud, ent puu alune on jätkuvalt lehetu. Jonnakas või arenguhälbega?

Enamasti on septembri lõpus ja oktoobri alguses esimene öökülm lillepeenra värvid tuhmiks muutnud. Sel aastal oli esimene tõsisem öökülm alles eile öösel. Aga külma sõrmed jäid seekord vist töntsiks. Koolimaja esine on lustakalt lillekirev.

Mutt lükkab igaks hommikuks uusi mullakühme ja rõdul ukerdab uimane herilane. Sel aastal siis selline sügis.

Traditsioonilistel teemadel

Hei hopsti!

Suhteliselt närviline, rahutu ning töine septembrikuu alguse lainepikkus on nüüdseks üle elatud. Tänaseks on tunniplaan ja argirutiin paika loksunud ja isegi varahommikused ärkamised pole enam nii vaevalised. Eks ole neid kooli alguseid olnud ka juba üksjagu, nii et harjutamiseks ja harjumiseks on aega olnud.

Viimasel ajal juhtun oma blogisse millegipärast üha harvem. Lihtsalt elu kulgeb liiga tavapärast trampliini pidi ja lihtsalt kribada kirjutamise pärast pole kah mõtet. Aga kui millestki muust rääkida/ kirjutada pole, päästavad alati kaks igihaljast ning ajatut teemat – tervis ja ilm. Eks tuleb tänagi sama kesiselt läbi ajada.

Nüüdseks olen rohkem kui paar nädalat vaat, et polikliiniku stammkunde olnud. Palun mitte mingit hingematvat kaastunnet! Ma ei tunne end sugugi põdura ega viletsana, olen terve nagu purikas!  Aga nagu ma juba kirjutasin, avastas perearst, et mu isiklik toimik on suhteliselt “kõrge vanuse” kohta liiga õbluke ning suunas mind erinevate arstide juurde sisemaailma avastama. Ega ma palju vastu puigelnudki, seda enam, et töökoht on aastakümneid mu eest tervisekindlustust maksnud, nii et hingeliseks profülaktikaks läbin selle kadalipu.

Gastroskoopiat tehes veendusin, et tsirkuses mõõganeelajana tööd ma tõenäoliselt ei saaks. Pealtvaatajad jookseksid inetuid krooksuv- öökivaid häälitsusi kuuldes laiali ning pärast mu etteastet oleks rohkelt koristamist. Protseduur pole kaugeltki nii hirmus nagu seda erinevates foorumistes kirjeldatakse, end teist korda seda läbi teha siiski ei soovi. Umbes kaks minutit otsatut abitust, mil keha toimib sinu soovidest ja tahtmistest küsimata sootuks omasoodu.

Eelmisel nädalal tulin polikliinikust tagasi suu peas nagu kapsaraud. Ma võin küll väliselt sarnaneda tüüpilise Tori tõugu masaja tõuhobusega, aga ultraheli tuvastas, et seespidiselt olen ma igati väga kaunis inimene: kõhunääre normaalse suuruse ja struktuuriga, sapipõis kaunilt pirnikujuline, sisaldis kajavaba (mis see ka iganes ei tähendaks), sapiteed laienemiseta, maks, põrn ja neerud  normaalse suuruse ja struktuuriga. Loen ja imestan, missugune kaunis ja harmooniline siseelu mul on. Nüüd tuleb veel oodata ära tulemused laborist, et veenduda – minu ainus puudus on mõnikümmend ülekilo.

Aga ilm on sügiseselt tujukas. Pole uut siin päikese all! Taevas võib naeratada päike, aga kümme minutit hiljem ladistab sadada. Kodu on rõske ja jahe, aga kuna meil enam oma voli kütmiseks pole, siis tuleb oodata, mil ülemused kütteperioodi alguseks loa annavad.

Maitse asi

Isegi siilile on selge, et suve selgroog on selleks aastaks murtud. Kombainid müttavad põllul, linnulaul on juba pikemat aega asendunud tirtsude ja ritsikate saagimisega ning pihlamarjad punavad juba puus. Termomeeteri punane niit on viimased nädalad päeva nagu kleebitud kolmekümne soojuspügala ligi.  Viimaste paari aasta ilma võiks tulevasteks aastateks kopeerida- kleepida. Siin- seal möllab äike ja sajab, aga meil pole juba paar nädalat tilkagi taevast alla tulnud. Laupäeva öösel tulime onu juurest Raplamaalt. Kosel parkisime auto tee äärde, sest vihmasadu oli niivõrd intensiivne, et kojamehed jäid pühkimisega ilmselgelt hätta. Teed polnud näha ja edasi sõita olnuks liiga riskantne. Tartus ei sadanud, aga tee äärsed loigud andsid märki, et vihma oli sealgi tulnud. Koduvalla teed olid tolmused ja kuivad. Ei oskagi öelda, kas siin elavad patused või pühakud. Maitse üle ei vaielda! Kellele ei meeldi, istugu keldris, aga mulle igatahes see kuum ja kuiv ilm sobib!

P. S.  Parema käe sõrmeotsad on kuumade kurgipurkide tõstmisest hetkel tundetud. Kokku tänaseks 43 purki – pole paha…

 

Elo põh’apuulkeräl

Me oleme ühed tänamatud virisejad nagu see eit sealt vanast Puškini “Kuldkalakese” muinasjutust: kõigepealt vaja tervet pesupali, siis paremat hütti, siis suuremat häärberit, palun uhkeks mõisaprouaks, valitsevaks tsaarinnaks ja kui vähegi võimalik, palun kõikvõimsaks Jumalaks eneseks! Suur tükk ajab ikka suu lõhki! Olgem ausad, meile ei sobi ükski ilm. Suved on liiga kuivad või liiga vihmased, liiga kuumad või liiga külmad, sügisel tuleb liiga ruttu lumi maha või püsib pori ja pimedus tekitab kaamost, kevaded on liiga jahedad või siis vastupidi – liiga soojad, kõik õitseb hetkega ning lilleilu on lühikeseks ajaks. Alles paar aastat tagasi olid ninad vingus, et korralikke talvesid enam ei ole ega ilmselt ka tule. Vaat, et kus vanasti olid hanged kurguni ja pakane paukus. Nüüd on teine tali nagu kord ja kohus: parimais paikades kõrguvad kuni kolmemeetrised lumevallid, on tuisku, on külma… Hallo! Me elame ju põhjapoolkeral! Ja kuna ma ei tööta metsamehe, traumapunkti arsti, päästeteenistuja, mõne liikuri elukutselise juhi või omavalitsuse pearaamatupidajana, kes hommikust õhtuni peab nuputama, kuidas kasvavate lumelükkamis- ja äravedamiskuludega toime tulla, seni kui mul on elekter, vesi ning soe elu- ja tööruum, ei ole ma nõus loobuma millimeetristki allasadanud lumest.

Mulle tänavune talv meeldib!

Viimaste nädalate ilmale mõeldes *

Las tulla appi laps ja mees.

Kõik topsikud, kus värvid sees,

me seame siia ritta.

Ei ole mõtet halada.

Kui kõik siin kokku valada,

siis saame nagu vaja,

hea silmarahustaja. 

 

Ning meister nõu viis jõusse –

kõik kallas ühte nõusse.

Ja siis täis sai tõhus toos,

kõik põhivärvid olid koos,

käis naer tal üle palge:

nõus oli puhas valge.

…

Töö käis ja pintsel kihutas

ja äkki – pilvi pihutas

ning viskas tiire taeva all,

kui oleks tuli karvus tal.

Ja vaata – pehme, kohevil

kui udusulg,

kui lambavill –

eks valgest pilvest lange

suur valge lumi hange.

 

Täis lund said vaatajate peod

ja värvimeistri imeteod

kõik lumi kinni kattis

ja valge alla mattis.

Just nagu soovis mõni mees,

kõik saigi valgeks silme ees,

just nagu poleks päeva – ööd

suur värval üldse teinud tööd.

Ja meister naeris: “Olgu nii!

Need, kes ei taha värve,

nüüd kuni suure sulani

las rahustavad närve!”

Väljas on imeilus talveilm. Väljas sajab tasast lund nagu praegu blogi taustal. Kõik on väga valge – puhakem siis erksatest värvidest närve.

* Ellen Niit “Suur maalritöö”

Talv tuleb ikka ootamatult…

Hetkel võiks laulda rõõmsalt lastelaulukest: Sa- jab lund ju- ba ter- ve tund…

Aga homme hommikul võiks ilmselt deklameerida Julius Oro lasteluuletust: Aknast õue vaatab Mati, õues ilm nii imelik. Maa on täis kui valget vatti, kask on härmas habemik…

Väljas sajab tõepoolest ja maa on juba valge. Suu küll loeb ja laulab, aga süda muretseb. Mu raudsel ratsul on ikka veel suvetossud jalas. 😦 

Sügisene traali-vaali

Viimane nädal on lausa tormanud.

Ei pea just eriline prohvet või hiromant olema mõistmaks, et suurem osa sügisest on alati vihmane ning nukker ja vinguda pole mingit mõtet. Laupäev ja pühapäev möödusid seevastu rõõmsama alatooniga, oli selline jalgupidi sügisestes lehtedes sahistamise päev: sooja peaaegu 20 kraadi, päikesel lai naeratus näol. Porgandid said üles võetud – parajalt pirakas kastitäis. Kasvuhoone rookisin kurgi- ja tomatitaimedest puhtaks.

Kamandasin Sandra ja Velvo pidulikult esimest õunasaaki koristama. End kae, kus jama! See saak jäi meist sel aastal koristamata. Kaks esimest õuna olid kadunud. Tõenäoliselt olid kitsed meist ette jõudnud.

Pesumasin tegi reedel äkitselt plõksti! ja keeldus edasi töötamast. Oleks võinud ju talle veel ühe võimaluse anda ning elundidoonorlust pakkuda, aga kuna ta oli jõudnud häbematult väärikasse ikka, siis viisime ta väljateenitud vanaduspuhkusele… kuhugi jäätmekogumisjaama nurka. See tähendas koheselt planeerimatut väljaminekut, sest elu pesumasinata tundub võimatu. Esmaspäeval toimus aktsioon uus pesumasin. Kodutehnika kaupluses püüdsid müüjad üksteise võidu pakkuda odavamaid isendeid, kuni neile selgitasin, et tähtis pole niivõrd hind kui kvaliteet ja tehnilised näitajad: pöörete hulk, pesu mahutuvus, energiaklass ning pesumasina mõõdud. Lõpuks leidsime selle “oma”. Kui ma kassasse maksma läksin, patsutas müüja meid verbaalselt: “Olite nii sõbralikud ostjad, teeksin teile 5 % allahindlust, kui sobib?” Very nice, mis mul ikka saab selle vastu olla? 😉 Selliseid armsaid üllatusi ei tule just iga päev ette, eksole.

Olen oma asjadele üldiselt suhteliselt lojaalne. Aga üks kumm, mida kuidagi ja kuhugi edasi venitada ei andnud, oli madrats. Kümmekond aastat meid teeninud, oleks ta kindlasti teise sama palju usinalt oma pehmust pakkunud, aga magamistoa rõskus kattis ta mustja hallituskorraga. Jajah, võib vaid oletada palju hallitusseente nähtamatuid eoseid me ööst- öösse oleme sisse hinganud…

Suvel sai meedias rohkelt reklaamitud madrats tellitud. Tõenäoliselt oleks võinud mööblipoest palju odavamalt saada, aga peibutiseks osutus lubadus: Meie madrats pakub kaitset tolmulestade, hallituse ja bakterite vastu. Esmaspäeval läks rahaga selgelt laristamiseks, sest lisaks sunnitud pesumasina ostule saabus ka madrats. “Nii õhuke!” imestasin ma, kui kuller pika rulli üle ukse ulatas. “Ei ole õhuke. Pakite kilest lahti, läheb kohevaks. See on vaakumpakend,” lohutas kuller. Ei paisunud suurt midagi, kui siis ehk pisut. Aga jahmuma võttis kaaskiri, kus paluti niisketes ruumides madratsit sageli tuulutada. Hmm, niisiis pole see siiski hallituskindel?

Juba esimesel proovimisel selgus, et hoogse voodisse paiskumise võib ära unustada. Kui vana madrats võttis varmalt magaja kehakuju, siis uus säilitas kangekaelselt oma algse vormi – sõna ortopeediline sai praktiliselt kogetud. Hommikul oli ärkamine nagu mullu ja muiste. Ei mingit lubatud energiatulva. Nüüd pole muud, kui ohata: vana inimene, aga varsa aru! Kas pole juba targaks saanud, et reklaam on k õ i g e s t reklaam.

Jooksupolka

Kõlakad minu enneaegsest surmast on taas ilmselge liialdus! Lihtsalt elu on viimasel paaril nädalal nagu vana tuntud eesti rahvatants. Ikka jookse- jookse- hüppa ja siis jälle keeruta, jookse ja hüppa. Püüdsin küll uue kuu  tulekut kalendrilehe keeramata jätmisega eirata, aga siiski ei muuda see olematuks fakti, et käes on augusti lõpp ja kooli alguseni on täpselt üks nädal.

Nojah. Viimased nädalad on otsekui pärituulest kantud ja kiirusest kruvitud! Sai koolitustel käidud ja ise koolitatud, külalisi võõrustatud ja ise külas käidud. Neljapäeval koolitasin nagu tolmas turbokäigul 8 tundi ühtejutti ja ma olen päris kindel, et pärast lonksu mineraalvett kostis suust kuuma kerise hääl: tššš… Hoolimata koolitusfirma lahkest pealinna hotellipakkumisest ööbisin eksonunaise pool ja veendusin, et ta on kordades hullem puhtsusefriik, kui mina oma parimatel päevadel olen olnud. Eh, kraanikausi kuivatamine – see on alles tase! Tagasi tulles tundus iseoma kodu nagu batsillide emalaev. Aga muidu oli igati lahe: lobisesime poole ööni, on üllatav, kuidas seitsmekümnendates daam võib nii nooruslik ja vitaalne olla.

Meie riigi suurel pühal pidasin kinni iseendale antud ausõnast ja ei loobunud kogu päev öösärgist. Hõljusin roosas übernummis riideesemes kogu päev ringi, kui ma just ei pikutanud.  Üks patuke on ka hingel. Meesisend tõi pühapäeva õhtul koduõlut (Joo, joo, tal pole kraade ollagi, sai seekord selline kehvake, aga hea janukustutaja!). Mekkisin, maitsesin, rüüpasin, lonksasin, nautisin… Esmaspäeva hommikul tuli tunnistada, et ega ta nii lahja olnudki. Hõk! Pea valutas ja suu kuivas… Hiljuti kuulutas President sõnavõistluse, mille eesmärgiks on aidata kaasa eesti keele väljendusvõime avardamisele. Teiste hulgas otsitakse uusi vasteid sõnadele direktiiv, poliitika ja infrastruktuur, aga kahjuks pole pakutud muutmist vajavate keelendite või mõistete hulgas sõna pohmell – esmaspäeval tajusin selgelt, kuidas nii ahastamapanev enesetunne vajaks paremat mõistet.

Tegelikult on kange tahtmine 2010. aasta mäletamiseks kuhugi visuaalselt kraapida – igas mõttes superlatiivne aasta. Algas paksu lume ja härmatisega, siis suveööd ja -päevad täis  subtroopilis- parasvöötmelist kuumust, nii et kui panna õlis kartulid hommikul pannil murule, on nad õhtuks mõnusalt praetud; paar laussadu – vihma kallas nii hoogsalt, et peatasin auto teeveerde ja lihtsalt ootasin, sest hoolimata kojameeste hüperaktiivsest vehkimisest polnud teed praktiliselt näha, siis imelised äikesepäevad, kus üks piksenool ei malda oodata teie kadumist, taevaalune on sähvimisest valge, ning lõpuks paar marulist tormi, mille tagajärjel pikad sihvakad männid metsas nagu murtud pliiatsid välja nägid. Tundub, et enamus kaaskondseid on unustanud need vihmaselt vinduvad suved lähiminevikust ja nendivad, et kokkuvõttes oli ikkagi liiga kuum, aga mina nautisin küll selle suve igat grammi ja sentimeetrit.

Aasta pole veel kaugeltki läbi. Halleluuja! Huvitav, milliseid üllatusi sügis pakub?