Töökoht tsirkusesse?

Ma olen sest vist juba kirjutanud, et olen s i i a n i suhteliselt terve inimene. Mõned nibin- nabin külmetused, pisikesed mädavillid varvastel, muremügarad turjal või harv peavalu… Viimasel vastuvõtul nentis perearst, et mu isiklik toimik on vanuse kohta sobimatult õhuke – napilt paar lehekest. Tarvitses vaid nimetada, et alates märtsist on mul kõhus alaliselt nüri ja tuim valu, sain nagu nipsti suunamiskirja gastroskoopiasse ehk siis rahvakeeli seletatult tuleb mul minna mõõka neelama. Öäk!

Kui peab, siis peab. Aga tuleb tunnistada, et juba sellele mõtlemine tekitab minestamiseelse tunde: palun piserdage, ma ei toibu niipea! Preili Üks ja erinevad foorumid ei teinud ka oma teadmiste- hirmujuttudega asja kergemaks.

Hee, kui ma nüüd neljapäeval ellu jään, võiksin lõdvalt minna kandideerida  tsirkusesse …mõõganeelajaks. 😉

Muremügarad

Olen sageli mõelnud, mis ajendab inimesi bogima? Ilmselt on igaühel oma motiivid ja eesmärgid: ühed tahavad maailmale kuulutada oma mõtteid, lisades intrigeerivad teemaarendusi ning kogudes ambitsioonikate väljaütlemistega klikke ja kommentaare, mõni kasutab blogi virtuaalse sõbrana, kellega mured- rõõmud jagada, võib- olla on õigus muusikakriitikul, kes võrdleb blogimist psühhiaatridiivaniga, kust pärast klaviatuuri tagant tõusmist ning postita nuppu vajutamist end terviklikuma, tervema ja kübeke parema inimesena tuntakse. Tõenäoliselt on ülikoolis sel teemal kaitsud nii mõnigi põhjalik bakalaurus- ja magistritöö. Blogi ei targuta, ei vaidle vastu, ei anna nõu, ei süüdista, kannatab vapralt ja näägutamata kõik kirjutaja stiili-, koma- ning kokku- lahku kirjutamise vead.

Ma ei jaga kergekäeliselt oma blogi aadressi, sest mul pole lugejatele midagi ütelda. Tõepoolest – mitte midagi. See on vaikne dialoog iseendaga; kahtlemine, kõhklemine, meenutamine ja arutlemine, mitte mingil juhul süüdistamine, irriteerimine ja ärapanemine. Blogis on lihtne kirjutada neist asjust, mis rääkides tinaselt rasked tunduvad ja lasta välja auru, mis sisemise rõhu aeg- ajalt survega plahvatusohtlikuks muudab.

Mu tänane postitus on nagu kuum kartul, mida ma vargsi ja hädaldamata ühest käest teise olen loopinud, aga mis sellest hoogsast heitmisest pole jahtunud – väikese sõrmeotsa suurune värvi ja kuju muutev laiguke, mis kiheleb, kuumab, veritseb ja ketendab. Onkoloog nentis kuivalt ja kiretult, et tõenäoliselt on see nahavähk – basalioom, aga kasvaja täpsema iseloomu teadasaamiseks tuleb see opil eemaldada ja saata mikroloogiliseks koeanalüüsiks laborisse. Ta rõhutab, et tähtis on säilitada sisemine rahu ning hoiduda intensiivsest päikesekiirgusest. Guugeldamisel loetu rahustab mu mõneks ajaks maha: basaalrakk- kartsinoom on kõige sagedamini esinev pahaloomuline nahahaigus, mis esineb sagedamini just minusuguse lumivalgekese nahatüübiga inimestel, aga haiguse kulg on üldiselt healoomuline ning siirdeid teistesse organitesse  annab väga harva. Ravivõimaluste valik on suhteliselt lai: kirurgiline eemaldamine, krüoteraapia, kõrvetamine, kiiritamine, keemiaravi…

Ja- jah, septembris eemaldatakse lõpuks see kahtlane mügarik mu turjalt. Aga teadasaamisest lõikuseni on tervelt kaks ja pool kuud, sest suvekuumus ja lõikused ei sobi kokku. Jah, teadmine, et kaks kuud ei toimu mitte midagi ning selle ajaga võib asi hoolgsalt edasi areneda, pole just suurem asi perspektiiv.

Ma ei mõtle enamik ajast sellele tüütule muhule, aga kui kogu pere magab nohinal, ümberringi on südaöine mahe hämarus ja vaikus, haaravad vaiksed jäised sõrmed mu südame ümbert kinni ja pigistavad. Hirmuidud on nagu tüütud umbrohuvõrsed, mis kasvavad hoolimata hoolikast rohimisest.

Nädalavahetuseks viib Velvo mind Saaremaale. Merimüha mõjub alati teraapiliselt ning loodetavasti puhub ka suuremad ja väiksemad muremügarad minema.

Hirmudest ja ootustest

Paar kuud ei liikunud maja remont millimeetritki edasi. Nüüd võttis tööjärg taas kiiremad tuurid, maja ümbrus on taas askeldavaid punastes tunkedes erinevas vanuses töömehi täis, aga me kodu näeb välja jätkuvalt jube –  nagu oleks läheduses Afganistani enesetapjaist terroristid tegutsenud. Iga trepikoja ees olevad püstakud on juureni maha lammutatud.  Maja on nagu vanur, kel vanad hambad on välja tõmmatud ja uusi pole veel asemele pandud. Avanev pilt pole tõepoolest just parimate killast.

Ma olen korduvalt kirjutanud oma viimase paari aasta aja sõidufoobiast. Tundub, et selle mahakriipsutamiseks oleks vaja profesionaalset terapeuti. Kuna ma sõidan nii vähe kui võimalik, ei ole hirm kuhugi kadunud, pigem kogub viiendal käigul tuure. Õnneks pole head inimesed maailmast lõppenud! Viimasele Võru koolitusele viis mind Hele, homse kursusele sõit pani mind unetuna vähkrema, aga keegi seal üleval ikka valvab mu üle, sest saatusel oli seegi kord tagavaraks kaart: sõita tuleb vaid Krüüdneri, sealt edasi annan sohvrimütsi Evelynile.

Novott. Aga kevad muudkui edeneb. Olen kindel, kui maja ees olev peenra juures käpuli passida võiks oma silmaga näha nartsisside ja püvilillede sirgumist. Aknalaual elav orhidee on kevade nii südamesse võtnud, et ähvardab lähiajal avada lausa 13 õit. Mitu päeva vahtisin taevasse, aga isegi mu hea fantaasia ei tuvastanud mingeid märke emakese Maa kõhugaasidest tingitud hiiglaslikest tuhapilvedest.

Üldiselt liigub elu sissesõidetud rööbastes.  Kokkuvõttes ei ole elu ikkagi igav ja üksluine, sest alati on võimalus valida, kas lesida vasakul või paremal küljel…

Palun ärge helistage hilisel ajal

Selle aasta talv tuleb kuhugi mäluannaalidesse meeldejätmiseks, lapselastele pajatamiseks ja tuleviku viletsate talvede õhkamiseks üles tähendada: et vaat, kus ikka paukus pakane, puud olid poolteist nädalat härmas, hanged rinnuni ja lund tuiskas ka mehemoodi… Lume paksus ületab tänaseks juba igasugused viisakad piirid. Aknast paistev kasvuhoone näeb välja nagu rokokoo- aegse kõrgusesse kasvava valge soenguga sulepatjadel istuv peen daam. Huvitav, kui kevadel ükskord sulaks pöörab, kuhu see vesi küll ära mahub? Vägisi sunnib mõte Hilba lauamaterjali hindama ja höövliga töötamise põhitõdesid omandama, et hr Noa eeskujul paat valmis klopsida, et kevadel sellest veekaosest pääseda. Meie põhjamaine ilm on juba selline eripärane, tujukas ja äraarvamatu. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tegelikult olen ma siiralt mures. Tõepoolest olen.

Hiljutises “Tähelaevas” ütles Hannes Võrno ühe kuldse mõttetera: “Ilus on aeg, mil vanemad saavad enesega veel ise hakkama ja lapsed saavad juba ise hakkama.” Lastega pole probleemi: nad tulevad, jälle lähevad, toimetavad ja toimivad ise. Nende probleemid on lahenduvad või lahendatavad ja pikas perspektiivis on kõik ilus neil veel ees. Seevastu mu armas ema… Ta on olnud seni suhteliselt tegus ja toimekas ning terviseküsimused on ta joonelt pareerinud  lausega: “Tänan küsimast, tervisega on kõik kõige paremas korras.” Muidugi märkasin ma tema järk- järgulist füsoloogilist vananemist. Ärevaks läks asi eelmisel aastal, kui kiirabi ta paaril korral hingamisraskuste pärast haiglasse viis. Viletsalt töötavad neerud tekitasid veepauna vatsakeste vahele, jalad olid paistes, hingata raske… Aga isegi halb enesetunne ja haigla kahkjad seinad ei vähendanud ta optimismi; ühes käes telefon, teisega hapnikumaski hetkeks eemale lükates torises ta hingeldades torru bravuurikalt: “Ma ei saa aru, miks arst mind siin hoiab, ma võiksin praegu maratoni joosta.” 

Juba pool aastat ta tervisega ei hoople. Ta tahab pigem rääkida oma eelseisvast minekust, s. o. matustest. Mõned korrad hakkasin nutma, kinnitasin, et kõik saab korda ja palusin millestki muust rääkida. Nüüd olen ta ära kuulanud, sest tundub nagu tajuks ta alateadvuses, et tema maine aeg hakkab varsti lõppema. Ta tahab oma soovid hingelt ära rääkida, ilmselt on talle nii kergem.

Me võtame emasid enamasti enesemõistetavalt; nad on alati olemas, kui mitte käeulatuses, siis vähemalt telefonikõne kaugusel.  Ma tean, et ilmasambaks ei jää keegi, ent isegi keskealisena on raske mõista, et ilus, tugev ja tark ema, kes oli kui Duracelli jänes – kunagi ei tundunud väsinud, kes varmalt tikkis, õmbles, kudus öö läbi, et lastel midagi selga, jalga, kaela või pähe oleks panna, kes oskas alati tõlkida võõrkeelset teksti, seletada lihtsaks keerulise grammatikareegli või heebria keelena näiva matemaatilise valemi, keeta, küpsetada, praadida mittemillestki midagi, kes teadis igale tõvele mitut rohtu ja igale murele kümmet lahendust – on nüüd jõuetu ja nõrk. Kõige raskem on see, kui oled võimetu aitama või millegagi kergendust tooma – abitus ja jõetus on vastikumad tunded elus. 

Viimasel ajal võpatan iga hilise telefonihelina peale. Ega nüüd ometi…

Egokulturism

Eile sai väljend jalalt kustuma minu jaoks hoopis teise tõlgenduse…

Hommikul püüdsin oma kramplikku sõiduhirmu maha suruda ja vurasin autoga Tartusse. Ekstreemsusi polnud, selg oli küll jätkuvalt higine ja sõrmenukid rooli hoidmisest valged, aga kohale sain. Peaaegu neli tundi koolitusel ühejutti rääkimist tekitasid tunde, et mu suu hinged on lausroostes, keelepaelad deformeerunud ja keel olematuks kärbunud. Tagasisõit kulges juba probleemitumalt. Üks lõik Tartu – Võru maanteel meenutas mulle ähmaselt, miks mulle kunagi nii väga meeldis autoga sõita. Võib – olla on masu liikluskultuuris korrektiive teinud, sest närvilisi süstijaid ja pööraseid kihutajaid peaaegu polnudki.

Kodus tundsin end lõpmatult pikal rahumarsil osalenud  antropoodina. Nii kui pea patja puutus, oleksin nagu raske tömbi esemega vastu pead saanud. Pilt kadus momentselt ja juba ma magasingi.

Koolituse läbiviimise tasu tundub esialgu tavapalgaga võrreldes ehmatavalt suur, aga seda väsimust arvestades kokkuvõtvalt siiski mitte liiga suur.

Lõpp kaeblemisele! See koolivaheaeg kulgeb selgelt egokulturismi edendades.

Baffling

Kuidas käituda, kui ühel päeval avastad, et lähikonnas on asunud tegutsema pesueht pervert?

Ma olen kirjutanud oma korraarmastusest, mis on laienenud ka pesu kuivama panekusse. Pärast pesumasina armulikku tuksatust, mis märgib programmi lõppemist, sorteerin enne nööri alla käiku pesu: käterätid, voodipesu, ihupesu, t- särgid… Mulle meeldib kui pesu on nööril kindla metoodilise korra järgi ja seda on eemalt kena vaadata. Riideesemed moodustavad nööril otsekui sõbraliku Balti inimketi – üks pesunäpp lõpetab ühte ja alustab uut pesuühikut.

Neljapäeval töölt tulles märkasin kohe väikest vahet kuivama pandud pesu reas. See meenutas nagu väljatõmmatud hammast naeruses näos. Pikalt polnud vaja pead murda – kadunud oli ühik aluspesu. Võib – olla oleksin ma pisut vähem jahmunud olnud, kui tegemist oleks olnud Victoria’s Secret´i hirmkalli püksipaariga. Aga paraku oli võetud paar lihtlabaseid puuvillaseid püksikuid, kummgi pisut välja veninud. Esialgu keeldus mõistus ilmselget fakti uskumast, püüdsin oletada, et süüdlane on tuul. Jalutasin tiiru ümber lillepeenarde ja veendusin, et tuul oleks kõigepealt nöörilt rapsinud raskemad käterätid, pealegi olid tühja koha naabruses pesunäpid korralikult kinni. Vähe tõenäoline, et naabrid oma pesu võttes kogemata võõra pesu sekka eksisid ja ühe paari pükse sealt kaasa võtsid. Võib – olla kulus naturaalne pesuese porise X – auto esiklaasi pühkimiseks?

Lõpuks lõin käega – paari poolpiduste pensioniootel  pesupükste kaotus pole veel maailmalõpp.

Täna selgus, et teismelise naabrineti püksikud on nöörilt kadunud. Džiisus, see tekitas reaalsusele läheneva äratundmise ning väga – väga vastiku tunde. Sellele teoreemile on ainult üks tõestus: tegutsemas on haige pervert – naiste pesu ihaleja – fetišist. Issanda loomaaed on tõesti ääretu.

Hakkasin oma pesukorvi revideerima ning avastasin, et kadunud on veel üks nn paarikaupa ostetud püksipaar. Kahjuks pole revisjon täielik – kellel ikka peas oleks kõik pesuvärvid ja – sordid.

Ei teagi nüüd, kas mängida öövahti ja püüda tundmatu nõmediku isik tuvastada või hakata pesu “kaitstud alal” kuivatama… 😦

Väike rõngas see, tihti tüli teeb…

Täna tegin enda parema käe sõrmele katkise sõrmusega päris kõvasti viga.

Kui me peaaegu 23 aastat tagasi abielusõrmuseid ostma läksime, oli väljas sügav ja tuisune talv. Sõrmused ostsime parajad, kitsad võrukesed nagu mu vanemategi sõrmused. Kui leebelt vabandada tahaks, siis peaks meelde tuletama koolitarkust, mis ütleb, et jahtudes on ainetel omadus tõmbuda kokku. TÕENÄOLISELT olidki sõrmed külma tõttu pisut deformeerunud. Tõenäoliselt. Või peaks süüdistama viimaste aastate pingul sõrmuse olekus keskea tõttu revolutsiooni korraldavaid östrogeene?  

Ma ei kuulu nende kombekate- korralike kodanike hulka, kes enne magamaminekut kõik oma väärtusliku metalli kõrvast, kaelast ja kätelt hoolikalt ära korjavad ja hommikul need tualettlaualt uuesti külge riputavad.

Eelmisel aasta suvel avastasin järsku, et kuldne rõngas keeldub üle sõrme liitekoha tulemast. Esialgsest leebest katsetamisest sai lõpuks meeleheitlik rebimine. Nuta või naera, abi polnud ka kreemist, vedelseebist ja õlist. Suurele pingutusele reageeris sõrm, mis muutus rebimisest järgmiseks hommikuks lillakassiniseks ja tuimaks. Asi oli just täpselt nii halb nagu ta välja nägi või veel hullem.

Viimases hädas seadsin sammud kullassepa juurde, kes võttis kohe spetsiaalsed tangid ja näpistas mu sõrmuse hoobilt kõksti! katki.

Ma olen lugenud, et sõrmuse sümboolika on selle kujus: lõppematu ring tähistab igavikku. Sellepärast pole imestada, et esialgu tundsin ma end üsna näruselt. Mis siis, kui kullassepa hetkeline kõks me ilusa abieluõnne lõhub? Meistrimees muheles mu jätkuvat ohkimist kuuldes ja lohutas, et õnn jäi alles: sunnitud lõige jättis terveks mehe nime ja abielukuupäeva.

Peaaegu aasta käisin välisilmale vaba ja vallatuna ringi. Sõrmuse endist asukohta paljastas vaid reetlik valge triip. Sel suvel sai “poissmeheelust” küllalt ja libistasin katkise sõrmuse sõrme – masu tõttu olen parandustööd ikka ja jälle parematele aegadele lükanud. Pealtnäha sõrmus nagu sõrmused ikka, ainult haaramisel pean olema ettevaatlik.

Edit: Ühes tuntud muinasjutus paneb nõiamoor eksinud õekese puuri ja nuumas teda. “Õhtusöögi” valmisolekut kontroll käis sõrme kaudu – kui sõrm oli parasjagu ponsakas, oli ahjuaeg käes.

Mina olen juba ammu sõrmede järgi küpsetusvalmis. 😉

P. S. Abielusõrmustesse graveerimisel juhtus lustaks lugu. Uurisime kirjetega sõrmuseid ja mu peig hüüatas kohkunult: “Siin on pisike eksitus! Mu sõrmusesse on sinu nimi saanud!” Mille peale kullassepaäri kliendid muhelesid heatahtlikult. Kus see kogemus sõrmustesse graveeritud nimedest esimest korda naist võtval noorel mehel siis olema peakski…

Aftereffect

Viimasest sissekandest on juba jupp aega möödas. Asi pole laiskuses, vaid teemapuuduses. Lihtsalt olen sellises konditsioonis, et pole millestki erilisest kirjutada. Päevad on üsna üheülbalised, pisikeste variatsioonidega. Olen olnud nagu uimane töömesilane. Uimasusest hoolimata on olnud kasutegur siiski suhteliselt positiivne: 43 purki kirgast maasikamoosi, korvitäis mesiselt lõhnavaid kuivatatud pärnaõisi, rohitud kasvuhoone ja peenrad, n- korda muru pügamist, mõnus koduõllene pärastlõuna Marjega, südamlik kokkusaamine emaga ja isa haua külastamine. Hoolimata sellest, et pean end paadunud lugejaks, häbi mul olgu ja saba mul tulgu, pean tunnistama: hr Mati Uni on takistanud uute raamatute kandmist läbiloetud raamatute nimekirja.

Suve süda saab kohe- kohe murtud, päevad on juba tiba lühemad, ent suvesoe laseb end ikka veel oodata. Paadunud optimistina loodan ikka veel, et ülejäänud suvi tuleb päikesepaistelisem ja soojem. Kahjuks on siiani domineerinud nohused, sombused ja jahedamad ilmad.  Tegelikult tahaksin midagi audiovisuaalset kogeda – mõnda head kontserti või etendust, aga masu ajal on pakutav valik kesine, lihtsalt välja minemine välja minemise pärast on rahakotile kurnav.

Minu õnnetust möödund suvisest car crash´ist on möödas nüüd juba pisut rohkem kui aasta, aga painav hirm pole kuhugi kadunud. Isegi kui ma ise roolis pole, vaid istun autos kaasreisijana, olen pidevalt pillikeelena pingul. Tarvitseb mõnel autol pisut ohtlikum manööver sooritada, kui alateadvus ise hakkab justkui genereerima mõtteid läbielatust: meelekohad tukslevad, selg tõmbub kergelt higiseks ja veresooni ummistavad kujutluspildid möödunust. Uskumatu, et see väikene põks suutis minus nii palju vanu hirme esile kutsuda. Elan nagu varjuderiigis ning isegi siseruumis söendan vaevu olnut meenutada.

Ma olin äsja kaheksaseks saanud. Enne Valgemetsa Pioneerilaagrisse minekut seisis ees kohustuslik arstlik läbivaatus. Mul pole sest traagilisest päevast erilisi mälestusi: ei mäleta, mis mul seljas oli või mida arsti kabinetis kogesin, miks ma linnas just isaga olin. Igatahes kindel on see – isa pani mind ühe töökaaslase autosse, et see mind koju viiks.  Edasine võib vabalt olla täiskasvanute tõlgendus. Kas autojuht jäi väsimusest tukkuma (räägiti eelmise õhtu pummelungist ja kergest pohmelusest?) või püüdis suurel kiirusel sigaretti süüdata/ kustutada, igatahes kaldus auto teelt kõrvale ja põrutas hooga vastu alleel kasvavat tugevat tamme. Tundub, et visadus ja ellujäämine olid mulle sisse programmeeritud, kass kukkuvat ikka käppadele. Kuidas ma vigastatuna autost maha sain? Miks ma kohe kokku ei varisenud, vaid autopiloodil jalgsi õiges suunas astuma hakkasin? Oli see juhus, et ema just samal hetkel hakkas poodi minema, teadmata, milline verdtarretav pilt teda teel ees ootab? See võis olla võigas pilt isegi paljukogenud meedikule: mööda teed tuleb isiklik laps, nägu risti- põiki lõhki, hambad haavast paistmas, riided hüübinud verest läbi imbunud… Minu mälu lülitus sisse taas kiirabiautos. Mäletan, et valges kitlis arst rääkis muga pidevalt, proovides takistada mind uinumast. Haiglas viidi mind kohe opisaali. Ma ei mäleta, et mul oleks valus olnud, pigem oli näo õmblemine ebameeldiv. Järgmine päev oli sõna otseses mõttes üdini pilditu, kuna mu nägu oli üleni paistes, olid täielikult kinni paistetanud ka silmad. Söögiisu oli olematu, ega ma oma lapitekki meenutava tepitud suuga palju süüa saanukski, suur verekaotus tekitas tohutu janu. Vanaema toodud kolmeliitnine õunamahk kadus kui kerisele.

Mulle tundub, et olime palatis neljakesi. Minu kõrvalvoodis lamas rõõmsameelne volüümikas proua, kes redelilt kukkudes oli vigastanud oma selga; vastasvoodis vanamemm, kes kuumaveepoti endale selga tõmmanud ja pidevalt valudes oigas (ehkki tema sonimise põhjal: “Pojake, miks ma mulle seda tegid?” põhjal usuti, et vanatädi õnnetuse põhjus oli kelleski teises); akna all oli noor neiu, kes haiglas oma noormehega mootorrattal sõidul õnnetusse sattus. Ma olin palatis kõige noorem, tänu sellele sain enam täiskasvanute tähelepanu ja hellitamist. Hoolimata sellest, oli mul igav. Mõnevõrra oleksid igavust peletanud ema toodud lauamängud, oleks ainult mängukaaslaseid jagunud. Mul on meeles, kuidas ma värvilistele mängunuppudele vatist ja hõbedastest kommipaberitest kleite modelleerisin ja voodis külili lühinäidendeid etendasin.

Kümne päeva pärast sain haiglast välja. Siis ilmnesid õnnetuse esimesed järelnähud – ma kartsin pikka aega kohuvavalt igasuguste mootorsõidukitega sõita. Ent sõita tuli ja mitte vähe, sest pärast õnnetust kutsusid kohustuslikud etüüdid uurija juurde. Hirm oli tõesti tugev, mulle tundus iga hetk, et kohemaid sööstab auto või buss teelt välja ja põrutab vastu… midaiganes. Kas oli see sõidust saadud šokist või mingist sisemisest trotsist, igatahes keeldusin ma uurijaga rääkimast. Ei aidanud kena jutt, palumine, meelitamine, kurjustamine või ähvardamine. Alles ei tea mitmendal- setmendal korral läksid mu keelepaelad lõpuks valla ja uurija kuulis, mida kuulda tahtis elik mida vähest juhtunust mäletasin.

Mingid lünklikud mälestuskillud on ka kohtuistungilt. Ma olen päris kindel, et vanem mees, kes niiskel silmadel väriseva käega mu pead püüdis silitada, oli avarii põhjustanud juht.  Ma ei tundnud ta vastu vaenu või viha, ehkki ta õnnetuspaigalt minema jooksis ja mind abitult üksi jättis, mul oli tast tegelikult lapselikul moel kahju.

Ma ei meenuta juhtunut peaaegu kunagi. Vahel harva küsib mõni uudishimulik, kust ma endale näole päratu kolmnurkse armi olen hankinud. Ma olen õppinud end peeglist vaatama ja seda armi mitte nägema nagu on harjunud sellega mu omaksed, sõbrad ja tuttavad. Kuid praegu tunnistan, et ükskõik, millise šablooni järgi ma ka juhtunut ei mõõdaks, on selge, et see igivana lapsepõlvest pärit hirm hingab taas kuklasse. Eelmise suve insident äratas ta varjusurmast jälle üles. Hirm on kaitsja läbielatud valu eest. Kust küll hankida soomusrüüd selle kaitseks, et (motoriseeritult) edasi  kulgeda? Viige palun see hirm ära!

Life is what happens to you while you‘re busy making other plans.

Jaak, kurat, maa!

Mitmeid kordi olen mõelnud: miks me ei oleks võinud targemalt headel aegadel toimetada, olnud ettenägelikumad, säästlikumad? Juhan Liiv on oma jutustuses “Peipsi peal” hästi ära tabanud asja tuuma – kui häda on käes, siis annaks ei tea mida, et sellest terve nahaga välja tulla. Aga oleks on jätkuvalt paha poiss.

Järgneval meenutusel pole paraku majandusliku olukorraga suurt midagi pistmist. See selgitab vaid seda, mika ma ei julge kevadisele jääle enam iial jalaga astuda. Aga mingi paralleeli või lubaduste ja nende edasise täitmisega võib siiski tuua.

See juhtus päris palju aastaid tagasi. Nii kaua, et selle aastate arvu väljakirjutamine paneb mind tundma end igivanana. Seega – jäägu sõnaseos: väga kaua aega tagasi.

Oli varakevad või õieti keskkevad, sest Saaremaal on kevade tulek ülejäänud Mandri- Eestiga nihkes. Siis kui kevad on ülejäänud Eestis täies jõus, vindub selle tulek saartel.

Otsustasime sõbranna Piretiga ilusat kevadilma pikema rattasõiduga tähistada Orissaarest üle Väikse väina tammi Muhumaale Koguvasse. Kevad hakkas end looduses oma kirgastesse värvidesse valama, lumelaike oli vaid siin- seal. Põikasime sisse ka Koguvas elava klassiõe Ive juurde. Tema ema oli lahke ja pakkus meile tassi kuuma teed ja võileivagi kõrvale. Soojas köögis teetassi taga läks aeg kiiresti. Kevadine päevavalge muutus kiiresti hämaruseks. Pikk pime tagasisõit tundus järsku hirmutav. Orissaare tuled tundusid käeulatuses… üle mere vaadates. Kellel see ulaspäine mõte tuli – kiirendada kodujõudmise trajektoori üle jää, ei meenu, aga mõttest sai kindel plaan ja plaanist tegutsemine. Ive ema püüdis küll seada hüpoteesi, et jää võib olla juba nõrk, aga uljus ja soov kiiresti koju jõuda tõrjus ta kartused eemale. Asusime kodutulede sihil üle mere teele. Algus oli üsna heitlik, aga lootus jäi, et keset merd lähevad jääolud paremaks. Jah, tagantjärele mõeldes tundus see otsus üsna kehvake. Päeval oli päike jääd tublisti sulatanud, pimeduses saabunud külm taas jääle tekkinud veele õhukese jääkirme tekitanud. See klirises jalge ja rattakummide all, tekitades pimeduses hirmutava ning ebakindla tunde. Aga see polnud järgneva kõrval midagi. Keset jäist merd jooksid pikad tumedad praod – jää sees olid mustjad lõhed. Jää oli end murdma hakanud. Pragude lähedal tundsime selgelt jää kõikumist. Ühte sellisesse laiemasse prakku Piret ühe jalaga vajus. Õnneks päästis ratas teda halvemast. Ja siis me lubasime, palusime, vandusime… Ebakindlusest ja hirmust sai meeleheide. Kõrvus kohises ja süda peksis hirmust. Vägisi tikkus pisarakiskumise tuju peale.  Kui ainult tervelt koju jõuaks… Oleksin hea laps; ei vaidleks emale enam kunagi vastu, teeksin koduseid töid sundimata, oleksin õppimises kaks, ei kolm korda hoolsam…

Aeg tundus lõputu, tee ääretult pikk. Aga lõpuks vajusime kalda ääres jää. “Piret, maa!” hõiskasin. Sumasime läbi jääsupi kuivale maale. Jalad olid külmast peaaegu tundetud, aga rõõm pääsemise üle ei lasknud sellest numbrit teha.

Ema magas õndsat und, nii et tüütuid ja piinlikke selgitusi anda polnudki vaja. Poetasin külmunud ja märjad riided mustapesu kasti ning pugesin voodisse. Hirm kogetust oli nii suur, et rääkida juhtunust julgesin kodus alles palju aastaid hiljem.

Kraaviöö

Palju aastaid tagasi käisin ühes peres lapsi hoidmas. Laste vanemad olid kolmeks- neljaks päevaks sõitnud ära ja jätnud oma järeltulijad minu hoolde. Hoolimata sellest, et mul toona endal lapsi polnud, sain kahe armsa naakmanniga üllatavalt hästi toime. Viimasel õhtul käisin lapiga elamise üle ja pesin- triikisin ka voodipesu, mida kasutanud olin, et vanemail oleks pärast pikka reisi mugavam koju tulla.

Koju jõudsid nad alles pärast keskööd. Tukkusin seni tugitoolis ja hoolimata sõbralikust pakkumisest, et võiksin öö lõpuni magada ja alles hommikuvalges koju minna, eelistasin siiski kodus isiklikus voodis ärgata.

Öö oli pilvine ja pime ning küla valgustus oli tol ajal rohkem kui kesine. Mul pole täpselt meeles, mida parasjagu rekonstrueeriti – veevärki või kanalisatsiooni, või koguni mõlemit, aga igatahes vonkles mööda küla pikk parajalt sügav kraaviuss.

Ilmselt pole vaja detailselt kirjeldada, mis minuga edasi juhtus. Küllap iga põmmpea aimab seda kirjutamatagi. Olgu selle põhjuseks siis pimedus või unine olek, aga ühel hetkel maandusin ma, selili nagu mardikas, otse kraavi. Mul vedas: kõik luud ja liikmed jäid terveks.

Ma tõesti püüdsin end korduvalt kraavist välja upitada, aga paraku tulutult. Juba koolis olin ma painduvusharjutustes suhteliselt saamatu ning sellised kehakultuursed vahendid nagu kits, poom ja rööbaspuud tekitasid mus alati kerge paanika. Öises õhus lendavad kummituslikud nahkhiired ei teinud asja meeldivamaks. Olukord tuletas meelde peatükki Mary Shelly õudukast “Frankenstein” ning see polnud sugugi lõbus. Kätega kraavi serva kompides ning sellega kraaviservadelt langeva pudeneva mullakrabina hääl tekitas tunde, et olen pääsematult sügavas hauas.

Ma käisin ära päris pika maa, vähemalt kraavis kõndimise kohta. Lõpuks õnnestus mul leida koht, kust end välja vinnata ning tulistvalu koju hiilida.

Miks ma seda kõike kirjutan? Sest viimasel ajal on mu hea tuju, optimism ja enesekindlus kahanenud päris pisikeseks. Mul on just selline öises kraavis kõndimise tunne. Üritad end välja vinnata, aga näe, kuidagi ei jõua, ikka jäävad vaid küünealused mullaseks. Asjad lähevad viimasel ajal kuidagi väga valesti. Ma võiksin selle positiivselt ümber tõlkida ja ütelda iseendale: kuule, sa said jälle väikese vaevaga mitme kasuliku kogemuse võrra rikkamaks, aga see on vilets enesepettus. Globaalselt pole hullu lahti: Velvo ja tüdrukutega on kõik hästi, tööle lähen samuti rõõmuga, aga ikkagi…

See tundub nagu eluparabool oleks end x- teljel allapoole venitanud ja püsib seal kõige kiuste, näitamata erilist aktiivsust ülespoole minekuks.

Tahaksin siiski lõpetada oma hala aastate taguse “kraaviöö” hommikus. Kõndisin hommikul kogu trassi läbi ja muhelesin oma jäljerida kraavi põhjas ära tundes. Päike paistis, linnud laulsid, oli soe kesksuvi ja see pani siiralt õlgu kehitama: mis ses öös siis nii väga hirmsat oli?!

Ehk vaatan mõne aja pärast praegusele ajale samuti tagasi. Loodan küll väga.