Kaalutus

Mulle tundub, et viimasel ajal kujunevad pikemad pausid mu blogipostituste vahele juba perioodilisteks. Aga kui tahtmist kirjutada pole, siis ei vägista endast ridagi. Mitte vähimat kriipsu.

Hetkel elan mitmes mõttes teist kuud uut elu. Ja et pärast pikka töövõimetuslehte ei ole oma kehaga toimuvaid muutusi võimalik kaua peita, siis leian, et trenni- dieedi lillejuttu ei ole mõtet ajada. Ehkki ka ses jutus oleks omajagu tõtt.

Sirvisin hiljuti oma virtuaalset päevikut ja leidsin, et mu mitte enam nii elastsele mälule on see üsna virgestav lugemine. Seega – miks mitte kirjutada.

Seda, et ma sündides sain paraja portsu kalduvust täidlusele, võib märgata lapsepõlve piltidelt. Kaalujälgimine rikkus lõplikult mu niigi aeglase ainevahetuse ning eriti hoogsalt on kasvanud kaal viimasel kolmel aastal. Muidugi ei saa unustada vanust. Minuealistel naistel jõuab kätte etapp, mil keha östrogeenide ja progesterooni tootmine väheneb järk-järgult ning seegi aeglustab seedimist ja kasvatab kaalunumbrit.

Ma valetaks, kui väidan, et andsin alla. Ma lugesin kaloreid, periooditi lausa nälgisin. Vaja olnud suurendada füüsilist koormust, aga mis moel? Probleemiks oli juba tööle ja tagasi koju lihtlabane kõndimine.

Kõige enam kannataski tervis. Põlved ja selg valutasid pidevalt ülekoormusest. Vererõhk ja –suhkur olid mõõtmatutes kõrgustes. Tegelikult oli rasvumisega kaasnevate hädade nimekiri üsna pikk ja kohati lausa piinlik. Ma muutusin tabletitüdrukuks.

Tervis on ülekaaluliste inimeste üks probleem. Teine probleem on riided. Või õieti nende ostmisvõimaluse puudumine.

Paar aastat tagasi kutsus Isakaru mind kaasa kutsevõistlustele. Võtsin kutse rõõmuga vastu: kaunis koht, tore seltskond, võimalus pisut argirutiinist väljuda. Garderoobi kiigates selgus, et aeg oleks osta uus dress. Vana oli lihtsalt vana… ja liiga väike. Turult oleks ma isegi dressi leidnud – 5 XL-i märgisega, aga nii lohakalt õmmeldud, et igasugune himu kadus ära. Uhkes spordipoes edastasin oma soovi müüjale ja ta vaatas mind sellise näoga nagu ma oleks soovinud vähemalt ajamasinat osta. „Teie suurust? Ei ole,“ lisas ta lõbustatult, kuid nähes, kuidas ma silmnähtavalt närtsisin nagu valel ajal ahjust välja võetud tuuletasku, püüdis asja parandada: „Minge vaadake Ilves Extrast, ehk neil on midagi teile.“

Ilves Extra müüja alustas optimistlikult kõige suurema numbri naiste dressidega. Püksid läksid põlvedeni, dressipluus raksus seljast võttes äraandlikult. Kõige suurem meeste number mahtus selga, aga selles nägin ma välja nagu Bobby isa. Eakaaslased kindlasti mäletavad india filmi „Bobby“, kus peategelane oli kaunis, ent väga vaene neid. Ja nagu ikka neis lugudes – armus ta rikkasse noormehesse, kelle isa noorte armastusest midagi teada ei tahtnud. Pärast pikka tunnetega heitlemist otsustas noorpaar end kärestikku heita. Muidugi nad päästeti: Bobby isa poisi ja poisi isa Bobby. Ja siis tulid pulmad, kus Bobby isa nägi oma ülikonnas, mida ta kandis viimati omaenda pulmas, välja üsna naeruväärne: pintsak kiskus ja püksilukk ning –nööp ei ulatanud kinni. Just piltlikult sellist Bobby isa ma selles dressis meenutasingi. Tulin koju ja nutsin ühe peatäie. Ja kutsevõistlustele sõitis Isakaru üksi.

Ma ei ole üldiselt edev inimene, aga mu töö profiil eeldab, et peaksin viisakalt riides käia. See kõik on suhteliselt raske, kui pole midagi selga osta või pead ostma seda, mis antud hetkel selga mahub.

Enesehinnangust või õieti selle madaldunud väärtusest ma parem ei räägi. Õppisin osavalt leidma põhjusi, miks mitte jääda pildile, vihkasin südamest peegleid ja vaateaknaid, kus võisin enda peegelpilti näha.

Mul kadus igasugune tahtmine kodust välja minna.

Kaks aastat tagasi pakkus perearst välja bariaatrilise operatsiooni võimaluse. Kaks aastat ootasin kannatlikult järjekorras. Esimesel aastal haarasin ärevusega võõrast numbrit telefoni ekraanil nähes. Teisel aastal kaotasin lootuse. Ja siis see kutse lõpuks tuli.

Pärast seda võitlesid mus kahesed tunded: rõõm ja hirm. Mulle tundus see kõik suur déjà vu. Kui paralleele hakkasin tõmbama, siis meenus – samad tunded valdasid mind esimese raseduse ajal kuu enne sünnitust. Kas kõik läheb hästi? Kas ma saan ikka hakkama?

Ma jäin ellu. Ma sain hakkama.

Elu rakursid

Täna ma ehin end võõraste sulgedega – postitus koosneb suures osas näpatud mõtetest.

Ühel kursusel kogus koolitaja osalejaid ümber ruudukujulise laua, palus valida kõigil üks laua külg, tõmbas siis lauale asetatud asjadelt lina ning soovis, et me pärast asjade hetkelist silmitsemist püüaksime joonistada nähtu enam- vähem täpselt paberile. Seejärel vahetasime veel kolm korda 90 ° asukohta ja visualiseerisime iga liikumise järel taas nähtu. Kokkuvõttes erinesid kõik neli pilti üksteisest vähemal või rohkemal määral. Kui kõigil oli laua keskel olev lillekompositsioon, siis ülejäänud väikeseid esemeid (moobiiltelefon, võtmekimp, prillid, liimipulk, pabertaskurätikud, tabletikarp, huulepult, taskupeegel, viltpliiatsid, mängukaru jm) olid nähtavad vaid äärmisel juhul kahest rakursist.

Ja korraga ma mõistsin, et täpselt nii on ka tülide ja probleemidega. Kõik konfliktis osalejad näevad ühekülgselt ja kangekaelselt probleemi omapoolset rakurssi ega vaevugi seda teise osapoole vaatevinklist vaatama. Me valime endale ühe n- ö laua külje ning püsime kangelaslikult seal, püüdmata piiluda juhtunut teiselt poolt lauda.

Jaanuarikuu “Eesti Naisest” leidsin Elina Allase artikli, mille lugemise lõpuks oleksin heakskiitvalt ümiseda tahtnud. Ta kirjutab lõpetuseks: “Süütuna süüdlaseks sattuda on oi kui lihtne. Väga pingutav on viibida seltskonnas, kus pead spontaanse inimesena iga oma sõna pärast valvel olema, sest iial ei tea, mida keegi sellest välja loeb. — Ükskõik millisesse probleemolukorda sattudes tuleks süüdlaste otsimine jätta kõige viimaseks. Ja solvumisega ei tasu üleüldse tegeleda, sest iial ei tea, mis on tegelikult teise inimese ütluse taga. Sihipärane solvang väljendab tavaliselt aga hoopis puudujääki solvajas endas.”

Kes nüüd muretsema hakkas, siis ausõna, minuga on kõik hästi. Lihtsalt ma olen jälle ühe väärtusliku kogemuse võrra rikkam ning mis peamine – ma sain selle hetke hindu ja inflatsiooni arvestades täiesti tasuta.

Tjah, tänasest püüame isakaruga kasvava pideva väsimuse vastu hakata võitlema… D- vitamiiniga. Nüüdsest saab kõik minna ainult paremaks: meil on kaitse kroonilise väsimuse, depressiooni ja masenduse eest, abi kõigi nahaprobleemide vastu, kaitse diabeedi, reumatoidartriidi ning sclerosis multiplexi suhtes, ning põhiline –  antud vitamiin tagab meile selge mõistuse ja hea mälu. Ja seda kõike polegi nii vähe.

Neil olgu rajaks linnutee särav pael

Kui palju me elame “oleksites”?

Kui asjad- olud oleks kulgenud palju aastaid tagasi teisiti, siis oleks mul tõenäoliselt sel nädalal olnud elu üks paras amokijooks. Ilmselt oleks ma traalinud närviliselt linnas mööda poode, et leida sobivaid kingitusi, tellinud pidulikke kimpe, maalinud oma kalligraafilise käekirjaga südamlikke salme õnnitluskaartidesse ning lõpuks pannud paika logistikat, kuidas kogu pere koondada nädalavahetuseks kindlasse punkti A. Keetma, küpsetama, hakkima poleks ema mind ilmselt kutsunud. Ta oleks asjadega mängleva kergusega ise hakkama saanud.

Aga asjad läksid just nii nagu nad läksid.

Mu vanemad oleks tähistanud sel esmaspäeval oma kuldpulmi ja isal täitunuks eile kolmveerand sajas eluaasta. Täpselt viiskümmend aastat tagasi registreerisid mu vanemad 17. novembril oma abielu ja ülejärgmisel päeval sai mu isa kahekümne viieseks. Ent isa on nüüdseks teispoolsuses kaheksateist ja ema varsti juba kaks aastat. Ja hoolimata sellest, et nende abielu kestis tegelikkuses napilt kümmekond aastat, ei lahutanud nad seda. Miks? Võib- olla mugavusest või kartusest sekelduste ja asjaajamise ees, aga võib- olla oli neid mõlemis ka tibatillukene lootus, et kunagi tuuled pöörduvad, meeled mahenevad ja pere saab taas kokku. Ei tea ning paraku ei ole nüüd enam kelleltki küsida ka.

See kuldpulm jääb tähistamata ja ka 75 jääb isale vaid sünniaastapäevaks.

“Oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss, oleks tädil noku, oleks ta onu,” tavatses mu ema ikka aasida.

Elu kontrastid

Aeg- ajalt tundub, et elame maailmas, mis on enam kui karm, küüniline, isekas ja ahne. Ning siis koged taas, et ses rahakeskses maailmas leidub siiski suuremeelsust, kaastunnet ja hingelist soojust.

Rohkem kui kuu aega tagasi juhtus karuisa töökaaslase pojaga Norras raske õnnetus. Murest murtud vanemad, õde ja tüdruksõber lendasid kohale – lootes kogu hingest parimat. Haigla majutas omaksed lahkelt haigla perepalatisse. Viga saanud noormehele  tehti aju kompuuteruuring ning peaoperatsioon. Peaaegu paar nädalat viibis ta juhtmete külge aheldatuna koomas. Paraku ei piisanud ka kiirest ja asjatundlikust abist – noor mees suri. Tõenäoliselt tundusid materiaalsed probleemid leinajaile antud hetkel teisejärgulised – lein teeb ju inimesed mõnes mõttes tuimaks, aga ma olen kindel, et kuskil kuklas tuksus neilgi küsimus, missugune võib olla arve kõigi meditsiiniliste teenuste eest. Ja siis tuli üllatus, mis mis jahmatusest tummaks tegi: Oslo haigla ei võtnud lapse kaotusvalu all ägavatelt vanematelt sentigi.

Mulle tuli kohe meelde Sigrid Undseti “Kristiina Lauritsatütar”, aastatetagused mälestused Norra pudelrohelistest kargetest koskedest, võimsatest liustikest, kaunitest fjordidest ja läbi massiivsete kaljude rajatud kilomeetrite pikkustest tunnelitest. Ja ma nutsin südamest võõrast tänutunnet tundes nende põhjamaiste inimeste südamlikkuse ja omakasupüüdmatuse pärast. Ja ühtäkki oli endalgi tahtmine parem olla. Ega asjata öelda, et iga headus sünnitab uut headust.

Selline lugu siis.

***

Juba kolmandat päeva on mu hommikuseks äratajaks lahtisest aknast kostev sookurgede paarishuige. Ilmselt kogunevad nad äsjalõigatud vilja tuhmkollastele kõrrepõldudele, et koguda peadseks sügisrändeks jõudu. Piiritajad on nähtavasti juba ära lennanud, sest juba rohkem kui nädalake pole nende vilgast lendu ja valju viirg- viirg hüüdu enam näha- kuulda olnud. Enamik viljapõlde on saagist koristatud, paljud juba küntudki. Hoolimata päikesest ja tuulest ei taha pesu enam nööril kuivada. Marketites troonivad kirevate koolikaupade väljapanekud. Aga ilmajaam hoiatab öökülmade eest.

Heh, sügis on samahästi kui käes.

Siit + sealt = vahepealt

Eile õhtul meenus mulle, kuidas me kolm aastat tagasi Egiptuses nädalaks sundsuvitajaks jäime. Tegelikkuses oli algne idee minna nautima kaunist Niilust ja iidse riigi ajalugu, kuid reisi lõpuks maandusime turismifirma segaduse tõttu koduse Eesti asemel hoopiski Sharm el Sheikhi kuurortis. Tagasi vaadates võib seda lausa vedamiseks pidada: tasuta ööbimine ja toit, aga reaalsus vedas suunurgad allapoole ja otsaesise kipra. Töö polevat küll jänes, mis eest ära jookseb, end kõnekäänd ei teinud olemist sugugu kergemaks ega pannud nautima süllekukkunud päratult suurt hotellituba, maitsvat toitu, päikest ning ujumiseks sooja vett. Olgu ausalt öeldud, et kui inimestel oleks liignimi, siis minu puhul oleks see kindlasti VESI. Helesinine vesi hotelli ees basseinides ja Punane meri, mis oli lausa käeulatuses – neil päevil ei saanud veest üle ega ümber. Seda jätkus ohtralt igasse päeva.

Teisel päeval nägime, kuidas meie toast väljus võhivõõras jumekas kohalik noormees. Tundsime õigustatult huvi, miks ta meie toas käis. Ta selgitas, et on maja komandant või korrapidaja ning tema töö on silm peal hoida, et kõik toimiks nagu vaja. Kuuldu tegi meid pisut ettevaatlikuks, sest eelmisel päeval oli ühel meie reisiseltskonna väikeste lastega perel lukustatud toast kadunud digi- ja videokaamera. Hädalised ruttasid küll hotellikompleksi juhatusse, kuid lõpuks anti neile valida kolme variandi vahel: a) Nad on oma kaamera ja digiaparaadi ise kuhugi unustanud. b) Kaebuse esitajad on hooletud olnud oma toa kiipkaardiga või jätnud ukse suisa lukustamata. c) Perekond esitas valekaebuse; tegelikkuses ei võtnud nad kallist tehnikat üldse kaasa või m ü ü s i d tehnika ise maha ning nüüd loodavad hotellilt kompensatsiooni saada.

Võta kinni, kuidas see lugu tegelikkuses oli. Eks ebaausaid inimesi ole mingi protsent igas riigis ja kõigi rahvuste seas. Aga kedagi oma tuppa lihtsalt lõdval käigul sisse- välja jalutamas näha tekitas meis pisut hoolsamat suhtumist oma rahakott, dokumendid ja muu väärtuslikum kraam šeifi panna.

Igatahes pärast noorsandi käiku keeldus põlemast vannitoa pirn. Kuna hetk tagasi oli kõigile meie probleemidele lahket lahendust pakutud, siis koputasime juhatatud uksele. Valgusallikas säras veidi aja pärast taas rõõmsalt, noormees aga jäi ootavalt uksele seisma. Jah, nüüd tuli meelde, kuidas filmides hotellipersonalile teenuste osutamise eest tippi antakse. Küllap on selliste teenistujate napile palgale heldete eurooplaste jootraha sisse arvestatud. Otsisin pisut kohmetuna oma rahakoti ja sain kõige sõbralikuma naeratuse osaliseks.

Paljudel inimestel on arvamus nagu paistaks Aafrikas päike 24/ 7. Tegelikkuses on asi sootuks teine, iseäranis jaanuari alguses. Päeval oli küll väga kuum – kahtlustan, et keskpäeval oleks võinud lausa kuumusest õhetaval seljal muna poolüpseks praadida, aga üsna kohe pärast päikese loojumist läks õhk suhteliselt jahedaks. Meie hotellitoa paksud heledad seinad andsid küll päeval valitseva kuumuse eest turvaliselt kaitset, aga öösel oli jahe, tegelikult minusuguse soojalembelise inimese jaoks lausa külm. Tekid olid õhukesed ja uinuda raske. Selgus, et kõrvaltubades töötas konditsioneer, mis öösel tuppa sooja õhku tootis, seevastu meie toas hakkas sooja õhuvoolu asemel puhuma jahe tuuleke. Juba tuttavale uksele ei julgenud ka koputama minna. Mitte, et meil oleks rahast kahju olnud – seda lihtsalt enam polnud! Rahatu oli väga nadi olla. Arvestades, et kuna kodumaal meil kohalike naeltega pole midagi peale hakata, siis jagasime kogu järelejäänud raha lahkelt laeva personalile. Igasugune pere eelarve oli nagunii balansist väljas, kaks pereliiget olid sunnitud töölt nädala palgata puhkust paluma, reisifirma lubatud palga kompentseerimine tundus enam kui kahtlane.

Jäi nii, et laotasime tekile öösel ka päevateki peale ja kleepusime isakaruga üksteise külge. Selline toimimine muutis öö pisutki talutavaks.

Oh, jälle sai liiga pikk sissejuhatus! Ma olen selles vist lausa meister! Tegelikult meenus mul kogu see lugu, sest 1. mail lõppes kütteperiood. Päevad on küll soojad, aga öösel langeb õhutemperatuur ikka veel kohati miinustesse ning mu iial- ei- paista- päike magamistuba on haaranud rõske hingus. Ma saan aru, et talvised hiiglaslikud  küttearved võtavad paljudel peredel piltlikult ninast vere välja ning nad loevad päevi, mil kellegi tugev käsi sooja vett jagava kraani kinni keeraks. Aga sellest teadmisest ei hakka ikkagi soojem nagu ilmselt ka mitte virisemisest. Heh, kapis on olemas soojad sokid ning fliis ning suvigi pole enam kaugel Valged ja soojad ööd on kohe- kohe käeulatuses.

Praegu võtab kümmekond minutit üksteise vastu vihalehtedena liibumine.

Keegi ei keela mul unistada tulevikust, mil päris oma kodus on vajadusel võimalik sisse lülitada põrandaküte või soovi korral teha kaminasse tuli.

Meie pere jõulupuu

Ma olen juba palju aastaid perekonda püüdnud veenda roheliselt mõtlema ja kunstkuuse kasuks otsustama, aga peale väiksematki vihjet vaatab kogu mu pesakond mind nagu paadunud kriminaalkurjadegijat: “Ema, ei ole võimalik, et metsamehe kodus pole tõelist lõhnavat rohelist kuuske!” Ja kuna ma olen ilmselges vähemuses, siis ei loe mu hääleniutsatus kellelegi. Kuusk tuuaksegi elamisse.

Meie pere jõulukuusk nägi sel aastal välja selline. Ja olgu kohe ära öeldud, et selili/ külili ei visanud ta end pealinna jõulupuu eeskujul kordagi. Isegi okkadki püsisid sel aastal kuidagi iseäralikult visalt puul. Preili Ühe nõudmisel sai kuusk seekord hõbedastes- sinistes toonides.

Aega saab unustada ainult teda tarvitades…

Leola tänava alumisel korrusel elas aastaid mu vanatädi Reet. Ta oli varakult leseks jäänud ega abiellunud enam kunagi. Miks, leinas ta oma varalahkunud abikaasat või ei leidunud pärast sõda väärikaid kosilasi, ei tea ma siiani.

Vanaisa õde oli oma loomult üdini heatahtlik inimene. Ta oli vaikne kuulaja: ei mäleta, et oleks kunagi kellelegi lugenud epistlit või kedagi hukka mõistnud. Minu mällu on ta jäänudki hallipäisena, ta käenahk oli pehme ja õhuke nagu siidpaber ning nägu kattis kortsude peenike võrgustik.  Vanatädi soe ja pehme süli oli alati lastele kallistamiseks avatud.

Selleks, et pidev tööstaaž ei katkeks, pidi rohkem kui nelikümmend aastat tagasi noor ema lapse kolmekuuseks saades taas tööle naasma. Nõukogude naine oli töökas ning tubli – ei mingit kodus voosterdamist! Kui polnud südant abitut titat lastesõime pista, tuli leida turvaline hoidja. Emal polnud pikka saagimist- vaagimist – vanatädi Reet oli lapsehoidjaks loodud. Ema mäletas, et Reeda lastekasvatamise peamine kreedo oli – pea tuleb soojas hoida. Isegi soojas toas sättis ta magava lapse laubale räti või teki ääre. Tema selgitus oma teguviisile oli üsna lihtne: soojas hoitud pea aitab kaasa targa lapse kasvamisele.

Küllap sain ma oma pea soojadoosi lapsepõlves kuhjaga kätte, sest teismeliseiga tõi kaasa totaalse mütsipõlguse. Muidugi oli olukordi, mil mütsita kuidagi läbi ei saanud, näiteks suusatunnid. Aga suurema osa hilissügisest varakevadeni, mil normaalsed inimesed kandsid erinevaid peakatteid, lippasin ma ringi palja peaga. Ema hirmujutud külmetamisest tingitud tumedast tulevikust ei saavutanud soovitud eesmärki ega pannud mind mütsi mitte üks teps armastama. Lõpuks leidis ema hooliva liitlase. Hommikuti jälgis koduaknast mu mütsistatud peanuppu ema valvas pilk, klassiaknast passis klassijuhataja. Aga ka kogu see trall ei pannud mind meelt muutma. Mui tänava lõpus, kuhu enam muretseva ema silmad ei ulatunud, leidis tüütu peakate tee kotti ja paar maja enne kooli sealt jälle pähe. Valdav osa teest lehvis mu lakk lõbusalt tuules nagu küürselg- sälul. Ja nii iga ilmaga, isegi kui H2O taevast vedelal või tahkel kujul alla langes või tuul üsna rajult lõõskas. Pea ei valutanud kunagi ja haigegi olin üliharva.

Olgu selle vanatädi tarkusega pea soojas hoidmise kohta nagu on. Tulevikuks naiivsuse ja lapsemeelsuse säilitamiseks oli see vist üsna tõhus. Sest just seda pani mulle põlgusega pahaks üks mu blogisse eksinud juhukülaline, kes oma kommentaaris leidis, et ma naeruvääristan end ja jätan ajudeta blondiini mulje.

Eks ütle kasaegne rahvatarkuski, et maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. See kuri postitus võttis lihtsalt  igasuguse himu kirjutada. Tekkis lausa mõte, et kustutaks kogu neli aastat minevikku lihtsalt ühe klikiga ära või sulgeks kogu blogi parooliga.

Mis ma ikka oskan ütelda? Saagu see siis selgeks räägitud. Isiklikud blogid on avalikud paigad, tahad või mitte, aga enne olen ma iseenda üle muigav tegelane, kui madalalaubaline tigedik, kes võõrasse virtuaalpäevikusse anonüümselt inetusi loobib. Kõik on ju lihtsamast lihtsam. Kui ei meeldi, siis palun ära loe! Maailm on niivõrd kirev ning mitmekesine, et paiku, kus vananeda on rohkem, kui leitud ebameeldiv lugemisvara internetiavarustes.

Tööst ja tasust

Täna avaldavad mu ametkaaslased pealinnas meelt õpetajate kesise palga pärast.

Poolteist kuud tagasi hõikas üks mu kunagine klassiõde üle NäoRaamatu, et tal on piinlik lugeda õpetajate vigisemist oma palga pärast – egas nemad ole ainukesed töötajad Eestis, kõik tegevat tööd ning saavad selle eest tasu, tavaliselt pedagoogidest tunduvalt vähem. Näiteks tema suure kaubandusketi kassamüüjana.

Ma olen viisakas inimene, aga oh kuidas ma oleksin tahtnud talle vastata: Vaata, armas X, Sina jätsid keskkooli pooleli, läksid mehele, lõid pere ja sünnitasid lapsed. Pärast lühikest koolitust asusid kaubandusse tööle. Minu otsesed erialaõpingud on kestnud üheksa pikka aastat, lisaks täiendkoolitused (viimase viie aasta jooksul üle üheksasaja tunni). Ma loodan, et see ei kõla väga ülbelt, aga kas on mõte lõpetada ülikool, kui tunduvalt madalama haridusega inimesed sinust enam teenivad? Ma olen vanemõpetaja (mida tähendab vanemõpetaja staatuseni jõudmine ja selle hoidmine, on ise teema), töötan ülekoormusega, samas jääb mu töötasu alla vabariigi keskmise palga. Ma taha sugugi ei alaväärista poemüüja rasket tööd, aga kas võrdsuse printsiip pole võrdluseks pisut kohatu? Hämmastav on see suhtumine, et ei peagi palka tõstma, sest teised saavad ka vähe. Mu palk pole viimasel kolmel aastal sentigi tõusnud, aga hinnad… Ametlik statistika väidab, et ainuüks viimase aastaga on toit kallinenud enam kui 9,3%, eluase 7,3% ja transport 7,4%.

Õpetajatele on peale pandud suur töö- ja vastutuskoorem. Lisaks normkoormusele lisandusvad järelevastamise ja järeleaitamise tunnid, arenguvestlused, erinevad töökoosolekud, tundide ettevalmistamine, töökavade tegemine, eKooli tundide kandmine, vihikute parandamine, enesetäiendamine, õpilaste ettevalmistamine olümpiaadideks, osalemine erinevatel konkurssidel ja klassiväline töö. Kuna meie koolis puudub huvijuhi ametikoht, siis korraldavad me õpetajad nurisemata ja tasustamata ka kõik ülekoolilised üritused ning neid pole sugugi vähe. Poolteist tundi annan ma igal nädalal tasuta, sest muidu tuleks oskusaines rakendada liitklassi, aga algklassides on ju ained omavahel tihedalt integreeritud.

Peeter Kreitzberg nentis hiljuti, et naljaga pooleks võib öelda, et on inimesed, kes saavad lilli, ja inimesed, kes saavad lilli ja raha, ning inimesed, kes saavad ainult raha. Õpetajad on meie ühiskonnas need, kes saavad ainult lilli.

Õpetaja amet on vist üks väheseid, kus tuleb ise materiaalselt rohkelt panustada. Mu meesisend saab igal aastal töökohalt riided ja jalatsid (ühe aasta komplekt maksab umbes mu kuupalga), tal on ametiauto ja töötelefon. Õpetajalt eeldatakse, et ta näeb tööl välja esinduslik, aga  viimasel ajal on isegi hambaraviks raske raha säästa, riided on sageli hangitud second-hand-kauplusest.   Koolitustele sõidame tranpordikopentsatsioonita ja päevarahata, hiljem anname ka ärajäänud tunnid või asendame tasuta täienduskoolitustel osalevaid kolleege, lapsevanematega suhtleme enamasti isikliku telefoniga. Kuidas sa ikka ütled vanemale, et vabandage, mu kõnearve tiksub, rääkige rutem või tulge kooli? Paar nädalat tagasi jäi üks mu laps keset koolipäeva haigeks. Ei ole vaja olla selgeltnägija, et ära arvata, kes ta koju viis. Selliseid sõite tuleb ikka üsna sageli ette. Mul peab olema pabertaskurätt, tühi vihik või liim neile õpilastele, kel seda pole, sest kaua sa kannatad pilti, kui lapse nina alt nire allapoole ripub või ta vajaliku töövahendita tunnis istub. Ma ei küsi koolilt värvilist või valget paberit õppevahendite valmistamiseks, kanamune, soola, suhkrut, äädikat või toiduõli katsete läbiviimiseks, ei loe raha, mis lapsevanemailt klassipiltide või erinevate piletite eest saamata on jäänud. Kui sünnipäevalapsele pole tähtpäeva tähistamiseks komme kooli kaasa antud, siis soovitan tal silmad ära kuivatada, pistan rahatähe pihku ja saadan poodi magusa järele. Ma ei ole selleks kohustatud, aga empaatiatunne on isiklikust rahast tähtsam. Ei saa lihtsalt andmata jätta, ehkki otsest sundust pole.

Õpetajana käin ma oma õpilastega sageli teatris, kinos, muuseumis, ekskursioonidel. Näiteks Suure Munamäe tornis olen lastega käinud väga palju kordi. Muidugi imetlen ma hunnitud vaadet Haanja kõrgustikule, aga iga kord maksan ma selle vaate lastele tutvustamise eest 2,5 hetkelist raha. Elistvere loomapark küsis mult 2,56 ja Tallinna Loomaaed 3,2 raha, sest mul polnud klassis nõutud 20 õpilast… Nii saan ma ikka- jälle karistatud laste loomaaeda ja -parki või mujale sõidu organiseerimise ja giiditöö tegemise eest.

Mul on kurb, sest paljudel inimestel on haridustöötajate palgast rääkides kohe vastus varrukast võtta – tuleb hakkama saada, sest kõik elavad halvasti.

Sotsioloog Andrus Saar kirjutas Õpetajate Lehes (Nõukogude aja jäänuk – suhtumine õpetajatesse): “Õpetaja pidavat olema maa sool. Eks ta olegi, kuid mulle tundub, et soolavarud on juba ammuilma otsa saanud. Töö käib inertsist. Riigijuhid vist arvestavad tõsiasjaga, et õpetajad on kannatlikud, ning küllap kehutab neid olukorda mitte lahendama asjaolu, et õpetajad ei kipu välismaale tööle. Seega, las taluvad. – – – Olen väsinud lugemast väiteid, et raha ei ole. Õpetaja ei ole süüdi, et kuigi Eestis kulutatakse Euroopa Liidu keskmisest rohkem raha haridusele, jääb õpetajate palk niruks. Väide, et õpetajate palgatõusuks ei jätku raha, väljendab nii suhtumist õpetajatesse kui ka süsteemitut ja saamatut pikaajaliste sihtideta hariduselu juhtimist. Näib, et kõik muu on tähtsam kui haridussüsteemi keskne tegelane – õpetaja. Kuid just tema ei tohiks olla haridusökonoomika ohver, see rida eelarves, kust saab kokku hoida.” Suur aitäh Teile, härra Saar, mõistmise eest!

Ja selle kõige talumiseks on mul ainult üks põhjendus – ma armastan tõesti oma tööd.

Suurem turvatunne – postkastist

Viimasel ajal on postkasti juurde üha harvem asja. Kõik arved on tellitud virtuaalsesse kirjakasti, sinna maabuvad ka kõik sõprade kirjad ja tööalased teavitused, ajalehti ei telli me kokkuhoiupoliitika tõttu juba paar aastat ning erinevad postimüügifirmad on veendunud, et sellise koonerdava tellija peale pole mõtet oma klantspaberil katalooge raisata. Ent korra nädalas jalutan rohelise hoiukasti juurest siiski läbi, sest Preili Kahe sõbranjedel on kombeks kaugelt ning veel kaugemalt välisreisidelt talle kodusel aadressil postkaarte saata. Ja need tuleb ära tuua enne, kui ilm ja aeg need loetamatuteks muudavad.

Kolmapäeval hilisõhtul sõitsin pärast lastevanemate koosolekut ka igaks seitsmeks juhuks postkasti juurest läbi. Ja oh imet!, seal oligi kiri, pisiasjadeni täpne aadress ning isiklik nimi peal. Väljas oli päris pime, aga uudishimu ajas üle ääre. Huvitav, kes mulle vaevaks võttis kirjutada? Ajasin autos salongi nirus valguses oma kärsitud näpud ümbriku ääre vahele ja libistasin kirja lugemiseks välja.  

No tere- tere! Välismaise pealkirjaga krediidiandja pakub mulle lihtsat, painlikku ja ilma lisatasudeta eralaenu 1600 €, aastaintressiga üle 30 %, palub viisakalt vaid täita taotlusblankett, saata see postikuluta ning jääda käsipõsakil ja keel ripakil taevamannat (loe: raha) ootama(et siis minna seda ohjeldamatult laristama).

Kulmud tõmbusid imestusest ja meelepahast juustepiirini. Ma tean, et s e e oli kõigest pakkumine. Aga ikkagi… Hei, kodanikud krediidiandjad! Kahjuks ei suuda mind inspireerida laenu võtama ka see rõkkavalt rõõmus ja silmnähtavalt õnnelik perekond te värvilisel infolehel. Samas tekib küsimus: kust pagana kohast te ikkagi mu koduse aadressi saite? 

Huvitav, kas info permanentsest rahapuudusest levib infrapunase kiirena laenuhaideni?

Jääb loota, et prügikast oskab paremini väärt teenusepakkumist hinnata.

Võtame arvutamiseks näpud- varbad appi

Täna hommikul tuletas meesisend mulle meelde, et vähem kui kuu aja pärast on mul tähtis päev.  Tänan meelde tuletamast! On see ikka tähtis? Ei ole siin rõõmustada midagi! Vanemaks ei taha ma juba päris palju aastaid saada ning sünnipäevad pole mulle ka suure osa elust üldse meeldinud.

Koolis tuli jutuks, et homme saab Richard Roht 120 aastaseks ja me tähistame seda väikese aktusega, kuna kirjanik on meie kooliga otseselt seotud – ta õppis Karaski külakoolis. 1989. aastal valmis Krootuses uus koolimaja. Muutus ka nimi – Karaski asemel hakkas eksisteerima Krootuse kool.

Üks piiga mõtles selle jutu üle pisut ja küsis siis minu jaoks õige ehmatava küsimuse: “Õpetaja, kas sa andsid ka sellele kirjanikule tunde?”

Vaatasin kirjaniku portreed. SELLELE tüsedale, kiilaspäisele, vananevale mehele? Oeh, kui piinlik!

Kodus uurisin end üle tüki aja tähelepanelikumalt peeglist. Nojah, peegel ei valeta. Sealt vaatab vastu üks keskealine naine.  Nojah, sõdurpoisid, kes varem tundusid nii mehelikud, näevad välja nüüd tõepoolest kuidagi liiga noored, enne magamajäämist loen lammaste asemel lahkunud tuttavaid ning isiklike juuste algne värv on samuti lootusetule meelest läinud… Aga et lausa nii vana? Huh! 

Ma olen nagu Otfried Preussleri väike nõid – 167 aastat vana, aga lihtsa- ja lapsemeelne ning kasina teadmistepagasi ja elukogemusega. 😉