Hundid söönud ja lambad ka terved

Eile tuli mulle meelde taas üks tore lugu kaugest minevikust ja pani muigama.

Pärast üht koolitust käisin koos ühe vanema kolleegi Maiuga poes. Ta tõstis korvi ruudulise meeste triiksärgi. “Kellele sa särgi ostad?” olin uudishimulik. “Mehele,” vastas Maiu. “Aga see on su mehele ju väike,” olin hämmeldunud. “Jah, aga sellest pole midagi,” lõi ta käega, “mees saab kingi, tänab, on rõõmus. Siis leiab, et särk on saanud väike, mina imestan, et ma nii valesti valisin, aga pole lugu, see on ju meie pojale paras. Kaks kärbest saab korraga tabatud: mees on saanud kingituse ja poeg triiksärgi.” 😀

Viimasel aastatel on isakarule jõulu- ja sünnipäevakinkide ostmine järjest raskem. Ma ei suuda enam nuputada, mis teda tõeliselt üllataks või rõõmustaks. Muidugi on ta alati viisakas ning kinnitab särasilmi, et just see kingitus on  kõige parem ja seda oli tal vaja, ent ma tajun alateadlikult alati, kui see päris nii pole. Näiteks võin üsna kindel olla, et riided ja jalatsid ei tekita temas mingit vaimustust. Sestap mõtlen igasugu skeeme välja, mis kingina “töötaks”. Olen püüdnud osta erinevaid elektrilisi vidinaid: hekikäärid, saag või vedavate ratastega muruniiduk. Mehed jäävad ju siiski poisteks. Mida rohkem asi möirgab ja müriseb, seda parem.

Sel aastal hakkasin juba märtsi lõpust intensiivselt mõtlema tema sünnipäevakingi peale, aga seda head ideed ei tulnud ega tulnud. Lõpuks sain väärt mõtte ühest Facebooki kogukonna leheküljelt – ostan päratu kogumiskastiga elektrilise oksapurustaja. Bauoffist koguka karbiga väljudes tundsin end pisut Maiuna: mulle on peenardele puidumultši tarvis, aga masina selle tegemiseks saab armas abikaasa. Nojah, pole midagi paremat kingist, mis nii kinkijat  kui saajat rõõmustavad.

Ülehomme algab minu before and after staadium. Pidage mulle pöialt, et kõik hästi läheks!

Ei teagi kohe, mida arvata

Sellega, et pollitikuid ei saa uskuda – nad ajavad enne valimisi üht juttu ja pärast valimist on teod teised, oleme juba aastatega harjunud. Aga on valdkondi, milles kahelda ei tohiks. Näiteks meditsiin.

Seda, et me kõik jääme vanaks, ei ole tarvis tõdeda vaid peegli ees. Aasta- aastalt tuleb erinevaid tervise seotud hädasid üha enam. Ma olen oma põlveprobleemiga viimasel ajal polikliiniku stammkunde. Kunagi peab ju see liip- liipadi kõndimine lõppema. Kolm nädalat tagasi käisin oma MRT diagnoosi saamas. Tohter vaatas radioloogi raportit ning määras mu viletsale põlvele põletikuravi: “Kirjutan teile Movalist – võtke üks tablett enne sööki klaasi rohke veega. Ja valu tarvis üks süst põlve Kenalogi. Kui kohe välja ostate, siis pistke siis see kuni süstima tulemiseni külmkappi.”  Nonii. Asi selge kui seebivesi.

Apteeker tõi kuskilt tagaruumist ampulli häguse vedelikuga. “Külmikusse?” demonstreerisin oma informeeritust. “Ei, külma seda panna ei tohi, hoidke seda süstimiseni toatemperatuuril,” oli valge kittel teiselpool letti resoluutne. Vaatasin, kuidas ta tabletikarbile hüpleva käekirjaga kirjutas: 1 tbl 1 x päevas pärast sööki. “Kirurg väitis, et enne sööki,” julgesin vastu piiksuda. “Kuulge, ma ei tea, mida kirurg ütles. Kui teie magu kannatab, et võtke siis enne sööki, aga need liigeste rohud on üsna kanged ja ei mõju tühjale maole kuigi hästi,” kehitas apteeker õlgu.

Kodus harutasin lahti ravimi infokirja – pisut vähem kui meeter tihedat imepisikest teksti. Ja sealt leidsin read: Võtke Movalis tablette alati täpselt nii nagu arst on teile rääkinud. – – – Tabletid tuleb söögi ajal vähese vedelikukogusega tervelt alla neelata. Igaks juhuks helistasin sõbrannast apteekrile, kes kinnitas ametivendade juttu.

Järgmisel reedel istusin sogase sisuga ampull peos taas tuttava ukse taga. Kätt tuli hoidma pr Üks, kes sooritas üleval haigla siseosakonnas oma praktikat. “Mu juhendaja küsis, miks sa seda Kenalogi endale süstida lased? See võtab küll mõneks kuuks valu, aga kahjustab niigi kulunud põlvekõhre veelgi,” uuris ta. Jah, miks küll? Ravimi pikemaajalisest toimest ei olnud kirurg mulle sõnagi rääkinud. Kuidas siis nii? Paar- kolm kuud löön tantsu, et siis ülejäänud elu nagu dr House kepiga käia või ratastoolis veereda. Tõusin otsustavalt püsti ja ütlesin uksele tulnud õele, et ei soovi seda süsti, mis kasu asemel hoopiski kahju võib tuua. “Eks ta ole,” naeratas õde mulle lahkelt, “ega me suvel seda eriti süstida tahagi.”

Nojah või siis teine lugu. Kaks pool aastat tagasi enne jõule vaevasin pead taas igipõlisel – kinkide teemal. Ja korraga süttis ere tuluke – mis oleks, kui kingiks pr Ühele stetoskoobi! Kust neid küll tellida? Ja milline oleks maksimaalselt hea? Ega midagi, jalad taguotsa alt välja ja vutt- vutt tuttava arsti juurde. Kes muu oskaks sel teemal paremat nõu anda kui kogenud meedik. Seletasin tuttavale doktorile, hind pole oluline, et aparaat peab olema nii hea, et seda saaks aastateks. Selline sümboolne – ema kingitud. Enne jõule oli pakk käes, kenas vutlaris. Tellitud instrumendi headust ei osanud ma hinnata, aga toote hind (pisut üle 700 krooni) lubas arvata, et kehv ei saa see olla.

Sel kevadel märkasin ühel pildil pr Ühe kaelas võõra moega stetoskoopi. “Aga minu kingitud?” nõudsin vanemalt järeltulijalt aru. “Ema, ära pahanda, aga õppejõud ütles, et sellega saab vaid vererõhu pulssi kuulata. Kopsude ja südame kuulamiseks see ei sobi,” seletas pr Üks vabandavalt.

Tule taevas appi! Kas kogemustega arst seda siis ei teadnud?

Nüüd on pr Ühel väga hea ja kvaliteetne Littmaanni stetoskoop, tänu Maarele.   Mida siis selle jõulukingiks saaduga teha? Ega´s midagi, saabki lapselastele tulevikus arstimänguks. 😀

Öisest anomaaliast

Juba eelmisel aastal sai pere tööplaani kirjutatud köögiviljapeenarde rajamine. Õunaaed, kasvuhoone ja lillepeenar Hilbal juba on. Pärast viimasest aiamaast loobumist andsin endale ausõna, et igasugune potipõllumajandus jääb edaspidi на веки вечные – igaveseks ära. Aga juba paar aastat tagasi kerkis tasahilju tomatite- kurkide- paprikate tarvis kasvuhoone. Ja järjest jaburam tundus maitserohelise, sibula või porgandi ostmiseks suvel autoga linna vurada. Nii hakkasimegi eelmise aasta sügisel muru suretama, et kevadel traktoriga köögivilja tarvis vastav maalatakas üles künda.

Pärast rohket põllurammu vedamist said vaod maasse veetud ja esimese asjana sai varajase kartuli seeme mulda pistetud. Kohe tõstis minus pead ka väike skeptik: mis saab, kui lähedal asuvast metsast tormavad ummisjalu kohale näljaste metssigade hordid? Velvo arvas, et suvel neil metsaski toitu küll, ei nad tule. Aga vaat tulid. Kogu aiamaa nägi pärast nende rüüsteretke välja nagu rehaga üle silutud – vagusid polnud enam ollagi. Ega´s midagi, mis halvasti, see uuesti. Sedapuhku lõi meesinime aiamaalapi ümber postid, millele kinnitas erinevas kõrguses ketid. Sai eemalt vaadates päris maitsekas. Aga… paraku ei pidanud metssigu seegi. Juba järgmisel hommikul rabas meid ees kuidagi tuttav kombekalt rehitsetud pilt. Nüüd kerkis aiamaa piirdeks korralik 1,2 m kõrgune roheline võrkaed. Kaks päeva pidasime peenikest naeru: kurb küll, austatud metsanotsud, lauake on kaetud, ent mekkima ei pääse. Juba kolmanda päeva hommikuks kadus igasugune naerutuju – siga oli taas aiamaal tuhnimas käinud. Kutsumata külaline oli endast jätnud allkirja – mullal olid selged metssea sõrajäljed.

Käisin nõutult ümber aia ja püüdsin mõistatada, kuidas küll ablas elukas aeda pääseda võis. Võrkaed seisis paigal, võrgu alt ei olnud võimalik mingi valemiga läbi pugeda. Kohemaid meenus lapsepõlves kaaslase tähelepanu hajutamiseks kasutatud lause: “Näe, siga lendab!” Seega – kui inimkäsi teda lausa aeda ja tagasi tõstmas ei käinud, pidi siga üle aia lendama.

Pisut guugeldamist tõestas, et meie juhtum pole esimene. Kaksteist aastat kirjutas Eesti Päevaleht:

Siga lendab. Seda teab USA Föderaalne Lennundusamet omast käest. Aga ametnikud tahavad teada, miks ja kuidas siga nii teeb. Lennundusameti uurijad püüavad selgust saada, kuidas sai 135 kilogrammi kaaluv loom USAirways’i lennuki esimese klassi salongis Philadelphiast Seattle’i lennata, ilma et keegi oleks kulmugi kergitanud.

Nonii. Me panime sel aastal juba kolmandat korda kartuli maha. Varajased kartulid, mis küll suhteliselt hiliselt maha on pandud, on oma rohelised ninad mullast välja pistnud. Mine tea, kas sigadel sai kõrgushüppest küll või ootavad nad saagi valmimist sügiseni…

Ööd on siin jätkuvalt pimedad…

Mis halvasti, see uuesti! Teisel korral peab installeerimine õnnestuma ning suvi lõpuks meie õuele jõudma!

*Pilt leitud NäoRaamatu lõpututest avarustest.

Magnetlainetel

Viimasel ajal on millegipärast sõna magnet punase joonene mu tegemisi- toimetamisi läbinud.

Nädal tagasi olin planeerinud lastele- lapsevanematele lustliku perepäeva Pokumaal. Hommikul oli vaid vaja läbi sõita Selverist, et osta plasttopse, mahla ja kooki piknikulauale. Aga kuna viimasel ajal on sularahaga permanentselt kitsas, siis tuli kaasa võtta panagakaart.

Tavapärases paigas, raha- ja käekotis, kaarti polnud. Pead tõstis juba kerge paanika. Mida teha, kui üks asi lootusetult kadunud on? Minna samm- sammult tagasi – millal ja kus ma seda viimati kasutati. Meenus, et linnas käies oli seljas valge jakk… Ja siis tabas mind tõeline paanikaahoog ja paari südamelöögi vahelejäämine. Valge jakk oli eelmisel päeval pesus, pikk programm koos korduvate loputamistega ja tsentrifuugimistega. Kas tõepoolest…? Jah, seal jaki taskus ta rippuski, allkiri pesus lausa loetamatuks kulunud.

Selveris hoiatasin kassapidajat: kui ülekannet ei toimu, on süüdi mu ustav abimees – automaatpesumasin. Ent makse toimis! Seega: igasugune raha on teatavasti räpane, ka plastikraha. Peseme selle siis puhtaks!

Esmaspäeval ootas sõit Viljandisse. Preili Üks oli eelnevalt põhjalikult kirjeldanud, mida MRT (magnetresonantstomograafi) analüüs endast kujutab. Esmalt andsin allkirja, et mul pole südamestimulaatorit, metallimplantaate, kehas metalseid kruvisid, naelu ega mutreid ning ma pole rase. Masin kopsis, koputas, põrises, ümises, kloppis ja prõmmis. Aga see ei seganud mind end seal mugavalt pikutamast, isegi rammestav uni tuli peale. Nüüd on miss Marple tark masin valu tekitava pahalase põlvas tuvastanud: mul on parema põlvekõhre kompartmentide II grupi kahjustus, eesmises soas on turse ja osaline vigastus, mu paetella mediaalne retinaculum on venitatud ning põlveliigeses on vedeliku hulk tõusnud. Kes nüüd arvab, et ma emana preili Ühe meditsiiniõpngute kõrvalt ise sellist tarka teksti valdan, see peab sügavalt pettuma. Tegelikult trükkisin ma mulle mõistetavad ja olulistematena tundunud kohad diagnoosilehelt lihtsalt üks- ühele maha. Hehe, liiga palju väga võõraid ja üdini arusaamatuid kohti on ses tekstis. Ent tähtis on see, et siitpeale saab minna rohtude abil ainult paremaks. Ja selle “Kullaketrajate” lonkur- vanaeide rolli võiksin ma ka juba terve põlvega ära mängida – peaaegu kolme kuu harjutamise järel sai see mulle piisavalt selgeks.

Mis puutub veel magnetitesse, siis preili Üks nimetab end Skype´i tervitustekstis disaster magnet´iks. Mis ikka sunnib kassid kevadööl hirmsa häälega kräunuma või ajab noore tudengi öösel katusele? Kassid leiavad paarilise, noored neiud murravad oma käeluu ja panevad sellega peaaegu ohtu oma kirurgia praktika. Hea vähemalt, et pea ja selgroog terveks jäid.

Magnetiks on kujunenud linnusitale mu auto ja varganägudele me Hilba krunt. Lisaks kahejalgsetele röövlitele on see nüüd lemmikkohaks neljajalgsetele – metssead nosisid juba teist korda me seemnekartuli. Sellise “kuriteo” peale pole vist mingit mõtet politseisse helistada. Nüüd piirab me aiamaad korralik terasvõrk.

Järgmisel esmaspäeval algab mul puhkus. Tahaks olla, et see on magnetiks ilusatele soojadele ning päiksepaistelistele ilmadele.

Elu labajalavalss

Aasta ilusaim kuu ongi vaat, lupsadi- luusangadi, kõp- kõpsadi, viimases veerandis. Loodus on ümbruse otsekui läbipaistmatuks muutnud. Puude ja põõsaste rohelised lehekroonid varjavad seni aknast valitsenud avarat vaadet. Hilba muru on nagu tõmmuverd kaukaaslase lõug: hommikul hoolikalt puhtaks pöetud pind turritab õhtul uhkelt sirutuvatest võililledest. Esimesed võililled panevad küll kelmikalt naeratama, aga kui neid hulgi maast hakkab üles ajama, panevad kulmu kipra. Aga need on ajalikud ning nende õitseaeg lõpeb kiiresti.

Mu aktsioon “Tagumik Kõht trimmi!” on esimese kahe nädalaga lootusetult läbi kukkunud. Hoolimata õhtustest säästusöömistest (näsin õhtul vaid mõne kesise õuna) tõi esimene nädal 100 ja teine veel 400 grammi kaalule lisaks. Tjah, mul on tunne, et mu kaal kosub jõudsalt haistmis- ja nägemismeelt kasutades. Tühja sest kahest kaotatud rahast –  ma ei jäta jonni! Püsivus viivat sihile. Ja kui ei viigi, siis juba vanarahvas ütles, et mida rohkem pinda on, seda rohkem saab päikest püüda

Aga viimasel ajal läheb ära sealt, kust mitte ei peaks minema. Täna hommikul sai mu abikaasa “üliarmsa” juubelikingi: Hilbal olid käinud kutsumata külalised. Rassimist oli ses öös ilmselt meile armsas paigas kõvasti. Ära viidi neli päeva vana (noor) külmik, täises elujõus käsisaag, kolm rulli vaskkaablit ning ebanormaalne kogus juubelipidustustest jäänud alkoholi. Head vargad, jooge terviseks! Maakera on jätkuvalt ümmargune ja kõik tehtu jõuab moel ehk teisel kord tagasi.

Oooooeh!

Siit + sealt = vahepealt

Eile õhtul meenus mulle, kuidas me kolm aastat tagasi Egiptuses nädalaks sundsuvitajaks jäime. Tegelikkuses oli algne idee minna nautima kaunist Niilust ja iidse riigi ajalugu, kuid reisi lõpuks maandusime turismifirma segaduse tõttu koduse Eesti asemel hoopiski Sharm el Sheikhi kuurortis. Tagasi vaadates võib seda lausa vedamiseks pidada: tasuta ööbimine ja toit, aga reaalsus vedas suunurgad allapoole ja otsaesise kipra. Töö polevat küll jänes, mis eest ära jookseb, end kõnekäänd ei teinud olemist sugugu kergemaks ega pannud nautima süllekukkunud päratult suurt hotellituba, maitsvat toitu, päikest ning ujumiseks sooja vett. Olgu ausalt öeldud, et kui inimestel oleks liignimi, siis minu puhul oleks see kindlasti VESI. Helesinine vesi hotelli ees basseinides ja Punane meri, mis oli lausa käeulatuses – neil päevil ei saanud veest üle ega ümber. Seda jätkus ohtralt igasse päeva.

Teisel päeval nägime, kuidas meie toast väljus võhivõõras jumekas kohalik noormees. Tundsime õigustatult huvi, miks ta meie toas käis. Ta selgitas, et on maja komandant või korrapidaja ning tema töö on silm peal hoida, et kõik toimiks nagu vaja. Kuuldu tegi meid pisut ettevaatlikuks, sest eelmisel päeval oli ühel meie reisiseltskonna väikeste lastega perel lukustatud toast kadunud digi- ja videokaamera. Hädalised ruttasid küll hotellikompleksi juhatusse, kuid lõpuks anti neile valida kolme variandi vahel: a) Nad on oma kaamera ja digiaparaadi ise kuhugi unustanud. b) Kaebuse esitajad on hooletud olnud oma toa kiipkaardiga või jätnud ukse suisa lukustamata. c) Perekond esitas valekaebuse; tegelikkuses ei võtnud nad kallist tehnikat üldse kaasa või m ü ü s i d tehnika ise maha ning nüüd loodavad hotellilt kompensatsiooni saada.

Võta kinni, kuidas see lugu tegelikkuses oli. Eks ebaausaid inimesi ole mingi protsent igas riigis ja kõigi rahvuste seas. Aga kedagi oma tuppa lihtsalt lõdval käigul sisse- välja jalutamas näha tekitas meis pisut hoolsamat suhtumist oma rahakott, dokumendid ja muu väärtuslikum kraam šeifi panna.

Igatahes pärast noorsandi käiku keeldus põlemast vannitoa pirn. Kuna hetk tagasi oli kõigile meie probleemidele lahket lahendust pakutud, siis koputasime juhatatud uksele. Valgusallikas säras veidi aja pärast taas rõõmsalt, noormees aga jäi ootavalt uksele seisma. Jah, nüüd tuli meelde, kuidas filmides hotellipersonalile teenuste osutamise eest tippi antakse. Küllap on selliste teenistujate napile palgale heldete eurooplaste jootraha sisse arvestatud. Otsisin pisut kohmetuna oma rahakoti ja sain kõige sõbralikuma naeratuse osaliseks.

Paljudel inimestel on arvamus nagu paistaks Aafrikas päike 24/ 7. Tegelikkuses on asi sootuks teine, iseäranis jaanuari alguses. Päeval oli küll väga kuum – kahtlustan, et keskpäeval oleks võinud lausa kuumusest õhetaval seljal muna poolüpseks praadida, aga üsna kohe pärast päikese loojumist läks õhk suhteliselt jahedaks. Meie hotellitoa paksud heledad seinad andsid küll päeval valitseva kuumuse eest turvaliselt kaitset, aga öösel oli jahe, tegelikult minusuguse soojalembelise inimese jaoks lausa külm. Tekid olid õhukesed ja uinuda raske. Selgus, et kõrvaltubades töötas konditsioneer, mis öösel tuppa sooja õhku tootis, seevastu meie toas hakkas sooja õhuvoolu asemel puhuma jahe tuuleke. Juba tuttavale uksele ei julgenud ka koputama minna. Mitte, et meil oleks rahast kahju olnud – seda lihtsalt enam polnud! Rahatu oli väga nadi olla. Arvestades, et kuna kodumaal meil kohalike naeltega pole midagi peale hakata, siis jagasime kogu järelejäänud raha lahkelt laeva personalile. Igasugune pere eelarve oli nagunii balansist väljas, kaks pereliiget olid sunnitud töölt nädala palgata puhkust paluma, reisifirma lubatud palga kompentseerimine tundus enam kui kahtlane.

Jäi nii, et laotasime tekile öösel ka päevateki peale ja kleepusime isakaruga üksteise külge. Selline toimimine muutis öö pisutki talutavaks.

Oh, jälle sai liiga pikk sissejuhatus! Ma olen selles vist lausa meister! Tegelikult meenus mul kogu see lugu, sest 1. mail lõppes kütteperiood. Päevad on küll soojad, aga öösel langeb õhutemperatuur ikka veel kohati miinustesse ning mu iial- ei- paista- päike magamistuba on haaranud rõske hingus. Ma saan aru, et talvised hiiglaslikud  küttearved võtavad paljudel peredel piltlikult ninast vere välja ning nad loevad päevi, mil kellegi tugev käsi sooja vett jagava kraani kinni keeraks. Aga sellest teadmisest ei hakka ikkagi soojem nagu ilmselt ka mitte virisemisest. Heh, kapis on olemas soojad sokid ning fliis ning suvigi pole enam kaugel Valged ja soojad ööd on kohe- kohe käeulatuses.

Praegu võtab kümmekond minutit üksteise vastu vihalehtedena liibumine.

Keegi ei keela mul unistada tulevikust, mil päris oma kodus on vajadusel võimalik sisse lülitada põrandaküte või soovi korral teha kaminasse tuli.

Suurem turvatunne – postkastist

Viimasel ajal on postkasti juurde üha harvem asja. Kõik arved on tellitud virtuaalsesse kirjakasti, sinna maabuvad ka kõik sõprade kirjad ja tööalased teavitused, ajalehti ei telli me kokkuhoiupoliitika tõttu juba paar aastat ning erinevad postimüügifirmad on veendunud, et sellise koonerdava tellija peale pole mõtet oma klantspaberil katalooge raisata. Ent korra nädalas jalutan rohelise hoiukasti juurest siiski läbi, sest Preili Kahe sõbranjedel on kombeks kaugelt ning veel kaugemalt välisreisidelt talle kodusel aadressil postkaarte saata. Ja need tuleb ära tuua enne, kui ilm ja aeg need loetamatuteks muudavad.

Kolmapäeval hilisõhtul sõitsin pärast lastevanemate koosolekut ka igaks seitsmeks juhuks postkasti juurest läbi. Ja oh imet!, seal oligi kiri, pisiasjadeni täpne aadress ning isiklik nimi peal. Väljas oli päris pime, aga uudishimu ajas üle ääre. Huvitav, kes mulle vaevaks võttis kirjutada? Ajasin autos salongi nirus valguses oma kärsitud näpud ümbriku ääre vahele ja libistasin kirja lugemiseks välja.  

No tere- tere! Välismaise pealkirjaga krediidiandja pakub mulle lihtsat, painlikku ja ilma lisatasudeta eralaenu 1600 €, aastaintressiga üle 30 %, palub viisakalt vaid täita taotlusblankett, saata see postikuluta ning jääda käsipõsakil ja keel ripakil taevamannat (loe: raha) ootama(et siis minna seda ohjeldamatult laristama).

Kulmud tõmbusid imestusest ja meelepahast juustepiirini. Ma tean, et s e e oli kõigest pakkumine. Aga ikkagi… Hei, kodanikud krediidiandjad! Kahjuks ei suuda mind inspireerida laenu võtama ka see rõkkavalt rõõmus ja silmnähtavalt õnnelik perekond te värvilisel infolehel. Samas tekib küsimus: kust pagana kohast te ikkagi mu koduse aadressi saite? 

Huvitav, kas info permanentsest rahapuudusest levib infrapunase kiirena laenuhaideni?

Jääb loota, et prügikast oskab paremini väärt teenusepakkumist hinnata.

Ei tea, kas kõigeks aega jätkub?

Leidsin ühest blogist intrigeeriva nimekirja – kriipsuta läbi, mis tehtud*:

• lõpetanud keskkooli (eh, kõrgkool on, aga keskkooli pole);
• suitsetanud;
• suudelnud(siin tuleb meelde lühim anekdoot: süütu vanaema);
• kalal käinud (…ja kala ka kätte saanud);
• midagi tobedat kogunud (korduv, mul on vist kalduvus);
• rokkontserdil käinud (on selline veider maaväline kogemus);
• kedagi omakasupüüdmatult aidanud (kuidas siis muidu!, iseloomult juba selline aitaja- tüüp);
• alkoholi joomisest mäluauku saanud (proovitud, enne hakkab halb);
• ühe päevaga vähemalt kolme filmi vaatanud (korduv);
• üle 36 h magamata olnud (korduv);
• kellelegi valetanud;
• kokaiini teinud;
• mõnes aines läbi kukkunud;
• tornaadot näinud;
• keemilisi narkootikume teinud (narkootikumidega puutuvad igasugused kokkupuuted, isegi lähemalt näinud pole);
• matustel käinud (rohkem kui tahtnuks);
• end ära põletanud;
• suusareisil käinud (suusatamisega suhted puuduvad);
• lennukiga lennanud (naudin!);
• endale sisse lõikanud (viimati paar päeva tagasi);
• parimat sõpra omanud (nendega on mind õnnistatud);
• vangis olnud;
• arreteeritud olnud;
• koolist poppi pannud(kes poleks?);
• vaimuhaiglas olnud (elu on vahel küll paras vaimuhaigla);
• kõiki “harrypottereid” vaatanud (ma sain esimese filmiga vaevu hakkama);
• kasiinos mänginud (näpud eemale hasartmängudest!);
• valedetektori testi teinud (ei kippunud Tõehetke- saatesse);
• delfiinidega ujunud;
• meremaailmas käinud;
• lugenud rohkem kui 20 raamatut aastas (kas te teete nalja, 120 oleks küsimist väärt);
• Euroopas käinud (… ja läheks veel);
• peale 12 eluaastast värviraamatut värvinud (veel üsna hiljuti);
• operatsioonil käinud (three times);
• taksoga sõitnud (viimasel paarikümnel aastal paraku mitte);
• näinud Washingtoni monumenti (aga väga tahaks);
• omanud alkoholi- või uimastiprobleemi;
• rusikavõitluses olnud (vägivald pole mulle omane ja kui keegi mind lööb, siis panen käed näo ette, vastu ei suuda lüüa);
• hamstrit omanud (pärast esimest katset loobusin igaveseks);
• surfanud;
• juukseid värvinud (siia tuleks lausa tihe rägastik peale tõmmata);
• end tätoveerinud (ilmselt ei tätoveeri ka tulevikus);
• raamatukogust raamatu(id) varastanud (1983. aastal “laenasin” ühe ajalehe, aga see ei kvalifitseeru ilmselt raamatuks).

* Vastamisel aus.

Mnjah, arenguruumi veel on, eksole! 😉

Akutrelli ja punnivinnata

Tänane postitus on teemal, millest mulle tegelikult üldse avalikult rääkida- kirjutada ei meeldi – seksist. Mitte küll o t s e s e l t, aga äärest- veerest kaudselt siiski.

Ma olin vist neljane, kui vanemad mulle pähe istutasid mõtteseemne, et kallis laps, kas poleks tore, kui sa endale õe või venna saaksid. Jah, mis mul ikka selle vastu väga olla saanuks? Mida teab üks neljaaastane ikka imikutest? Beebid olid eemalt armsad nagu suured nukud. Seda, et beebi pidevalt karjub, kakab, röhitseb, toob mulle kaasa kohustusi, mind sunnitakse temaga oma mänguasju ning suurt hulka vanemate tähelepanu jagama, ei osanud ma loomulikult hingestki ette näha. Ma olin tite hankimise mõttest lausa nii innustunud, et hakkasin sinisesse plastmassist vedurisse beebi ostmiseks raha koguma. Selline legend oli meie kodus: lapsed on nagu saiapätsid riiulil, kui raha koos, mine ja vali õige välja. Jäiga mänguasja katusesse oli isa noaga lõiganud pika avause, kust ma siis rublaseid münte veduri päratusse kõhtu libistasin, ikka venna ostmise ülla ja õilsal eesmärgil. Mitu korda nädalas käisin vanemailt kinnitust saamas, kas nüüd ometi on vedur lapsepoe külastamiseks parasjagu raske. Ma olin nii naiivne, et ei märganud oma sipelgapihalise ema kolmekordelt paisunud taljet.

Kui tite “ostmise” aeg kätte jõudis, selgus kurb tõik – poisid olid poest lootusetult otsa saanud. Mul tuli nurisemata leppida väikese kiilaspäise ja hambutu õega. Kompensatsiooniks osteti mulle esimene jalgratas. Sinakasroheline, abirataste ja toredasti heliseva kellaga.

Tänapäeval teavad juba lasteaialapsed, kuidas soojätkamine käib. Paar aastat tagasi kogesin, et viiesed võivad pereelu mängida väga ehedal moel. Pole imestada -televisioonis pole erootilised stseenid ka päevasel ajal mingi eriline haruldus. Minu lapsepõlves oli tsensuur meedias väga karm. Tundus, et juba pikem suudlusstseen kindlustas filmile märgi: alla 16- aastastele keelatud. Mu isiklik meesisend oleks omal ajal peaaegu koolist välja visatud, sest ta jäi vahele aluspesus ja trippidega sukkades seksika naisega taskukalendriga. Sestap polnudki imestada, et ma kasvasin üles nagu lihtsameelne lillelaps, kes uskus siiras usus veel 11- aastasena, et lapsi ostetakse beebipoest, nad kasvavad kapsalehe all või toovad neid kured.

Ma ei mäleta, kes klassiklaaslastest- sõbrannadest mu sinisilmsusesse ja õndsasse teadmatusse mõra lõi, aga hästi on meeles, et kuuldu tekitas tugeva šoki. “Valgustusele” järgmisel päeval istusin eesti keele tunnis, vaatasin oma imetletud klassijuhatajat ning mulle tuli meelde, et tal on tervelt kaks last. See tähendas tõlgitult, et niipalju seksi, niipalju lapsi – ta on kaks korda millegi nii ropu ja rumalaga tegelenud… Varsti pärast seda leidsin raamaturiiuli tagumisest reast sinna laste eest varjule tõstetud Paloheimo, Rouhonkoski ja Rutaneni “Avameelselt abielust” ja  rohkete piltidega venekeelse sünnitusabi õpiku. See lugemisvara oli ema arvates põhjalikult peitmist väärt.

Kes nüüd arvab, et ma keelatud vanu teki all- pimedas aegu taga igatsen, eksib väga. On loomulik, et lapsed saavad teada, kuidas elu jätkamine käib. Juba 4. klassis õpitakse inimese paljunemisorganeid.  Aga mõne asjaga on küll pisut üle vindi keeratud. Ei meeldi mulle see “Kumm on seks!” reklaamikampaania, mitte ei meeldi.  “Tšau, naine! Kas sina oled üks nendest, kes ei kanna ise kummi kaasas? Öeh! Pole kummi kaasas? Teeks niisama? Misasja? See on sinu otsus. Ma ei laseks ühtki uut tulijat ilma kummita ligi! Miks peaksid seda tegema sina? Kumm on reaalselt ja tegelikult ainus asi, mis kaitseb. Kas sa tead ka, mitu protsenti Eesti naistest kummi kaasas kannab? Kaheksateist! A, mis sul viga on? Kui teemaks tuleb seks, siis palun jäta meelde! Tao endale pealuu sisse: kumm on seks!”

Kena on, kui tänu sellele valgustustööle tõesti mõni soovimatu laps vähem peaks sündima või mõni suguhaigus ära suudetakse hoida, siis on igatahes eesmärk täidetud. Klipp annab selge loosungi: kumm rahakoti vahele, sest ei tea iial millal seksiks minna võib… Paneme koolitüdrukule pinalisse pliiatsile, pastakale, joonlauale ja liimipulgale lisaks ka ühe preservatiivi? Kelleltki väga hea mõte: hakkame nüüd koolis siis kondoomide olemasolu kontrollima.  Vähemalt bussis – niikuinii üks kontrollimine,  las näitavad siis koos piletiga ka kondoomi ette. Või komblus- kondoomipolitsei, kes kontrollib tütarlastel kummi olemasolu ja selle puudumisel surub kondoomi kotti.

Kui  keegi nüüd minu arvamust küsiks, siis see on varateismeliste jaoks üks bravuurne ja nõme reklaam, mis saadab välja küll valesid signaale. Ükski normaalne naine ei maga kontvõõraga ning püsisuhtes pole tavaliselt kondoomi vaja. Ma eelistaksin küll suvalisele kirepalangule kuskil labrakal või pargipingil mahedat muusikat, küünlaid, pokaali veini, roosi õielehti ja laia voodit.  Nojah, tänapäeval defineeritakse truudust sootuks teistmoodi ja  partneridki vahetetataksi aeg- ajalt tihedamini kui sokke.

Ja veel: miks noored mehed otsekui vabastatakse kummi omamise vastutusest?

Ma olen vist ajast ja arust, vanamoodne ja mahakandmisele määratud fossiil ega püüa enam maailma muuta. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse.