Asjade maailm

Kui palju on asju, mida ma ei vaja! /Sokrates/

Ma ei tea, kas see on tingitud võrdlemisi vaesest lapsepõlvest või nõukogude korrale omasest pidevast asjade defitsiidist, aga ma olen suure osa oma iseseisvast elust suur koguja olnud. Tundus, et teisiti polnudki võimalik elada: osta tuli seda, mida parajasti saada oli, ja ikka varuga. Linnas elav inimene ehk juhtus sagedamini soovitud kaubale, aga maalt linna käima minnes oli mõistlik osta seda, mida parasjagu kauplustes saada oli. Nii oli näiteks niidirulle käsitöösahtlis ilmatu lai värvivalik, sest iial ei võinud teada, kas ostetud kangale samal hetkel sobivat niiti müügil on, niisamuti võis sealt leida erinevas pikkuses ja toonis tõmblukke, rohkelt mitmesuguseid paelu, pitse ja nööpe, või ainuüksi suur köögikapi riiul oli tihedalt täis erinevast materjalist, suuruse ja värvusega lillevaase. Seda varude nimekirja võiks lõputult venitada. Tagavarade täiendamist toetasid sünnipäevad ja aastavahetus, sest ka kingid olid defitsiidiajastust sõltuvalt aegsasti varutud. Iseseisvus tõi sõbrapäeva, mil kogunes eriti rohkelt igasugust mõttetut träni: pildikestega tasse, pehmeid mänguasju ja jaburaid kujukesi. Hoolsa emana arhiveerisin tüdrukute algklasside vihikud, päevikud, kunstitööd, tunnistused ja aukirjad, lisaks olid mälestuseks pakitud nende sünnitusmajast koju toomiseks tikitud särgikesed ja mütsid, esimesed sipupüksid, kleidid, papud ja esimesed mänguasjad. Elades tekib muidugi neid asju tahtmatult juurde, aastatega koguneb ikka üht-teist. Nii täitusidki tasapisi sahtlid ja riiulid, kapid ja panipaigad.

Olen kuulnud, et tulekahju läbi oma maise vara kaotanud inimestel muutub tihti mõttemaailm totaalselt. Korraga tajutakse täie teravusega, et kõik asjad on ajalikud ning neist võib ühel päeval lihtsalt ühe hetkega ilma jääda. Ptüi- ptüi- ptüi! Elu on mind tulekahjust säästnud, õieti võib öelda, et mingisugune minipõleng on mu mõttemaailmas pärast ema surma siiski toimunud. Saksa vanasõna ütleb, et surisärgil pole taskuid. Asjad, mis on olulised ühele inimesele, pole seda teisele enam teps mitte. Ja nii võitlebki kõrvetav süütunne paljude asjade puhul ratsionaalse mõistusega: ära visata või mälestuseks säilitada. Ühtäkki hakkas mind kodune asjade rohkus lämmatama; kujutluspilt, kuidas tüdrukud kunagi me asju sorteerides sama dilemma ees on, tekitas terava ängistuse.

Nüüd olen juba peaaegu paar aastat radikaalselt tegutsenud. Tõstnud kappe tühjaks ning hinnanud kriitilise pilguga sisu. On need asjad ikka vajalikud? Raamaturiiulid pilgeni täis raamatuid, mida ma kindlasti enam kunagi ei loe. Aastakäigud korralikult töökojas köita lastud ajakirju “Noorus”, “Nõukogude Naine”, “Aja Pulss”, “Sotsialistlik Põllumajandus”, “Kultuur ja Elu”. Mustri- ja lõikelehed, koka- ja nõuanderaamatud, aastate jooksul kogunenud jõulubutafooria, kirjad olulistelt inimestelt, õnnitluskaardid, pakk pulmalaulikuid… Mida teha kingituseks saadud kristallpokaalide ja kaussidega, mida keegi juba kakskümmend aastat tagasi kasutanud ei ole? Oeh! Sorteerida iga päev läbi uus kogus mälestusi, ei ole sugugi kerge.

Paljud asjad leidsid uue kodu ja parema rakenduse. Üle- eelmisel suvel alustasin pesu- ja riidekapi harvendamisega. Seejärel jõudsin raamatukapini. Valla ja kooli raamatukogu võtsid tänulikult vastu kogu mu väljapraagitud kirjanduse, muuseum oli rõõmus köidetud ajakirjade üle, kooli käsitööklass  sai püüdlikult sorteeritud lõike- ja mustrilehed, jõulustaff läks… igatahes läks see kuhugi, kus seda vajatakse ja vääriliselt hinnatakse.

Täna võtsin ette kasti, mille sorteerimist olen ma aina edasi lükanud – vanad kirjad.  Ema emotsionaalsed kirjad Saaremaalt, milles ta muretseb, kas minuga on kõik korras, teated, et ostis mulle uued kardinad või kudus soojad sokid, õpetus, kuidas teha purukooki, aruanne kodustest tegemistest või tervise hetkeseisust. Kursusekaaslaste ja sõprade kirjad: püüdlikud aruanded uuest töökohast, pidutsemistest, üldised teated elust- olust,  laste sündimisest ja kasvamisest, asjadest, mis neid käesoleval hetkel rõõmustasid või kurvastasid. Milleks neid hoida? Ükskord on nad  nagunii kellegi jaoks tühipaljas praht. Pakkisin nad kilekotti, et Hilbal lõkkes koos ülejäänud sorteeritud paberikraamiga kõige igaviku teed põleda lasta. Kaks tüsedat pakki nummerdatud kirju tõstsin siiski kõrvale. Need on sõjaväe aja Isakaru kirjad mulle ja minu omad talle. Leppisime kokku, et teeme ühe õhtu, mil loeme enne põletamist neid ilusa alguse mälestuseks koos.

Elamisse on juurde tulnud ruumi ja õhku. Aga ma ei ole kappidega veel lõpetanud!

Öeldakse, et mida vähem on meil asju, seda vähem on, mille üle muretseda.

Piirajaga meelelahutaja

Alates jõulust tahaks ohata, et ilm on hukas. Sügisele järgnes kevad, siis kolm nädalat talve, taas jupike kevadet ning nüüd jõudis meie õuele suisa suvi. Ei mäleta aastat, mil päev enne jõululaupäeva on väljas soojakraadid ja taevas kahekordne vikerkaar, veebruaris punetab metsas verev karikseen, õitseb näsiniin ning suitsupääsuke on kohal juba aprilli kolmandal nädalal.

Märtsis täitus mul üks suurimatest soovidest: panime õla alla ja aitasime preili Kahel pealinna korteri osta. Tegelikult on sõna osta ilmselge liialdus, sest kodu päris omaks saamiseni on täpselt 298 kuud. Aga kuskilt peab ju lõpuks alustama! Korter ise on iga senti väärt: imeilusa vaatega Tallinna kesklinnale, vaikses tänavas ning päris maitseka sisustusega. Kuna sissemakse + lepingutasu + notari arve pumpasid meid igasugustest säästudest tühjaks, siis käivitus Eriti Agressiivne Säästuprogramm.

See tähendab, et lähima poole aasta jooksul tuleb igasugustele tahtmistele piiraja peale panna, seda enam, et aasta lõpul osalesin marulises osturallis. Vana lendlause ütleb, et tark õpib teiste vigadest, loll iseenda omadest, aga kui teisi pole, kelle vigadest õppida, siis tuleb oma ports vigu välja kannatada. Nüüd olen ma päris pikalt ümber palava pudru kõndinud, aeg oleks asi lahti kirjutada.

Viimasel ajal on mu meelelahutajad kodus peaasjalikult teler ja arvuti koos kõigega, mis sealt leida on. Umbes novembris liitusin NäoRaamatus ühe kommuuniga, kes tegeleb erinevate kaupade tellimisega enamasti Aasiast ja Ida- Euroopast. Esialgu olin küll skeptiline, aga uudishimu sai minust võitu – tellitavate asjade hinnad olid marginaalselt odavad. Küllap oli süüdi ka minu kaubandusvaene elu – ei mäletagi millal ma viimati šoppamas käisin. Nii läksidki teele tellimused: 3D liblikad seinale, kaks paari talvesaapaid, mageveepärlitega kullatud kõrvarõngad, Gucci Envy parfüüm, D & G käekott, Isakarule kampsun ja endale kingad. Ja küllap veel midagi, mis on meelest läinud, sest asjad olid kõik niivõrd odavad, et vahel tekkis küsimus, kuidas on see võimalik? 9 euro eest korralikud kunstnahast talvesaapad, kujutate ette? Nende saabaste õmblemiseks läks vaja mitmesuguseid materjale, rohkelt masinaid, tööjõudu… Ja kõik kokku koos kohale saatmisega 9 eurot? Uskumatu! Edasi enam nii lõbus polnud. Mageveepärlid olid lihtlabasest plastmassist ja kuld läks juba esimese nädala lõpuks tumedaks, ruumikujunduseks mõeldud liblikad kukkusid seinalt, Gucci parfüüm oli küll originaaliga sarnases pakendis, aga kandis nime Cuggi ning lõhn oli kadunud enne, kui märg laik nahal kuivada jõudnud, Dolce & Gabbana kotil rippusid küljes kõige prostama keti otsas plekist tähed D ja G, kunstnahast saabastel tuli tald lahti pärast kaht kuud kandmist, Isakaru XXXL suuruses kampsik oleks mahtunud talle selga 28 aastat tagasi ja minu õiges numbris kingade jalga mahutamiseks oleks pidanud amputeerima suured varbad. 😀 Ma oleks pidanud teadma, et väikese raha eest saab kvaliteetset kaupa harva. Sellega oli üks lastehaigus suhteliselt väikeste kaotustega läbi põetud ja immuunsus saavutatud.

Kes ütleb, et inimene peab käed rüpes istuma ja ootama, kui õnn ta õuele jõuab? Tuleb ikka ise ka kaasa aidata. Järgmisse interneti kodumaagia nurgakesse juhatas mind mu õde. Asi ise üsna lihtne. Rituaali tegemiseks tuli enne suurt reedet võtta klaas veega ja panna sinna sisse midagi hõbedast.  Reede hommikul kästi selle veega oma nägu pesta, et siis aasta jooksul mingi negatiivne jõud, inimeste kadedus ja viha, ei saaks pesijat mõjutada. Väidetavalt aitavat pesemine vabaneda sellest, kui keegi soovi midagi, mis pole elus vajalik. Otsustasime koos, et halba ei saa selline eksperiment ikka teha. Enne magamaminekut otsisin sahtlipõhjas välja tsaariaegse hõbemündi ja panin ta hommikuni likku.

Alguses vaatasin, et jah, tõesti justkui polekski midagi: pesen näo ja loen sõnad. Näo pesemine läks lihtsalt, aga komplikatsioone tekitasid loitsu sõnad, mis ei jäänud kuidagi pähe. Lõpuks tassisin arvuti kraanikausi juurde, pesin ja kordasin mantrat: “Vesi-emake, pese puhtaks kõik mis mulle halba toob, mis minu hinge ja keha piinab, kõik suur neljapäev kaasa viib”. Tunne sai kohe helgem ja selgem ning pole mind siiani maha jätnud. Nii et kui ma teile rahulolust ruigavana vastu hõljun, ärge imestage!

Taevale tänu, et väljas on kevad! Hilba tööde nimekiri on sündsusetult pikk ja helendavaks ekraaniks aega vähem.

Elu rakursid

Täna ma ehin end võõraste sulgedega – postitus koosneb suures osas näpatud mõtetest.

Ühel kursusel kogus koolitaja osalejaid ümber ruudukujulise laua, palus valida kõigil üks laua külg, tõmbas siis lauale asetatud asjadelt lina ning soovis, et me pärast asjade hetkelist silmitsemist püüaksime joonistada nähtu enam- vähem täpselt paberile. Seejärel vahetasime veel kolm korda 90 ° asukohta ja visualiseerisime iga liikumise järel taas nähtu. Kokkuvõttes erinesid kõik neli pilti üksteisest vähemal või rohkemal määral. Kui kõigil oli laua keskel olev lillekompositsioon, siis ülejäänud väikeseid esemeid (moobiiltelefon, võtmekimp, prillid, liimipulk, pabertaskurätikud, tabletikarp, huulepult, taskupeegel, viltpliiatsid, mängukaru jm) olid nähtavad vaid äärmisel juhul kahest rakursist.

Ja korraga ma mõistsin, et täpselt nii on ka tülide ja probleemidega. Kõik konfliktis osalejad näevad ühekülgselt ja kangekaelselt probleemi omapoolset rakurssi ega vaevugi seda teise osapoole vaatevinklist vaatama. Me valime endale ühe n- ö laua külje ning püsime kangelaslikult seal, püüdmata piiluda juhtunut teiselt poolt lauda.

Jaanuarikuu “Eesti Naisest” leidsin Elina Allase artikli, mille lugemise lõpuks oleksin heakskiitvalt ümiseda tahtnud. Ta kirjutab lõpetuseks: “Süütuna süüdlaseks sattuda on oi kui lihtne. Väga pingutav on viibida seltskonnas, kus pead spontaanse inimesena iga oma sõna pärast valvel olema, sest iial ei tea, mida keegi sellest välja loeb. — Ükskõik millisesse probleemolukorda sattudes tuleks süüdlaste otsimine jätta kõige viimaseks. Ja solvumisega ei tasu üleüldse tegeleda, sest iial ei tea, mis on tegelikult teise inimese ütluse taga. Sihipärane solvang väljendab tavaliselt aga hoopis puudujääki solvajas endas.”

Kes nüüd muretsema hakkas, siis ausõna, minuga on kõik hästi. Lihtsalt ma olen jälle ühe väärtusliku kogemuse võrra rikkam ning mis peamine – ma sain selle hetke hindu ja inflatsiooni arvestades täiesti tasuta.

Tjah, tänasest püüame isakaruga kasvava pideva väsimuse vastu hakata võitlema… D- vitamiiniga. Nüüdsest saab kõik minna ainult paremaks: meil on kaitse kroonilise väsimuse, depressiooni ja masenduse eest, abi kõigi nahaprobleemide vastu, kaitse diabeedi, reumatoidartriidi ning sclerosis multiplexi suhtes, ning põhiline –  antud vitamiin tagab meile selge mõistuse ja hea mälu. Ja seda kõike polegi nii vähe.

Kingitustest, kinkimisest ja kodustest kükloopidest

Ma kirjutasin mõned postitused tagasi, et hoolimata poodides valitsevast kaubaküllusest on igasuguste kingituste tegemine minu jaoks paras katsumus.  Kui ei tea tähtpäevalise südamesoovi, on millegi kinkimine selgelt oma maitse pealesurumine. Vahel läheb õnneks, vahel mitte. Ja isegi kui tundub, et kingitus meeldis, ei või iial teada, kas rõõm ja komplimendid olid siirad, inimesed võivad olla lihtsalt hästi kasvatatud ja viisakad. Sestap on kindlam minna  lihtsamat teed: osta kinkekaart või õnnitluskaarti vahele pista rahakupüür(id).

Enne kevadist hõbedast tähtpäeva uurisid paljud kutsutud, mida kinkida. Selline pärimine paneb mind alati pisut ebalema, sest enne tahaksin ise küsida, missuguses vääringus kinki planeeritakse. Aga nii küsida ei ei luba minu kasvatus. Nii ma tavaliselt kehitangi õlgu ja ütlen pärijale ausalt, et tegelikult pole midagi vaja. Aasta- aastalt rõõmustavad mind kõige enam sellised asjad, mida igapäevases elus tarvis läheb: maitseained, kohv, hea vein, ilusad küünlad, mesi… Ent suuremale säravale tähtpäevale ilmselt sellise tühja- tähjaga ei tulda. Nii kogunes meilegi kevadel väga palju õhukesi, aga väga väärtusliku sisuga ümbrikke.  

Muidugi oleks need akende, väravate ja sildadega stiliseeritult illustreeritud pangatähed ära kulunud erinevate finantsiliste minitulekahjude ennetamiseks või tekkinud aukude lappimiseks, aga me leppisime kokku, et hoiame oma aplad näpud sest eemal ning ostame midagi, milleks tavaolukorras raha raisata ei raatsiks.

Nüüd on meil elutoas hiiglasliku LED- teleri veidi väiksem vend ja armsa helesinise silmaga DVD- mängija. Poolteist aastat vana LCD- teleri viisime lastetuppa ning seal resideeruva vanuri omakorda Hilbale. Kvaliteetset ning suurt pilti sai elamisse korraga väga palju ja isakaru kolis omi saateeelistusi vaatama teise tuppa. Sulgudes võiks nüüd selgitada, et kui meie maitse- eelistuste kohta joonistada Venni diagramm, siis ühisosa oleks seal peaaegu olematu. Tema vaatab põnevikke, ulmekaid, komöödiaid, korv- ja jalgpalli, mina eelistan seevastu omi seriaale, draamasid ja krimkasid. Nüüd me veedamegi õhtuid “igaüks oma urus”.

Tegelikult tuli mul eile meelde kunagi väga ammu “Noorte Hääle” viimaselt lehelt välja lõigatud pilkepilt: esmalt sõidab noor pere jalgrattaga, noorik kõvasti peiu ümbert kinni hoidmas, siis on perre hangitud väike Zaporožets, viimasel pildil Volga – lai ja luksuslik nagu laev. Naljapilt vihjas, et jõukuse kasvades tekib ülekantud vahemaa ka peresuhetesse.

Kes nüüd luges välja erimeelsusi, perevägivalda, verd ja pisaraid, on asjast väga valesti aru saanud. 😉 Kanaleid on lihtsalt liiga palju ja erinev maitse ei räägi veel lahkukasvamisest.

 

Nagu kaks tilka vett

California ülikooli teadlaste sõnul valivad inimesed koera võttes välja sellise, kes oleks teatud määral nende moodi. Mul ei tule meelde selle krimisarja pealkiri, mille peategelasest detektiivil oli laisk paks buldog, kes pidevalt keel suust väljas oma pisut punetavate punnsilmadega ümbritsevat loiult jälgis. Ja tõepoolest – koer oli oma peremehega väga sarnane!

Peni mul pole, aga seevastu avastasin, et mu raudne ratsu on otsustanud püüda perenaisele sarnaneda. Ma olen kirjutanud, et lapsepõlves läbielatud raske autoavarii mälestuseks kaunistab mind väljapaistev arm. Nüüd on ka motoriseeritud suksu silmnäo paremale poolel on siginenud inetu kolmnurke  pragu. Kust see sinder alguse on saanud, ei oska öelda. Ei mäleta, et kiviga oleks pihta saanud.

Kahjuks autole vist MaxFactori peitekreem ei sobi.

Mu pangakaart ohkab tumedale tulevikule mõeldes. Odav see iluravi kindlast pole. 😦

Elu Segasumma suvilas

Ma olen sest juba oma eelmistes postitustes vist kirjutanud, et teismelisena ärkas mus korraga kummaline korrafriik. Ma koristasin kodu pisiasjadeni: kardinasse pistetud nõelad panin niitide- nõelte sahtlisse, maitseained vastavale riiulile, ravimid väikesele köögiriiulile, raamatud žanrite ja autorite järgi – ning sain pärast ema käest sugeda, et ta ei leia ühtki asja enam üles. Miski polnud tema jaoks enam “paigas”. Mu emake oli oma loomult ääretult puhas inimene. Tema värskelt pestud linad olid nii valevad, et tegid lausa silmadele haiget, köögi põrandat võis ta pesta lausa mitu korda päevas, aga samas valitses kogu elamises omal moel kaootiline korratus. Niisugused mälestused. Mulle seevastu on alati meeldinud kord ja korrapära. Igasugune korratus teeb mind pahuraks, närviliseks ning tekitab allergilist löövet. Ent seda segadust on viimasel kuuel kuul mu ümber ütlemata palju.

Eelmise aasta sügises tõi ootamatu otsuse – koolimajas tuli vabastada lasteaiale 1/4 kogu pinnast. See otsus tõi esialgu kaasa nõutust ja  isegi väikest protesti. Nojah, eks radikaalsed ajad nõuavad radikaalseid meetmeid! Kuna laste arv aina väheneb, polnud enam mõtekas nii suurt maja pooltühjalt pidada. Aga ümberehitus tõi kaasa maja ette erinevate ehitusmaterjalite hunnikud, majja tolmu ja lõhkumise helid. Juhtus, et tunnis tuli pidada kümmekond minutit pausi, sest alumiselt korruselt tulev lärm tegi igasuguse suhtlemise võimatuks. Nüüdseks on lasteaia osa valmis, aga tööd pole kaugelt veel lõppenud – poiste tööõpetuse klassi valmimine võtab veel aega ja toob endaga kaasa veel rohkelt tolmu ja segadust.

Suvel alustas vald mõisa pargi ehitamist- rajamist. Siiani võisime valla majandamise üle rinna kummi ajada: ei mingeid võlgu! Kodulehelt võib lugeda, et kogu projekt läheb maksma peaaegu 260 000 eurot. Aga ilmselt pole  norutamiseks põhjust. Kui nüüd kord läheb kurikuulsaks haldusreformiks, pole mõtet koonerdada. Kui valdade ühinemiseks läheb, tuleb hakata koos võõraid võlgu maksma ning usun raudkindlalt, et vaevalt siis enam niipea siia midagi mastaapset rajama hakatakse. Nüüdseks näeb kodupaik välja nagu tööka muti metroo: päratult suured oksavaalud, kivi- ja mullahunnikud. Autoga kojusõit toob tänaseni kaasa rohkelt logistilisi probleeme. Aga lõpuks saab me külakene loodetavasti kaunim kui kunagi varem.

Ja nüüd siis lõpuks jõudis segadus ka koju. Me magamistuba oli nagu Potjomkini küla – esmapilgul kena küll, aga  tapeedi lähemal uurimisel oleks vaegnägijagi tuvastanud rõskusest tekkinud suuri näotuid hallituslaike. Nende pühkimine seinalt kujunes sama lootusetuks kui Augeiase tallide puhastamine – karvased rõngad kasvasid seinale järjest kiiremas tempos. Laigud laikudeks, aga kaalukaks argumendiks sai pidev ruumis hõljuv kopituslõhn. Eelmisel nädalal kolisime toa tühjaks. Preili Majasokk oleks sel hetkel oma kaht prullakat kätt kokku löönud ning hüüatanud: “Sa armas Mooses! Kui palju küll üks kapp asju mahutada võib?”  Jeerum, oli alles tassimist ja tirimist, et see 4 x 2,5 meetrit tühjaks sai! Aga see tirriteerimine, tembutamine ja figureerimine tasus ära – lõpptulemus sai päris kena: värske tapeet seinas, kõik kapid seest ja väljast puhtaks nühitud. Enne asjade kappi tõstmist tegin südame kõvaks ja sorteerisin kogu oma garderoobi. Mitte, et mulle need asjad poleks meeldinud! Saksa liidukantsler Merkelgi sai sai kiita, et tuli rahva ette Wagneri muusikafestivalil neli aastat vana kleidiga. Aga mõttetu on hoida ihukatteid, mis kümme aastat tagasi ja kolmkümmend kilogrammi kergemana mind katsid ning unistada, et ühel päeval mahun ma taas neisse. Selge utoopia! Ja mis te arvate, kas see oli lihtne valik? Muidugi mitte. Päriselt- päriselt. Nüüd ootavad kolm 50 liitrist pilgeni täis kilekotti kiriku kaltsukasse viimist. Ja mida rutem ära saab viidud, seda vähem on kiusatust mõni armas asi sealt kappi tagasi panemiseks välja õngitseda.

Nii et siin läheb elu jätkuvalt segaselt ja lõbusalt.

Mitu korda ühele rehale võib astuda?

Kui arvad, et taas on üks tasane päev õhtusse sõudnud, siis ei või kunagi olla kindel, et elu oma mitmekesisuses sulle ei suru suhu suutäit krihvtist tšillit, mis paneb paanikas õhku ahmima. Nojah, tõenäoliselt istub mu armas emake praegu kipras kulmudega kuskil kõrgel pilve äärel ning vangutab pahaselt pead: “Armas laps, kuidas sa jälle võisid nii lihtsameelne olla?” Jah, kuidas ma küll võisin? Ilmselt on mulle otsaesisele tätoveeritud sõnad ääretult kergeusklik ja manipuleeritav persoon. Sedapuhku pole süüdistada kedagi. Ainult joosta ringi nagu Juhan Kunderi muinasjutu sulatinast poolpime vanapagan ning küsimusele: “Kes tegi?” vastuseks karjuda: “Ise tegi! Ise tegi!”

Räägiks nüüd õige asjast.

Paar nädalat tagasi käisin  ema haual. Pärast pisikest rohin- riisun tegutsemist nägi plats kaunis välja. Ainult taadi- memme rohkem kui nelikümmend aastat vana hauakivi nägi ema oma kõrval kuidagi väsinud välja. Ent ehee!, nagu tellitult rippus kalmistu värava teadetetahvlil lahke teade, milles pakuti hauakivide kosmeetilist ravi. Rebisin innukalt infolehe küljes rippuva telefoninumbri. Juba samal õhtul oli teenuse pakkujaga kaup koos ja lubadus, et hauakivi näeb paari päeva pärast välja värske, sama hästi kui taskus. Aumeeste asi: meest sõnast, härga sarvest. Juba nimetet õhtul vahetas 30 kehtivat raha pangaülekande kaudu omanikku.

O sancta simplicitas!  Veel umbes kümmekond postitust tagasi vandusin käsi pühalikult südamel, et enne igasugust tundmatut tehingut teen tulevikus põhjalikku taustauuringut. Kui vilets mälu! Viis kuud libastumiseta sõnapidamist, sedagi vaid sellepärast, et lakkusin hingehaavu ning hoidusin igasugustest teenustest. Poleks olnud ju ebaviisaks ääri- veeri juttu teha ja uurida, kui pikk hauakivide uuendamise kogemus töö pakkujal on. Hoiatustuli oleks pidanud kuklas plinkima hakkama, kui ettevõtja annab oma ema pangakonto numbri. Aga näe, ei uurinud ega ei plinkinud. Rumalalt inimeselt t u l e b k i raha ära võtta!

Õhtul saabus ärevust tekitav kõne: hauaplats näeb välja nagu oleks seal maradöörid tegutsenud, hauakivi aluselt maha murtud ja selili platsil. Kuri kahtlus hiilis sedamaid hinge.

Valisin taas tuttavat numbrit. Pehme keelega ettevõtja selgitas: jutt jumala õige, kivi tõepoolest kummuli, aga töö ka puha pooleli, mingiks paanikaks pole põhjust, vaja veel teiselt poolt lihvida. Minu küsimusele, miks töö, mis vähemalt paari päevaga valmis pidi olema, ikka tegemata on, venitas hääl telefonis, et eks see siis homseks on. Mine tea, ehk võtabki end kokku. Samas oletas meesinimene, et kanget pooleteistliitrist õlu saab makstud raha eest päris hulgaks ajaks. Ma ei tea hauakivide ilukirurgiast suurt midagi, aga miks selle lihvimiseks aluselt maha pidi murdma? Abikaasa pakub, et ju soovis meister selle kalmistu läheduses olevasse järve likku viia. Pähh!

Kohalik surnuaiavaht fikseeris kohe, et nime järgi on tegemist linna elupõlise topsivennaga ning lubas järgmisel päeval  hr Paadialuse tegevusluba uurida ja tema tegemistel- toimetamistel silma peal hoida.

Niiviisi siis. Vaatame nüüd asja helgemat poolt. Tegelikult oli mul hetkeks plaan ka samal surnuaial paiknevad tädi ja tädimehe hauakivid lasta ära lihvida, aga surusin selle uitmõtte pärast lühikest vaagimist siiski maha. Võib- olla peaks hoopis rõõmust karglema, et 60 eurot veel alles ja nende hauaplats nüüd Waterloo lahinguplatsi ei meenuta? Jube naljakas on, ausalt!

Kohvihooliku mõnuohe

Peaaegu kolmkümmend aastat tagasi ohkas üks pisike kaheksa- aastane piiga südamest üle vaikse töönahinas klassi. Väikese inimese ohe ei äratanud esiti erilist tähelepanu – eks me kõik ohka aeg- ajalt. Aga esimesele järgnes teine, veelgi sügavam ja tähelepanu äratavam ning teisele järgnes kohe ka kolmas. “Merle, kas midagi on lahti?” päris õpetaja osavõtlikult. Väike tirts pahistas veel korra hoogsalt õhu kopsust välja ja sosistas õnnelikult: “Mul on täna üks rubla kaasas!”

Vaat selline lugu minevikust. Ma võiksin siia arvuti taha puhkima jäädagi, vaevalt keegi tõttaks küsima, et kuule, mis sul õige südamel on. Ja sellepärast ei saa ma ka õndsalt ohata ja vastata, et vaadake, ma sain jõuludeks endale espressomasina. 😉 Milline kohutav ja sõge priiskamine säästlikult elada püüdva pere jaoks! Aga kuna kingitud hobuse suhu vaadata ei sobi, siis pigistasin ühe silma kinni. Eks ta ole tõepoolest mugav masin: jahvatab oad, kuumutab vee ja pakub just sobivas kanguses ja mis põhiline – paraja temperatuuriga tassi uhke koorese vahumütsiga rüübet.

Aga muidu on elu jätkuvalt lill. Päev tiksub järjest pikemaks, suureks abiks on ka maapinnalt ülespoole kiirgav lumevalgus. Kevad pole enam kaugel, sõbrad!

Kuidas toita head hunti endas?

Kurjust usume sedamaid, headust alles pärast järelemõtlemist. Kas see pole kurb! /Dorothée DeLuzy/

Vahel ma pisut isegi igatsen nõukogude aega taga. Ajalehed ja televisioon- raadio ülistasid Meie Tublit ja Töökat Parteid, kiitsid tööeesrindlasi ning nende ennastsalgavat panust kommunistlikku ülesehitustöösse. Elagu demokraatia! Nüüd lööd arvutis ajalehe lahti ning vähemalt 2/3 uudistest on üdini nagatiivsed. Näitlikustamiseks uudised ühest tänasest päevalehest: endise tuntud korvpalluri tapmine, verinoore tantsutüdruku surm, hulljulge vetteüppaja uppumine, keegi koukis jumalateenistusel silmad peast, kuskil pussitas naine oma mehe surnuks, vangid tapsid lapsepilastajast kongikaaslase hambaharjaga, pitbullterjerid puresid USAs surnuks väikelapse… Isegi sellise positiivse ja südamliku saate nagu “Kodutunne” tegevuse taga leitakse kelmust, väljapressimist ja ähvardamist. Jääb tunne, et mida rohkem jõhkrust, verd ja kannatusi, seda pikem ja üksikasjalikum lugu. Ärapanemist on igal õhtul erinevates kastmetes. Samas on meie ümber niipalju omakasupüüdmatuid inimesi ja positiivsust, mis kahjuks jääb mustade uudiste vahel peaaegu olematuks. Kommentaaridest ei maksa üldse rääkida. Need on reeglina anonüümsed  ja turvalised sapi pritsimise paigad, nende lugemine teeb jõuetuks ja nukraks.

Tuleb meelde lugu, kus üks vana indiaanlane õpetas lapselast: “Pane tähele, igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust (kadedus, armukadedus, ihad, vale), teine hunt sümboliseerib headust (rahu, armastus, lootus, truudus).”

Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis: “Aga, vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?” Vana indiaanlane naeratas: “Alati võidab see hunt, keda sa toidad.”

Ei ole vaja pikalt vaagida, kumba hunti meie meedia toidab.

Ma olen nii väsinud negatiivsetest uudistest. Tahaks kõige negatiivse eest oma hinge suure tabaga lukku panna.

Ära anda raudne ratsu

Augustis pean oma raudse ratsu viima perioodilisele ülevaatusele, kus hinnatakse, kas tema füüsiline seisund on ikka sobiv liikumaks punktist A punkti B. Aga enne hindamisele minekut tuleb ära käia tehnohoolduses, sest elektrooniline displei anub juba teist kuud teenindust. Lisaks võiks paari- kolme pisikese tervisehäda üle kurta: parktuli ei põle, pirn läbi pole, ilmsalt on pesa oksüdeerunud, ja mootoriõli rüüpab ka liiga ohtralt, ühesõnaga selline salalik joodik. Peale selle vajab ta tiba kosmeetilist ravi – mingi põmmpea nühkis novembris oma autot mu raudruuna stange vastu, jättes sinna inetud pikad kriimud.

Fakt, et enne arsti juurde minekut on kombeks higi maha loputada – mu põrsake oli vaja puhtaks pesta. Suvel pole räpaseks saamiseks palju vaeva näha: tolmavad teed, erinevate õite nektaritilgad ja õietolm ning putukad, kes on kindlal veendumusel, et kokkupõrkes autoga jäävad võitjaiks nemad. Ei jää. Kogu masina esiots on pidevalt kaetud kollaste või punaste täppidega. Olgu siis, igaüks valib oma suitsiidivahendi ise. Isegi garaaž ei kaitse räpaseks saamast. Olematust uksealusest pilust pressib end kontvõõraks seni tuvastamata kass. Oleks, et ta lihtsalt kapotile magama sätiks, aga ei. Ta jalutab diagonaalis üle auto, jättes katusele ja kapotile tolmuse- porise allkirja.

Eile Hilbal autot küürides meenus kunagine Kaluri tänava naabripoiss, kelle mootorratas alati puhtusest kiiskas. Ühel päeval juhtusin nägema, kuidas ta pisikesed vennad Raul ja Peeter kaherattalist usinalt poleerisid. “Ma lubasin tsikli neile,” naeris Kaupo. “Sõitma nad ei ulatu, aga oma varanatukese eest kannavad usinalt hoolt.”

Heh, äkki peaks oma suksu meetristele naabrinetidele adopteerimiseks andma? Nende täiskasvanuks saamiseni?