Asjade maailm

Kui palju on asju, mida ma ei vaja! /Sokrates/

Ma ei tea, kas see on tingitud võrdlemisi vaesest lapsepõlvest või nõukogude korrale omasest pidevast asjade defitsiidist, aga ma olen suure osa oma iseseisvast elust suur koguja olnud. Tundus, et teisiti polnudki võimalik elada: osta tuli seda, mida parajasti saada oli, ja ikka varuga. Linnas elav inimene ehk juhtus sagedamini soovitud kaubale, aga maalt linna käima minnes oli mõistlik osta seda, mida parasjagu kauplustes saada oli. Nii oli näiteks niidirulle käsitöösahtlis ilmatu lai värvivalik, sest iial ei võinud teada, kas ostetud kangale samal hetkel sobivat niiti müügil on, niisamuti võis sealt leida erinevas pikkuses ja toonis tõmblukke, rohkelt mitmesuguseid paelu, pitse ja nööpe, või ainuüksi suur köögikapi riiul oli tihedalt täis erinevast materjalist, suuruse ja värvusega lillevaase. Seda varude nimekirja võiks lõputult venitada. Tagavarade täiendamist toetasid sünnipäevad ja aastavahetus, sest ka kingid olid defitsiidiajastust sõltuvalt aegsasti varutud. Iseseisvus tõi sõbrapäeva, mil kogunes eriti rohkelt igasugust mõttetut träni: pildikestega tasse, pehmeid mänguasju ja jaburaid kujukesi. Hoolsa emana arhiveerisin tüdrukute algklasside vihikud, päevikud, kunstitööd, tunnistused ja aukirjad, lisaks olid mälestuseks pakitud nende sünnitusmajast koju toomiseks tikitud särgikesed ja mütsid, esimesed sipupüksid, kleidid, papud ja esimesed mänguasjad. Elades tekib muidugi neid asju tahtmatult juurde, aastatega koguneb ikka üht-teist. Nii täitusidki tasapisi sahtlid ja riiulid, kapid ja panipaigad.

Olen kuulnud, et tulekahju läbi oma maise vara kaotanud inimestel muutub tihti mõttemaailm totaalselt. Korraga tajutakse täie teravusega, et kõik asjad on ajalikud ning neist võib ühel päeval lihtsalt ühe hetkega ilma jääda. Ptüi- ptüi- ptüi! Elu on mind tulekahjust säästnud, õieti võib öelda, et mingisugune minipõleng on mu mõttemaailmas pärast ema surma siiski toimunud. Saksa vanasõna ütleb, et surisärgil pole taskuid. Asjad, mis on olulised ühele inimesele, pole seda teisele enam teps mitte. Ja nii võitlebki kõrvetav süütunne paljude asjade puhul ratsionaalse mõistusega: ära visata või mälestuseks säilitada. Ühtäkki hakkas mind kodune asjade rohkus lämmatama; kujutluspilt, kuidas tüdrukud kunagi me asju sorteerides sama dilemma ees on, tekitas terava ängistuse.

Nüüd olen juba peaaegu paar aastat radikaalselt tegutsenud. Tõstnud kappe tühjaks ning hinnanud kriitilise pilguga sisu. On need asjad ikka vajalikud? Raamaturiiulid pilgeni täis raamatuid, mida ma kindlasti enam kunagi ei loe. Aastakäigud korralikult töökojas köita lastud ajakirju “Noorus”, “Nõukogude Naine”, “Aja Pulss”, “Sotsialistlik Põllumajandus”, “Kultuur ja Elu”. Mustri- ja lõikelehed, koka- ja nõuanderaamatud, aastate jooksul kogunenud jõulubutafooria, kirjad olulistelt inimestelt, õnnitluskaardid, pakk pulmalaulikuid… Mida teha kingituseks saadud kristallpokaalide ja kaussidega, mida keegi juba kakskümmend aastat tagasi kasutanud ei ole? Oeh! Sorteerida iga päev läbi uus kogus mälestusi, ei ole sugugi kerge.

Paljud asjad leidsid uue kodu ja parema rakenduse. Üle- eelmisel suvel alustasin pesu- ja riidekapi harvendamisega. Seejärel jõudsin raamatukapini. Valla ja kooli raamatukogu võtsid tänulikult vastu kogu mu väljapraagitud kirjanduse, muuseum oli rõõmus köidetud ajakirjade üle, kooli käsitööklass  sai püüdlikult sorteeritud lõike- ja mustrilehed, jõulustaff läks… igatahes läks see kuhugi, kus seda vajatakse ja vääriliselt hinnatakse.

Täna võtsin ette kasti, mille sorteerimist olen ma aina edasi lükanud – vanad kirjad.  Ema emotsionaalsed kirjad Saaremaalt, milles ta muretseb, kas minuga on kõik korras, teated, et ostis mulle uued kardinad või kudus soojad sokid, õpetus, kuidas teha purukooki, aruanne kodustest tegemistest või tervise hetkeseisust. Kursusekaaslaste ja sõprade kirjad: püüdlikud aruanded uuest töökohast, pidutsemistest, üldised teated elust- olust,  laste sündimisest ja kasvamisest, asjadest, mis neid käesoleval hetkel rõõmustasid või kurvastasid. Milleks neid hoida? Ükskord on nad  nagunii kellegi jaoks tühipaljas praht. Pakkisin nad kilekotti, et Hilbal lõkkes koos ülejäänud sorteeritud paberikraamiga kõige igaviku teed põleda lasta. Kaks tüsedat pakki nummerdatud kirju tõstsin siiski kõrvale. Need on sõjaväe aja Isakaru kirjad mulle ja minu omad talle. Leppisime kokku, et teeme ühe õhtu, mil loeme enne põletamist neid ilusa alguse mälestuseks koos.

Elamisse on juurde tulnud ruumi ja õhku. Aga ma ei ole kappidega veel lõpetanud!

Öeldakse, et mida vähem on meil asju, seda vähem on, mille üle muretseda.

Piirajaga meelelahutaja

Alates jõulust tahaks ohata, et ilm on hukas. Sügisele järgnes kevad, siis kolm nädalat talve, taas jupike kevadet ning nüüd jõudis meie õuele suisa suvi. Ei mäleta aastat, mil päev enne jõululaupäeva on väljas soojakraadid ja taevas kahekordne vikerkaar, veebruaris punetab metsas verev karikseen, õitseb näsiniin ning suitsupääsuke on kohal juba aprilli kolmandal nädalal.

Märtsis täitus mul üks suurimatest soovidest: panime õla alla ja aitasime preili Kahel pealinna korteri osta. Tegelikult on sõna osta ilmselge liialdus, sest kodu päris omaks saamiseni on täpselt 298 kuud. Aga kuskilt peab ju lõpuks alustama! Korter ise on iga senti väärt: imeilusa vaatega Tallinna kesklinnale, vaikses tänavas ning päris maitseka sisustusega. Kuna sissemakse + lepingutasu + notari arve pumpasid meid igasugustest säästudest tühjaks, siis käivitus Eriti Agressiivne Säästuprogramm.

See tähendab, et lähima poole aasta jooksul tuleb igasugustele tahtmistele piiraja peale panna, seda enam, et aasta lõpul osalesin marulises osturallis. Vana lendlause ütleb, et tark õpib teiste vigadest, loll iseenda omadest, aga kui teisi pole, kelle vigadest õppida, siis tuleb oma ports vigu välja kannatada. Nüüd olen ma päris pikalt ümber palava pudru kõndinud, aeg oleks asi lahti kirjutada.

Viimasel ajal on mu meelelahutajad kodus peaasjalikult teler ja arvuti koos kõigega, mis sealt leida on. Umbes novembris liitusin NäoRaamatus ühe kommuuniga, kes tegeleb erinevate kaupade tellimisega enamasti Aasiast ja Ida- Euroopast. Esialgu olin küll skeptiline, aga uudishimu sai minust võitu – tellitavate asjade hinnad olid marginaalselt odavad. Küllap oli süüdi ka minu kaubandusvaene elu – ei mäletagi millal ma viimati šoppamas käisin. Nii läksidki teele tellimused: 3D liblikad seinale, kaks paari talvesaapaid, mageveepärlitega kullatud kõrvarõngad, Gucci Envy parfüüm, D & G käekott, Isakarule kampsun ja endale kingad. Ja küllap veel midagi, mis on meelest läinud, sest asjad olid kõik niivõrd odavad, et vahel tekkis küsimus, kuidas on see võimalik? 9 euro eest korralikud kunstnahast talvesaapad, kujutate ette? Nende saabaste õmblemiseks läks vaja mitmesuguseid materjale, rohkelt masinaid, tööjõudu… Ja kõik kokku koos kohale saatmisega 9 eurot? Uskumatu! Edasi enam nii lõbus polnud. Mageveepärlid olid lihtlabasest plastmassist ja kuld läks juba esimese nädala lõpuks tumedaks, ruumikujunduseks mõeldud liblikad kukkusid seinalt, Gucci parfüüm oli küll originaaliga sarnases pakendis, aga kandis nime Cuggi ning lõhn oli kadunud enne, kui märg laik nahal kuivada jõudnud, Dolce & Gabbana kotil rippusid küljes kõige prostama keti otsas plekist tähed D ja G, kunstnahast saabastel tuli tald lahti pärast kaht kuud kandmist, Isakaru XXXL suuruses kampsik oleks mahtunud talle selga 28 aastat tagasi ja minu õiges numbris kingade jalga mahutamiseks oleks pidanud amputeerima suured varbad. 😀 Ma oleks pidanud teadma, et väikese raha eest saab kvaliteetset kaupa harva. Sellega oli üks lastehaigus suhteliselt väikeste kaotustega läbi põetud ja immuunsus saavutatud.

Kes ütleb, et inimene peab käed rüpes istuma ja ootama, kui õnn ta õuele jõuab? Tuleb ikka ise ka kaasa aidata. Järgmisse interneti kodumaagia nurgakesse juhatas mind mu õde. Asi ise üsna lihtne. Rituaali tegemiseks tuli enne suurt reedet võtta klaas veega ja panna sinna sisse midagi hõbedast.  Reede hommikul kästi selle veega oma nägu pesta, et siis aasta jooksul mingi negatiivne jõud, inimeste kadedus ja viha, ei saaks pesijat mõjutada. Väidetavalt aitavat pesemine vabaneda sellest, kui keegi soovi midagi, mis pole elus vajalik. Otsustasime koos, et halba ei saa selline eksperiment ikka teha. Enne magamaminekut otsisin sahtlipõhjas välja tsaariaegse hõbemündi ja panin ta hommikuni likku.

Alguses vaatasin, et jah, tõesti justkui polekski midagi: pesen näo ja loen sõnad. Näo pesemine läks lihtsalt, aga komplikatsioone tekitasid loitsu sõnad, mis ei jäänud kuidagi pähe. Lõpuks tassisin arvuti kraanikausi juurde, pesin ja kordasin mantrat: “Vesi-emake, pese puhtaks kõik mis mulle halba toob, mis minu hinge ja keha piinab, kõik suur neljapäev kaasa viib”. Tunne sai kohe helgem ja selgem ning pole mind siiani maha jätnud. Nii et kui ma teile rahulolust ruigavana vastu hõljun, ärge imestage!

Taevale tänu, et väljas on kevad! Hilba tööde nimekiri on sündsusetult pikk ja helendavaks ekraaniks aega vähem.

Täna mälestatakse Vabadussõjas võidelnuid

Tänase päeva puhul üks foto minu vanaisast Tõnis Mallesest (foto on raamatust “Scouts Rügement Vabadussõjas”, 1936).

Mul on selline koltunud ja ajahambast puretud tunnistus, mis tõendab, et Tõnis Mallene teenis 1919. aastal HOOLSA sõdurina, võttis osa kõikidest lahingutest ja sai Ruhja all lahingus haavata.

Pühade ootuses

Tundub, et viimasest postitusest on möödas taas veerand sajandit. Vahepeal on Hilbalt köögivili koristatud, kasvuhoone talvekorda seatud, järjekordne kohalike omavalitsuste valimistrall üle elatud, esimesele kooliveerandile edukalt kriips alla tõmmatud, koolivaheajal pealinnas Lastekirjanduse Keskuses õpetajaid koolitamas käidud, pikalt vaevas selg sirgu tõmmatud ja soisena püsinud silmad lõpuks kuivaks pühitud. Aitab sellest nina norus, saba sorus olekust! Iga lüüasaamine on ilmselt millekski hea.

Nüüdseks on jõulupühad kohe- kohe uksele koputamas. Õigupoolest mõjuvad küla kaks hiiglaslikku jõulutuledes kuuske, valgustite küljes põlev värviline tilu- lilu ja paljudelt akendelt plinkivad jõulutuled väljas valitsevas soojuses ja roheluses isegi kohati grotesksetena.  Aga see ei tähenda, et kestev lumetus mind kuidagi kurvaks teeks. Pigem vastupidi! Ma ei nuta põrmugi taga neid hommikusi jäätunud autoklaase, kohati läbimatult lumme mattunud ja libedaid teid, muumitrolliks riietumist ja üüratult kõrgeid küttearveid. Arvestades mu viimaste aastate soojalembust, võiks aasta alata kevadega ning lõppeda suvega, kumbki umbes pool aastat pikad.  Aga kuna Maa tiirlemast ümber Päikese ja väikese Eesti asukohta ei muuda mingi valemiga, siis lepin sellega, mis on.

Ja ikkagi ei ole paar jõulukuuske lumevaeses pühade ootuses tekitanud erilist jõulutunnet. Ega ma ole ka ise eriti midagi selle tunde tekkimiseks ära teinud. Kolmkümmend aastat tagasi, ajal, mil midagi saada polnud, käisin tee äärtest kuivanud raudrohtu või metsast haljaid pohlavarsi korjamas. Raudrohu värvisin guaššidega valgeks ja raputasin kuivanud õisikutele litreid, pohlavartest punusin uksele pärja. Hiljem kui Hongkongist ja Hiinast pärit kirev kaubaküllus meie poelettidel võimust võttis, tekkis ka meie koju rohkelt spetsiaalselt jõuludeks ostetud butafooriat. Lisaks jõulukuusele põlesid akendel küünlakomnurgad, köögis said aknad ette uhked punased jõulukardinad, sektsioonkapil istus toretsev jõuluvana,  uksel rippus tilisev jõulupärg ning elutoa laual troonis kena  jõuluseade. Viimased paarkümmend aastat on kodu peadekoraatorid olnud preilid Üks ja Kaks. Nüüd on nende koju käimised jäänud üha harvemaks ning sestap valitseb kodus jõulutus. Preili Kaks nendib, et töökatel tütardel (vähemalt ühel neist) on nüüd oma kodu, mida kaunistada.

Küll on mu klass tavapäraselt jõuludeks ehitud juba esimesest advendist saati. Ent sel aastal tegid suuremate klasside õpilased idee kaunistada ka üldkasutatavad ruumid: jalutussaalid, fuajee ja ülemine saal. Paari päevaga täitus kogu maja jõulutemaatikaga ja kohe tuli meelde nääriaeg Orissaares.

Mu mälu võib mind alt vedada, aga tagasi mõeldes tundus, et näärid hakkasid sotsialistlikus Eestis pärast olematuid jõule, see tähendab, et nääripuu lubati kooli saali tuua alles 26. või 27. detsembril. Kuigi me kuuse toomist ei näinud ega kuulnud, teadsime tunni lõppedes kohemaid, et kuusk on majas, sest koolimaja oli täitunud sulanud lume, värske metsa ja kuusevaigu hõnguga. Ja juba paari tunni pärast oli saali kui haldja võlukepikese viipe läbi muutunud. Hea käega abituriendid olid koolimaja suur saali muutnud imeliseks võlumaaks. Lisaks kaunistatud kuusele rippusid akende ülemiste äärte küljes tsellofaanist keeratud hiiglaslikud sädelevad jääpurikad, lage kaunistasid keerdunud krepp- paberist lindid ja niidile kinnitatud lund matkivad vatitupsud, akende klaase katsid õrnast paberist lõigatud lumehelbed, seintele olid kinnitatud suured guaššidega maalitud pildid. Kogu koolimajas valitsev meeleolu oli korraga eriliselt pidulik ja harras ning õpetajad ei pidanud erilist vaeva nägema, et vahetunniks õpilasi klassist välja saada. Jaa, minu lapsepõlve näärid algasid koolimaja kaunistamisega, kulmineerusid teise veerandi tunnistuste, nääripeo, nääripakkide, väsimuseni kestva vana aasta lõpu ja uue aasta tähistamisega ning lõppesid talvise koolivaheajaga.

Kuidas saaks seda tunnet küll tagasi?

Pikk hüpe aprillist juunisse

Mu viimase postituse aegu oli õues veel ilm suhteliselt talvine: maapind lumetriibuline ja puud lootusetult raagus. Sel aastal poleks nagu õiget kevadet olnudki, sest talvest sai järsu üleminekuga suvi. Kuna suvesoojus on püsinud nüüd juba peaaegu kuu järjest, toimus ka kogu õitsemine tavapärasest rutemini. Sinililledest said kiiresti ülased, ülastest üleöö nurmenukud, nurmenukkudest võililled, kullerkupud ja piibelehed. Tulbid ja nartsissid õitsesid ära peaaegu ühe nädalavahetusega, ning ka sel aastal jäi kroonilisel ajapuudusel sireli õielehtedest õnn otsimata. Kõik õpetajad kinnitavad ilmselt nagu ühest suust, et närviline mai on kooliaasta kõige tihedama graafikuga kuu: järelvastamised, tasemetööd, ekskursioon, kevadpidu, õpilastööde näitus, õppeaasta kokkuvõtted ja dokumentatsiooni vormistamine… Lisaks veel kohustuslikud käpad mulda- aiatööd Hilbal. Aga mitte sellepärast ei jätnud ma oma elu blogi lugeva anonüümse publikuga jagamata. Ausus ennekõike! Lihtsalt ei olnudki midagi kirjutada – elu on viimasel ajal väikeste variatsioonidega üksluine. Muidugi, muidugi, mul oli mais ümar sünnipäev, aga kes mind vähegi teavad, võivad kinnitada, et sünnipäevapidusid pole ma kunagi osanud täiel rinnal nautida. Elu on kuidagi nii seadnud, et kaugemas ja lähemas minevikus on just sel päeval lahvatanud mõni suurem tüli, teatavaks saanud mõni halb uudis või aset leidnud mõni kurb sündmus. Mul on hirm, et teatud aja järel kõik kordub. Inimesed, asjad ja olukorrad minevikust. Sestap ma kardan neid päevi ja olen tõepoolest südamest tänulik, kui nad lõpuks ilma suuremate probleemideta õhtusse on veerenud. Nii ei toimunud ka sel aastal mingi udupeent pitsballi või vanusele väärikat vastuvõttu; kogu sünnipäev koosnes vaid veerandtunnisest kohvipausist, mil kolleegid mind õnnitlesid ja kallistasid. Päev ise oli eriti armas, sest mu klass patsutas ja nutsutas mind terve päeva, telefon helises vahetpidamata ning NäoRaamatu sein oli armsaid sõnumeid tihedalt täis. Viimasel ajal olen järjest sagedamini sõprade seas kohanud arutlemist, kas seda NäoRaamatut on üldse vaja, aga tegelikult on armas, kui sugulased, sõbrad ja tuttavad tähtpäevadel meeles peavad. Nii ma võtsin aega, laikisin õnnitlusi ja pidasin virtuaalseid õnnitlejaid hea sõnaga meeles.

Sünnipäevale järgnevaks nädalavahetuseks sõitsime Airi- Unoga hoopiski Värska sanatooriumisse. Lobistasime veekeskuses, jalutasime Värska lahe ääres ja nautisime lihtsalt üksteise seltskonda. Remargi korras võib öelda, et Värskas oleks võinud käia enne Aqua Spa’ sse minekut – hetkel oli kontrast liiga tugev. Värska eeliseks on kaunis loodus ja normaalne spaa, tuba oli ka normaalne, samas võiks nuriseda toitlustamise üle – söögisaal meenutas väga nõukogudeaegset töölissööklat, toidu valik oli väike ja garneeringule polnud praktiliselt üldse panustatud. Muidugi on majanduslikust aspektist ka hinnad ja teenused balansis – saad täpselt seda, mille eest maksad, pealegi tundub, et Värskas on fookus asetatud idanaabritele.

Obladii! Nüüd loen nädalaid ja päevi: jäänud on kaks nädalat puhkuseni ja jaanipeoni ning neli nädalat lennuki stardini. Enne Musta mere äärde jõudmist peaksin kasvõi natukegi laskma päikesel end jumekamaks paitada, sest muidu olen šokolaadpruunide inimeste seas nagu suur valge triiviv jäämägi. 😉

Ühe pika tunneli lõpus paistab valgus

Ma olen 2/3 oma elust võidelnud ühe siiani lahendamatuna tundunud probleemiga. See on olnud nagu ekslemine paksus metsas, tihedas padrikus, kus kõik rajad viivad veel sügavamale tupikusse ja igasugused katsed leida pääsetee, lõpevad lootusetu ummikuga.

Eelmisel nädalal viskas üks kena inimene mu probleemi harutamiseks äkki kompassi. Vara hõisata, aga mulle tundub, et mu kaitseingel pole mind maha jätnud! Käia on pikk ja vaevaline tee, aga selle päratu,  kilomeetrite pikkuse tunneli lõpus kumab üha eredam valgus.

Selleks, et asja mitte ära sõnada, ei taha ma sellest kõigest rohkem kirjutada. Ent kui ma oodatud tulemusele lähemale olen jõudnud, jagan oma edusamme ja rõõmu. Ausõna!

Meedia hirmutas- kollitas juttudega elektri hiiglaslikust hinnatõusust, sestap oli rõõmsaks uudiseks, et elektriarve oli prognoositust väiksem – hinnatõus ainult 10 %  eelmise aasta jaanuarikuuga võrreldes ehk siis arvudeks lahti seletatuna 40 euro asemel 44 eurot. Tegelikult oleks arve pidanud veelgi väiksem olema, sest alates aasta algusest tegutsesin nagu meie pere munitsipaalpolitseinik ja kustutasin/ lülitasin välja/ eemaldasin vooluvõrgust kõik, mida kustutada/ välja lülitada/ vooluvõrgust eemaldada sai.

Pole hullu, päike käib juba kõrgemalt, ilmad on siiani mõnusalt pehmetes külmakraadides ja päevad on pikemad. Rõõmu ja energiat teilegi, armsad sõbrad!

Üle õla tagasi vaadates

Ohkimine ja hädaldamine, et blogimine on unarusse jäänud, kipub muutuma juba traditsiooniliseks. Isegi kui on tunne, et alles kirjutasin, tõestab kuupäev viimase postituse serval halastamatult, et viimasest klaviatuuri näppimisest on taas paar nädalat vett merre voolanud. Eks ma ole mõttes neid sissekandeid ka teinud, aga enne kui näpud arvutit puutuvad, on asi juba enese jaoks lõpuni mõeldud ja seega teemale punkt pandud.

Tänase seisuga võib raporteerida, et maailmalõpp on õnnelikult üle elatud, liisulugemissalmiga elektripakett valitud, jõulude- eelses veerandilõpu rallis mõistus säilitatud ja rammusate pühade nuumas ellu jäädud. Asi seegi.

Nüüd on paras aeg üle õla silmad pilukil piielda ning läinud aastat distantsilt hinnata.

• Aeg- ajalt oli see aasta vaevaline ja valus.

Juba algus oli suhteliselt närviline, aga tänu tarbija õiguste seaduslikule kaitsele lahenes asi siiski positiivselt. Tõsi, priske kotitäis pidukleidi kangast konutab kuskil kaugemas kapisopis. Tegelikult ei ole kaunis riie milleski süüdi, aga temaga on minu jaoks siiani seotud niivõrd palju negatiivset energiat, hirmu ja südamevalu, et ma ei tea, kas sest saabki kunagi midagi. Paraku ei jäänud see ainsaks tellija- teenendaja vaheliseks ebameeldivuseks. Taadi hauakivi puhastamise trall läks mulle samuti maksma pisikese rügemendi surnud närvirakke ning paraja pataljoni halle juukseid (viimased on käesolevaks ajaks püüdlikult värviga kaetud).

Aprillis veendusin, et absoluutselt kõik siin maailmas kulub, vanub ja läheb rikki, ka mina ise. Olgu öeldud, et põlv pole hoolimata rohketest analüüsidest, arstide vahet jooksmisest ja kõikide soovituste rakendamisest siiani päris korras.

Mais ja juunis külastasid meid kutsumata ahned külalised, esmalt kahejalgsed, seejärel neljajalgsed. Kui neljajalgsete liik sai tuvastatud, siis kahejalgsete näod ja nimed jäidki ananüümseks. Küll kulus vaeva ja raha, et end tuleviku samalaadsete rünnakute eest kaitsta.

Varakevadest sügiseni pani sõna elekter (õieti küll elektritus) kuuldavale tooma sõnu, mis ei kannata trükimusta ega ole mõeldud laiemale publikule. Kõik probleemid (elekter on- elektrit ei ole) lõppesid kui ülemised allüürnikud kõige seitsme tuule poole kadusid.

September tõi kaas ühe olulise kaotuse – üks mu väga hea sõber kolis ära. Lahkuminekud on ühed äraütlemata stressitekitavad asjad. Ega see 130 kilomeetrit pole isegi Eesti mõistes mingi vahemaa, liiati kui NäoRaamat, mobiil ja Skype käeulatuses, aga ikkagi… on mult võetud ära võimalus tahtmise korral helistada, et kuule, lähme jalutame ühe südamesõbraliku Tõmmoja ringi või kutsuda teda pakkuma oma pehmet õlga mure väljanutmiseks ja tekkinud frustratsiooni leevendamiseks.

Paraku oleks paaril korral seda õlga ka vaja läinud, sest kahjuks tuli ette ka manipuleerimist ja jõhkrust. Aga seda tuleb võtta kui õppetundi, sest inglise kirjanik Aldous Leonard Huxley kirja pannud öelnud kuldsed sõnad: “Universumis on üks punkt, mille parandamise vajaduses võid kindel olla — sina ise.” Kõik ei ole kunagi üdini halb.

• Ses aastas oli ka väga päikesepaistelisi päevi.

Kõige suuremat rõõmu teevad muidugi laste edusammud. Preili Kaks sai meeldiva töö ning märtsis pärjati ta taas Aasta nooreks ajakirjanikuks 2011. Preili Üks sai edukalt hakkama oma mammuprogrammide ning eksamitega ning teenis välja taas stipi. Tüdrukud on mul jätkuvalt väga tublid.

Kevadel tähistasime Velvoga oma abielu hõbedast aastapäeva.  Mais sai härra abikaasa poolesajaseks ning augustis preili Üks veerandsajaseks. Oktoobri lõpus nägin kooli kokkutulekul paljusid oma endiseid õpilasi ning kolleege. Ka see andis rohkelt energiat.

August tõi kaasa puhkuse meie sõprade- präänikute Uno ja Airiga sõiduga Ida- Virumaale. Elasime vististi Eestimaa kõige kummalisemas linnas Narva- Jõesuus, kus peaaegu kogu elu on koondunud linna läbiva peatänava äärde. Irooniline, aga kõik need päevad olid vastukaaluks vihmasele suvele soojad ja päikselised. Kooserdasime ringi Kuremäe kloostris, imetlesime Ontikal Valaste juga ja paekallast, jalutasime Oru pargis ja Narva kindluses, nautisime veerõõme Toila SPA- s ning tagasiteel Kauksi rannas. Oktoobris võtsime sama seltskonnaga paar päeva puhata Võrus Kubija hotell- loodusspaas. Ja iga jumala kord tulen neilt ühistelt puhkusepausidelt tagasi sisemised akud pilgeni täis.

Kevadel sain tellimustöö kirjutada “Nukitsasse” artikli ja suve lõpul esinesin Käisi ja Forseliuse Seltsi suvekoolis ettekandega.

Mida siis kokkuvõttes lõppenud aasta kohta öelda? Nomaeitea. Eks ta kokkuvõttes selline Harju keskmine oli.

Teguderohket ja õnnelikku alanud aastat kõigile!

Halbadest harjumustest ja tagajärgedest

Uskumatu küll, aga pool sajandit tagasi lubas seadus emal oma vastsündinuga kodus olla napilt kolm kuud. Pärast seda pidi ema, selleks et tal tööstaaž ei katkeks, minema tööle ning beebi a) viidi lastesõime, b) jäi vanaema hoida (pensionile said vanaemad ju jääda juba 55- aastaselt). See tähendas, et kui ema kogu öö ei tegelenud hoolsalt rinnapiima järgmiseks päevaks väljalüpsmisega, hakkas seda kohemaid asendama pudelipiim. Pikast päkapikumütsi meenutavast torujast pruunist lutist sain ma ilmselt oma kõhu kiiresti täis, aga imemis- ja lähedusvajadust ei rahuldanud see tõenäoliselt mitte. Rõngasluttidest ei teatud meie ühiskonnas toona kahjuks midagi. Sestap tekkiski mul omapärane sõltuvussuhe – ma hakkasin regulaarselt pöialt imema. Parema käsi rusikasse surutud, pöial suus, vasaku käe nimetissõrm varmalt juukseid sasimas – see oli mu igapäevane magaminekuasend. Kui ma olin 3- 4- aastane, hakkas see olukord mu vanematele juba peavalu valmistama, sest ma ei imenud pöialt üksnes öösel, vaid pöial oli mul suus ka siis, kui ma olin kurb, pinges või üksik. Hoolimata meelitamisest, äraostmiskatsetest, rohketest võõrutuskampaaniatest (pöidla kinnisidumine või sellele sinepi ja pipra määrimine) ning pidevast aasimisest, ei krooninud ühtki ema, isa või memme ettevõtmist edu. Mu pöial nägi pidevalt niiskes keskkonnas viibimisest välja krobeline nagu kreeka pähkli koor. Koolilapsena hakkasin oma halba harjumust häbenema. Ja voila´- millalgi kaheteistkümnendal eluaastal ei tundnud ma äkki tarvidust näppu imeda. Muide, mul on vedanud: hoolimata ortodontide ja hambaarstide üheülbalistest hirmujuttudest ei ole mul ei pöial, esihambad ega lõualuu mitte põrmugi deformeerunud.

Minu kaksteist aastat kestnud pöial- suus staaž on köki- möki isakaru nikotiinikõrre imeja kolmekümneaastase staaži kõrval. Augustis otsustas, et nüüd on norm täis suitsetatud ja 2. septembri õhtul sai joonelt poolik suitsupakk ja pika teenistuskäiguga tuhatooski prügikasti visatud. Ehkki see protsess kulgeb vaevaliselt, ei ole ta siiani libastunud. Väike kalkulatsioon (pakk sigarette – 2.30, nädalas vähemalt 23 €, kuus umbes 100 €, aastas seega 1200 €) tõestas, et rahaline võit on käegakatsutav. Ent füüsilisest koormusest hoolimata on kolme kuuga lisandunud 10 lisakilo ning mu abikaasa näeb profiilis välja natukene nagu lapseootel mees. 😉 Kui nii edasi läheb, siis tuleb sigarettidest säästetud raha kasutada sihtotstarbeliselt ja kogu garderoob välja vahetada.

Kingitustest, kinkimisest ja kodustest kükloopidest

Ma kirjutasin mõned postitused tagasi, et hoolimata poodides valitsevast kaubaküllusest on igasuguste kingituste tegemine minu jaoks paras katsumus.  Kui ei tea tähtpäevalise südamesoovi, on millegi kinkimine selgelt oma maitse pealesurumine. Vahel läheb õnneks, vahel mitte. Ja isegi kui tundub, et kingitus meeldis, ei või iial teada, kas rõõm ja komplimendid olid siirad, inimesed võivad olla lihtsalt hästi kasvatatud ja viisakad. Sestap on kindlam minna  lihtsamat teed: osta kinkekaart või õnnitluskaarti vahele pista rahakupüür(id).

Enne kevadist hõbedast tähtpäeva uurisid paljud kutsutud, mida kinkida. Selline pärimine paneb mind alati pisut ebalema, sest enne tahaksin ise küsida, missuguses vääringus kinki planeeritakse. Aga nii küsida ei ei luba minu kasvatus. Nii ma tavaliselt kehitangi õlgu ja ütlen pärijale ausalt, et tegelikult pole midagi vaja. Aasta- aastalt rõõmustavad mind kõige enam sellised asjad, mida igapäevases elus tarvis läheb: maitseained, kohv, hea vein, ilusad küünlad, mesi… Ent suuremale säravale tähtpäevale ilmselt sellise tühja- tähjaga ei tulda. Nii kogunes meilegi kevadel väga palju õhukesi, aga väga väärtusliku sisuga ümbrikke.  

Muidugi oleks need akende, väravate ja sildadega stiliseeritult illustreeritud pangatähed ära kulunud erinevate finantsiliste minitulekahjude ennetamiseks või tekkinud aukude lappimiseks, aga me leppisime kokku, et hoiame oma aplad näpud sest eemal ning ostame midagi, milleks tavaolukorras raha raisata ei raatsiks.

Nüüd on meil elutoas hiiglasliku LED- teleri veidi väiksem vend ja armsa helesinise silmaga DVD- mängija. Poolteist aastat vana LCD- teleri viisime lastetuppa ning seal resideeruva vanuri omakorda Hilbale. Kvaliteetset ning suurt pilti sai elamisse korraga väga palju ja isakaru kolis omi saateeelistusi vaatama teise tuppa. Sulgudes võiks nüüd selgitada, et kui meie maitse- eelistuste kohta joonistada Venni diagramm, siis ühisosa oleks seal peaaegu olematu. Tema vaatab põnevikke, ulmekaid, komöödiaid, korv- ja jalgpalli, mina eelistan seevastu omi seriaale, draamasid ja krimkasid. Nüüd me veedamegi õhtuid “igaüks oma urus”.

Tegelikult tuli mul eile meelde kunagi väga ammu “Noorte Hääle” viimaselt lehelt välja lõigatud pilkepilt: esmalt sõidab noor pere jalgrattaga, noorik kõvasti peiu ümbert kinni hoidmas, siis on perre hangitud väike Zaporožets, viimasel pildil Volga – lai ja luksuslik nagu laev. Naljapilt vihjas, et jõukuse kasvades tekib ülekantud vahemaa ka peresuhetesse.

Kes nüüd luges välja erimeelsusi, perevägivalda, verd ja pisaraid, on asjast väga valesti aru saanud. 😉 Kanaleid on lihtsalt liiga palju ja erinev maitse ei räägi veel lahkukasvamisest.

 

Meid saatmas taas on kauge kella kaja…

Alevis, kus ma üles kasvasin, töötas kaks kooli: kohalik keskkool ja eriinternaatkool. Viimases õppisid kuulu järgi vaimuhälvete või leebete vaimuhaigustega lapsed üle Eesti. Pealtnäha olid nad nagu kõik teised lapsed ning isegi lähemal suhtlemisel ei eristunud nad millegi teistest eakaaslastest. Protsentuaalselt moodustas suure hulga sealsest õpilaskonnast lastekodude lapsed – neid võis ära tunda pisut üksluisema ja tagasihoidlikuma riietuse järgi. Seevastu linnadest pärit õppurid riietusid vahel isegi moekamalt kui kohalikud Alevikurahvas hüüdis eriinternaatkooli õpilasi millegipärast pisut põlglikult natskadeks (palataliseeritult) – paraku pole mul halli aimugi, kust selline hüüdnimi alguse sai. Alevi kahe kooli kokkupuutepunkt piirdus tegelikult vaid ühise asukohaga. Vahel toimusid küll keskkooli- ja eriinternaatkoolipoiste vahel väikesed verbaalsed lahingud, kuid need möödusid tõsisemate tagajärgedeta. Alevirahvas ei sekkunud selle teistmoodi kooli ellu ning naaberkool elas suhteliselt vaikselt ja uniselt oma igapäevaelu.

Ajal, mil antud lugu alguse sai, olin ma tüüpiline kaheksanda klassi tüdruk, kui välja arvata see, et teismelise ellu tunginud puberteediiga polnud mind turtsakas- tujukaks muutnud.

Ühel kesksügisesel päeval toimus meil Leisi eakaaslastega kohtumisõhtu. Klassivennad tantsitasid Leisi piigasid, aga enamus küllatulnud noormeestest kössitas arglikult toolidel ning ei tõusnud tantsima minemiseks isegi hoolimata kaasasoleva klassijuhataja leebest palumisest või kurjast käskimisest. Lõpuks muutus nurgas tantsulekutsuja ootamine juba piinlikuks ning me lasime sõbrannaga vargsi sellelt sõpruskohtumiselt jalga.

Mere ääres pargis trehvasime vastukaaluks lühikesekasvulistele nohiklikele külalistele sihvakaid keni noormehi. Pillatud repliigist sai pikem vestlus. Üsna kohe selgus, et poisid on natskad  ehk siis lahtiseletatult – nad õppisid naaberkoolis.

Üks noormeestest – Hans – oli heast perest pärit arukas noormees. Selgus, et Orissaarde sattus ta suuresti käitumisprobleemide tõttu ning tema vanemad kasutasid oma positsiooni ja tutvusi päästmaks poega halva kuulsusega Puiatu Erikoolist.

Sel õhtul pargist lahkudes juhtunus see, mis kord iga noore naisehakatise elus juhtub – ma oli esimest korda elus kõrvuni armunud. Järgmisel päeval selgus, et see tunne oli vastastikune.

Argipäevad said korraga täiesti uue sisu. Pärast tunde lippasin koju, õppisin koolitükid ning tegin igasuguse sunduseta ära kõik majapidamistööd, mida ema mulle tavaliselt mitu korda pidi meelde tuletama. Umbes kella kaheksa paiku lippasin tuttavasse parki, kus õhtuhämaruses ootas tuttav armas kuju. Reedest esmaspäevani möödusid päevad igatsemise ja unistamise tähe all – minu valgel hobusel kappav prints sõitis vanematekoju Põhja- Eestisse. Piltlikult väljendudes: ma ei kõndinud, vaid hõljusin ringi äraseletatud näoga, ilmselt juhm naeratus näol. Päike mu sees säras ka siis, kui väljas oli ilge, pilves või ladistas vihma.

See oli ilus aeg, täis rohkelt süütult käest kinni jalutamist, kallistusi ja palju, väga palju suudlusi. Need kohtumised meenutasid Sondheimi „West Side story´t“, kus on keelatud suhes valge ameeriklanna ja tõmmu pueroriikolane. Natskaga sõbrustamist, hoidku taevas või lausa n – ö käimist ei peetud kohalike seas sobivaks ning seetõttu ei saanud ma oma õnne maailmale demonstreerida. Küllap märkas mu igapäevases usinuses ja õhtustest korrapärastest jalutuskäikudest tingitud metamorfoosi emagi. Kui jälile jõudis, kust poolt tuuled puhuvad, sai sellest pidev nääkluste ja tülide nurgakivi. Aga ma ei hoolinud kellestki ega millestki ning kui Hans oleks teinud mulle ettepaneku koos põgeneda, oleksin pikemalt mõtlemata jooksnud koju asju kokku pakkima.

Kevad tõi kaasa mõlemaile kooli lõpetamise. Hansu lõpuõhtul ei võinud meist kumbki teada, et see jääb viimaseks ühiselt veedetud õhtuks. Me kleepusime tantsides üksteise külge ja mul oli sügavalt ükskõik, kas keegi seda näeb või mitte. Pärast tema ärasõitu liikus vilgas postituvi Põhja- ja Lääne- Eesti vahel, aga lõpuks veeretas elu mõlema ellu takistusi, mille ületamiseks jäi vahemaa liiga suureks. Toona polnud ju abiks mobiiltelefone ega internetti e- kirjade ja sotsiaalvõrgustikega. Teise Eesti otsa helistamiseks tuli tellida kaugekõne, mis polnud päris odav lõbu. Kodus valitses alaline rahapuudus ja mõneti taksitas meid ka piiritsoon. Saaremaale sõit polnud selline tuli mõte, lähen käin ära.

Ilmselt pidi see just nii minema. Ma usun, et asjad lähevad alati nii, nagu on hetkel õigem.

Umbes kaks aastat tagasi kirjutasin blogis:

Olen viimasel ajal vaadanud kohalikku ja USA varianti saatest, kus otsitakse kadunud omakseid või lähedasi. Mul on üks tuttav, kellest ma pole peaaegu kolmkümmend aastat midagi kuulnud – mu esimene suur armastus, mis tuli ja lõi mind jalust siis, kui olin 14- aastane. Armastus esimesest silmapilgust. See oli selline käest kinni hoidmise süütu ja möllavaid hormoone arvestades tasakaalukas suhe, mis lõppes vähem kui aasta hiljem täpselt sama äkki, kui oli alanudki.

Saate kaudu ma teda muidugi otsima ei kipu. Ega mul polekski talle praegu midagi erilist öelda. Lihtsalt tahaks teada, kas elu on tema vastu sama sõbralik olnud kui minu vastu. Aga abi pole ühestki otsingusüsteemist: teda poleks nagu maailmas olnud, poleks ka hetkel olemaski. Internet ei anna ühtki nimevastet, telefoninumbrit, nime äriregistris… Kas on võimalik, et tegus inimene kaob lihtsalt eikuhugi? Musta Auku?

Ma ei ole seadnud üheks põhieesmärgiks oma elu esimest armastust leida. Mäletasin selgelt ta naha lõhna, silmavaadet või nahkkinnaste paitust põsel. Ma mõtlesin alati tema peale, kui kuulsin raadiost Baccarat, Boney M´i, Smokie´t või ABBA´t. Aga ometi toksisin ma mingi perioodi järel taas ta nime mõnda otsingumootorisse. Siiani tulutult. Ent üleeile andis sugupuude kohta teavet koondav portaal  Geni tuttava nime otsingule vaste. Must lint pildi ääres vihjas selle omanik on kolinud teispoolsusse – tuleb välja, et nüüdseks juba 22 aastat tagasi. Eksida polnud võimalik: vanemate ja õe nimed ning sünniaeg veensid mind, et tegemist on just selle ainsa inimesega.

Ma ei kujuta ette, mis juhtus, sest 28- 29 on suremiseks karjuvalt ebaõiglane vanus.

Niisugune päev. Niisugused mälestused.

Ma olen õnnelikult abielus, mul on tublid täiskasvanud lapsed, aga ma ei saa olnut olematuks muuta. Tuleb välja, et mingi kauge peegeldus sest ajast on minus ikka sügaval sisemuses peidus. Ja nii tuiskasid üleeile must üle minevikumälestused, nooruse tulisus ja tunded. Nutsin paraja peatäie, kui seda lugesin. Ja veel nutsin natuke kadunud noorust ja esimest suurt tunnet meenutades.

Nüüd on see mind juba teist päeva vaevanud. Ma tahaksin selle asjale punkti panna. Aga selleks tuleb veidi detektiivitööd teha. Kuskil siin Maarjamaal on üks hauakääbas, kuhu ma tahaksin kogu selle hõljumise ja õnnelik olemise aasta mälestuseks lillekimbu panna.