Eile tuli mulle meelde taas üks tore lugu kaugest minevikust ja pani muigama.
Pärast üht koolitust käisin koos ühe vanema kolleegi Maiuga poes. Ta tõstis korvi ruudulise meeste triiksärgi. “Kellele sa särgi ostad?” olin uudishimulik. “Mehele,” vastas Maiu. “Aga see on su mehele ju väike,” olin hämmeldunud. “Jah, aga sellest pole midagi,” lõi ta käega, “mees saab kingi, tänab, on rõõmus. Siis leiab, et särk on saanud väike, mina imestan, et ma nii valesti valisin, aga pole lugu, see on ju meie pojale paras. Kaks kärbest saab korraga tabatud: mees on saanud kingituse ja poeg triiksärgi.” 😀
Viimasel aastatel on isakarule jõulu- ja sünnipäevakinkide ostmine järjest raskem. Ma ei suuda enam nuputada, mis teda tõeliselt üllataks või rõõmustaks. Muidugi on ta alati viisakas ning kinnitab särasilmi, et just see kingitus on kõige parem ja seda oli tal vaja, ent ma tajun alateadlikult alati, kui see päris nii pole. Näiteks võin üsna kindel olla, et riided ja jalatsid ei tekita temas mingit vaimustust. Sestap mõtlen igasugu skeeme välja, mis kingina “töötaks”. Olen püüdnud osta erinevaid elektrilisi vidinaid: hekikäärid, saag või vedavate ratastega muruniiduk. Mehed jäävad ju siiski poisteks. Mida rohkem asi möirgab ja müriseb, seda parem.
Sel aastal hakkasin juba märtsi lõpust intensiivselt mõtlema tema sünnipäevakingi peale, aga seda head ideed ei tulnud ega tulnud. Lõpuks sain väärt mõtte ühest Facebooki kogukonna leheküljelt – ostan päratu kogumiskastiga elektrilise oksapurustaja. Bauoffist koguka karbiga väljudes tundsin end pisut Maiuna: mulle on peenardele puidumultši tarvis, aga masina selle tegemiseks saab armas abikaasa. Nojah, pole midagi paremat kingist, mis nii kinkijat kui saajat rõõmustavad.
Ülehomme algab minu before and after staadium. Pidage mulle pöialt, et kõik hästi läheks!
Karukell, kurvameelsuse rohi 