Nagu võib märgata, on taas põhjust piinlikkust tunda – viimasest postituse juuli algusest saanud august. Jumal tänatud, see segane ei kevad, ei suvi, ei sügis aastaaeg asendunud juba kuuks tõelise suvega. Viimane nädal on toonud kõike seda, mida üks ehe suvi endas sisaldama peaks: termomeeter akna taga on ööselgi 20 plusskraadi piirimail, kolmel päeval möllasid vägevad äikesetormid ja vihma sadas ka just niipalju, et aiamaa sai korralikult kastetud. Mis sa hing veel oskad tahta! See suvi on sellegi poolest eriline, et sääski praktiliselt pole, ainult parmud, need igavesed kaabakad, rikuvad suvist idülli. Muide, olen Hilbal toimetades end päikesel mõõdukalt jumekaks lasknud paista.
Olen emana olnud üsna tähelepanelik, et ma tähelepanu mõlemale tütrele võrdselt jagaks, seda igas mõttes, nii emotsionaalselt kui materiaalselt. Kes siin uudishimust kõrvu liigutab, et mis pagana pärast selline sissejuhatus, siis nüüd on kujunenud nii, et olen teinud preili Ühele liiga. Vahetult enne jaanipäeva lõppes tema jaoks kakskümmend aastat ühtejutti õpinguid – ülikool sai läbi. Kuna Universitas Tartuensis otsustas anda igale lõpetajale ühe kutse, siis otsustasime Isakaruga, et loovutame selle preili Kahele. Ilmselt poleks me seda kumbki suutnud üksinda nautida. Lõpuaktust me siiski nägime: kahes auditooriumis võis projektorite vahendusel vaadata- kuulata kõike saalis sündivat. Tõenäoliselt oli vaade isegi parem, kui aulas tagumistes ridades istujail. Ausalt öeldes olin ma nii uhke, ime- imekest, et ma sellest uhkusest kohapeal ei plahvatanud. Aktus oli südamlik, seda võis ka kuulda, sest nägemisega oli mul lausa tegemist – silmad tilkusid ühtelugu. Aga need pisarad olid mažoorses helistikus.
Mul on tõepoolest kahju, et Karl Ernst von Baer, kes umbes 200 aastat tagasi oma doktoritöös “Eestlaste endeemilistest haigustest” (“De morbis inter Esthonos endemicis”) muuhulgas kirjutas, et ta pole näinud veel ühtegi Eestimaa tütarlast, keda võiks ilusaks pidada, ülikooli arstiteaduskonna lõpuaktust ei näinud! Missugune uskumatult suur hulk väga ilusaid ja tarku noori inimesi! Mõtlesime Lauraga üsna ühte moodi, et see oleks vist parim koht insuldi või infarkti saamiseks – üle saja haritet arsti ümberringi. Neile oleks sealsamas köki- möki käigult pimesoolgi välja võtta. 😉 Nüüd on meil peres oma peaaegu neuroloog, kellele julgelt iga kui viimast jaburat tervisemuret kurta ja vastu tarka nõuannet saada.
Nüüd oleme laste koolitamisega lõpule jõudnud ja on aega ka pisut enesele mõelda.
Aamen selle peale.
Karukell, kurvameelsuse rohi 