Elu on sibul. Seda kooritakse kiht- kihilt ja vahel ajab ta nutma. 😦
Ei oska täpselt öelda, kas ma võisin olla neljane või viiene, kui ema esimest korda mulle ühel suveõhtul õhtul pesu nöörile riputades ütles, et vaata, armas laps, nüüd on asjad nii, mul on vähk ja tõenäoliselt pole mul kaua elada jäänud. Ma ei teadnud, mis haigus on vähk, aga surmaga olin ma juba nii mõnedki korrad kokku puutunud ja adusin, et see on midagi lõplikku. Muidugi nutsin toona hüsteeriliselt emal kaela ümbert kinni hoides ja talt mitut ausõna võttes, et ta ei sure. Ses vanuses lapsele on ju ema reeglina punkt, mille ümber kogu maailm keerleb. Umbes paar nädalat rippusin tema igat liigutust kontrollides tal sabas ja kui ta oli pikali heitnud, käisin tasahilju kuulamas, kas ta ikka hingab. Kardetud haigust tal muidugi ei olnud, aga paraku ei jäänud see viimaseks samalaadseks jutuks. Kord- paar aastas, reeglina vana- aasta õhtul, tuli sama teema taas päevakorrale. Ma ei tea siiani, miks ta nii käitus: kas ta uskus kurja haigust tõesti endas pesitsevas, vajas kinnitust, et teda armastan või tegi hirmutas ta oma pere mingil muul arusaamatul põhjusel. Muidugi lõpuks need jutud enam ei mõjunud. Aga sõna vähk omandas eriliselt halvaendelise kõla ja tuletab siiani meelde lapsepõlve hirmud.
Pahaloomulised kasvajad pole mu suguseltsi säästnud. Agressiivsele haigusele on kaotajaks jäänud isa, vanaema, vanaisa, tädi ning suur hulk teisi lähemaid ja kaugemaid sugulasi. Isegi kui arvestada, et maailmas haigestub keskeltläbi iga kolmas inimene oma elu jooksul vähki ja iga neljas inimene sureb selle raske haiguse tagajärjel, ja seega on analoogne kurb statistika igal teisel inimesel, pole see mu hirme kuigivõrd vähendanud. Kui haigust kujutada metafoorina, s. t, neile omistada inimlikke jooni, siis vähk on nagu kuri salakaval inimene, barbaarne sissetungija, keda kõik põlgavad, vihkavad, aga samas kardavad ja hirmu tõttu austavad.
Ei pea just selgeltnägija olema, et arvata, kuidas nähtamatu paanika mind endasse mässis, kui eelmise aasta lõpul mu Soomes elav õde kahtlaste mügaratega onkoloogile saatekirja sai. Uudis võttis vanduma. Kurat. Kuradi kurat. Minu õde ja vähk? Minu õde: minu veri, minu liha, minuga ühine DNA? Sellise haiguse kahtlus on tõenäoliselt iga inimese psüühikale paras katsumus. Mõistus keeldus halvimat uskumast – inimestel tekivad ju rindadesse piimanäärme paisud ja põletikulised suurenenud lümfid. Ent hoolimata kõigest algas öösiti suur rähklemismaraton ja päeval tuikas mu vasak kaenlaalune järjepidevalt. Paraku sai doktorite halb kahtlus kinnitust – kasvaja oli agressiivne ja eriti kuri ning levinud lümfidessegi.
Lugesin pirtsutamata kannatlikult läbi kõik artiklid, mida guugeldades sõna “rinnavähk” andis. Tuletasin meelde ja rääkisin edasi kõik tuttavate ja omakorda nende tuttavate edulood. Lootus toitis päevi.
Pärast operatsiooni järgnesid paremad teated: haav on korras, enesetunne hea, keemiaravi ei aja iiveldama ega oksendama, taldadel pole veriville, küüned on korras, suuremaid meeleolukõikumisi samuti pole. Nimekiri on lõpmatult pikk. Juuksed küll pole, aga kas see pole mitte hea võimalus teada saada, mis tunne on olla juusteta? Ja vahelduseks hoida šampoonide, palsamite, juukselakkide, juuksuriarvete ja hommikuste sättimistele kulunud aja suhtes kokku? Mulle on jäänud mulje, et ülemere arstide arvates on õde Väga Eeskujulik Patsient.
Nüüdseks on keemiaravi läbi ja ees veel kolmkümmend kiiritusravi seanssi.
Kogu ses närvilises trallis on üks helge moment: meeldetuletus, mis siin maailmas on oluline – nimelt aeg. Ja selle pühendamine olulistele ja kallitele inimestele.
Tundub, et kui mu õde selle kõigega hakkama saab, on kõik ülejäänud raskused juba käkitegu. Lihtsalt selles värvilises ja mitmekesises maailmas on veel nii palju asju ära teha, nii et paraneda on lausa kohustuslik.
Karukell, kurvameelsuse rohi 