Tundub, et viimasest postitusest on möödas taas veerand sajandit. Vahepeal on Hilbalt köögivili koristatud, kasvuhoone talvekorda seatud, järjekordne kohalike omavalitsuste valimistrall üle elatud, esimesele kooliveerandile edukalt kriips alla tõmmatud, koolivaheajal pealinnas Lastekirjanduse Keskuses õpetajaid koolitamas käidud, pikalt vaevas selg sirgu tõmmatud ja soisena püsinud silmad lõpuks kuivaks pühitud. Aitab sellest nina norus, saba sorus olekust! Iga lüüasaamine on ilmselt millekski hea.
Nüüdseks on jõulupühad kohe- kohe uksele koputamas. Õigupoolest mõjuvad küla kaks hiiglaslikku jõulutuledes kuuske, valgustite küljes põlev värviline tilu- lilu ja paljudelt akendelt plinkivad jõulutuled väljas valitsevas soojuses ja roheluses isegi kohati grotesksetena. Aga see ei tähenda, et kestev lumetus mind kuidagi kurvaks teeks. Pigem vastupidi! Ma ei nuta põrmugi taga neid hommikusi jäätunud autoklaase, kohati läbimatult lumme mattunud ja libedaid teid, muumitrolliks riietumist ja üüratult kõrgeid küttearveid. Arvestades mu viimaste aastate soojalembust, võiks aasta alata kevadega ning lõppeda suvega, kumbki umbes pool aastat pikad. Aga kuna Maa tiirlemast ümber Päikese ja väikese Eesti asukohta ei muuda mingi valemiga, siis lepin sellega, mis on.
Ja ikkagi ei ole paar jõulukuuske lumevaeses pühade ootuses tekitanud erilist jõulutunnet. Ega ma ole ka ise eriti midagi selle tunde tekkimiseks ära teinud. Kolmkümmend aastat tagasi, ajal, mil midagi saada polnud, käisin tee äärtest kuivanud raudrohtu või metsast haljaid pohlavarsi korjamas. Raudrohu värvisin guaššidega valgeks ja raputasin kuivanud õisikutele litreid, pohlavartest punusin uksele pärja. Hiljem kui Hongkongist ja Hiinast pärit kirev kaubaküllus meie poelettidel võimust võttis, tekkis ka meie koju rohkelt spetsiaalselt jõuludeks ostetud butafooriat. Lisaks jõulukuusele põlesid akendel küünlakomnurgad, köögis said aknad ette uhked punased jõulukardinad, sektsioonkapil istus toretsev jõuluvana, uksel rippus tilisev jõulupärg ning elutoa laual troonis kena jõuluseade. Viimased paarkümmend aastat on kodu peadekoraatorid olnud preilid Üks ja Kaks. Nüüd on nende koju käimised jäänud üha harvemaks ning sestap valitseb kodus jõulutus. Preili Kaks nendib, et töökatel tütardel (vähemalt ühel neist) on nüüd oma kodu, mida kaunistada.
Küll on mu klass tavapäraselt jõuludeks ehitud juba esimesest advendist saati. Ent sel aastal tegid suuremate klasside õpilased idee kaunistada ka üldkasutatavad ruumid: jalutussaalid, fuajee ja ülemine saal. Paari päevaga täitus kogu maja jõulutemaatikaga ja kohe tuli meelde nääriaeg Orissaares.
Mu mälu võib mind alt vedada, aga tagasi mõeldes tundus, et näärid hakkasid sotsialistlikus Eestis pärast olematuid jõule, see tähendab, et nääripuu lubati kooli saali tuua alles 26. või 27. detsembril. Kuigi me kuuse toomist ei näinud ega kuulnud, teadsime tunni lõppedes kohemaid, et kuusk on majas, sest koolimaja oli täitunud sulanud lume, värske metsa ja kuusevaigu hõnguga. Ja juba paari tunni pärast oli saali kui haldja võlukepikese viipe läbi muutunud. Hea käega abituriendid olid koolimaja suur saali muutnud imeliseks võlumaaks. Lisaks kaunistatud kuusele rippusid akende ülemiste äärte küljes tsellofaanist keeratud hiiglaslikud sädelevad jääpurikad, lage kaunistasid keerdunud krepp- paberist lindid ja niidile kinnitatud lund matkivad vatitupsud, akende klaase katsid õrnast paberist lõigatud lumehelbed, seintele olid kinnitatud suured guaššidega maalitud pildid. Kogu koolimajas valitsev meeleolu oli korraga eriliselt pidulik ja harras ning õpetajad ei pidanud erilist vaeva nägema, et vahetunniks õpilasi klassist välja saada. Jaa, minu lapsepõlve näärid algasid koolimaja kaunistamisega, kulmineerusid teise veerandi tunnistuste, nääripeo, nääripakkide, väsimuseni kestva vana aasta lõpu ja uue aasta tähistamisega ning lõppesid talvise koolivaheajaga.
Kuidas saaks seda tunnet küll tagasi?
Karukell, kurvameelsuse rohi 