Mu viimase postituse aegu oli õues veel ilm suhteliselt talvine: maapind lumetriibuline ja puud lootusetult raagus. Sel aastal poleks nagu õiget kevadet olnudki, sest talvest sai järsu üleminekuga suvi. Kuna suvesoojus on püsinud nüüd juba peaaegu kuu järjest, toimus ka kogu õitsemine tavapärasest rutemini. Sinililledest said kiiresti ülased, ülastest üleöö nurmenukud, nurmenukkudest võililled, kullerkupud ja piibelehed. Tulbid ja nartsissid õitsesid ära peaaegu ühe nädalavahetusega, ning ka sel aastal jäi kroonilisel ajapuudusel sireli õielehtedest õnn otsimata. Kõik õpetajad kinnitavad ilmselt nagu ühest suust, et närviline mai on kooliaasta kõige tihedama graafikuga kuu: järelvastamised, tasemetööd, ekskursioon, kevadpidu, õpilastööde näitus, õppeaasta kokkuvõtted ja dokumentatsiooni vormistamine… Lisaks veel kohustuslikud käpad mulda- aiatööd Hilbal. Aga mitte sellepärast ei jätnud ma oma elu blogi lugeva anonüümse publikuga jagamata. Ausus ennekõike! Lihtsalt ei olnudki midagi kirjutada – elu on viimasel ajal väikeste variatsioonidega üksluine. Muidugi, muidugi, mul oli mais ümar sünnipäev, aga kes mind vähegi teavad, võivad kinnitada, et sünnipäevapidusid pole ma kunagi osanud täiel rinnal nautida. Elu on kuidagi nii seadnud, et kaugemas ja lähemas minevikus on just sel päeval lahvatanud mõni suurem tüli, teatavaks saanud mõni halb uudis või aset leidnud mõni kurb sündmus. Mul on hirm, et teatud aja järel kõik kordub. Inimesed, asjad ja olukorrad minevikust. Sestap ma kardan neid päevi ja olen tõepoolest südamest tänulik, kui nad lõpuks ilma suuremate probleemideta õhtusse on veerenud. Nii ei toimunud ka sel aastal mingi udupeent pitsballi või vanusele väärikat vastuvõttu; kogu sünnipäev koosnes vaid veerandtunnisest kohvipausist, mil kolleegid mind õnnitlesid ja kallistasid. Päev ise oli eriti armas, sest mu klass patsutas ja nutsutas mind terve päeva, telefon helises vahetpidamata ning NäoRaamatu sein oli armsaid sõnumeid tihedalt täis. Viimasel ajal olen järjest sagedamini sõprade seas kohanud arutlemist, kas seda NäoRaamatut on üldse vaja, aga tegelikult on armas, kui sugulased, sõbrad ja tuttavad tähtpäevadel meeles peavad. Nii ma võtsin aega, laikisin õnnitlusi ja pidasin virtuaalseid õnnitlejaid hea sõnaga meeles.
Sünnipäevale järgnevaks nädalavahetuseks sõitsime Airi- Unoga hoopiski Värska sanatooriumisse. Lobistasime veekeskuses, jalutasime Värska lahe ääres ja nautisime lihtsalt üksteise seltskonda. Remargi korras võib öelda, et Värskas oleks võinud käia enne Aqua Spa’ sse minekut – hetkel oli kontrast liiga tugev. Värska eeliseks on kaunis loodus ja normaalne spaa, tuba oli ka normaalne, samas võiks nuriseda toitlustamise üle – söögisaal meenutas väga nõukogudeaegset töölissööklat, toidu valik oli väike ja garneeringule polnud praktiliselt üldse panustatud. Muidugi on majanduslikust aspektist ka hinnad ja teenused balansis – saad täpselt seda, mille eest maksad, pealegi tundub, et Värskas on fookus asetatud idanaabritele.
Obladii! Nüüd loen nädalaid ja päevi: jäänud on kaks nädalat puhkuseni ja jaanipeoni ning neli nädalat lennuki stardini. Enne Musta mere äärde jõudmist peaksin kasvõi natukegi laskma päikesel end jumekamaks paitada, sest muidu olen šokolaadpruunide inimeste seas nagu suur valge triiviv jäämägi. 😉
Karukell, kurvameelsuse rohi 