Olgem ausad – see pikk ja lumine talv on mind südamest ära väsitanud. Kalender tiksub varsti vaikselt juba aprilli, kuid suur sula ja soojakraadid lasevad end ikka veel oodata. Kohati on päike küll teede ääres kõrguvatest lumekuhjadest välja sulanud otsekui maa alt kooljalikke käsi sirutavaid räpaseid moodustisi ning juba enne äratust on tuba valge, aga öine krõbe külm räägib siiski veel talvist keelt.
Täna oli esimene pisut kevadisem päev ja otsustasin, et nüüd on just õige aeg blogi pikast talveunest äratada.
Kevadine koolivaheaeg läks lennates. Esmaspäeval pakkisin asjad ja sõitsin Saaremaale õpetajaid koolitama. Minek kujunes üpris lustlikuks ja kuulub järjekordselt kõrgpilotaažlikku sarja Minuga lihtsalt juhtub!.
Teekond Tartust Virtsu kulges vaikse eneseolemise taktis. Jõudsin kõik poolikud mõtted lõpuni mõtelda, poolele tosinale põletavale küsimusele vastuse leida ja isegi tunnikese magada.
Võrreldes viimase Saaremaa käiguga on sadam taas modernsemaks muutunud: silma jäi kahes keeles jooksev valgusreklaam ja iPadidega sehkendavad praamitöölised. See pani meenutama aega, kui sobivat masinat järjekorrast käega viibates kutsuti, sõidukid tihedalt üksteise kõrvale lükiti ning turvalisuse huvides puidust tõkiskingadega kinnitati.
Tõenäoliselt ei tohi reisijad pooletunniseks praamisõiduks bussi istuma jääda, aga isegi kui oleks voli, pole üksinda autotekil istuda just eriti lõbus. Sestap võtsin rahakoti ja sõitsin liftiga (väga noobel!) üles. Praamiaknast paistev Kuivastu sadam tegi silmaääre niiskeks. Tagasi bussis, jõudsin veel imestada, kuivõrd kiiresti bussid muutuvad: sõidul liigutas bussijuht elektrilist rulood, nüüd oli ta oma istet rohkem kui pool meetrit üles tõstnud. Tegelikult oleks mul pidanud kerkinud istet silmates küsimus tekkima, kuidas paralleelselt istmega armatuur ja rool nii kõrgele said, aga ma olin tekkinud emotsioonidega sedavõrd ametis, et imestamiseks ei jäänud aega.
Buss oli juba sõitu alustanud, kui avastasin, et keegi on mu veepudeli sisse vehkinud, isegi asjade panipaigaks mõeldud võrk põlvede eest oli kuhugi kadunud. See sundis ümbrust terasemalt silmitsema. Mu avastus oli üsna jahmatav – istusin vales bussis! Juht oli väga sõbralik ning nentis, et tal poleks midagi selle vastu, kui ma Kuivastu- Kuressaare otsa temaga sõidaksin, aga siis tuli meelde, et mul on sõsarbussis käekott, müts, sall, kindad ning bussi pagasiruumis reisikott hambaharja, öösärgi, esnemisriiete ja kogu koolituseks vajalike vahenditega. Eriliselt nõme oleks oma asju kuskile bussiparki keset ööd otsima minna. Samas lihtsalt istumine ja halamine oleks sama hea kui sooja saamiseks püksi lasta, seega tuli tegutseda. Sest tegutsemisest tuli välja üks maruline reageering, milles oli suur osa tublil Tallinna bussijuhil. Igatahes Kuressaarde jõudsin ma taas õiges transpordivahendis.
Koolitus kulges plaanipäraselt, lisaks südamlikud jällenägemised ja mu võõrustaja Merle hoolitsemine- silmadest soovide lugemine. Pikk sõit ja kaks raisatud päeva olid seda käiku igati väärt.
Vastukaaluks tulekule olin tagasiteel äparduste vältimiseks eriliselt hoolas. Ka Hercule Poirot oleks mu tähelepanuvõimet Tartu bussi meeldejätmisel ja hilisemal tuvastamisel tunnustanud. 😉
Ülejäänud nädala vaevlesin mingi kurja viiruse küüsis. Ei mingit puhkust! Vaid lebamine ja perioodiline ohkamine: “Küll mul on paha olla!” Aga ega lust taevasse jää! Juba järgmisel nädalavahetusel sõidame sõprade- Pärnastetega Rakverre Aqua Hotell & Spasse akusid laadima.
Karukell, kurvameelsuse rohi 