Ma olen 2/3 oma elust võidelnud ühe siiani lahendamatuna tundunud probleemiga. See on olnud nagu ekslemine paksus metsas, tihedas padrikus, kus kõik rajad viivad veel sügavamale tupikusse ja igasugused katsed leida pääsetee, lõpevad lootusetu ummikuga.
Eelmisel nädalal viskas üks kena inimene mu probleemi harutamiseks äkki kompassi. Vara hõisata, aga mulle tundub, et mu kaitseingel pole mind maha jätnud! Käia on pikk ja vaevaline tee, aga selle päratu, kilomeetrite pikkuse tunneli lõpus kumab üha eredam valgus.
Selleks, et asja mitte ära sõnada, ei taha ma sellest kõigest rohkem kirjutada. Ent kui ma oodatud tulemusele lähemale olen jõudnud, jagan oma edusamme ja rõõmu. Ausõna!
Meedia hirmutas- kollitas juttudega elektri hiiglaslikust hinnatõusust, sestap oli rõõmsaks uudiseks, et elektriarve oli prognoositust väiksem – hinnatõus ainult 10 % eelmise aasta jaanuarikuuga võrreldes ehk siis arvudeks lahti seletatuna 40 euro asemel 44 eurot. Tegelikult oleks arve pidanud veelgi väiksem olema, sest alates aasta algusest tegutsesin nagu meie pere munitsipaalpolitseinik ja kustutasin/ lülitasin välja/ eemaldasin vooluvõrgust kõik, mida kustutada/ välja lülitada/ vooluvõrgust eemaldada sai.
Pole hullu, päike käib juba kõrgemalt, ilmad on siiani mõnusalt pehmetes külmakraadides ja päevad on pikemad. Rõõmu ja energiat teilegi, armsad sõbrad!