Elu rakursid

Täna ma ehin end võõraste sulgedega – postitus koosneb suures osas näpatud mõtetest.

Ühel kursusel kogus koolitaja osalejaid ümber ruudukujulise laua, palus valida kõigil üks laua külg, tõmbas siis lauale asetatud asjadelt lina ning soovis, et me pärast asjade hetkelist silmitsemist püüaksime joonistada nähtu enam- vähem täpselt paberile. Seejärel vahetasime veel kolm korda 90 ° asukohta ja visualiseerisime iga liikumise järel taas nähtu. Kokkuvõttes erinesid kõik neli pilti üksteisest vähemal või rohkemal määral. Kui kõigil oli laua keskel olev lillekompositsioon, siis ülejäänud väikeseid esemeid (moobiiltelefon, võtmekimp, prillid, liimipulk, pabertaskurätikud, tabletikarp, huulepult, taskupeegel, viltpliiatsid, mängukaru jm) olid nähtavad vaid äärmisel juhul kahest rakursist.

Ja korraga ma mõistsin, et täpselt nii on ka tülide ja probleemidega. Kõik konfliktis osalejad näevad ühekülgselt ja kangekaelselt probleemi omapoolset rakurssi ega vaevugi seda teise osapoole vaatevinklist vaatama. Me valime endale ühe n- ö laua külje ning püsime kangelaslikult seal, püüdmata piiluda juhtunut teiselt poolt lauda.

Jaanuarikuu “Eesti Naisest” leidsin Elina Allase artikli, mille lugemise lõpuks oleksin heakskiitvalt ümiseda tahtnud. Ta kirjutab lõpetuseks: “Süütuna süüdlaseks sattuda on oi kui lihtne. Väga pingutav on viibida seltskonnas, kus pead spontaanse inimesena iga oma sõna pärast valvel olema, sest iial ei tea, mida keegi sellest välja loeb. — Ükskõik millisesse probleemolukorda sattudes tuleks süüdlaste otsimine jätta kõige viimaseks. Ja solvumisega ei tasu üleüldse tegeleda, sest iial ei tea, mis on tegelikult teise inimese ütluse taga. Sihipärane solvang väljendab tavaliselt aga hoopis puudujääki solvajas endas.”

Kes nüüd muretsema hakkas, siis ausõna, minuga on kõik hästi. Lihtsalt ma olen jälle ühe väärtusliku kogemuse võrra rikkam ning mis peamine – ma sain selle hetke hindu ja inflatsiooni arvestades täiesti tasuta.

Tjah, tänasest püüame isakaruga kasvava pideva väsimuse vastu hakata võitlema… D- vitamiiniga. Nüüdsest saab kõik minna ainult paremaks: meil on kaitse kroonilise väsimuse, depressiooni ja masenduse eest, abi kõigi nahaprobleemide vastu, kaitse diabeedi, reumatoidartriidi ning sclerosis multiplexi suhtes, ning põhiline –  antud vitamiin tagab meile selge mõistuse ja hea mälu. Ja seda kõike polegi nii vähe.

Üle õla tagasi vaadates

Ohkimine ja hädaldamine, et blogimine on unarusse jäänud, kipub muutuma juba traditsiooniliseks. Isegi kui on tunne, et alles kirjutasin, tõestab kuupäev viimase postituse serval halastamatult, et viimasest klaviatuuri näppimisest on taas paar nädalat vett merre voolanud. Eks ma ole mõttes neid sissekandeid ka teinud, aga enne kui näpud arvutit puutuvad, on asi juba enese jaoks lõpuni mõeldud ja seega teemale punkt pandud.

Tänase seisuga võib raporteerida, et maailmalõpp on õnnelikult üle elatud, liisulugemissalmiga elektripakett valitud, jõulude- eelses veerandilõpu rallis mõistus säilitatud ja rammusate pühade nuumas ellu jäädud. Asi seegi.

Nüüd on paras aeg üle õla silmad pilukil piielda ning läinud aastat distantsilt hinnata.

• Aeg- ajalt oli see aasta vaevaline ja valus.

Juba algus oli suhteliselt närviline, aga tänu tarbija õiguste seaduslikule kaitsele lahenes asi siiski positiivselt. Tõsi, priske kotitäis pidukleidi kangast konutab kuskil kaugemas kapisopis. Tegelikult ei ole kaunis riie milleski süüdi, aga temaga on minu jaoks siiani seotud niivõrd palju negatiivset energiat, hirmu ja südamevalu, et ma ei tea, kas sest saabki kunagi midagi. Paraku ei jäänud see ainsaks tellija- teenendaja vaheliseks ebameeldivuseks. Taadi hauakivi puhastamise trall läks mulle samuti maksma pisikese rügemendi surnud närvirakke ning paraja pataljoni halle juukseid (viimased on käesolevaks ajaks püüdlikult värviga kaetud).

Aprillis veendusin, et absoluutselt kõik siin maailmas kulub, vanub ja läheb rikki, ka mina ise. Olgu öeldud, et põlv pole hoolimata rohketest analüüsidest, arstide vahet jooksmisest ja kõikide soovituste rakendamisest siiani päris korras.

Mais ja juunis külastasid meid kutsumata ahned külalised, esmalt kahejalgsed, seejärel neljajalgsed. Kui neljajalgsete liik sai tuvastatud, siis kahejalgsete näod ja nimed jäidki ananüümseks. Küll kulus vaeva ja raha, et end tuleviku samalaadsete rünnakute eest kaitsta.

Varakevadest sügiseni pani sõna elekter (õieti küll elektritus) kuuldavale tooma sõnu, mis ei kannata trükimusta ega ole mõeldud laiemale publikule. Kõik probleemid (elekter on- elektrit ei ole) lõppesid kui ülemised allüürnikud kõige seitsme tuule poole kadusid.

September tõi kaas ühe olulise kaotuse – üks mu väga hea sõber kolis ära. Lahkuminekud on ühed äraütlemata stressitekitavad asjad. Ega see 130 kilomeetrit pole isegi Eesti mõistes mingi vahemaa, liiati kui NäoRaamat, mobiil ja Skype käeulatuses, aga ikkagi… on mult võetud ära võimalus tahtmise korral helistada, et kuule, lähme jalutame ühe südamesõbraliku Tõmmoja ringi või kutsuda teda pakkuma oma pehmet õlga mure väljanutmiseks ja tekkinud frustratsiooni leevendamiseks.

Paraku oleks paaril korral seda õlga ka vaja läinud, sest kahjuks tuli ette ka manipuleerimist ja jõhkrust. Aga seda tuleb võtta kui õppetundi, sest inglise kirjanik Aldous Leonard Huxley kirja pannud öelnud kuldsed sõnad: “Universumis on üks punkt, mille parandamise vajaduses võid kindel olla — sina ise.” Kõik ei ole kunagi üdini halb.

• Ses aastas oli ka väga päikesepaistelisi päevi.

Kõige suuremat rõõmu teevad muidugi laste edusammud. Preili Kaks sai meeldiva töö ning märtsis pärjati ta taas Aasta nooreks ajakirjanikuks 2011. Preili Üks sai edukalt hakkama oma mammuprogrammide ning eksamitega ning teenis välja taas stipi. Tüdrukud on mul jätkuvalt väga tublid.

Kevadel tähistasime Velvoga oma abielu hõbedast aastapäeva.  Mais sai härra abikaasa poolesajaseks ning augustis preili Üks veerandsajaseks. Oktoobri lõpus nägin kooli kokkutulekul paljusid oma endiseid õpilasi ning kolleege. Ka see andis rohkelt energiat.

August tõi kaasa puhkuse meie sõprade- präänikute Uno ja Airiga sõiduga Ida- Virumaale. Elasime vististi Eestimaa kõige kummalisemas linnas Narva- Jõesuus, kus peaaegu kogu elu on koondunud linna läbiva peatänava äärde. Irooniline, aga kõik need päevad olid vastukaaluks vihmasele suvele soojad ja päikselised. Kooserdasime ringi Kuremäe kloostris, imetlesime Ontikal Valaste juga ja paekallast, jalutasime Oru pargis ja Narva kindluses, nautisime veerõõme Toila SPA- s ning tagasiteel Kauksi rannas. Oktoobris võtsime sama seltskonnaga paar päeva puhata Võrus Kubija hotell- loodusspaas. Ja iga jumala kord tulen neilt ühistelt puhkusepausidelt tagasi sisemised akud pilgeni täis.

Kevadel sain tellimustöö kirjutada “Nukitsasse” artikli ja suve lõpul esinesin Käisi ja Forseliuse Seltsi suvekoolis ettekandega.

Mida siis kokkuvõttes lõppenud aasta kohta öelda? Nomaeitea. Eks ta kokkuvõttes selline Harju keskmine oli.

Teguderohket ja õnnelikku alanud aastat kõigile!