Uskumatu küll, aga pool sajandit tagasi lubas seadus emal oma vastsündinuga kodus olla napilt kolm kuud. Pärast seda pidi ema, selleks et tal tööstaaž ei katkeks, minema tööle ning beebi a) viidi lastesõime, b) jäi vanaema hoida (pensionile said vanaemad ju jääda juba 55- aastaselt). See tähendas, et kui ema kogu öö ei tegelenud hoolsalt rinnapiima järgmiseks päevaks väljalüpsmisega, hakkas seda kohemaid asendama pudelipiim. Pikast päkapikumütsi meenutavast torujast pruunist lutist sain ma ilmselt oma kõhu kiiresti täis, aga imemis- ja lähedusvajadust ei rahuldanud see tõenäoliselt mitte. Rõngasluttidest ei teatud meie ühiskonnas toona kahjuks midagi. Sestap tekkiski mul omapärane sõltuvussuhe – ma hakkasin regulaarselt pöialt imema. Parema käsi rusikasse surutud, pöial suus, vasaku käe nimetissõrm varmalt juukseid sasimas – see oli mu igapäevane magaminekuasend. Kui ma olin 3- 4- aastane, hakkas see olukord mu vanematele juba peavalu valmistama, sest ma ei imenud pöialt üksnes öösel, vaid pöial oli mul suus ka siis, kui ma olin kurb, pinges või üksik. Hoolimata meelitamisest, äraostmiskatsetest, rohketest võõrutuskampaaniatest (pöidla kinnisidumine või sellele sinepi ja pipra määrimine) ning pidevast aasimisest, ei krooninud ühtki ema, isa või memme ettevõtmist edu. Mu pöial nägi pidevalt niiskes keskkonnas viibimisest välja krobeline nagu kreeka pähkli koor. Koolilapsena hakkasin oma halba harjumust häbenema. Ja voila´- millalgi kaheteistkümnendal eluaastal ei tundnud ma äkki tarvidust näppu imeda. Muide, mul on vedanud: hoolimata ortodontide ja hambaarstide üheülbalistest hirmujuttudest ei ole mul ei pöial, esihambad ega lõualuu mitte põrmugi deformeerunud.
Minu kaksteist aastat kestnud pöial- suus staaž on köki- möki isakaru nikotiinikõrre imeja kolmekümneaastase staaži kõrval. Augustis otsustas, et nüüd on norm täis suitsetatud ja 2. septembri õhtul sai joonelt poolik suitsupakk ja pika teenistuskäiguga tuhatooski prügikasti visatud. Ehkki see protsess kulgeb vaevaliselt, ei ole ta siiani libastunud. Väike kalkulatsioon (pakk sigarette – 2.30, nädalas vähemalt 23 €, kuus umbes 100 €, aastas seega 1200 €) tõestas, et rahaline võit on käegakatsutav. Ent füüsilisest koormusest hoolimata on kolme kuuga lisandunud 10 lisakilo ning mu abikaasa näeb profiilis välja natukene nagu lapseootel mees. 😉 Kui nii edasi läheb, siis tuleb sigarettidest säästetud raha kasutada sihtotstarbeliselt ja kogu garderoob välja vahetada.
Karukell, kurvameelsuse rohi 