Ma kirjutasin mõned postitused tagasi, et hoolimata poodides valitsevast kaubaküllusest on igasuguste kingituste tegemine minu jaoks paras katsumus. Kui ei tea tähtpäevalise südamesoovi, on millegi kinkimine selgelt oma maitse pealesurumine. Vahel läheb õnneks, vahel mitte. Ja isegi kui tundub, et kingitus meeldis, ei või iial teada, kas rõõm ja komplimendid olid siirad, inimesed võivad olla lihtsalt hästi kasvatatud ja viisakad. Sestap on kindlam minna lihtsamat teed: osta kinkekaart või õnnitluskaarti vahele pista rahakupüür(id).
Enne kevadist hõbedast tähtpäeva uurisid paljud kutsutud, mida kinkida. Selline pärimine paneb mind alati pisut ebalema, sest enne tahaksin ise küsida, missuguses vääringus kinki planeeritakse. Aga nii küsida ei ei luba minu kasvatus. Nii ma tavaliselt kehitangi õlgu ja ütlen pärijale ausalt, et tegelikult pole midagi vaja. Aasta- aastalt rõõmustavad mind kõige enam sellised asjad, mida igapäevases elus tarvis läheb: maitseained, kohv, hea vein, ilusad küünlad, mesi… Ent suuremale säravale tähtpäevale ilmselt sellise tühja- tähjaga ei tulda. Nii kogunes meilegi kevadel väga palju õhukesi, aga väga väärtusliku sisuga ümbrikke.
Muidugi oleks need akende, väravate ja sildadega stiliseeritult illustreeritud pangatähed ära kulunud erinevate finantsiliste minitulekahjude ennetamiseks või tekkinud aukude lappimiseks, aga me leppisime kokku, et hoiame oma aplad näpud sest eemal ning ostame midagi, milleks tavaolukorras raha raisata ei raatsiks.
Nüüd on meil elutoas hiiglasliku LED- teleri veidi väiksem vend ja armsa helesinise silmaga DVD- mängija. Poolteist aastat vana LCD- teleri viisime lastetuppa ning seal resideeruva vanuri omakorda Hilbale. Kvaliteetset ning suurt pilti sai elamisse korraga väga palju ja isakaru kolis omi saateeelistusi vaatama teise tuppa. Sulgudes võiks nüüd selgitada, et kui meie maitse- eelistuste kohta joonistada Venni diagramm, siis ühisosa oleks seal peaaegu olematu. Tema vaatab põnevikke, ulmekaid, komöödiaid, korv- ja jalgpalli, mina eelistan seevastu omi seriaale, draamasid ja krimkasid. Nüüd me veedamegi õhtuid “igaüks oma urus”.
Tegelikult tuli mul eile meelde kunagi väga ammu “Noorte Hääle” viimaselt lehelt välja lõigatud pilkepilt: esmalt sõidab noor pere jalgrattaga, noorik kõvasti peiu ümbert kinni hoidmas, siis on perre hangitud väike Zaporožets, viimasel pildil Volga – lai ja luksuslik nagu laev. Naljapilt vihjas, et jõukuse kasvades tekib ülekantud vahemaa ka peresuhetesse.
Kes nüüd luges välja erimeelsusi, perevägivalda, verd ja pisaraid, on asjast väga valesti aru saanud. 😉 Kanaleid on lihtsalt liiga palju ja erinev maitse ei räägi veel lahkukasvamisest.
Karukell, kurvameelsuse rohi 