Halb on olla vana ja vaene

Hiljuti lugesin uudist, kus üks tunnustatud majandusanalüütik oletas, et Soomest jõudsid pangaülekandega miljonid eurod ehk vanas rahas tervenisti 110 miljonit krooni Eesti sisetarbimisse. Sealjuures lisas ta, et see on tõenäoliselt jäämäe veepealne tipp, sest enamus raha tuuakse kodumaale enamasti sulas. Sirvisin ka uudise kommentaariumit ja leidsin sealt armsa postituse, kus keegi, kes elab ning töötab Soomes on postitanud vana migrandi nime all järgmise sõnumi:

Üle 20 aasta Soomes elatud ja töötatud. Võin öelda, et olen hästi hakkama saanud. Elu oleks nagu siin ja enamalt jaolt kulutan ka siin, aga juba aastaid saadan emale Eesti pangaülekandega raha. Summa on iga kuu pidevalt kasvanud. Nüüdseks läheneb 200 eurole kuus. Teise samapalju saadab vend. Lisaks kõik üleliigsed kulutused, uued telekad, pesumasinad jne jne.

On äärmiselt ebaaus, et inimene kes on kogu elu tööd teinud, ei ela oma pensioniga ära. Lihtsalt pole võimalik. Valida oleks, et kas maksab kommunaalid ( elamine on oma) ja ei söö, või sööb ja ei maksa kommunaale. Mingitest kulutustest arstile või rohtudele ei või isegi unistada. Niisiis elab meie ema ära ainult tänu laste heatahtlikusele. Selle hind aga on, et ta ei näe tihti ei oma lapsi ega lapselapsi, sest need ei ela Eestis.

Vastused sellele hea kavatsusega kirjutatud kommentaarile oleksid mul peaaegu kõnevõime võtnud. Novat. Selle asemel, et hea lastetoaga hoolivaid poegi- tütreid ema toetamise eest kiita, läks lahti ehe lahmiv iroonia ja isegi mõnitamine. Oletati, et ema on ärahellitatud vanur, kes eranditult oma ostud teeb vaid Kaubamajast või Stockmannist, käib arvatavasti pidevalt kasiinos mängimas ning teatrietendusi naudib vaid loožikohtadelt. Üks vastajaist häbistas kirjutajat ning tõi eeskujuks oma eakat vanemat, kel jäävat raha üle isegi lapselastele andmiseks.

Hallooo! Kuidagi väga kurb hakkas. Mulle tundub, et neil paljudel kommenteerijail jäi see kaasinimesest hoolimise õpetus lapsepõlves saamata. Uurisin Eesti keskmise vanaduspensioni suurust ning leidsin, et Statistikaameti arvutusel on see umbes 270 eurot kuus. Seda pole tõepoolest just eriti palju. Tore on, kui sellest kõigeks vajalikuks jätkub.  Kõik vanaemad- vanaisad ei ela ju oma majas, mille kõrval suur elajaid täis laut, latakas põllulapp juur- ja köögiviljaga ning paljudel tervis ei luba ka pensionile lisateenistuse saamiseks töötada. Parimal juhul, kui peres on kaks pensioni, saab olmekulud kahe pensioniga kaetud, aga kui tegemist on üksiku pensionäriga? Igakuised maksed korteri kütte, halduskulude, elektri, telefoni, vee ja kanalisatsiooni ja telefoni eest, lisaks väljaminekud ravimitele, süüa on ka vaja ning isegi kui vanaema heegeldab- koob jõulu- ja sünnipäevakingid ise, on tarvis osta lõnga, millest heegeldada või kududa. Tõenäoliselt on vaja aeg- ajalt kraadi võrra kangemaid prille, hambaproteese või kasvõi paar uusi talvesaapaid. Just hiljuti küsisin torumehelt, kes mu WC- potti tuli välja vahetama, mis kadunukesele saatuslikuks sai. Vastusele poti eluea kohta imestas torumees, et kaksteist aastat on isegi palju, tavaliselt nad üle kümne ei kestvatki. Seega on vaja vahel ka suuremaid väljaminekuid: külmik, teler või muu elektriline abimees. Rääkimata siis ajalehtedest, ajakirjadest, mõnest heast raamatust või, hoidku taevas, väljamaareisist.

Meil on aega oodata, et elu paremaks läheb. Pensionäridel on seda aega napilt.

On kindel, et üks rikkus, mis vananemise talutavamaks teeb, on kindlasti hoolivad lapsed. Pensionärid on oma tööpanuse andnud, oma lapsed ilma riigi abita suureks kasvatanud, nüüd võiks ju võimalusel veidi memme vaeva tasuda.

ETV Jõulutunnel taastas siiski tunde, et headus, halastus ja mõistmine pole kuhugile kadunud. Oleksin tahtnud rahaliselt veelgi rohkem toetada, aga siis hüppas mõte preili Kahele, kel tuleks aidata oma korteri sissemaksus vajalik summa kokku saada. Praegu kulub tal peaaegu pool palgast üürikorterile ning mõnes mõttes on see surnud hobuse turgutamine. Sama summa võiks ju minna lõdvalt oma korteri laenu tasumiseks, mitte üürileandjale.

Meie tegime sel aastal jõulurõõmu oma naabrionule. Juba aastaid on ta telekata olnud. Sel aastal viisime talle korraliku telekapildi ja katsime ka jõululaua. Vana mehe veekalkvel silmist peegeldus siiras rõõm. Ja eneselgi sai tunne kohe tüki maad parem.

Halbadest harjumustest ja tagajärgedest

Uskumatu küll, aga pool sajandit tagasi lubas seadus emal oma vastsündinuga kodus olla napilt kolm kuud. Pärast seda pidi ema, selleks et tal tööstaaž ei katkeks, minema tööle ning beebi a) viidi lastesõime, b) jäi vanaema hoida (pensionile said vanaemad ju jääda juba 55- aastaselt). See tähendas, et kui ema kogu öö ei tegelenud hoolsalt rinnapiima järgmiseks päevaks väljalüpsmisega, hakkas seda kohemaid asendama pudelipiim. Pikast päkapikumütsi meenutavast torujast pruunist lutist sain ma ilmselt oma kõhu kiiresti täis, aga imemis- ja lähedusvajadust ei rahuldanud see tõenäoliselt mitte. Rõngasluttidest ei teatud meie ühiskonnas toona kahjuks midagi. Sestap tekkiski mul omapärane sõltuvussuhe – ma hakkasin regulaarselt pöialt imema. Parema käsi rusikasse surutud, pöial suus, vasaku käe nimetissõrm varmalt juukseid sasimas – see oli mu igapäevane magaminekuasend. Kui ma olin 3- 4- aastane, hakkas see olukord mu vanematele juba peavalu valmistama, sest ma ei imenud pöialt üksnes öösel, vaid pöial oli mul suus ka siis, kui ma olin kurb, pinges või üksik. Hoolimata meelitamisest, äraostmiskatsetest, rohketest võõrutuskampaaniatest (pöidla kinnisidumine või sellele sinepi ja pipra määrimine) ning pidevast aasimisest, ei krooninud ühtki ema, isa või memme ettevõtmist edu. Mu pöial nägi pidevalt niiskes keskkonnas viibimisest välja krobeline nagu kreeka pähkli koor. Koolilapsena hakkasin oma halba harjumust häbenema. Ja voila´- millalgi kaheteistkümnendal eluaastal ei tundnud ma äkki tarvidust näppu imeda. Muide, mul on vedanud: hoolimata ortodontide ja hambaarstide üheülbalistest hirmujuttudest ei ole mul ei pöial, esihambad ega lõualuu mitte põrmugi deformeerunud.

Minu kaksteist aastat kestnud pöial- suus staaž on köki- möki isakaru nikotiinikõrre imeja kolmekümneaastase staaži kõrval. Augustis otsustas, et nüüd on norm täis suitsetatud ja 2. septembri õhtul sai joonelt poolik suitsupakk ja pika teenistuskäiguga tuhatooski prügikasti visatud. Ehkki see protsess kulgeb vaevaliselt, ei ole ta siiani libastunud. Väike kalkulatsioon (pakk sigarette – 2.30, nädalas vähemalt 23 €, kuus umbes 100 €, aastas seega 1200 €) tõestas, et rahaline võit on käegakatsutav. Ent füüsilisest koormusest hoolimata on kolme kuuga lisandunud 10 lisakilo ning mu abikaasa näeb profiilis välja natukene nagu lapseootel mees. 😉 Kui nii edasi läheb, siis tuleb sigarettidest säästetud raha kasutada sihtotstarbeliselt ja kogu garderoob välja vahetada.

Kingitustest, kinkimisest ja kodustest kükloopidest

Ma kirjutasin mõned postitused tagasi, et hoolimata poodides valitsevast kaubaküllusest on igasuguste kingituste tegemine minu jaoks paras katsumus.  Kui ei tea tähtpäevalise südamesoovi, on millegi kinkimine selgelt oma maitse pealesurumine. Vahel läheb õnneks, vahel mitte. Ja isegi kui tundub, et kingitus meeldis, ei või iial teada, kas rõõm ja komplimendid olid siirad, inimesed võivad olla lihtsalt hästi kasvatatud ja viisakad. Sestap on kindlam minna  lihtsamat teed: osta kinkekaart või õnnitluskaarti vahele pista rahakupüür(id).

Enne kevadist hõbedast tähtpäeva uurisid paljud kutsutud, mida kinkida. Selline pärimine paneb mind alati pisut ebalema, sest enne tahaksin ise küsida, missuguses vääringus kinki planeeritakse. Aga nii küsida ei ei luba minu kasvatus. Nii ma tavaliselt kehitangi õlgu ja ütlen pärijale ausalt, et tegelikult pole midagi vaja. Aasta- aastalt rõõmustavad mind kõige enam sellised asjad, mida igapäevases elus tarvis läheb: maitseained, kohv, hea vein, ilusad küünlad, mesi… Ent suuremale säravale tähtpäevale ilmselt sellise tühja- tähjaga ei tulda. Nii kogunes meilegi kevadel väga palju õhukesi, aga väga väärtusliku sisuga ümbrikke.  

Muidugi oleks need akende, väravate ja sildadega stiliseeritult illustreeritud pangatähed ära kulunud erinevate finantsiliste minitulekahjude ennetamiseks või tekkinud aukude lappimiseks, aga me leppisime kokku, et hoiame oma aplad näpud sest eemal ning ostame midagi, milleks tavaolukorras raha raisata ei raatsiks.

Nüüd on meil elutoas hiiglasliku LED- teleri veidi väiksem vend ja armsa helesinise silmaga DVD- mängija. Poolteist aastat vana LCD- teleri viisime lastetuppa ning seal resideeruva vanuri omakorda Hilbale. Kvaliteetset ning suurt pilti sai elamisse korraga väga palju ja isakaru kolis omi saateeelistusi vaatama teise tuppa. Sulgudes võiks nüüd selgitada, et kui meie maitse- eelistuste kohta joonistada Venni diagramm, siis ühisosa oleks seal peaaegu olematu. Tema vaatab põnevikke, ulmekaid, komöödiaid, korv- ja jalgpalli, mina eelistan seevastu omi seriaale, draamasid ja krimkasid. Nüüd me veedamegi õhtuid “igaüks oma urus”.

Tegelikult tuli mul eile meelde kunagi väga ammu “Noorte Hääle” viimaselt lehelt välja lõigatud pilkepilt: esmalt sõidab noor pere jalgrattaga, noorik kõvasti peiu ümbert kinni hoidmas, siis on perre hangitud väike Zaporožets, viimasel pildil Volga – lai ja luksuslik nagu laev. Naljapilt vihjas, et jõukuse kasvades tekib ülekantud vahemaa ka peresuhetesse.

Kes nüüd luges välja erimeelsusi, perevägivalda, verd ja pisaraid, on asjast väga valesti aru saanud. 😉 Kanaleid on lihtsalt liiga palju ja erinev maitse ei räägi veel lahkukasvamisest.