Mõeldes lahkunutele

Puud vaikusesse tardunud on talveks, 
nad varjudega puudutavad maad. 
Ma lähedase kalmu juures peatun palveks 
kui taevavõlvil tähed säravad.

Siis küünlatulukesi aknalaual 
ka kodusoojus helendama lööb, 
õrn tähesära lähedase haual 
kui hingevalgus helgib läbi öö.

Sel ööl sa kuuled tulijate sammu 
ja märkad puude varjus ootajaid. 
Taas kordub see mis ununenud ammu, 
näed silmi teelt su poole vaatavaid.

Sel ööl kõik hinged koju tulla tahaks, 
sel ööl ei seata riivi koduust. 
Sel ööl ei panda võõraid hääli pahaks, 
sel ööl käib ringi palju igatsust.

Saan oma leinavalust teada anda 
kui lilleõit su kalmu peale säen. 
Võin oma palveid veelkord üle anda, 
on hingedele selleks jäetud päev.
Ilmar Sikemäe luuletust "Hingedepäev", kõikide armsate lahkunute peale mõeldes 
ning pisut omavoliliselt lörtsinud.