Neil olgu rajaks linnutee särav pael

Kui palju me elame “oleksites”?

Kui asjad- olud oleks kulgenud palju aastaid tagasi teisiti, siis oleks mul tõenäoliselt sel nädalal olnud elu üks paras amokijooks. Ilmselt oleks ma traalinud närviliselt linnas mööda poode, et leida sobivaid kingitusi, tellinud pidulikke kimpe, maalinud oma kalligraafilise käekirjaga südamlikke salme õnnitluskaartidesse ning lõpuks pannud paika logistikat, kuidas kogu pere koondada nädalavahetuseks kindlasse punkti A. Keetma, küpsetama, hakkima poleks ema mind ilmselt kutsunud. Ta oleks asjadega mängleva kergusega ise hakkama saanud.

Aga asjad läksid just nii nagu nad läksid.

Mu vanemad oleks tähistanud sel esmaspäeval oma kuldpulmi ja isal täitunuks eile kolmveerand sajas eluaasta. Täpselt viiskümmend aastat tagasi registreerisid mu vanemad 17. novembril oma abielu ja ülejärgmisel päeval sai mu isa kahekümne viieseks. Ent isa on nüüdseks teispoolsuses kaheksateist ja ema varsti juba kaks aastat. Ja hoolimata sellest, et nende abielu kestis tegelikkuses napilt kümmekond aastat, ei lahutanud nad seda. Miks? Võib- olla mugavusest või kartusest sekelduste ja asjaajamise ees, aga võib- olla oli neid mõlemis ka tibatillukene lootus, et kunagi tuuled pöörduvad, meeled mahenevad ja pere saab taas kokku. Ei tea ning paraku ei ole nüüd enam kelleltki küsida ka.

See kuldpulm jääb tähistamata ja ka 75 jääb isale vaid sünniaastapäevaks.

“Oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss, oleks tädil noku, oleks ta onu,” tavatses mu ema ikka aasida.

Mõeldes lahkunutele

Puud vaikusesse tardunud on talveks, 
nad varjudega puudutavad maad. 
Ma lähedase kalmu juures peatun palveks 
kui taevavõlvil tähed säravad.

Siis küünlatulukesi aknalaual 
ka kodusoojus helendama lööb, 
õrn tähesära lähedase haual 
kui hingevalgus helgib läbi öö.

Sel ööl sa kuuled tulijate sammu 
ja märkad puude varjus ootajaid. 
Taas kordub see mis ununenud ammu, 
näed silmi teelt su poole vaatavaid.

Sel ööl kõik hinged koju tulla tahaks, 
sel ööl ei seata riivi koduust. 
Sel ööl ei panda võõraid hääli pahaks, 
sel ööl käib ringi palju igatsust.

Saan oma leinavalust teada anda 
kui lilleõit su kalmu peale säen. 
Võin oma palveid veelkord üle anda, 
on hingedele selleks jäetud päev.
Ilmar Sikemäe luuletust "Hingedepäev", kõikide armsate lahkunute peale mõeldes 
ning pisut omavoliliselt lörtsinud.