Vastukaaluks niiskele ja tusasele suvele on sügis tõepoolest suhteliselt soe ja päikseline. Paks kollane lehevaip katab majaesist ning päiksepaistel tekib köögiaknast vaadates kummaline illusioon nagu kasvaks valgus alt ülespoole – kogu maailm on ühtlaselt kuldne.
Viimane nädal on blogis möödunud nõutus vaikuses. Tegelikkuses on mu mõttemaailmas valitsenud tumedad toonid ja kokkuvõttes võib öelda, et maailm on ikka täiega ebaõiglane. Lõpuks korjasin end kokku ning jõudsin otsusele, et panen selle teema enda jaoks lõplikult lukku. Minevikuga tuleb rahu teha ja olevikule keskenduda. Paraku pean kõiki uudishimulikke kurvastama: selle loo lahendus on liialt traagiline ja troostitu ning jääb sedapuhku avaliku lõputa. Ausalt öeldes olen jõudnud juba mitu korda tõsiselt kahetseda, et ma üldse asja uurimise käsile võtsin – teadmatust oleks hoopis kergem taluda.
Muinasjutud on alati õnneliku lõpuga, kuid antud lugu polnud kahjuks muinasjutt.
Karukell, kurvameelsuse rohi 