Ma olen viimasel ajal taas oma blogimise unarusse jätnud. Mul on vist sügis ja hiline keskeakriis ühekorraga. Piinlik lausa! Aga nurgas häbenemise asemel proovin end parandada ja ühe eelmise nädalavahetuse eredamad emotsioonid kirja panna.
Peaaegu kolmkümmend aastat tagasi sain kolmanda veerandi hakul ootamatult 5. klassi asendusjuhatajaks. Mingit käegakatsutavat majanduslikku tulu sest küll ei tõusnud, sest klassijuhatamine toimus vabal- sunduslikul ühiskondlikul tööl ning seda eraldi ei tasustatud. Ent keeldumine ei tulnud kõne alla. Ega töökoormuski teab mis suur olnud: kuu toiduraha kogumine, klassipäeviku täitmine, ühe klassijuhatajatunni läbiviimine nädalas, vahel mõnele väänikule pisikese epistli lugemine ja klassiväliste ürituste (pioneeritöö) korraldamine. Ja hoolimata, et see oli suures enamuses poiste klass, olid lapsed tõepoolest toredad.
Veebruari algus oli suhteliselt mahe ning lapsed tegid ettepaneku korraldada pühapäeval luuremäng. Olin pikemalt mõtlemata nõus. Aga küünlakuu võib teadagi üllatada. Karge ja päikseline hommik tervitas 21 külmakraadiga. Aeg oli toona teine: mul puudus tavatelefon, mobiiltelefonist rääkimata. Ürituse ärajätmisest teatamine polnud võimalik. Peagi varsti selgus, et külm ei heidutanud lapsi ega ka lapsevanemaid – kõik seisid üksmeelselt kokkulepitud kellaajal kokkulepitud kohas.
Paar tundi lustlikku talvist luuramist möödus kiiresti. Korraga märkasin õnnetu olemisega noorsandi. Pärimise peale teatas poiss häbelikult, et ta jalad väga valutavad. Jahmatuseks selgus, et tal oli kingades vaid õhukesed niidisokid, mis lumes sumapamisest märjaks muutunud. Mul ei olnud aega mõtelda, kes on suurem süüdlane, kas mina, kes ma verinoore ja rohelisena ei taibanud klassi laste riideid kontrollida või vanemat, kes oma järeltulija niisuguses riietuses välja lubas. Koju Kalmerit saata ei saanud, sest see tähendanuks veel nelja kilomeetrit külmunud, pooltundetute ja valutavate jalgadega astumist. Tegutseda tuli kiiresti, sest asi kippus täbaraks kätte. Ja nii paningi poisi sügisel põlluserva ununenud põhupallile istuma, harutasin tal kingad jalast ning tõstsin need oma palja kõhu peale sooja. Kummaline, aga see külmade jalgade tunne on mul siiani meeles. Vastutus lapse tervise pärast oli nii suur, et ma ignoreerisin täielikult hirmu, häbi ja külma. Lõpuks olid jalad sedavõrd soojenenud, et saime hakata liikuma. Kodus keetsin lastele kuuma teed ja tegin võileibu. Istusime seni, kuni nad kõik üles sulanud olid. Nappide jalavarjudega poiss sai jalga just niipalju paare mu isiklikke villaseid sokke, kui kingad seda võimaldasid. Selle loo lõpp oli õnnelik – ta ei jäänud isegi mitte haigeks.
Mõni aasta tagasi mugistasin suurt turdi habemikku nähes tasakesi naerda. “Miks sa naerad?” päris mu abikaasa. “Ega sa ei usuks ju nagunii, et see mees on oma jalgu mu kõhul soojendanud?” küsisin vastu. 😉
Möödunud nädalavahetusel tähistasime kooli kokkutulekut. Paljude endiste õpilaste – tüdrukute talje on tänu keskeale ümaram ning nii mõnegi noormehe pintsakunööbid paisunud õllelihase tõttu pinges. Uskumatult palju äraarvamislusti (kes sa nüüd oledki?), ülevoolavat taasnägemisrõõmu, südantsoojendavaid kiidusõnu ja tunnustamist! Ilus üritus oli!
Karukell, kurvameelsuse rohi 