Moodne vanasõna ütleb, et parem olgu sada sõpra kui sada eurot. Sõbrad on surmkindlalt väga olulised, aga tõekspidamist, et raha ongi kõige kurja alus või et raha pole elus üldse tähtis, ei pea ma ka päris õigeks. Raha peab just niipalju olema, et saaks end inimesena tunda.
Mul oli üsna kasin ja kokkuhoidlik lapsepõlv. Söök oli küll alati laual, aga enne ema palgapäeva tuli iga pisematki väljaminekut üsna hoolikalt kaaluda. Tagasi mõeldes olin lapsena isegi unistamisel realist. Ka iseseisva elu algus polnud mingi pidu ja pillerkaar. Veidi lahedamaks, mil enam iga senti lugema ei pidanud, läks elu umbes viisteist aastat tagasi.
Ma tõepoolest valetaks, kui väidaks, et pole salamisi unistanud vahel loto peavõidust või üle Suure Lombi saabuvast pärandist. Ent imed juhtuvad muinasjuttudes… või hoopis kellegi teisega.
Aga umbes kaks nädalat tagasi sain ma ühe õige iseäraliku kirja Lääne- Aafrikast, Togo Vabariigist Lome linnast kelleltki advokaat James Agaza´lt, kes teatas, et kuskil tuhandeid kilomeetreid kaugel oli otsustanud härra… – nojah, keegi minu perekonnanime kandev mees pärandada mulle (piserdage, muidu ma ei toibu niipea!) 39,6 miljonit eurot! Härra Agaza palus alandlikult volitada end minu pärandiasju ajama, soovides oma pangakontole selle eest üle kanda vaid tühised 2000 eurot. Kiri ise oli kirjutatud viisakas, väljapeetud ja ametlikus inglise keeles.
Kes nüüd arvab, et ma olen ehe naiivitar, peab pisut pettuma. Eks ma ole kuulnud sellistest petuskeemidest ning tean hästi millega need lõpevad. Küllap on olnud neid lihtsameelseid, kes sellise kirja peale on sõpradelt- sugulastelt raha kokku laenanud ja osutatud panagakontole üle kandnud, et siis järgmisena mõne kinnisvaraportaali leheküljele kolmekorruselist merevaatega villat, autofirmadest luksuslikku Lamborghinit või kiiskavpunast Ferrarit broneerima hakkavad.
Ühel mu endisel klassiõel oli kunagi konto suhtlusportaalis ja seal oli ta nimi Nipi-Tiri. Uskumatu, aga talle tuli samasugune kiri: tema sugulased Tirid said autoõnnetuses surma ning tema kui proua Tiri oleks siis pärinud selle üüratu rahasumma vaesest- rikkast Aafrikast.
Ma kaalusin võimalust, et kirjutan mr Agaza´le ja pärin talt, miks kõigist minu perekonnanime kandvatest sugulastest just mind välja valiti. Või teha ettepanek, et ta oleks lahke ja maksaks ise need paar tuhat eurot: mulle piisaks täiesti 1/3 -st summast, ülejäänud summa jätaksin suuremeelselt asjaajamise eest talle.
Imvestorite- ettevõtjate Robert ja Kim Kiyosaki õpetuse kohaselt toovad suurem sissetulek ja vara kaasa suuremad maksud ja kohustused. Seega ma loobun sellest hüpoteetilisest rahast kerge südamega. Või jätan kellelegi, kel seda kordades rohkem vaja. 😉
Karukell, kurvameelsuse rohi 