Alevis, kus ma üles kasvasin, töötas kaks kooli: kohalik keskkool ja eriinternaatkool. Viimases õppisid kuulu järgi vaimuhälvete või leebete vaimuhaigustega lapsed üle Eesti. Pealtnäha olid nad nagu kõik teised lapsed ning isegi lähemal suhtlemisel ei eristunud nad millegi teistest eakaaslastest. Protsentuaalselt moodustas suure hulga sealsest õpilaskonnast lastekodude lapsed – neid võis ära tunda pisut üksluisema ja tagasihoidlikuma riietuse järgi. Seevastu linnadest pärit õppurid riietusid vahel isegi moekamalt kui kohalikud Alevikurahvas hüüdis eriinternaatkooli õpilasi millegipärast pisut põlglikult natskadeks (palataliseeritult) – paraku pole mul halli aimugi, kust selline hüüdnimi alguse sai. Alevi kahe kooli kokkupuutepunkt piirdus tegelikult vaid ühise asukohaga. Vahel toimusid küll keskkooli- ja eriinternaatkoolipoiste vahel väikesed verbaalsed lahingud, kuid need möödusid tõsisemate tagajärgedeta. Alevirahvas ei sekkunud selle teistmoodi kooli ellu ning naaberkool elas suhteliselt vaikselt ja uniselt oma igapäevaelu.
Ajal, mil antud lugu alguse sai, olin ma tüüpiline kaheksanda klassi tüdruk, kui välja arvata see, et teismelise ellu tunginud puberteediiga polnud mind turtsakas- tujukaks muutnud.
Ühel kesksügisesel päeval toimus meil Leisi eakaaslastega kohtumisõhtu. Klassivennad tantsitasid Leisi piigasid, aga enamus küllatulnud noormeestest kössitas arglikult toolidel ning ei tõusnud tantsima minemiseks isegi hoolimata kaasasoleva klassijuhataja leebest palumisest või kurjast käskimisest. Lõpuks muutus nurgas tantsulekutsuja ootamine juba piinlikuks ning me lasime sõbrannaga vargsi sellelt sõpruskohtumiselt jalga.
Mere ääres pargis trehvasime vastukaaluks lühikesekasvulistele nohiklikele külalistele sihvakaid keni noormehi. Pillatud repliigist sai pikem vestlus. Üsna kohe selgus, et poisid on natskad ehk siis lahtiseletatult – nad õppisid naaberkoolis.
Üks noormeestest – Hans – oli heast perest pärit arukas noormees. Selgus, et Orissaarde sattus ta suuresti käitumisprobleemide tõttu ning tema vanemad kasutasid oma positsiooni ja tutvusi päästmaks poega halva kuulsusega Puiatu Erikoolist.
Sel õhtul pargist lahkudes juhtunus see, mis kord iga noore naisehakatise elus juhtub – ma oli esimest korda elus kõrvuni armunud. Järgmisel päeval selgus, et see tunne oli vastastikune.
Argipäevad said korraga täiesti uue sisu. Pärast tunde lippasin koju, õppisin koolitükid ning tegin igasuguse sunduseta ära kõik majapidamistööd, mida ema mulle tavaliselt mitu korda pidi meelde tuletama. Umbes kella kaheksa paiku lippasin tuttavasse parki, kus õhtuhämaruses ootas tuttav armas kuju. Reedest esmaspäevani möödusid päevad igatsemise ja unistamise tähe all – minu valgel hobusel kappav prints sõitis vanematekoju Põhja- Eestisse. Piltlikult väljendudes: ma ei kõndinud, vaid hõljusin ringi äraseletatud näoga, ilmselt juhm naeratus näol. Päike mu sees säras ka siis, kui väljas oli ilge, pilves või ladistas vihma.
See oli ilus aeg, täis rohkelt süütult käest kinni jalutamist, kallistusi ja palju, väga palju suudlusi. Need kohtumised meenutasid Sondheimi „West Side story´t“, kus on keelatud suhes valge ameeriklanna ja tõmmu pueroriikolane. Natskaga sõbrustamist, hoidku taevas või lausa n – ö käimist ei peetud kohalike seas sobivaks ning seetõttu ei saanud ma oma õnne maailmale demonstreerida. Küllap märkas mu igapäevases usinuses ja õhtustest korrapärastest jalutuskäikudest tingitud metamorfoosi emagi. Kui jälile jõudis, kust poolt tuuled puhuvad, sai sellest pidev nääkluste ja tülide nurgakivi. Aga ma ei hoolinud kellestki ega millestki ning kui Hans oleks teinud mulle ettepaneku koos põgeneda, oleksin pikemalt mõtlemata jooksnud koju asju kokku pakkima.
Kevad tõi kaasa mõlemaile kooli lõpetamise. Hansu lõpuõhtul ei võinud meist kumbki teada, et see jääb viimaseks ühiselt veedetud õhtuks. Me kleepusime tantsides üksteise külge ja mul oli sügavalt ükskõik, kas keegi seda näeb või mitte. Pärast tema ärasõitu liikus vilgas postituvi Põhja- ja Lääne- Eesti vahel, aga lõpuks veeretas elu mõlema ellu takistusi, mille ületamiseks jäi vahemaa liiga suureks. Toona polnud ju abiks mobiiltelefone ega internetti e- kirjade ja sotsiaalvõrgustikega. Teise Eesti otsa helistamiseks tuli tellida kaugekõne, mis polnud päris odav lõbu. Kodus valitses alaline rahapuudus ja mõneti taksitas meid ka piiritsoon. Saaremaale sõit polnud selline tuli mõte, lähen käin ära.
Ilmselt pidi see just nii minema. Ma usun, et asjad lähevad alati nii, nagu on hetkel õigem.
Umbes kaks aastat tagasi kirjutasin blogis:
Olen viimasel ajal vaadanud kohalikku ja USA varianti saatest, kus otsitakse kadunud omakseid või lähedasi. Mul on üks tuttav, kellest ma pole peaaegu kolmkümmend aastat midagi kuulnud – mu esimene suur armastus, mis tuli ja lõi mind jalust siis, kui olin 14- aastane. Armastus esimesest silmapilgust. See oli selline käest kinni hoidmise süütu ja möllavaid hormoone arvestades tasakaalukas suhe, mis lõppes vähem kui aasta hiljem täpselt sama äkki, kui oli alanudki.
Saate kaudu ma teda muidugi otsima ei kipu. Ega mul polekski talle praegu midagi erilist öelda. Lihtsalt tahaks teada, kas elu on tema vastu sama sõbralik olnud kui minu vastu. Aga abi pole ühestki otsingusüsteemist: teda poleks nagu maailmas olnud, poleks ka hetkel olemaski. Internet ei anna ühtki nimevastet, telefoninumbrit, nime äriregistris… Kas on võimalik, et tegus inimene kaob lihtsalt eikuhugi? Musta Auku?
Ma ei ole seadnud üheks põhieesmärgiks oma elu esimest armastust leida. Mäletasin selgelt ta naha lõhna, silmavaadet või nahkkinnaste paitust põsel. Ma mõtlesin alati tema peale, kui kuulsin raadiost Baccarat, Boney M´i, Smokie´t või ABBA´t. Aga ometi toksisin ma mingi perioodi järel taas ta nime mõnda otsingumootorisse. Siiani tulutult. Ent üleeile andis sugupuude kohta teavet koondav portaal Geni tuttava nime otsingule vaste. Must lint pildi ääres vihjas selle omanik on kolinud teispoolsusse – tuleb välja, et nüüdseks juba 22 aastat tagasi. Eksida polnud võimalik: vanemate ja õe nimed ning sünniaeg veensid mind, et tegemist on just selle ainsa inimesega.
Ma ei kujuta ette, mis juhtus, sest 28- 29 on suremiseks karjuvalt ebaõiglane vanus.
Niisugune päev. Niisugused mälestused.
Ma olen õnnelikult abielus, mul on tublid täiskasvanud lapsed, aga ma ei saa olnut olematuks muuta. Tuleb välja, et mingi kauge peegeldus sest ajast on minus ikka sügaval sisemuses peidus. Ja nii tuiskasid üleeile must üle minevikumälestused, nooruse tulisus ja tunded. Nutsin paraja peatäie, kui seda lugesin. Ja veel nutsin natuke kadunud noorust ja esimest suurt tunnet meenutades.
Nüüd on see mind juba teist päeva vaevanud. Ma tahaksin selle asjale punkti panna. Aga selleks tuleb veidi detektiivitööd teha. Kuskil siin Maarjamaal on üks hauakääbas, kuhu ma tahaksin kogu selle hõljumise ja õnnelik olemise aasta mälestuseks lillekimbu panna.
Karukell, kurvameelsuse rohi 