Ma olen vist tüüpiline lamba moodi eestlane, selline kes läheb sinna, kuhu ajatakse ja hüüab igas olukorras alandlikult mää- mää. Ma lihtsalt ei ole selline roppsuu- röökur, kes maailma ja inimesi muuta proovides mustaks karjub. Terves mu elus on võib- olla paar- kolm korda ette tulnud olukord, kus ma olen püüdnud karjuva ebaõigluse vastu välja astuda, aga midagi head sellest summa summarum välja pole tulnud. Olen end pärast seda lausa surmamõistetuna tundnud, ei muud. Sestap püüan ma igasugused erimeelsused diplomaatiliselt läbirääkimiste teel lahendada, kui see ei õnnestu, siis tõmbun endasse ja põen pisut vaikselt nurgas… kuni ükskord üle läheb. Seekord on siis blogi see koht, kus ma pisut vinguda- hädaldada ning oma kilomeetreid pikka kannatuse süütenööri susistada saan. Mitte, et see midagi muudaks! Aga jääb lootus, et ehk saab pisut kergem.
Meie maja on ehitatud rohkem kui nelikümmend aastat tagasi. See oli see aeg, mil soe vesi jooksis tsentraalkatlast, elektrit kulus vaid laelampide, külmkapi, triikraua ja raadio tarvis. Mõnel jõukamal perel oli ehk juba teler ja tolmuimejagi, aga see oli ka ilmselt kogu elektritarbimine. Toitu tehti gaasipliidil.
Viimasel viieteistkümnel aastal renoveeritakse eriti agaralt kortereid. Soe vesi on juba ammu iga korteri isiklik probleem – vannitubades troonivad soojaveeboilerid, gaasipliidid on asendatud modernsete elektripliitidega, telekaid on mõnes peres lausa kolm, lisaks veel mikroahjud, veekeedukannud, föönid, koolutajad, muusikakeskused, DVD- mängijad, kohviautomaadid, automaatpesumasinad, sügavkülmikud, arvutid, printerid, soojapuhurid ja mis elektri abil töötavad imevidinad veel kõik. Ent maja elektrisüsteem on selline vanake ja kasina võimsusega. Oleme küll kodumasinaid ostes olnud teadlikult säästliku hoiakuga: nii külmik kui pesumasin on A- klassi energiatõhususega ning elektripliidile on kilbis omaette kaitse.
Ent meie ülemised naabrid läksid lausa nii kaugele, et paigaldasid remondi käigus tualettruumi ja vannituppa elektrilise põrandakütte. Ja kui kilbis korgid selle pinge peale minestasid, siis asendasid need võimalikult võimsamatega. Ilmselt alustasid streiki kilbi juhtmed, sest alates selle aasta märtsikuust hakkas trepikoja kilbis kogu püstaku vool pilti taskusse pistma. Kusjuures tagasi ei saanud seda lülitada enne, kui kogu kuumenenud kilp jahtunud oli. See tõi kaasa päris “lustakaid” situatsioone. Näiteks läks vool ära täpselt siis, kui krimifilmis hakkas selguma pahalane – kes see oli, jäigi teadmata, sest siis kui voolu tagasi saime, oli kogu film lõppenud, või siis kui Ott Lepland Eurovisiooni poolfinaalis hakkas Eestit esindama. Sünnipäeva hommikul sain duši alt välja astuda, kui tuttav elektritus meid taas tervitas. Selle aasta hällipäeval olin lohaka tuulesoenguga, sest veerand tundi elektri saabumist oodata ei olnud lihtsalt ajaliselt võimalik. Maksimum välja- sisse on elekter ööpäeva jooksul välja lülitunud lausa kuraditosin korda. Elektroonilisi ajanäitajaid ei sea me juba ammu õigeks, sest see tundub juba mõttetuna.
Lõpuks sai mu mõõt täis ja ma helistasin Eesti Energiasse. Hädakutsele vastanud sõbralik operaator möönis, et kui juba kilp on kuum, siis on asi enam kui ohtlik – nii võib süttida kogu elektrisüsteem. “Kas saaksite aidata?” pärisin lootusrikkalt. “Ikka saame,” kõlas teispool toru teenindaja lahke hääl, “palun teie aadressi!” Ent aadressi kuuldes teatas ta, et meie korterelamus sisejuhtmestik kuulub hoone haldajale ehk korteriühitule ning et korterelamu tellimuse saab esitada vaid korteriühistu esimees.
Järgmine katse abi otsida oligi maja juhatuse liikme juurde, kes teatas, et EE teenus on ühistule liiga kallis ning trepikoda peab ise sellega tegelema. Nokk kinni, saba lahti! Saba kinni, nokk lahti! Tuttav elektrik, kes asja hindamas käis, möönis, et kilbis on kokkusulanud ja lahtised juhtmed, sealt tulebki lühis. Võtsin lahti korteriühistu põhikirja. Sealt ei lugenud ma otseselt elektri kohta midagi, aga leidsin siiski sellise lause: Ühistu liige (s. t. korteriomanik) on kohustatud tasuma… elamu majandamise kulutuste (prügi, elamu ja selle juurde kuuluva maatüki korrastamine, üldelekter, maksed kütte-, vee- ja elektriavariide likvideerimiseks…) katteks sihtotstarbelisi makseid.
Aga mida muu, kui ehe elektriavarii, see meil siis on? Taas käik maja juhtuse esimehe juurde, teine, kolmas… Mul oli tunne, et suus on sest ebanormaalse elu üle kurtmisest juba kolm villi. Nüüd lubati selleks nädalaks elektrikku, kel litsents ja luba plomm eemaldada ning vajadusel juhtmed vahetada. Vahepeal oli ahastus juba nii suur, et vägisi oli tahtmine Päästeteenistusse helistada: “Palun võtke meil vool ära, sest meie maja on tulekahjuohtlik!” Nojah, aga me ei ela ürgajal koopas. Elada on ka vaja. Pesu ei lähe ise puhtaks ning lähima kolme päevaga võib maha kanda kõik sügavkülmikusse hoidistatu.
Me ootame nüüd pikisilmi lubatud töömeest. Selle jama käigus on mul tekkinud siiras kiusatus minna ise ja elektriku paberid ära teha. Magistrikraad ülikoolist on sahtlis, ei usu, et elektritehniku eriala nii põrgulikult raske omandada oleks. 😀
😉 Kui ma nüüd pikka aega siia enam ei kirjuta, siis on tõenäoliselt kogu mu maine vara (arvuti ja ruuter kaasa arvatud) tuleroaks langenud.
Karukell, kurvameelsuse rohi 