Aeg on tõepoolest kummaline ja väga veniv nähtus. Ma arvutasin, et sündisin võidupühal, täpselt 18 aastat pärast teist maailmasõda (kuidagi veider on seda Emakeele Seltsi otsust kasutada) ja see tundus lapsena mulle kohutavalt ammu. Nüüdseks Eesti iseseisvuse taastamisest on möödas kakskümmend üks aastat ning see tundub kui oleks toimunud alles eile.
Mida ma tegin kakskümmend üks aastat tagasi? Istusin ühe kolleegi juures ja õmblesin abikaasa õepojale sünnipäevaks kelmika kiisunäo ja taskutega kammihoidjat – poest polnud ju midagi osta. Taustaks mängis raadio, kust kanti üle Eesti Vabariigi Ülemnõukogu erakorralist istungit. Mõni minut peale ühtteist õhtul võeti vastu otsus, et Eesti ei kuulu enam NSV Liitu ja on iseseisev vabariik. Muidugi olime elevil, rõõmsad ja õnnelikud, aga samas ka hirmul, sest Vene piir pole meist ju ei tea, mis kaugel ning Vilniuses toimunud verised sündmused väga selgelt meeles.
Aga ühele mu heale sõbrannale jääb see august ilmselt sootuks ärevamana meelde. Ta abikaasa kutsuti ühes grupi teiste meestega Valgjärvele – juhuks kui mõni tank peaks otsustama oma sihiku telemasti poole pöörata. Aeg oli hiline, lapsed magasid ja ärevil noorik püüdis ka und leida. Ent tema uinumissoovi katkestas terav klirin keldris või köögis. “Venelased ongi nüüd õues,” mõtles mu sõbrants õudusest õlgu võdistades. Ja just nüüd polnud meest kodus. Eks kõigil minuealistel ole meeles vanemate või vanavanemate sõjaaja jutud brutaalsetest venelastest, kes lõhkusid, laamendasid ja vägistasid. Lihtsalt minema joosta polnud just kuigi arukas: esimese ja teise korruse lastetubades magasid tüdrukud. Aga nurka surutud laste ema on kui bengali tiiger – oma järeltulijate nimel kõigeks valmis. Nii hiilis mu tuttav peaaegu hääletult, süda kurgus ärevalt tuksumas, esimesele korrusele, kui kostus järjekordne klaasikirin. Värisevate kätega valis ta numbri, et kohalolevast ohust vaevukuuldava hirmunud- äreva sosinaga abikaasale teada anda.
Sedapuhku selgus, et hirmul on tõepoolest suured silmad. Teravate klirinate tekitajaks olid keldris paiknevad taarakotid, mis raskusjõul üksteise peale vajudes kummuli kukkusid.
Vaat selline meenutus siis.
Tänase 21. aastapäeva puhul – palju õnne kõigile eestimaalastele! Ja tarka iseolemist järgnevateks aastateks.
* Blackjack, mida tuntakse ka “21” nime all, on üks populaarseimaid kasiinos mängitavaid kaardimänge maailmas.