California ülikooli teadlaste sõnul valivad inimesed koera võttes välja sellise, kes oleks teatud määral nende moodi. Mul ei tule meelde selle krimisarja pealkiri, mille peategelasest detektiivil oli laisk paks buldog, kes pidevalt keel suust väljas oma pisut punetavate punnsilmadega ümbritsevat loiult jälgis. Ja tõepoolest – koer oli oma peremehega väga sarnane!
Peni mul pole, aga seevastu avastasin, et mu raudne ratsu on otsustanud püüda perenaisele sarnaneda. Ma olen kirjutanud, et lapsepõlves läbielatud raske autoavarii mälestuseks kaunistab mind väljapaistev arm. Nüüd on ka motoriseeritud suksu silmnäo paremale poolel on siginenud inetu kolmnurke pragu. Kust see sinder alguse on saanud, ei oska öelda. Ei mäleta, et kiviga oleks pihta saanud.
Kahjuks autole vist MaxFactori peitekreem ei sobi.
Mu pangakaart ohkab tumedale tulevikule mõeldes. Odav see iluravi kindlast pole. 😦
Karukell, kurvameelsuse rohi 