Viimastel aastatel on üha enam teemaks kujunenud sooline võrdõiguslikkus. Nojah, eks maailmas peabki tasakaal valitsema. Tänapäeval on rollijaotused hakkanud üha kiiremini muutuma. Viimase sugupõlvega on toimunud selline tohutu hüpe, mis on kaotanud mehe ja naise vahelise erinevuse. Naised üha mehistuvad: sõidavad autode ja traktoritega, kannavad pükse ja lipsu, lähevad sõjaväkke ning teevad ise ilma mingi valehäbita abieluettepanekuid. Mehed seevastu naisestuvad: kannavad kõrvarõngaid, värvivad juukseid ning jäävad lapsepuhkusele. Tegelikult on mulle täiesti ükskõik, kuidas see rindejoon seatud on. Aga olen üsna kindel, et oma mõttemaailmalt on mehed ja naised siiski aeg- ajalt ütlemata erinevad.
Suve hakul läksime Velvoga oma ühise tuttava sünnipäevale. Sõitsime kodust välja priske ajavaruga, et kaubamajast läbi põigata ning sünnipäevalapsele kingitus osta. Kui nüüd aus oll aastala, siis kujuneb see igal aastal parajaks katsumuseks, sest me sõber on majanduslikult üsna õitsval järjel ja puudust ei tunta ses peres küll millestki. Pikkade aastate jooksul olen proovinud ära arvata sünnipäevalapse soove. Oleme kinkinud häid parfüüme, tööriistu, aiaaksessuaare, saunatarvikuid ja mida kõike veel. Muidugi võiks minna lihtsama vastupanu teed ja haarata kaasa mõne ostukeskuse kinkekaart, aga see tundub mulle alati liiga lihtne.
Niisiis proovisime juba autos pakkuda välja üksteise võidu selle aasta parimat kingiideed. Lõpuks jäi ühine valik soolalambile – tervislik ja samas ka kaunis kodu sisustuselement. Kaupluses oli isegi valikut: suuremaid ja väikemaid, ümaraid ja kandilisemaid. Lõpuks jõudsime ühe suhtes üksmeelele, kui mu mees märkas eemal erilist öölampi: suhteliselt väikese valge lambivarjuga, pika hõbedase jala ja varrega. Aga varre ümber teostas oma postitantsu pika tumeda juuksepahmaka ja kikkis rindadega poolpaljas seksikas näitsik. “Selle ostamegi!” oli isakarul otsus kindel. Uurisin lampi tähelepanelikumalt ja julgesin vastu piiksuda, et m i n a sellist oma elamisse küll ei tahaks. Aga Velvo oli kõigutamatu. Kuna pidime kingi viima kohe pakkeletti, siis loobus meespool karbist ja rabas minu jaoks perversse öölambi lihtsalt kätte. Jumal tänatud, et liiga pikalt kõndida ei tulnud, sest mulle tundus, et eranditult kõigi vastutulijate näod tõmbusid mu meest ja tema siivutut lampi nähes varjamatule muigele.
Öäh, pakkija mähkis kingi läbipaistvasse, väikeste valgete lilledega tsellofaani. Seega võisin kindel olla, et ka kõik külalised me a´la Amsterdami Punaste laternate tänava valgustit kohemaid näevad.
Nüüd on igavesti selge, et ühtki kinki meestele ma enam ei osta, sest ükski mu hoole ja armastusega valitud kingitus pole nii suurt tähelepanu ja poolehoidu pälvinud. Sünnipäevalaps oli erootilise alatooniga lambist sedavõrd võlutud, et näitas seda kõigile a) juba kohaletulnud külalistele; b) kõigile meist hiljem tulnud külalistele. Lisaks hüüatas ta iga natukese aja tagant üle seltskonna: “Eksole väga lahe lamp!”(mille peale seltskonna alfaisased heakskiitvalt ümisesid). 😀
Säh sulle siis meeste mailma!
Edit: Ma olen südamest õnnelik, et antud lambike poes ainus oli, sest mine tea, järsku peaksin igal reedel muidu kurvika daami kehaõnarusi tolmust puhastama.
Karukell, kurvameelsuse rohi 