Sellest, millest kõva häälega ei tahaks rääkida

Umbes paar aastat tagasi pakkisid meie ülemised naabrid lõplikult oma esmatarvilikud asjad ning sõitsid sinna, kuhu järjest rohkem eestimaalasi paremat palka teenima siirdub – tööle põhjanaabrite juurde Soome. Esialgu seisis nende korter tühjana, aga umbes kümme kuud tagasi leidsid nad allüürilised – noore pere, kes nende möbleeritud korterisse kolisid. Uued üürilised tundusid esmapilgul üsna tavaline kooslus: noor mees, tema lapseohtu rase nääpsuke elukaaslane ja kaks umbes paariaastast poisipõngerjat. Ma ei ole oma loomuselt selline “Meeleheitel koduperenaiste” Bree, kes sõbralikult korvitäie maitsvate muhvinitega uustulnukaid ümbruskonna nimel tervitama ja tutvust sobitama tõttab. Suhtlema hakkasime tänu meie WiFi ruuterile, mida pere internetiühenduse saamiseks kasutas ning hiljem sai meie ühiseks mureks krooniline elektritus. Noorik oli üsnasuhtlemisaldis ja jutukas, sest juba mõne põgusa kohtumise jooksul jõudis ta kokkuvõtlikult edasi anda paari viimaste aastate kurvilise elu. Üks poeg tema, teine elukaaslase oma, nüüd sündis ühine põnn. Mehe eelmine naine, lapse ema oli pidutseja, perest ei hoolinud, tema enda lapse isa jõi ning oli raske rusikaga. Elu nagu seebikas! “Me ise mõlemad sellised tasase loomuga, alkoholist lugu ei pea,” naeratas ta nagu vabandades. Kaastunne ja haletsus uhkas must suure lainena üle ja ma tegin seda, mille suhtes olen enesele umbes mustmiljon keelumärki pannud – paigaldasin nad kohemaid sisekosmoses lahtrisse väga armsad inimesed. Ja ega kurta polnudki põhjust: ülemisel korrusel elati tavapärast elu, ei pidusid ega prallesid, neil ei käinud iial külalisi, lühidalt – vaat, et unelmate naabrid! Iga päev oli küll selgelt kuulda, kuidas kaks paari pisikesi jalgu pidevalt ringi lippasid, aga lapsed pole ju lõpuks potililled, mis ühes kohas kasvavad, neile on liikumine loomulik ja vajalikki. Pere meespool sõitis tööle üsna vara hommikul ja laekus koju õhtul, laadides autolt maha toitu ning lastele mähkmepakke. Noor ema oli oma pisikese jalgpallimeeskonnaga pikad päevad üksi kodus. Peagi ärkas minus ka Wisteria Lane´ile omane naabriarmastus – viisin naabrinnale värskeid kurke- tomateid, mida meil omal üle kippus jääma. Ühel heategevuslikul missioonil tegin ääri- veeri noorikuga juttu teemal, mis minusse ei pidanuks puutuma, aga mis suve edenedes juba kummalisena näis: lapsi ei toodud iial õue ning kui ma harva naabrinnale värsket köögivilja viisin, tundusid pisikesed marakratid tõeliselt kahvatutena. Ei imestanudki väga: kolm väikest last, võib arvata, et iga rangelt minut arvel. Pakkusin abi, et võin neid liivakasti ääres valvata või jalutama viia – mulle lastega jändamine meeldib. “Ei, ei,” tõmbas noorik resoluutselt mu sõbralikule ettepanekule rasvase kriipsu  peale, “nad ei käi väljas, uskuge, jooksevad kohe minema.”  Püüdsin teda veel veenda, et töötan pedagoogina ning oskan lastega toimetada. Aga mu ettepanek ei läinud isegi kaalumisele. Sellisele keeldumisele oli raske vastu vaielda ja rohkem peale käia tundunuks juba imelik.

Suvi on selline aeg, mil päevaplaani nagu polegi. Kui kodu korras ja aiamaa rohutu, siis on voli teha kõike seda, milleks tavapäraselt aega kipub nappima. Ma lugesin läbi üle paari meetrise kuhja raamatuid, vaatasin telekast ära kõik saated, mis vähegi huvi pakkusid, surfasin internetis ja suhtlesin sotsiaalvõrgustikes, seda kõike tihti öisest ajast. Aga inimene pole kott, mis tühjalt püsti seisab. Ta vajab ka toitu ja ilu- und. Ja seda viimast lubasin ma endale lahkelt hommikuti. Esimesel korral arvasi, et ma kuulen valesti. Teisel ja kolmandal korral sain ma aru, et malbe ja tagasihoidliku näoga nooriku pole päris see, kelleks  ma teda pean. Hommikuseks äratajaks oli rämeda häälega laste peale räuskav naine. Ma ei tea, mida teeb üks väike laps, et talle kurdi raibe või igavene tõbras karjuda. Karjumine lakkas paugupealt, kui meespool töölt naases. Pidasin sisemas läbi mitu debatti iseendaga: kas minna noorikuga rääkima või otsida kuskilt abi? Ja kui, siis kust? Valla sotsiaaltöötajalt, perearstilt või lausa politseist? Kes mõistaks ja kes hooliks? Mul on liiga hästi meeles, kui ma preili Kahe koolikiusamise tõttu pöördusime juristi poole. Tema tasuline sõnum oli lakooniline: Ühe inimese sõna teise vastu. Kiusamise jälgi ju kehal pole. Vaat kui oleksid armid või sinikad, siis oleks millele toetuda.  Isegi kui räägiksin probleemist, teeks see selle siis laste jaoks olematuks? Ehk muutuksin ma kohemaid vastikuks naabrimutiks, kes võõrastesse asjadesse oma nina armastab toppida ning vägivald jätkuks varjatumalt? Samas pole ma selline inimene, keda mure laste pärast jätaks ükskõikseks. Ja just ühiskonna ükskõiksus on see, mis tekitab vägivallatsejas karistamatuse tunde.

Jagasin oma kahtlusi- kõhklusi kollegiga, kes noorpaari kõrval elab. Ta kinnitas, et ma pole paranoiline ning lisas mõned veelgi õõvastavamad detailid. Ega me suutnud üheskoos olukorrale head päästeplaani välja nuputada, sest enne leidsid aeg ning elu ise (mitte just parima) lahenduse.

Umbes kaks nädalat tagasi pakkisid noored ootamatult oma seitse asja ja lapsed ning sõitsid minema. Kellegiga rääkimata või hüvasti jätmata. Asjade hulga üle (riidekotid, mänguasjad, mõned vaibad) otsustades jäi mulje, et minek oli lõplik. Täna suhtlesin NäoRaamatu vahendusel korteri pärisomanikega. Selleks ajendas mind väike mure: naabrite köögiaken seisab pikemalt aega lahkelt  avatud. Tühja neist kärbestest, aga ei või kindel olla, et sügisesed hoovihmad  sirgjooneliselt otse alla sajavad. Minu köögiaken on küll pidevalt märg. Kui vesi aknalaualt köögi põrandale niriseb, siis varsti on ka põrand märg, aga laminaatparkett teatavasti liigset niiskust ei armasta. Naabrimees kirjutas, et tal pole üürilepingu lõpetamisest aimugi, ent korduvatele telefonikõnedele ei vastata ning vastu ka ei helistata. Korteriühistu raamatupidaja kurtis, et kahe viimase kuu eest on ka arved maksmata.

Selle peale kostaks “Õnne tänav 13” Alma, et pole küll minu asi ütlelda, aga…

See kõik tekitas üsna kirevaid ja segaseid tundeid ja järeldusi.

• Ei maksa arvata, et ropu suuga lapsed on oma mahlaka sõnavara hankinud tänavalt. Väga vabalt võib see leksika pärit olla kodust, kus seda maast madalast lastele kas avalikult või varjatult kultiveeritakse. Ning edasi on juba väga raske väliskeskkonnal siluda ning muuta neid väärtushinnanguid, mida on kodu avalikult propageerinud.
• Kui kohtad kammitud, pestud, triigitud malbe olekuga inimest, ei pruugi ta seda mitte teps tegelikkuses olla.

See lugu on siiani lõputa. Võib- olla tulevad nad veel tagasi ning see on lihtsalt väike puhkus? Aga tegelikult pole mul tibagi kergem. Mu süda valutab nende laste pärast jätkuvalt. On olukordi, mil hoolimata vanusest ja elukogemustest ei oska kohe õigesti käituda.

Kõige raskem on teenida esimest miljonit *

Iga päev, vahel lausa mitu korda päevas, jõuab keegi mu blogisse otsinguga how to get money või how to get rich (kirjutasin sihtotstarbeliselt inglise keeles, et vähem otsijaid eksitada). Ausõna, mul pole halli aimugi ega kavalat valemit, kuidas oma hoiuarvet kasvatada või kinnisvara juurde soetada – vastasel juhul ei elaks ise mitmendat aastat säästuprogrammil.

Võib- olla on õigus hr Mõisal, tsiteerides Harvardi ülikooli professor Edward Glaeserit, kes on öelnud, et linnas elamine teeb inimesed õnnelikumaks, targemaks ja rikkamaks. Seega, jalad selga ning vutt- vutt linna! Muidugi võib proovida tööga rikkaks saada või mängida hasartmänge. Muud nõu ei oska ma küll anda.

*Aristoteles Onassis

Miks meie elektronkellad on alaliselt valed…

Ma olen vist tüüpiline lamba moodi eestlane, selline kes  läheb sinna, kuhu ajatakse ja hüüab igas olukorras alandlikult mää- mää. Ma lihtsalt ei ole selline roppsuu- röökur, kes maailma ja inimesi muuta proovides mustaks karjub. Terves mu elus on võib- olla paar- kolm korda ette tulnud olukord, kus ma olen püüdnud karjuva ebaõigluse vastu välja astuda, aga midagi head sellest summa summarum välja pole tulnud. Olen end pärast seda lausa surmamõistetuna tundnud, ei muud. Sestap püüan ma igasugused erimeelsused diplomaatiliselt läbirääkimiste teel lahendada, kui see ei õnnestu, siis tõmbun endasse ja põen pisut vaikselt nurgas… kuni ükskord üle läheb. Seekord on siis blogi see koht, kus ma pisut vinguda- hädaldada ning oma kilomeetreid pikka kannatuse süütenööri susistada saan. Mitte, et see midagi muudaks! Aga jääb lootus, et ehk saab pisut kergem.

Meie maja on ehitatud rohkem kui nelikümmend aastat tagasi. See oli see aeg, mil soe vesi jooksis tsentraalkatlast, elektrit kulus vaid laelampide, külmkapi, triikraua ja raadio tarvis. Mõnel jõukamal perel oli ehk juba teler ja tolmuimejagi, aga see oli ka ilmselt kogu elektritarbimine. Toitu tehti gaasipliidil.

Viimasel viieteistkümnel aastal renoveeritakse eriti agaralt kortereid. Soe vesi on juba ammu iga korteri isiklik probleem – vannitubades troonivad soojaveeboilerid, gaasipliidid on asendatud modernsete elektripliitidega, telekaid on mõnes peres lausa kolm, lisaks veel mikroahjud, veekeedukannud, föönid, koolutajad, muusikakeskused, DVD- mängijad, kohviautomaadid, automaatpesumasinad, sügavkülmikud, arvutid, printerid, soojapuhurid ja mis elektri abil töötavad imevidinad veel kõik. Ent maja elektrisüsteem on selline vanake ja kasina võimsusega. Oleme küll kodumasinaid ostes olnud teadlikult säästliku hoiakuga: nii külmik kui pesumasin on A- klassi energiatõhususega ning elektripliidile on kilbis omaette kaitse.

Ent meie ülemised naabrid läksid lausa nii kaugele, et paigaldasid remondi käigus tualettruumi ja vannituppa elektrilise põrandakütte. Ja kui kilbis korgid selle pinge peale minestasid, siis asendasid need võimalikult võimsamatega. Ilmselt alustasid streiki kilbi juhtmed, sest alates selle aasta märtsikuust hakkas trepikoja kilbis kogu püstaku vool pilti taskusse pistma. Kusjuures tagasi ei saanud seda lülitada enne, kui kogu kuumenenud kilp jahtunud oli. See tõi kaasa päris “lustakaid” situatsioone. Näiteks läks vool ära täpselt siis, kui krimifilmis hakkas selguma pahalane – kes see oli, jäigi teadmata, sest siis kui voolu tagasi saime, oli kogu film lõppenud, või siis kui Ott Lepland Eurovisiooni poolfinaalis hakkas Eestit esindama. Sünnipäeva hommikul sain duši alt välja astuda, kui tuttav elektritus meid taas tervitas. Selle aasta hällipäeval olin lohaka tuulesoenguga, sest veerand tundi elektri saabumist oodata ei olnud lihtsalt ajaliselt võimalik. Maksimum välja- sisse on elekter ööpäeva jooksul välja lülitunud lausa kuraditosin korda. Elektroonilisi ajanäitajaid ei sea me juba ammu õigeks, sest see tundub juba mõttetuna.

Lõpuks sai mu mõõt täis ja ma helistasin Eesti Energiasse. Hädakutsele vastanud sõbralik operaator möönis, et kui juba kilp on kuum, siis on asi enam kui ohtlik – nii võib süttida kogu elektrisüsteem. “Kas saaksite aidata?” pärisin lootusrikkalt. “Ikka saame,” kõlas teispool toru teenindaja lahke hääl, “palun teie aadressi!” Ent aadressi kuuldes teatas ta, et meie korterelamus sisejuhtmestik kuulub hoone haldajale ehk korteriühitule ning et  korterelamu tellimuse saab esitada vaid korteriühistu esimees.

Järgmine katse abi otsida oligi maja juhatuse liikme juurde, kes teatas, et EE teenus on ühistule liiga kallis ning trepikoda peab ise sellega tegelema. Nokk kinni, saba lahti! Saba kinni, nokk lahti! Tuttav elektrik, kes asja hindamas käis, möönis, et  kilbis on kokkusulanud ja lahtised juhtmed, sealt tulebki lühis. Võtsin lahti korteriühistu põhikirja. Sealt ei lugenud ma otseselt elektri kohta midagi, aga leidsin siiski sellise lause: Ühistu liige (s. t. korteriomanik) on kohustatud tasuma… elamu majandamise kulutuste (prügi, elamu ja selle juurde kuuluva maatüki korrastamine, üldelekter, maksed kütte-, vee- ja elektriavariide likvideerimiseks…) katteks sihtotstarbelisi makseid.

Aga mida muu, kui ehe elektriavarii, see meil siis on? Taas käik maja juhtuse esimehe juurde, teine, kolmas… Mul oli tunne, et suus on sest ebanormaalse elu üle kurtmisest juba kolm villi.  Nüüd lubati selleks nädalaks elektrikku, kel litsents ja luba plomm eemaldada ning vajadusel juhtmed vahetada. Vahepeal oli ahastus juba nii suur, et vägisi oli tahtmine Päästeteenistusse helistada: “Palun võtke meil vool ära, sest meie maja on tulekahjuohtlik!” Nojah, aga me ei ela ürgajal koopas. Elada on ka vaja. Pesu ei lähe ise puhtaks ning lähima kolme päevaga võib maha kanda kõik sügavkülmikusse hoidistatu.

Me ootame nüüd pikisilmi lubatud töömeest. Selle jama käigus on mul tekkinud siiras kiusatus minna ise ja elektriku paberid ära teha. Magistrikraad ülikoolist on sahtlis, ei usu, et elektritehniku eriala nii põrgulikult raske omandada oleks. 😀

😉 Kui ma nüüd pikka aega siia enam ei kirjuta, siis on tõenäoliselt kogu mu maine vara (arvuti ja ruuter kaasa arvatud) tuleroaks langenud.

Blackjack

Aeg on tõepoolest kummaline ja väga veniv nähtus. Ma arvutasin, et sündisin võidupühal, täpselt 18 aastat pärast teist maailmasõda (kuidagi veider on seda Emakeele Seltsi otsust kasutada) ja see tundus lapsena mulle kohutavalt ammu. Nüüdseks Eesti iseseisvuse taastamisest on möödas kakskümmend üks aastat ning see tundub kui oleks toimunud alles eile.

Mida ma tegin kakskümmend üks aastat tagasi? Istusin ühe kolleegi juures ja õmblesin abikaasa õepojale sünnipäevaks kelmika kiisunäo ja taskutega kammihoidjat – poest polnud ju midagi osta. Taustaks mängis raadio, kust kanti üle Eesti Vabariigi Ülemnõukogu erakorralist istungit. Mõni minut peale ühtteist õhtul võeti vastu otsus, et Eesti ei kuulu enam NSV Liitu ja on iseseisev vabariik. Muidugi olime elevil, rõõmsad ja õnnelikud, aga samas ka hirmul, sest Vene piir pole meist ju ei tea, mis kaugel ning Vilniuses toimunud verised sündmused väga selgelt meeles.

Aga ühele mu heale sõbrannale jääb see august ilmselt sootuks ärevamana meelde. Ta abikaasa kutsuti ühes grupi teiste meestega Valgjärvele – juhuks kui mõni tank peaks otsustama oma sihiku telemasti poole pöörata. Aeg oli hiline, lapsed magasid ja ärevil noorik püüdis ka und leida. Ent tema uinumissoovi katkestas terav klirin keldris või köögis. “Venelased ongi nüüd õues,” mõtles mu sõbrants õudusest õlgu võdistades. Ja just nüüd polnud meest kodus. Eks kõigil minuealistel ole meeles vanemate või vanavanemate sõjaaja jutud brutaalsetest venelastest, kes lõhkusid, laamendasid ja vägistasid. Lihtsalt minema joosta polnud just kuigi arukas: esimese ja teise korruse lastetubades magasid tüdrukud. Aga nurka surutud laste ema on kui bengali tiiger – oma järeltulijate nimel kõigeks valmis. Nii hiilis mu tuttav peaaegu hääletult, süda kurgus ärevalt tuksumas, esimesele korrusele, kui kostus järjekordne klaasikirin. Värisevate kätega valis ta numbri, et kohalolevast ohust vaevukuuldava hirmunud- äreva sosinaga abikaasale teada anda.

Sedapuhku selgus, et hirmul on tõepoolest suured silmad. Teravate klirinate tekitajaks olid keldris paiknevad taarakotid, mis raskusjõul üksteise peale vajudes kummuli kukkusid.

Vaat selline meenutus siis.

Tänase 21. aastapäeva puhul – palju õnne kõigile eestimaalastele! Ja tarka iseolemist järgnevateks aastateks.

 * Blackjack, mida tuntakse ka “21” nime all, on üks populaarseimaid kasiinos mängitavaid kaardimänge maailmas.

Mitte, et ma kogu tähelepanu endale tahaks…

…aga mu preili Üks, meie tulevane tark ja tubli tohter, saab täna veerandsajaseks! Ja iga minut neid igavikuna tundunud valusid ja vaeva olid seda arukat ning armast last väärt. 😉

Elu kontrastid

Aeg- ajalt tundub, et elame maailmas, mis on enam kui karm, küüniline, isekas ja ahne. Ning siis koged taas, et ses rahakeskses maailmas leidub siiski suuremeelsust, kaastunnet ja hingelist soojust.

Rohkem kui kuu aega tagasi juhtus karuisa töökaaslase pojaga Norras raske õnnetus. Murest murtud vanemad, õde ja tüdruksõber lendasid kohale – lootes kogu hingest parimat. Haigla majutas omaksed lahkelt haigla perepalatisse. Viga saanud noormehele  tehti aju kompuuteruuring ning peaoperatsioon. Peaaegu paar nädalat viibis ta juhtmete külge aheldatuna koomas. Paraku ei piisanud ka kiirest ja asjatundlikust abist – noor mees suri. Tõenäoliselt tundusid materiaalsed probleemid leinajaile antud hetkel teisejärgulised – lein teeb ju inimesed mõnes mõttes tuimaks, aga ma olen kindel, et kuskil kuklas tuksus neilgi küsimus, missugune võib olla arve kõigi meditsiiniliste teenuste eest. Ja siis tuli üllatus, mis mis jahmatusest tummaks tegi: Oslo haigla ei võtnud lapse kaotusvalu all ägavatelt vanematelt sentigi.

Mulle tuli kohe meelde Sigrid Undseti “Kristiina Lauritsatütar”, aastatetagused mälestused Norra pudelrohelistest kargetest koskedest, võimsatest liustikest, kaunitest fjordidest ja läbi massiivsete kaljude rajatud kilomeetrite pikkustest tunnelitest. Ja ma nutsin südamest võõrast tänutunnet tundes nende põhjamaiste inimeste südamlikkuse ja omakasupüüdmatuse pärast. Ja ühtäkki oli endalgi tahtmine parem olla. Ega asjata öelda, et iga headus sünnitab uut headust.

Selline lugu siis.

***

Juba kolmandat päeva on mu hommikuseks äratajaks lahtisest aknast kostev sookurgede paarishuige. Ilmselt kogunevad nad äsjalõigatud vilja tuhmkollastele kõrrepõldudele, et koguda peadseks sügisrändeks jõudu. Piiritajad on nähtavasti juba ära lennanud, sest juba rohkem kui nädalake pole nende vilgast lendu ja valju viirg- viirg hüüdu enam näha- kuulda olnud. Enamik viljapõlde on saagist koristatud, paljud juba küntudki. Hoolimata päikesest ja tuulest ei taha pesu enam nööril kuivada. Marketites troonivad kirevate koolikaupade väljapanekud. Aga ilmajaam hoiatab öökülmade eest.

Heh, sügis on samahästi kui käes.

Nagu kaks tilka vett

California ülikooli teadlaste sõnul valivad inimesed koera võttes välja sellise, kes oleks teatud määral nende moodi. Mul ei tule meelde selle krimisarja pealkiri, mille peategelasest detektiivil oli laisk paks buldog, kes pidevalt keel suust väljas oma pisut punetavate punnsilmadega ümbritsevat loiult jälgis. Ja tõepoolest – koer oli oma peremehega väga sarnane!

Peni mul pole, aga seevastu avastasin, et mu raudne ratsu on otsustanud püüda perenaisele sarnaneda. Ma olen kirjutanud, et lapsepõlves läbielatud raske autoavarii mälestuseks kaunistab mind väljapaistev arm. Nüüd on ka motoriseeritud suksu silmnäo paremale poolel on siginenud inetu kolmnurke  pragu. Kust see sinder alguse on saanud, ei oska öelda. Ei mäleta, et kiviga oleks pihta saanud.

Kahjuks autole vist MaxFactori peitekreem ei sobi.

Mu pangakaart ohkab tumedale tulevikule mõeldes. Odav see iluravi kindlast pole. 😦

Meeste maailm

Viimastel aastatel on üha enam teemaks kujunenud sooline võrdõiguslikkus. Nojah, eks maailmas peabki tasakaal valitsema. Tänapäeval on rollijaotused hakkanud üha kiiremini muutuma. Viimase sugupõlvega on toimunud selline tohutu hüpe, mis on kaotanud mehe ja naise vahelise erinevuse. Naised üha mehistuvad: sõidavad autode ja traktoritega, kannavad pükse ja lipsu, lähevad sõjaväkke ning teevad ise ilma mingi valehäbita abieluettepanekuid. Mehed seevastu naisestuvad: kannavad kõrvarõngaid, värvivad juukseid ning jäävad lapsepuhkusele. Tegelikult on mulle täiesti ükskõik, kuidas see rindejoon seatud on. Aga olen üsna kindel, et oma mõttemaailmalt on mehed ja naised siiski aeg- ajalt ütlemata erinevad.

Suve hakul läksime Velvoga oma ühise tuttava sünnipäevale. Sõitsime kodust välja priske ajavaruga, et kaubamajast läbi põigata ning sünnipäevalapsele kingitus osta. Kui nüüd aus oll aastala, siis kujuneb see igal aastal parajaks katsumuseks, sest me sõber on majanduslikult üsna õitsval järjel ja puudust ei tunta ses peres küll millestki. Pikkade aastate jooksul olen proovinud ära arvata sünnipäevalapse soove. Oleme kinkinud häid parfüüme, tööriistu, aiaaksessuaare, saunatarvikuid ja mida kõike veel. Muidugi võiks minna lihtsama vastupanu teed ja haarata kaasa mõne ostukeskuse kinkekaart, aga see tundub mulle alati liiga lihtne.

Niisiis proovisime juba autos pakkuda välja üksteise võidu selle aasta parimat kingiideed. Lõpuks jäi ühine valik soolalambile – tervislik ja samas ka kaunis kodu sisustuselement. Kaupluses oli isegi valikut: suuremaid ja väikemaid, ümaraid ja kandilisemaid. Lõpuks jõudsime ühe suhtes üksmeelele, kui mu mees märkas eemal erilist öölampi: suhteliselt väikese valge lambivarjuga, pika hõbedase jala ja varrega. Aga varre ümber teostas oma postitantsu pika tumeda juuksepahmaka ja kikkis rindadega poolpaljas seksikas näitsik. “Selle ostamegi!” oli isakarul otsus kindel. Uurisin lampi tähelepanelikumalt ja julgesin vastu piiksuda, et m i n a sellist oma elamisse küll ei tahaks. Aga Velvo oli kõigutamatu. Kuna pidime kingi viima kohe pakkeletti, siis loobus meespool karbist ja rabas minu jaoks perversse öölambi lihtsalt kätte. Jumal tänatud, et liiga pikalt kõndida ei tulnud, sest mulle tundus, et eranditult kõigi vastutulijate näod tõmbusid mu meest ja tema siivutut lampi nähes varjamatule muigele.

Öäh, pakkija mähkis kingi läbipaistvasse, väikeste valgete lilledega tsellofaani. Seega võisin kindel olla, et ka kõik külalised me a´la Amsterdami Punaste laternate tänava valgustit kohemaid näevad.

Nüüd on igavesti selge, et ühtki kinki meestele ma enam ei osta, sest ükski mu hoole ja armastusega valitud kingitus pole nii suurt tähelepanu ja poolehoidu pälvinud. Sünnipäevalaps oli erootilise alatooniga lambist sedavõrd võlutud, et näitas seda kõigile a) juba kohaletulnud külalistele; b) kõigile meist hiljem tulnud külalistele. Lisaks hüüatas ta iga natukese aja tagant üle seltskonna: “Eksole väga lahe lamp!”(mille peale seltskonna alfaisased heakskiitvalt ümisesid).   😀

Säh sulle siis meeste mailma!

Edit: Ma olen südamest õnnelik, et antud lambike poes ainus oli, sest mine tea, järsku peaksin igal reedel muidu kurvika daami kehaõnarusi tolmust puhastama.