Lihtminevikust

Igal kevadel lõpetab erinevaid koole terve armee noori, kel seisab ees kõrvetav probleem – kuhu minna tööle. Nõuka- ajal oli asi sootuks teisiti. Kehtis niinimetatud sundsuunamine. Koolidesse saadeti pikk nimekiri asutustest, mis noori inimesi varmalt tööle ootasid. Lõpetajatest omakorda koostati matrikli hinnete alusel edurivi  ning kui sul just nimelist nõudlust polnud, pidid ootama oma järjekorda, et vastavas suunamiskomisjonis saada paika pandud. Tegelikult olin silma heitnud ühele õpetajakohale Pärnumaal, aga siis selgus, et üks mu kursusekaaslane oli leidnud antud paigast oma elu suure armastuse, seega tundus kuidagi ülekohtune oma eelist kasutada ning talt ta helesinine unistus röövida. Ja ehkki mul oli soovikiri Tartu Miina Härma nimelisest Keskkoolist, kohutas mind elamiseks pakutud keldrikorter sedavõrd, et Tartu ma ei läinudki. Just elamispind saigi lõplikul töökoha valikul määravaks. Remonditud kahetoaline korter koos vannitoaga – see tundus päratult suure luksusena. Boonseks oli maale tööle saadetud õpetajaile tasuta küte ja elekter.

Vastse pedagoogi tarvis eraldatud sovhoosi korter oli tõepoolest toonaste standardite järgi viisakas. Ja ehkki diplomi saamiseni jäi mõni nädal, pisteti korteriga tutvumise päeval lahkelt võtigi pihku. Ole lahke, tule ja ela!

Nii juhtuski, et paar nädalat pärast lõpetamist koputasin arglikult Orissaare kolhoosi esimehe Helmut Velviste kabineti uksele, et paluda talt kolimiseks kasutada majandi veoautot. Esimees vaikis viivu ja mul tekkis juba hirm, et ta otsib viisakat vormi keeldumiseks. Juuli oli ja on põllumeestele kibekiire aeg, mil ilmselt iga rattapaar arvel. “Nojah, mul oli lootus, et ehk tuled meile tööle,” naeratas suurmajandi juht, “aga näe, nüüd pean sind aitama oma masinaga ära viia.” Olgu ette öeldud, et kolimise arvet majand mulle ei saatnudki. Võib- olla jäi see raamatupidamises kahe silma vahele, aga võib- olla tegi kolhoosi esimees mulle selle lahkumiskingiks.

Kolimismure oli seega lahendatud. Kakskümmend üheksa aastat tagasi juuli viimase nädala varahommikul sõitis me Võidu tänava kodu ette majandi GAS- 53, mille kast sai ema poolt tütrele “kaasavara” pilgeni täis laotud. Koormasse mahtus pehmemööbli komplekt (diivan ja kaks tugitooli), diivanilaud, kardinapuu, neljal kõrgel jalal sirutuv radioola ja puhvetkapp. Tegelikult oli seda päratut laua-, klaasi- ja peeglihunnikut (lisaks veel mehist kotitäit tüübleid, seibe, kruvisid ja vidinaid, millele ma nimegi ei osanud anda), raske sektsioonkapina ette kujutada. Kaupluses olin näinud vaid pilti ning uskusin lihtsameelselt, et kapp on kapp, mitte hiiglaslik hunnik detaile. Peale kõige tõstis ema veoauto kasti varakult valmis õmmeldud- pakitud linad, padjapüürid ja tekikotid, ostetud säravkollase vatiteki, suurde tuppa pitskardina ning esmatarvilikud toidunõud. Lõpuks poetas ta pakitud asjade vahele pappkarbi: “Ostsin mõned pudelid Saaremaa õlu. Ehk kohalikud aitavad sul mööbli korterisse kanda, siis saad neile tänuks anda.”

Pikast teekonnast mäletan vaid seda, et Väikse väina tammil oli tegu silmade kuivana hoidmisega. Minek tundus kuidagi pöördeline ja lõplik.

Mnjah, kui nüüd mõelda, siis ma olen kui lill, mis on õitsenud ja viljunud seal, kuhu mind toona ühele komisjonile antud allkirjaga istutati. C’est la vie!

Elu Segasumma suvilas

Ma olen sest juba oma eelmistes postitustes vist kirjutanud, et teismelisena ärkas mus korraga kummaline korrafriik. Ma koristasin kodu pisiasjadeni: kardinasse pistetud nõelad panin niitide- nõelte sahtlisse, maitseained vastavale riiulile, ravimid väikesele köögiriiulile, raamatud žanrite ja autorite järgi – ning sain pärast ema käest sugeda, et ta ei leia ühtki asja enam üles. Miski polnud tema jaoks enam “paigas”. Mu emake oli oma loomult ääretult puhas inimene. Tema värskelt pestud linad olid nii valevad, et tegid lausa silmadele haiget, köögi põrandat võis ta pesta lausa mitu korda päevas, aga samas valitses kogu elamises omal moel kaootiline korratus. Niisugused mälestused. Mulle seevastu on alati meeldinud kord ja korrapära. Igasugune korratus teeb mind pahuraks, närviliseks ning tekitab allergilist löövet. Ent seda segadust on viimasel kuuel kuul mu ümber ütlemata palju.

Eelmise aasta sügises tõi ootamatu otsuse – koolimajas tuli vabastada lasteaiale 1/4 kogu pinnast. See otsus tõi esialgu kaasa nõutust ja  isegi väikest protesti. Nojah, eks radikaalsed ajad nõuavad radikaalseid meetmeid! Kuna laste arv aina väheneb, polnud enam mõtekas nii suurt maja pooltühjalt pidada. Aga ümberehitus tõi kaasa maja ette erinevate ehitusmaterjalite hunnikud, majja tolmu ja lõhkumise helid. Juhtus, et tunnis tuli pidada kümmekond minutit pausi, sest alumiselt korruselt tulev lärm tegi igasuguse suhtlemise võimatuks. Nüüdseks on lasteaia osa valmis, aga tööd pole kaugelt veel lõppenud – poiste tööõpetuse klassi valmimine võtab veel aega ja toob endaga kaasa veel rohkelt tolmu ja segadust.

Suvel alustas vald mõisa pargi ehitamist- rajamist. Siiani võisime valla majandamise üle rinna kummi ajada: ei mingeid võlgu! Kodulehelt võib lugeda, et kogu projekt läheb maksma peaaegu 260 000 eurot. Aga ilmselt pole  norutamiseks põhjust. Kui nüüd kord läheb kurikuulsaks haldusreformiks, pole mõtet koonerdada. Kui valdade ühinemiseks läheb, tuleb hakata koos võõraid võlgu maksma ning usun raudkindlalt, et vaevalt siis enam niipea siia midagi mastaapset rajama hakatakse. Nüüdseks näeb kodupaik välja nagu tööka muti metroo: päratult suured oksavaalud, kivi- ja mullahunnikud. Autoga kojusõit toob tänaseni kaasa rohkelt logistilisi probleeme. Aga lõpuks saab me külakene loodetavasti kaunim kui kunagi varem.

Ja nüüd siis lõpuks jõudis segadus ka koju. Me magamistuba oli nagu Potjomkini küla – esmapilgul kena küll, aga  tapeedi lähemal uurimisel oleks vaegnägijagi tuvastanud rõskusest tekkinud suuri näotuid hallituslaike. Nende pühkimine seinalt kujunes sama lootusetuks kui Augeiase tallide puhastamine – karvased rõngad kasvasid seinale järjest kiiremas tempos. Laigud laikudeks, aga kaalukaks argumendiks sai pidev ruumis hõljuv kopituslõhn. Eelmisel nädalal kolisime toa tühjaks. Preili Majasokk oleks sel hetkel oma kaht prullakat kätt kokku löönud ning hüüatanud: “Sa armas Mooses! Kui palju küll üks kapp asju mahutada võib?”  Jeerum, oli alles tassimist ja tirimist, et see 4 x 2,5 meetrit tühjaks sai! Aga see tirriteerimine, tembutamine ja figureerimine tasus ära – lõpptulemus sai päris kena: värske tapeet seinas, kõik kapid seest ja väljast puhtaks nühitud. Enne asjade kappi tõstmist tegin südame kõvaks ja sorteerisin kogu oma garderoobi. Mitte, et mulle need asjad poleks meeldinud! Saksa liidukantsler Merkelgi sai sai kiita, et tuli rahva ette Wagneri muusikafestivalil neli aastat vana kleidiga. Aga mõttetu on hoida ihukatteid, mis kümme aastat tagasi ja kolmkümmend kilogrammi kergemana mind katsid ning unistada, et ühel päeval mahun ma taas neisse. Selge utoopia! Ja mis te arvate, kas see oli lihtne valik? Muidugi mitte. Päriselt- päriselt. Nüüd ootavad kolm 50 liitrist pilgeni täis kilekotti kiriku kaltsukasse viimist. Ja mida rutem ära saab viidud, seda vähem on kiusatust mõni armas asi sealt kappi tagasi panemiseks välja õngitseda.

Nii et siin läheb elu jätkuvalt segaselt ja lõbusalt.