Minu jaoks on suve teise poolde astumise selgeks märgiks maja otsas kasvava kase valminud imekerged seemned, mis avatud aknaäärest tasahilju elamisse poetuvad. Saabuvat sügist tuletavad meelde ka ereda värvi omandanud pihlakobarad, hahkjaks muutunud vili ja ritsikate järjest häälekam siristamine. Ja tegelikult on kõige selle juures irooniline, et õiget suve pole tegelikult nagu olnudki. Maikuus rääkis ilmajaam, et soe saabub juunis. Juunis teatati, et õige suvi tuleb me õuele alles pärast jaanipäeva. Aga taas muutsid ilmatargad meelt ning nüüd kuulutati, et õieti tegid need, kes puhkuse on otsustanud juulis välja võtta – siis on ilmad tõesti suvised. Nüüd, mil juuli on selline poolpidune: suhteliselt jahe, tuuline ja vihmane, lugesin uut prognoosi – augustis on oodata lõpuks seda kauaoodatud suve.
Viimased kaks suve on meid ära rikkunud ja liialt pirtsakateks muutnud, mis muud. Aga augustis võiks see suvi tõepoolest kohale jõuda, olgu siis kuu esimeseks nädalakski. Sest siis võtame me oma Tiugu ja kandle Airi ja Uno ning sõidame Narva- Jõesuusse mere äärde puhkama.